Raamatu "Kuidas tappa oma perekonda" kaanevärv on tüdrukulikult roosa. Värvi järgi võiks ju arvata, et tegu on näiteks armastusromaaniga. Kuid ei, see raamat räägib hoopis millestki muust - kättemaksust.
Grace Bernard tundub esmapilgul olevat tavaline noor naine, aga kui lugema hakates selgub, et ta jutustab lugejale oma loo vanglatrellide taga istudes, siis võib arvata, et tegu ei ole kaugeltki mitte tavalise noore naisega. Grace'i ema oli suremas ning saatis viimases hädas abipalve Grace'i miljardärist isale, kes aga naise abipalve tagasi lükkas. Grace otsustab ema eest omal moel kätte maksta ning oma lähisugulased teise ilma saata.
Mulle meeldis selle raamatu puhul enim Grace'i selge ja sirgjooneline mõttemaailm, millega nii mõnegi koha pealt samastusin. Vaata näiteks postituse pealkirja ;). Raamatus oli ka parajas koguses musta huumorit ja irooniat, mis mulle samuti meelt mööda oli ja see muutis selle raamatu mõnevõrra erilisemaks võrreldes teiste samalaadsete lugudega. Grace kirjeldab pikalt ja üksikasjalikult erinevaid plaane ja stsenaariume oma lähisugulaste tapmiseks ning peab ütlema, et need olid tal tõepoolest ülimalt põhjalikud (kuigi...kohati ka pisut ebaloogilised).
"Kuidas tappa oma perekonda" - see peaks olema piisavalt intrigeeriv ja huvi äratav pealkiri, ent miskipärast ei olnud mul raske raamatut lugedes käest panna. Ilmselt olid selles osas peasüüdlaseks natuke liiga pikad peatükid. Mulle tundus lugedes ka, et autor oli raamatu lõpu osas veidi liigselt kiirustanud, samuti oleksin oodanud n-ö "grande finale't", mida aga ei tulnudki, vähemalt minu jaoks.
Kokkuvõttes ütleksin, et tegu oli põneva raamatuga, kuigi mõne asja puhul pidin pisut pettuma (mõistagi ei lahka ma selles postituses romaani sisu detailideni, et ka Sulle, kes Sa seda postitust loed, jääks lugemisel põnevus ja elevus).
Soovitan neile, kellele meeldivad musta huumoriga vürtsitatud põnevikud.
Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!
