neljapäev, 17. august 2023

"Mulle meeldib omaette olla ja ma pole saanud kunagi aru, mis nõrkus on inimestel, kes vajavad alatasa teiste seltsi." - Grace Bernard

Raamatu "Kuidas tappa oma perekonda" kaanevärv on tüdrukulikult roosa. Värvi järgi võiks ju arvata, et tegu on näiteks armastusromaaniga. Kuid ei, see raamat räägib hoopis millestki muust - kättemaksust. 

Grace Bernard tundub esmapilgul olevat tavaline noor naine, aga kui lugema hakates selgub, et ta jutustab lugejale oma loo vanglatrellide taga istudes, siis võib arvata, et tegu ei ole kaugeltki mitte tavalise noore naisega. Grace'i ema oli suremas ning saatis viimases hädas abipalve Grace'i miljardärist isale, kes aga naise abipalve tagasi lükkas. Grace otsustab ema eest omal moel kätte maksta ning oma lähisugulased teise ilma saata.

Mulle meeldis selle raamatu puhul enim Grace'i selge ja sirgjooneline mõttemaailm, millega nii mõnegi koha pealt samastusin. Vaata näiteks postituse pealkirja ;). Raamatus oli ka parajas koguses musta huumorit ja irooniat, mis mulle samuti meelt mööda oli ja see muutis selle raamatu mõnevõrra erilisemaks võrreldes teiste samalaadsete lugudega. Grace kirjeldab pikalt ja üksikasjalikult erinevaid plaane ja stsenaariume oma lähisugulaste tapmiseks ning peab ütlema, et need olid tal tõepoolest ülimalt põhjalikud (kuigi...kohati ka pisut ebaloogilised).




"Kuidas tappa oma perekonda" - see peaks olema piisavalt intrigeeriv ja huvi äratav pealkiri, ent miskipärast ei olnud mul raske raamatut lugedes käest panna. Ilmselt olid selles osas peasüüdlaseks natuke liiga pikad peatükid. Mulle tundus lugedes ka, et autor oli raamatu lõpu osas veidi liigselt kiirustanud, samuti oleksin oodanud n-ö "grande finale't", mida aga ei tulnudki, vähemalt minu jaoks. 

Kokkuvõttes ütleksin, et tegu oli põneva raamatuga, kuigi mõne asja puhul pidin pisut pettuma (mõistagi ei lahka ma selles postituses romaani sisu detailideni, et ka Sulle, kes Sa seda postitust loed, jääks lugemisel põnevus ja elevus). 

Soovitan neile, kellele meeldivad musta huumoriga vürtsitatud põnevikud.


Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

reede, 11. august 2023

Kuraatori kuritööd

Inglismaal on tegutsemas sarimõrvar. Ta on küllaltki julm - osade ohvrite verest leiti narkoosi jälgi, teistelt aga mitte. Mis tähendab, et mõned tema ohvrid kannatasid suuri piinu. Ohvritelt eemaldatud kehaosad jätab ta üsna avalikult tegutsedes rahvarohketesse kohtadesse ning lisab alati mingi müstilise sõnumi #MLV6. 

Washington Poe ja Tilly Bradshaw hakkavad asja uurima ning mõrtsukat jahtima. Üsna pea saab neile selgeks, et tegu on segase looga. Neil on küll kahtlusalune, kes eitab oma tegusid (kuigi Poe'l ja Bradshaw'l on ümberlükkamatud tõendid), kuid võtab omaks asju, millest uurijad midagi ei tea. Lugu muutub veelgi segasemaks, kui Poe saab kõne ühelt FBI agendilt, kes oma tööandja usalduse kaotanud on. Tolle agendi meelest ei ole neil tegu üldse sarimõrvariga, vaid kellegi hoopis kurjemaga. Kellegagi, kes nimetab ennast Kuraatoriks.



Kuraator oli tõepoolest üks julmemaid pahalasi, keda krimiraamatutes kohanud olen. Nagu raamatus selgus, sai ta inspiratsiooni nn "sinivaala väljakutsest", mis on reaalselt eksisteeriv asi. See oli vast ka põhjus, miks "Kuraatori" sisu tundus mulle rohkem tõeline, kui näiteks sarja teises osas toimunud sündmused. Pean ütlema, et see oli autori poolt üsna huvitav ja tänapäevane lähenemine.

Kui olin raamatu lugemisega jõudnud umbes viimase veerandini olin kindel, et tean, kes mõrvar on. Olin selles isegi natuke pettunud, sest sarja kaks eelnevat osa on mind lõpuni haaranud ja hoogsalt kaasa mõtlema pannud. Kuna ma seda raamatut aga pooleli jätta ei tahtnud, siis lugesin edasi. Ja hea oli, et seda tegin, sest tegelik Kuraator ja tema tegude ajendid selgusid alles raamatu lõpus ja olid HOOPIS teised, kui ma esimese hooga arvasin. 

"Kuraator" on Washington Poes krimilugude sarja kolmas osa ning oli minu jaoks lõppkokkuvõttes sama huvitav, kui eelmised osadki. Krimisõpradel soovitan seda sarja kindlasti lugeda ning õiges järjekorras - läbivaks jooneks raamatutes on Washington Poe minevik ning õiges järjekorras lugedes on see paremini mõistetav. 


Teised M. W. Craven'i raamatud minu blogis:



Tuntud elustiiliblogija salapärane surm

Šikk ja noobel Hotel Grand Stockholmis. Ühest selle hotelli sviidist leitakse mõrvatuna kuulus elustiiliblogija Coco. Seda hakkab uurima Mal...