Popstaari elu teine külg

Pean alustuseks tunnistama, et ma ei ole eriti suur elulugude lugeja. Vahel aga satun neidki lugema, kui raamat on persoonist, kes mulle huvi pakub, kellega ma mingil määral suhestun või kelle elust rohkem teada tahan. Kui nägin, et ilmunud on Britney Spears'i elulugu, siis teadsin üsna kohe, et tahan seda lugeda. 

Britney lapsepõlv ei olnud kerge. Tema vanemad olid küllaltki karmid, isa oli lisaks ka alkohoolik. Soov esineda oli tal juba lapsena ning nii viisidki vanemad ta telešõu "The All New Mickey Mouse Club" castingule. Esimesel korral ta sinna valituks ei osutunud, kuid mõned aastad hiljem, olles vahepeal kogemusi saanud, läks ta uuesti selle šõu castingule. Seekord osutuski ta valituks. Lisaks temale sai sellest šõust tuule tiibadesse nii mõnigi tänaseks maailmakuulus laulja. Lisaks tutvus ta seal Justin Timberlake'ga, kellest sai hiljem tema poiss-sõber. 

Raamatus kajastati ka seda, kuidas sündisid Britney kuulsamad laulud ning muusikavideod. Kuna nii laulud kui ka muusikavideod olid mulle tuttavad, siis oli huvitav lugeda nende tekkelugusid. Muusikat avaldama hakates hakkas Britney selle eest ka raha teenima. Nii oligi tal juba teismeeas nii palju raha, et tal oli võimalik ka oma perekonda toetada. 

Kuid ei Britney (ega ka teiste kuulsuste) elu ei ole meelakkumine. Alustades pidevast meediatähelepanust lõpetades sellega, et nad on toiduahela tipus, mis tähenda, et nende tööst sõltub paljude teiste inimeste sissetulek. Ma usun, et vaimsele tervisele ei saa selline asi kuidagi hästi mõjuda. 

Raamat andis hea ülevaate sellest, kuidas Britney'st sai maailmakuulus popstaar. Teisalt andis see ka aimu, milline oli tema pealtnäha ideaalse elu teine külg. Mulle igatahes meeldis ning soovitan lugeda.

Kas koolitüdruk suudab lahendada aastatetaguse mõrva?

"Hea tüdruku mõrvaraamatu" tegevus toimub väikeses linnas nimega Little Kilton. Viis aastat tagasi tapeti koolitüdruk Andie Bell. Linnaelanikud ja politsei oli veendunud, et selle kuriteo pani toime Sal Singh. Kuid on üks tüdruk, kes ei ole selles nii kindel - Pippa Fitz-Amobi. Ta valib selle juhtumi oma koolilõpu uurimistööks ning kui ta loosse süveneb ja asja uurima hakkab, tulevad ilmsiks nii mõnedki saladused. Kas Sal'i süüdistati põhjuseta? Kas võib olla, et Andie tegelik tapja jäi toona hoopiski tabamata?

See raamat äratas minus nostalgilised tunded, sest olen oma elu jooksul nii mõnegi referaadi ja uurimistöö kirjutanud. Tõsi, minu tööde teemad olid märksa leebemad kui Pippa töö teema. Pippa peategelasena oli minu jaoks sümpaatne - ta oli hoolikas ja põhjalik ning soovis iga hinna eest tõestada seda, mida ise uskus. Seda, et Sal oli tegelikult alusetult süüdi mõistetud. Raamatus vahelduvad peatükid Pippa elust ja Andie juhtumi uurimisest ning uurimistöö raportid. Mida rohkem Pippa seda saladusi täis juhtumit uurib, seda enam tuleb ilmsiks, et Andie ei olnud sugugi nii hea inimene, tal oli ka varjatud pool. Ta oli valmis pea kõigeks, et oma tahtmist saada ning ei hoolinud sellest, kui keegi seeläbi haiget sai. 

Lugema hakates tundus mulle, et selles raamatus on tegelasi veidi liiga palju ning oli raske järge pidada kes on kes. Ka sündmusi oli raamatus üsna palju. Kuid mida rohkem lugesin, seda rohkem see lugu mind endaga kaasa haaras ning siis oli seda juba päris raske käest panna, sest tahtsin väga teada, mis edasi saab. Romaani lõppu ning seda, mis Andiega tegelikult juhtus ja kes ta tegelikult tappis ma ära ei arvanudki. 

"Hea tüdruku mõrvaraamat" jäi mulle esmalt silma sotsiaalmeedias, kus seda päris palju kiideti ning kui nägin, et see ka eesti keeles ilmub, siis teadsin, et soovin seda kindlasti lugeda. Mu ootused olid kõrged ning ma ei pidanud pettuma. See raamat oli üheaegselt nii lihtsasti loetav noorteromaan kui ka põnevust pakkuv krimimüsteerium. Tean, et Holly Jackson on sellele romaanile juba ka kaks järge kirjutanud ning kindlasti kavatsen ka neid lugeda. Lisaks ootan huviga ka sarja, mis "Hea tüdruku mõrvaraamatu" alusel tehakse. Usun, et see oli ka üks minu selle aasta paremaid lugemiselamusi, mida kindlasti lugeda soovitan! 

Suur tänu kirjastusele Tänapäev selle raamatu eest!

Raamat inimese parimast sõbrast

Need, kes mind läbi ja lõhki tunnevad teavad, et ma olen totaalselt "peast koerainimene". Koerad on mulle meeldinud juba lapsest saati ning nii olengi ma suurest huvist ja kirest lugenud läbi pea kõik koertest rääkivad raamatud, mis eesti keeles ilmunud on. Kui nägin, et Jes Kirjastusel ilmub raamat "Koer - otse ja ausalt", siis teadsin kohe, et loen kindlasti ka selle läbi.

Enda arvates tean koerte mõttemaailma kohta nii mõndagi. Muidugi ei pea ma ennast sel alal eksperdiks ega ammugi mitte koerte koolitajaks, aga mingid algsed teadmised mul siiski on. See raamat aga avas mu silmi tohutult. Seal oli minu jaoks nii palju uut ja huvitavat informatsiooni. Kuna autor on ise koertekoolitaja, siis illustreeris ta oma òeldut näidetega, mida ta ise kas oma koera/koertega või treenitavate koertega kogenud on. Mulle meeldis ka see, et autor kirjutas oma raamatus sellest, kuidas tulla toime lemmiku lahkumisega. See on enamike loomaomanike jaoks üks raskemaid hetki ning autor jagas näpunäiteid, kuidas seda leevendada.

Mulle tohutult meeldis see raamat ning see on minu hinnangul üks paremaid koertest rääkivaid raamatuid. Leian, et see võiks olla igal inimesel nn "kohustuslik kirjandus" enne koera võtmist. Samas on see ka raamat, mille juurde aeg-ajalt tagasi tulla, et sealt õigel hetkel vajalikku infot ammutada. Kuna olen ka ise koeraomanik (nagu selle postituse piltidiltki näha), siis kaalun ise ka oma koduse raamaturiiuli täitmist selle raamatuga. Soovitan!

Surm läbi lillede

Selle romaani keskmes on üks Washington Poe' vähestest sõpradest, patoloog Estelle Doyle. Naise isa on tapetud ning kõik asitõendid viisatavad sellele, et just Estelle on oma isa tapnud. Ta on küll mõnevõrra kummaline inimene, kuid kas ta on seekord tõesti nii kaugele läinud? Kui naine vahi alla võetakse, ütleb ta ainult kolm sõna: "Öelge Washington Poe'le."

Samal ajal saadab keegi kuulsustele luuletusi ja kuivatatud lilli. Kõik, kes sellise kirja saanud on, on mürgistuse tagajärjel surnud. Hoolimata kõikvõimalikest abinõudest tapab ta ikka edasi. Meedia hakkab seda salapärast kurjategijat kutsuma Botaanikuks. Washington Poe on justkui kahe tule vahel. Ta tahab aidata Estelle'i ja tabada tema isa tapja ning leida Botaaniku ja ta trellide taha saata. Loomulikult on talle abiks ka Tilly Bradshaw. 

Nii mõneski krimiromaanis kujutab autor kurjategijat nn "kohtumõistjana", nii ka selles raamatus. Botaaniku ohvrid olid kõik suuremal või väiksemal määrtal ebameeldivad inimesed. Sestap ei ole ka ime, et rahvas talle kaasa elama hakkas. Minu jaoks oli Botaanik üks ebasümpaatsemaid kurjategijaid (kui nii öelda saab) ning ta ei olnud sugugi parem neist, kelle tappis. Selle romaani puhul aimasin üsna kiirelt ära, kuidas Botaanik oma ohvreid tapab. Niisamuti olin üsna kindel selles, Estelle'i isa mõrv ja Botaanik on kuidagi omavahel seotud. 

Nagu ka sarja eelnevad osad pakkus ka "Botaanik" põneva lugemiselamuse. Mina jään igatahes kannatamatult ootama hetke, millal ilmub sarja järgmine osa "Mercy Chair" eesti keeles. Sarjale minu poolt kindel lugemissoovitus!

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Teised M. W. Craven'i raamatud minu blogis:

"Nukumäng"

"Võõras veri"

"Kuraator"

"Keelutsoon"