Milliseid saladusi varjab tormi eest varju otsiv tüdruk?

Casey elab üksikus majas keset metsa. Peagi on saabumas torm, millega kaasnev paduvihm ja tuul räsivad maja korralikult. Kui Casey jaoks on tükk maad rohkem murettekitav üks tüdruk, kes tormi ajal tema koduakna taga luurab. 

Pahaaimamatult kutsub Casey tüdruku tormi eest oma majja varjule. Siis aga avastab ta tüdruku kohta midagi jahmatavat. Tüdrukul on aga siht silme ees - seada õiglus jalule - ja selle jaoks on ta valmis tegema kõike, mida vaja. Casey leiab seetõttu end peagi ohtlikust olukorrast.

See lugu on kirjutatud Casey ja Ella silme läbi. Juba raamatu esimestest peatükkidest on selge, et Casey jaoks on metsas majakeses elamine üsnagi sunnitud valik. Ka Ella elu ei ole kerge - tüdruk ei tea, kes on ta isa ning tema ema ei hooli temast. See tekitab Ellale probleeme ning teda kiusatakse koolis. Lugedes mõtlesin kogu aeg aga ühele asjale - kuidas tüdruk paksust metsast Casey maja üles leidis? 

Freida McFaddeni raamatutele omaselt oli ka "Sissetungijas" rohkelt süžeepöördeid ning eriti palju oli neist raamatu lõpus. Minu arvates oli see üks paremaid raamatuid Freidalt, soovitan lugeda.

Teised Freida McFadden'i raamatud minu blogis:

"Kallim"

"Kokkupõrge"

"Õpetaja"

"Ükshaaval"

Koduabilise sari:

"Koduabiline"

"Koduabilise saladus"

"Koduabiline jälgib sind"

Sissevaade ühe sportlase ellu

Katarina Shaw on lapsest saati uskunud, et uisutab ühel päeval olümpiamängudel. Tema partneriks jääl on Heat Rocha - poiss, kelle elu ei ole olnud just kergete killast. Nende vahel on tugev side ja tunded nii jää peal kui ka väljaspool jääd. Siis aga saab nende partnerlus ootamatu lõpu.

Lähenemas on nende viimase võistluse kümnes aastapäev ning Katarina ja Heath'i teadmata on valmimas dokumentaalsari, kus saavad sõna nende lähimad sõbrad ning rivaalid uisutamismaailmast.

See raamat kulges paralleelselt - intervjuud dokumentaalsarjas ning Katarina enda meenutused minevikust ja avas tippsportlaste igapäevaelu ilukirjanduslikus võtmes, kuid usun, et suures osas on see ka päriselus nii. Selleks, et olla (ja püsida) tipus peab olema üksjagu tahtejõudu ja ambitsiooni ning neid Katarinal juba jagus. Tema iseloom oli tugev ning lugedes tundsin siin-seal kerget kadedust, et minul mõningates olukordades tema otsustusjulgust ei ole. Kuid Katarinal oli ka pehmem pool ning tema tunded Heath'i vastu püsisid ühtviisi tugevad läbi mitmete aastate. 

"Favoriidid" meeldis mulle väga, minu arvates on see üks neist raamatutest, mille sisu ja tegelased kedagi ükskõikseks ei jäta. Tõsi, tegu on küll üsna paksu raamatuga, kuid lugedes ei pannud ma seda üldse tähele. 

Kui kindlana tundunud tõde ei olegi enam nii kindel

Moon Valley sarja kuuendas osas kohtuvad Rachel ja Chris viimase venna Michaeli haual Ryan Harperit. Ryan on viimased 20 aastat vanglamüüride taga olnud, süüdistatuna oma kunagise kallima mõrvas. Vanglas viibimise ajal hakkas Ryanit külastama ambitsioonikas ajakirjanik Grace, kes on omale südameasjaks võtnud Ryani süütuse tõestamise. 

Ühe ammuse tunnistaja avalduse tagajärjel hakkab Chris vana juhtumit uuesti uurima. Ilmsiks tuleb üha rohkem uusi infokilde, mis seni kindlana tundunud tõe purustavad. 

Selle raamatu tegelastest oli minu jaoks sümpaatseim Grace, kes oli täis indu ja soovi tõestada, et Ryan asjatult vanglas karistust kandma pidi. Tõsi, mängus olid ka naise tunded Ryani vastu, kuid minu arvates oli tal eelkõige mehest lihtsalt kahju ning ta püüdis teda igati aidata. 

Rachel ja Chris olid ka selles raamatus harmooniline paar, kes toetasid ja innustasid teineteist nii lihtsates kui ka keerulistes olukordades. Ka nende lapsed Alexandra ja Scarlett olid äraütlemata armsad. 

"Purunev tõde" oli, nagu raamatu esikaanelgi kirjas, romantiline põnevik, mis oli otsast lõpuni keerdkäike täis. Minu arvates vahest kõige olulisem neist toimus raamatu viimastel lehekülgedel ning tuli minu jaoks täiesti ootamatult. 

Minu arvates on "Purunev tõde" ning ka Moon Valley sarja eelnevad osad ideaalsed raamatud suvel lugemiseks, sest neis on parajalt romantikat kuid selle tasakaalustamiseks ka piisavalt põnevust. Soovitan selle sarja raamatuid lugeda kindlasti õiges järjekorras, et peategelaste eludes toimuvast paremini aru saada.

Teised Liisi Raametsa raamatud minu blogis:

Moon Valley sari (I - IV osad)

"Saatuslik hetk" (Moon Valley sarja V osa)

Meditsiini tumedam külg

Maggie McGabe on andekas ja tuntud kirurg. Ta on oma töösse alati suure kire ja pühendumusega suhtunud. Tragöödia laastas naist emotsionaalselt ning ta kaotas arstilitsentsi. See aga ei muuda Maggiet - arsti elukutsesse suhtub ta endise kire ja pühendumusega. Ootamatult pöördub Maggie poole endine kolleeg, edukas plastikakirurg, kliinkute omanik, kelle kliendid nõuavad alati parimat võimalikku tulemust ning täielikku diskreetsust. Ta pakub Maggiele tööotsa. 

See tööots lennutab Maggie Venemaale, mehe juurde, kelle elustiil on luksuslik. Mees vajab operatsiooni ning Maggie on üke väheseid kirurge maailmas, kes teda aidata saab. Olles meeleheitel võtab Maggie töö vastu ja opereerib meest. Peale operatsiooni kaob mees aga jäljetult ning Maggie taipab, et on suures hädaohus.

Mind paelus selle raamatu juures esimese asjana sisututvustus. Põnevikke, mille tegevus keerleks ümber meditsiini olen ma lugenud üsna vähe. Seega oli huvitav lugeda operatsioonide detailseid kirjeldusi, mis aitasid ette kujutada, mida Maggie operatsiooni vältel teeb ning mida mõtleb.  Raamatus oli ka üksjagu viiteid tulevikule, eredaim neist Maggie õe Sharoni poolt loodud äpp, mille abil Maggie sai suhelda oma abikaasa Marciga. 

Raamatu tegelastest meeldis mulle enim Porkchop, Marci isa. Ta oli rahulik ja enesekindel mees, kes Maggiet väga hoidis.

"Lahkunud hüvasti jätmata" oli algul minu maitse jaoks pisut aeglase tempoga, kuid mida rohkem lugesin, seda põnevamaks raamat läks ning seda oli küllaltki raske käest panna. 

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest.

Mõjuvõimsa pere pärijanna lugu

Selle raamatu peategelased Alice, kelle karjäär ajakirjanikuna on alles algamas ning Hayden, kes on oma ajakirjanikutöö eest juba auhinnagi saanud. Alice'i ja Haydeni kutsub Little Crescenti saarele Margaret Ives, kuulsusrikka minevikuga, kuid tänaseks avalikkuse eest tagasi tõmbunud naine. Margaret pakub nii Alice'li kui ka Haydenile kuu aja pikkust katseaega, peale mida valib ta kummagi neist, kes tema eluloo kirja saab panna.

Kuna saar on väike, satuvad Alice ja Hayden tahes-tahtmata kokku ning veedavad koos üha rohkem aega. Ajapikku tekivad nende vahel tunded, mida kumbki eitada ei saa.

Alice on üks mu lemmikuist raamatutegelastest. Temast õhkub positiivsust ja elujaatavat suhtumist, mis lugejatki nakatab. Samuti meeldis mulle lugeda Alice'i ja Haydeni vahelise suhte kujunemist sõprusest millekski enamaks. Margareti lugu jälgides mõtlesin sellele, et nii tihti arvatakse nn "kuldlusikas suus" sündinud inimeste kohta seda, et nende elu on muretu ja lihtne. Tegelikkus võib aga hoopis vastupidine olla.

See lugu sarnanes üsna suurel määral raamatuga "Evelyn Hugo seitse abikaasat" - mõlemas raamatus oli peategelaseks naine, kes tahtis oma lugu ise rääkida, et minevikusündmuste ümber keerelnud kuulujutud kummutada ning tõde päevavalgele tuua.

"Ilmatu võimas ja imekaunis elu" on esimene raamatu Emily Henry sulest, mida lugesin. See jättis mulle mõnusa ja sooja tunde ning soovitan seda mõne päikselise suvepäeva lugemiseks.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Kuulsate sarimõrvarite jäljendaja

Inglismaad šokeerib rida mõrvu, üks hullem kui teine. Uurijad Cara Elliott ja Noah Deakin püüavad mõrvarit tabada. Mida rohkem mõrvu aset leiab, seda enam tõstab uurijates peab arusaam, et mõrvar jäljendab kuulsaid mõrvareid minevikust.

Samal ajal tabab üht naist, Jessi tragöödia. Tema kodus puhkeb tulekahju ning tema abikaasa hukkub. Millegipärast peab politsei Jessi tulekahju süütajaks ning teda süüdistatakse abikaasa mõrvas ning tütre vigastamises. Naise ainsaks pääsemislootuseks on töölt kõrvaldatud politseinik Nate Griffin, kellega koos avastab Jess jahmatava seose enda juhtumi ja jäljendajast sarimõrvari tegude vahel.

Griffini jaoks on süüdlase tabamine olulise tähtsusega, sest tema ja ta abikaasa Mia langesid samuti Jäljendaja ohvriks ning Mia kaotas tema käe läbi oma elu. Ka Cara ja Noah'i kolleeg langeb Jäljendaja ohvriks. Mida rohkem ma lugesin, seda enam tekkis mul tunne, et Jäljendaja on ehk keegi politseinike endi seast.

Selle raamatu sisututvustus kõlas minu jaoks esmalt põnevalt, kuid millegipärast võttis selle raamatuga "ühele lainele" saamine aega. Aga mingist hetkest oli seda raamatut peaaegu võimatu käest panna. Viimaste lehekülgedeni ei olnud selge, kes Jäljendajana tegutseb ning raamatu lõpp oli selles osas vägagi üllatav. Soovitan lugeda ning loodan, et selle autori raamatuid tõlgitakse veel eesti keelde.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Salapärased mõrvad väikelinnas

Cinnamon Fallsist lahkudes oli Nia kindel, et niipea ta oma jalga kodulinna ei tõsta. Kui aga tema suhe ootamatu (ja küllaltki alandava) lõpu saab, ei oska ta teha muud, kui tulla tagasi Cinnamon Fallsi.

Ta naaseb ajal, mil linnake valmistub iga-aastaseks sügispeoks. Ühel ööl aga leitakse linnaelanike poolt armastatud söögikoha omanik surnuna. Linnaelanikud on mõistagi mures, sest midagi sellist ei ole nende kodulinnas varem juhtunud. Peagi leiab aset järgmine mõrv. Politsei, eesotsas Nia noorpõlve kallima Jessega töötab täistuuridel, et tapja tabada. Kuid ka Nia otsustab asja omal käel uurima hakata.

Mulle meeldivad raamatud, mille tegevus toimub väikestes "kõik tunnevad kõiki"-tüüpi linnades. Selle raamatuga tuli see eriti hästi esile viisis, kuidas Jesse ja tema paarimees uurides tegutsesid. Jesse, kes kohalikuna kõiki tundis, viis näiteks ülekuulamisi läbi hoopis teisiti kui seda tegi tema paarimees Chambers, kes oli Cinnamon Fallsi alles hiljuti saabunud. Raamatu lõpus tuli väikelinlikkus eriti hästi ilmsiks, sest tuli välja, et nii mõnigi tegelane oli oma staatust ja ametikohta omakasu ja ühe minevikus aset leidnud juhtumi varjamiseks kasutanud.

Nia ja Jesse vahel taastärganud tunded andsid kogu loole sooja noodi. Plaanin lugeda ka sarja järgmist osa, et lugeda, mis neist edasi saab (ning ka seda, kuidas nad erinevaid kriminaalseid juhtumeid tandemina uurivad).

Vargus? Või hoopis midagi kriminaalsemat?

Loo peategelaseks on üheksa-aastane Elsa. Tüdruku pere tegeleb põhjapõdrakasvatusega. Ühel päeval näeb Elsa pealt, kuidas üks mees tapab tema põdravasika. Mees hirmutab Elsat ning tüdruk ei julge nähtust kellelegi rääkida. Ka politseist ei ole kasu, sest kõik sellised juhtumid liigitatakse üsna automaatselt vargusteks.

Aastad mööduvad, kuid midagi ei ole muutunud. Elsa kogukonnas tapetakse aina enam põhjapõtru. Olles nüüd juba täiskasvanu, otsustab Elsa asja lahendamise ise kätte võtta.

Esimene asi, mida selle raamatuga alustades tähele panin, olid olustikukirjeldused. Neid lugedes kujutasin elavalt ette pakast, paksu lume all olevaid puid ning saabaste all krudisevat lund.

Autor andis hästi edasi ka kogukonnatunnet. Elsa pere ning lähimad naabrid olid ülejäänud külast justkui täiesti eraldatud. Loo juures oli huvitav ka see, kuidas kirjeldati põhjapõtru ning nende kasvatamise tähtsust saamide jaoks. Olgugi, et elu Elsa kogukonna ümber aina edasi läks oli saamide jaoks endiselt olulisim asi põhjapõtrade kasvatamine.

Raamatu tagakaanel on kirjutatud, et see on kirjutatud Jo Nesbo stiilis. Jah, kriminaalne element oli selles loos olemas, kuid märksa leebemalt kui Nesbo raamatutes. Goodreadsist nägin, et "Vargus" on triloogia avaosa ning loodan, et ka kaks järgmist tõlgitakse eesti keelde, sest loeksin neidki huviga. 

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Mineviku saladused ei jää kunagi varjatuks

1999. aastal liitub Will viie ülikoolilõpetaja, Lily, Theo, Georgina, Willi ja Rohaniga, et professor Sebastian Marlowe käe all luua interneti tutvumisportaal. Pealtnäha ohutu ettevõtmine lõpeb aga suure tragöödiaga.

Palju aastaid hiljem saab Will kutse õhtusöögile. Kohtuda ning vanade kaaslastega minevikku meenutada - selles ei saa ju midagi halba olla?

Kohale jõudes tunneb Will aga, et midagi oleks justkui valesti. Alustades sellest, et seltskonnaga liitub võõras külaline ning lõpetades võõrustajate Georgina ja Theo veidra käitumisega. Lisaks on Will kindel, et kuuleb majas hääli, kellegi karjeid ja põrandate kriiksumist. Ootamatult võetakse seltskond pantvangi ning nõutakse, et nad paljastaksid saladuse. Pika õhtu jooksul tuleb aga ilmsiks, et pea igaühel on midagi 1999. aasta suvest varjata.

Georgina ja Theo olid nii-öelda power couple, kelle puhul tundus, et ükski uks ei jää neile suletuks. Kuid viimane aasta on neil möödunud suure mure ja südamevaluga, sest üks nende tütardest, Olivia, on kadunuks jäänud. See avas minu jaoks nende inimlikku külge. Olivia lugu lugedes tekkis mul tahes-tahtmata küsimus, kas (ja kui, siis kuidas) seostub see õhtusöögile saabunud seltskonna saladusega. Etteruttavalt võin öelda, et jah, mingil moel olid need lood seotud, kuid täpsemalt saad juba ise lugeda.

Peategelase Willi puhul meeldis mulle see, et isegi peale pikki möödunud aastaid olid tema tunded Sophie vastu endised. See lisas muidu tõsise sisuga loosse rõõmsamaid ja helgemaid noote.

Nagu teisedki Mark Edwardsi raamatud oli ka "Herilasepüünis" väga haarav ja põnev. Kuna krimiromaanidest meeldivad mulle enim just nn "suletud ruumi" krimilood, siis nautisin selle lugemist väga. Terve raamatu lugemise ajal mõtlesin hoogsalt kaasa ja püüdsin aimata, mis on see saladus, mida seltskond endaga kaasas on kandnud. Raamatu lõpp oli mitmeski mõttes üllatav ja ootamatu. Soovitan lugeda.

Teised Mark Edwardsi raamatud minu blogis:

"Hoia tema saladust"

"Nad tulid, et jääda"

Krimi Hispaania moodi

Inspektor Jon Gutierrez on hakkama saanud suure jamaga. Lausa nii suurega, et teda võib oodata isegi vabadusekaotus. Siis aga ilmub justkui eikusagilt välja salapärane Mentor, kes tahab, et Jon aitaks lahendada mõrvajuhtumi. Mentor tahab, et Jon lahendaks selle kuriteo koos Antonia Scott'iga - ülimalt intelligentse naisega, kes ei ole politseinik ning ta ei ole kunagi relva käes hoidnud. Sellest hoolimata on Antonia lahendanud nii mõnegi mõrvaloo.

Loo üht peategelast Antoniat on raamatu kaanel võrreldud Lisbeth Salanderiga "Lohetätoveeringuga tüdrukust". Osaliselt olen selle võrdlusega nõus, kuid Antonia oli minu arvates veidi inimlikum ning lugejal on temaga lihtsam samastuda.

Hispaania autoritega ei ole mul varasemalt just väga suurt kokkupuudet olnud. Seda suurem oli mu huvi "Punast kuningannat" lugeda. Algul olin küll skeptiline, sest raamatu esimesed peatükid olid minu jaoks pisut venivad, kuid mida rohkem lugesin, seda hoogsamaks raamatu tegevus muutus. Samuti kiidan  raamatu tõlget, mis andis hästi edasi ka tegelastevahelist huumorit. Mulle meeldis ka raamatu ülesehitus - peatükid vaheldusid Joni ja Antonia uurimise vahel, lisaks on ka peatükid, mis on kirjutatud kõrvaltegelaste silme läbi. "Punane kuninganna" oli huvitav ja kaasahaarav krimka, mida kindlasti lugeda soovitan. 

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Aastatetaguse juhtumi uurimine öisel ajal

Kriminaalromaani "Pime õnnis öö" tegevuse keskmes on taas öise vahetuse uurija Renee Ballard. Olles ühel varahommikul tagasi jaoskonda jõudnud märkab ta kedagi, kes vanade toimikute seast midagi otsib. Tuleb välja, et too salapärane inimene, Harry Bosch töötas samuti politseinikuna ning nüüd püüab ta lahendada üht aastatetagust juhtumit, mille ohvriks oli 15 aastane tüdruk Daisy. Ballard otsustab meest aidata, et tüdruku mõrvar viimaks kohtu ette tuua.

Raamatu sisu tundus mulle põnev. Alti on huvitav lugeda, kuidas aastaid lahendamata kuriteod lõpuks lahendatud saavad, kui neile n-ö värske pilguga läheneda. Minu jaoks oli aga kummaline see, et Daisy ema elas koos Boschiga, kes kunagi Daisy tapmist uuris. 

Sarnaselt sarja esimese osaga on ka selles romaanis lahendamisel mitu erinevat kuritegu, mis teeb raamatu sisu minu arvates mõnevõrra keerukaks ning jätab Daisy juhtumi uurimise veidi tahaplaanile. Ballard ja Bosch uurijatepaarina olid minu jaoks sümpaatsed. Nad mõlemad on targad, nutikad ja politseitöös põhjalikud. Neil on tahe juhtumid lahendada ja kurjategijad vastutusele võtta isegi siis, kui see ei ole nende poolt alati seaduslikult tehtud.

"Pime õnnis öö" oli algul aeglane ja veniv, kuid lõpp oli seevastu hoogne. Minu arvates oli see raamat sisu poolest tugevam kui sarja avaosa.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Michael Connelly raamatud minu blogis:

"Öine vahetus"

Tabamatu sarimõrvari jahil

Ühes väikelinnas toimub tapmine - pruut mõrvatakse tema pulmapäeval. Kuid see pruut ei olnud ülimalt täpse ja seni tabamata sarimõrvari esimene (ega ka mitte viimane) ohver. Politsei on tapja püüdmisega kimpus ning viimases hädas kutsutakse appi Washington Poe ja Tilly Bradshaw. Nad üritavad leida sarimõrvari mingitki süsteemi või mustrit, kuid tulutult. Näib, et ta valib oma ohvreid suvaliselt ning tegutseb terves riigis.

See raamat on üks sellistest, millest detailidesse laskumata on üpris raske kirjutada. Aga mida ma saan kirjutada on see, et Tilly ja Poe on endiselt ülimalt hea tandem ning ükski kurjategija ei jää neile tabamatuks. "Viimne vanne" oli üle pika aja üks selliseid krimiromaane, mille puhul ei tekkinud mul peale raamatuga poole peale jõudmist ühtegi ideed, kes sarimõrvas olla võiks.

Soovitan seda sarja soojalt - kõigi raamatute sisu on huvitav, täis ootamatuid pöördeid ja mõnusat huumorit. Lisaks kiidan ka selle sarja tõlget, mis teeb lugemise mõnusaks ja ladusaks.

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Teised M. W. Craveni raamatud minu blogis:

"Nukumäng"

"Võõras veri"

"Kuraator"

"Keelutsoon"

"Botaanik"

Jõuluhõnguline rännak läbi ajaloo

Elle elu on paras sasipundar. Ta on töötu ning ei tea, mida oma eluga peale hakata. Kõigele krooniks on ka tema suhe valusa lõpu saanud. Siis aga veeretab saatus Elle'i teele ootamatu pakkumise ühe perekonna loo kirja panemiseks. Pakkumine on helde, koos majutuse ja tasuta toitlustusega. Asja juures on ainult üks konks - inimene, kes pere loo kirja paneb, peab armastama jõule. Elle'ga on aga vastupidi, talle ei meeldi jõulud üldse. Siiski otsustab Elle pakkumise vastu võtta ning ta kolib vana daami Estelle ja tema abilise Angela juurde, et lugu kirja panna. Nende naabermajas elab Ben, kellega, nagu hiljem selgub, jagab Elle paljugi muud kui sama sünnikuupäeva.

Loos kulgevad paralleelselt olevik ja minevik. Mineviku peatükid jutustavad Estelle ja Angela majas varem elanud inimeste lood ning toimuvad läbi ajas rändamise, seega on loos ka parajalt maagiat. Iga minevikulugu toimus erineval ajajärgul, seega oli see lugu ka omamoodi rännak ajaloos. 

Algusest peale oli muidugi selge, et Elle ja Ben jäävad raamatu lõpus kokku, kuid see ei vähendanud mõnusat lugemiselamust. Siin-seal oli ka armastuslugudele omaseid klišeehetki, nendele tasakaaluks olid veidi tõsisema sisuga ajaloos toimunud sündmused. Tegu oli südamliku ja sooja looga, mida jõulude ajal lugeda soovitan.

Tõeliselt suur armastuslugu

Rebecca Yarroselt olen varasemalt lugenud fantaasiaromaani "Neljas tiib", mis mulle väga meeldis. Seekordses postituses tuleb juttu tema kirjutatud armastusromaanist "Kui peaks juhtuma".

Loo peategelased on Izzy ja Nate, kes kohtuvad 2011. aastal juhuslikult lennukis, nende kohad asuvad kõrvuti. Nende lennuk aga kukub alla vahetult peale õhkutõusmist ning nad aitavad teineteisel õnnetuse tagajärgedega toime tulla. Peale seda aga lähevad nende teed lahku. Izzy läheb poliitikasse ning Nate'i kutsumus on sõjavägi. Olgugi, et elu viib neid aastate jooksul ikka ja jälle kokku, ei saa neist siiski paar. Samas ei suuda kumbki neist ka edasi liikuda. 

Kümme aastat pärast esmakohtumist satuvad Izzy ja Nate kokku Afganistanis, kus olukord on enam kui ohtlik, sest Afganistan on kohe Talibani kätte langemas. Izzy on tulnud sinna, et leida üles oma fotoreporterist õde ning Nate on tema turvaülem. Nendevaheline suhtlus on pingline ning paljuski mõjutatud aastate jooksul tekkinud pettumustest. Siiski aga ei saa eitada, et tunded Izzy ja Nate'i vahel ei ole aastatega kuhugi kadunud.

Tegelastest oli minu jaoks sümpaatseim Izzy, kes, hoolimata vanemate egoistlikust suhtumisest, oli märksa inimlikum. Ka kriisiolukorras suutis ta säilitada kainet mõistust ja tegutsemisindu. Nate'i puhul oli aru saada, et tema soov teha sõjaväes karjääri oli suuresti tingitud isa jäisest suhtumisest temasse. Ebasümpaatseim tegelane oli minu jaoks Jeremy (kuid eks õiges armastusromaanis vast peabki taoline tegelane sees olema).

"Kui peaks juhtuma" oli armastuslugu selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Siiski oli nende kaante vahel salapärane "miski" ning üldjoontes see mulle meeldis. Soovitan, kui soovid lugeda raamatut suurest armastusest.

Teised Rebecca Yarrose raamatud minu blogis:

Empüreumi sari:

"Neljas tiib"

Mis saaks olla halba toa väljaüürimises?

Blake Porter - mees, kel on kõik olemas. Tal on ilus kodu, ta on kihlatud toreda naise Kristaga ning ta on suure ettevõtte asedirektor. Kuid ühel päeval variseb Blake'i ilus elu kokku, ta vallandatakse ning õige pea on ta hädas oma kodu laenumaksete tasumisega. Selleks, et ots-otsaga kokku tulla otsustavad Blake ja Krista ühe vaba toa oma majast välja üürida. Peale kuulutuse ülespanekut tunnevad toa üürimise vastu huvi mitmed inimesed, üks veidram kui teine, kuni nende ukse taha saabub Whitney. Naine on võluv ja sarmikas, lisaks ka praktilise meelega ning paar otsustab toa talle välja üürida.

Varsti aga hakkab Blake'ile tunduma, et midagi on korrast ära. Naabrid suhtuvad temasse vaenulikult, tema majas levib veider lehk ükskõik kui palju ta ka ei koristaks. Öösiti ärkab ta veidrate helide peale ehmatades. 

Raamatu lugemisega alustades tundus "Allüürnik" mulle üsnagi klassikaline lugu, kus peategelast (antud juhul siis Blake'i) ajab lähedastega tülli kolmas osapool, kel pealtnäha temaga mingit pistmist pole (antud juhul Whitney). Kui aga olin raamatu lugemisega viimase veerandini jõudnud tuli loosse ootamatu pööre, mis minu senise arvamuse pea peale pööras. Nagu Freida McFadden'i teistelegi teostele omane oli ka "Allüürniku" puhul loo suurim puänt raamatu viimastel lehekülgedel. Minule meeldis ning soovitan soojalt  seda raamatut (ja ka teisi Freida McFaddeni romaane) lugeda.

Teised Freida McFadden'i raamatud minu blogis:

"Kallim"

"Kokkupõrge"

"Õpetaja"

"Ükshaaval"

Koduabilise sari:

"Koduabiline"

"Koduabilise saladus"

"Koduabiline jälgib sind"

Ajakirjanik taas hädaohus

Raamatus "Naine sviidist number 11" kohtub lugeja taas Lo Blacklock'iga, see on järg raamatu "Naine kajutist number 10". Naine saab kutse eraklikult miljardärilt Marcus Leidmannilt osalemaks mehele kuuluva luksushotelli avamisel. Lo loodab, et see on tema pääsetee saamaks peale lastega kodus oldud aastaid tagasi tööle. Selleks peab ta tegema vaid üht - saama Marcus Leidmannilt intervjuu. See aga ei ostutub üsna keeruliseks ülesandeks, sest mees on eraklik ja praktiliselt kättesaamatu.

Siiski saab Lo kutse külastada hilisel õhtutunnis Marcuse hotellituba. Naine jaab mõistagi nõusse, kuid kohale jõudes ei leia ta eest mitte Marcuse, vaid Carrie (naise, kellega tema teed ristusid juba sarja esimeses raamatus). Carrie väidab, et Marcuse juurde jäädes ähvardab teda surmaoht ning ta veenab Lo'd temaga koos läbi Euroopa mehe eest põgenema.

Peategelasena tundus Lo mulle selles raamatus veidi naiivne. Tundus, et ta ei taipa, kui suurde ohtu ta ennast Carrie plaaniga nõustudes paneb. Teisalt aga üllatas mind kohati tema nutikus. 

Mulle on Ruth Ware'i raamatute puhul alati meeldinud tegelaste ja tegevuspaikade detailsed kirjeldused. Selle raamatu tegevus toimub Šveitsis ning lugedes tekkis kohe kujutluspilt luksuslikust hotellihoonest sillerdava järve kaldal, taustaks lumised mäetipud. Kui raamatu algus minu veidi veniv ja aeglane, siis raamatu teine pool oli üle ootuste huvitav ja hoogne. Põnevike huvilistele soovitan seda (ja ka teisi) Ruth Ware'i romaane lugeda.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Ruth Ware'i raamatud minu blogis:

"Nullpäev"

"See tüdruk"

"Täiuslik paar"

"Üks teise järel"

Kinnisvaramaakleri surm ja salapärased sissemurdmised

Ühel hommikul saab konstaabel Ffion kõne oma ülemuselt. Jõel triivinud kajakist leitakse kinnisvaramaakleri surnukeha. Kuna Ffion on parajasti ametis oma vanematekodu müümisega ja uue kodu soetamisega, ei ole ta selle ameti esindajatest just kuigi suures vaimustuses. Tahes-tahtmata tekib aga küsimus, kes ja miks läks nii kaugele, et lausa tappa?

Uurija seersant Leo Bradyl on samuti tööl pingelised ajad. Luksuslikku ja privaatse elamupiirkonna Hill majadesse on keegi sisse murdnud. Kurjategija käitumismuster igal kuritööpaigal on täpselt samasugune. Leo koos kolleegidega peab välja selgitama, kes nende sissemurdmiste taga on ning mida ta otsib.

Ffionil ja Leol on teineteise vastu tunded tekkinud, kuid kas neil tuleb nüüd ka käimasolevad juhtumid koos lahendada?

Selles romaanis oli ühena peategelastest sees ka Leo endine abikaasa ja lapse ema Allie. Kuna tema kodu asus Hilli lähedal, üritas ta iga hinna eest sealsete elanike hulka saada. Ei saa mainimata jätta sedagi, kui vastikult ta Leoga suhtles, eriti nende ühise lapse Harrise teemadel. 

Mulle on krimiromaanide teemadest alati meeldinud sellised n-ö "rikaste ja ilusate inimeste" temaatilised raamatud, sest lugedes tekib tahes-tahtmata tunne, et väline fassaad on selline, et ei usuks ilmaski, et tegelikkuses on asjad hoopis vastupidi. Nagu ühele heale krimkale kohane on ka selles raamatus kahtlusaluseid rohkem kui üks ning lugedes käis mõte pea kogu aeg täistuuridel. Lõpp aga oli üllatav ja see mulle meeldis. Clare Mackintosh on üks autoreid, keda krimihuvilistele kindlasti soovitan!

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Teised Clare Mackintoshi raamatud minu blogis:

"Pantvang"

"Viimane pidu"

"Valede mäng"

Tundmatu Antarktika

Antarktika on minu jaoks alati tundunud mõistatuslik, hoopis teistsugune piirkond, millest alati rohkem teada saada tahtnud olen. Taas tuli appi Petrone Print, mille Minu-sarjsast lugesin raamatut "Minu Antarktika".

Raamatu autor Enn Kaup jutustab selles raamatus oma Antarktika ekspeditsioonidest. Minu jaoks vast kõige huvitavam oli esimene ekspeditsioon, mis leidis aset nõukogude ajal. Elu sel ajal oli mõistagi hoopis teistsugune, kui praegu, seega oligi põnev lugeda, kuidas selliseid ekspeditsioone tol ajal tehti. Mulle on alati meeldinud kuulata vanemate inimeste meenutusi sellest ajast ning raamatu esimene osa mulle just neidsamu vestlusi meenutas.

Mulle meeldis, et raamat oli suures osas kirjutatud n-ö päevikuformaadis, millega autor kirjeldas, mida ja kuidas ekspeditsioonidel tööalaselt tegi, lisaks kirjeldas ta ka igapäevast elu-olu. Kuigi raamatus oli üksjagu numbrilist ja tehnilist infot, mis oli minu jaoks veidi kuiv lugeda, oli see raamat siiski huvitav ning sain teada nii mõnegi uue fakti Antarktika kohta. 

Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!

Kui turvaline paik ei olegi päris nii turvaline

Tegan on õige pea emaks saamas. Asudes autoga venna juurde sõitma läheb lumesadu aina tihedamaks ning lõpuks teeb Tegan autoga avarii. Talle tuleb appi juhuslikult mööda sõitnud kohalik mees Hank. Hank viib Tegani enda koju, kus ta koos abikaasa Pollyga Teganile kuni lumetormi möödumiseni ulualust pakub. Peagi hakkab Teganile aga tunduma, et kõik ei ole päris õigesti. 

See raamat pani mind mõtlema sellele, kuidas mõned niivõrd-kuivõrd loomulikud elu osad on kellegi jaoks kättesaamatud ning kui kaugele on keegi valmis minema, et tund end ja oma elu täisväärtuslikuna. 

Nagu teistegi Freida McFaddeni raamatute puhul oli ka "Kokkupõrke" sisu hoogne ja paeluv. Tegevus toimus kogu aeg ning kordagi ei tekkinud tunnet raamatu lugemine pooleli jätta. Ja selle autori raamatutele omaselt toimusid kõige ootamatumad pöörded alles raamatu lõpus. Nuriseksin vast ainult selle üle, et osaliselt oli sisu veidi liiga etteaimatav. Aga kui otsid põnevat raamat, mida lugeda, siis FreidaMcFaddeni raamatuid soovitan väga.

Teised Freida McFaddeni raamatud minu blogis:

"Allüürnik"

"Kallim"

"Sissetungija"

"Õpetaja"

"Ükshaaval"

Koduabilise sari:

"Koduabiline"

"Koduabilise saladus"

"Koduabiline jälgib sind"

Ootamatute tagajärgedega ülestunnistus

Matthew ja Helena on said tuttavaks kolledžis. Vahepeal viis elu nad lahku, kuid nüüd, täiskasvanutena on nad taas koos. Paar otsustab minna puhkusele Islandile. Nad tutvuvad vaatamisväärsustega, teevad mälestuseks fotosid - nagu puhkusereisidel ikka tehakse. Kuid üht fotot tehes kukub Helena peaaegu kaljult alla. Elu ja surma piiril kõikudes teeb ta Matthew'le ootamatu ja šokeeriva ülestunnistuse oma minevikust. Kui naine hiljem selle ülestunnistuse taga peituva loo räägib, on Matthew enam kui šokeeritud. Kuid Helena ülestunnistust kuuleb peale veel keegi. Keegi, kes kuuldut oma heaolu nimel ära kasutada plaanib.

Kui vahel läheb aega, et lugu raamatulehtedel korralikult käima läheks, siis selle romaani puhul oli vastupidi. Põnevust jagus esimestest lehekülgedets kuni päris viimaseni välja. Kuigi aimasin üsna kohe, kes Helena saladusest kasu lõigata tahab, ei muutnud see lugemist igavaks. Pigem tekitas see huvi teada saasa, miks see tegelane Helenalt saladuse hoidmise eest raha välja pressida tahab.

Mida rohkem ma lugesin, et kõhedamaks raamat muutus. Iga leheküljega lisandus mõni kahlustäratav tegelane juurde.

Romaani lõpp oli õige pisut ebausutav, kuid pani loole siiski lõpliku punkti. Epiloog seevastu oli jahmatav ning jättis loo tegeliku lõpu osas otsad siiski lahtiseks. 

"Hoia tema saladust" on pinget ja närvikõdi pakkuv romaan, mida kindlasti lugeda soovitan.

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Teised Mark Edwardsi raamatud minu blogis:

"Herilasepüünis"

"Nad tulid, et jääda"