laupäev, 24. oktoober 2020

Miks on hea hoida sotsiaalmeedia kontod privaatsena?

Üks tavaline raamatupood New Yorgis. Tavapärasele külastajale tundub leti taga askeldav Joe täiesti tavalise müüjana. Ühel päeval astub poodi sisse noor üliõpilane Guinevere Beck. Kena tütarlaps jääb Joe'le otsekohe silma ning kui tüdruk oma ostude eest tasumiseks krediitkaarti kasutab, saab Joe sealt tema nime teada. Olles Guineverest endiselt sisse võetud teeb ta seda, mida tänapäevasel infoajastul ikka - ta googeldab tüdruku nime. 

Kuna Beck'i (nii kutsuvad teda sõbrad) sotsiaalmeedia kontod on kõik avalikud, saab Joe kiiresti teada, kus Beck elab, kus vaba aega veedab, kes on ta sõbrad ja nii edasi. "Juhuslikult" satub Joe alati sinna, kus on Beck ning peatselt on ta tüdruku elu üle kontrolli haaranud. Joe on veendunud, et nad on teineteisele loodud. Ta on selles lausa nii veendunud, et ei kõhkle tegemast kõige hullemaid asju. Sest ta usub, et Beck'ist ja temast peab saama paar.

Arvan, et nii mõnigi teist on vaadanud Netflixist sarja "You", nii ka mina. Esimese hooaja vaatasin ära väga kiiresti, sest sisu oli väga haarav. Ühel päeval sattusin raamatupoodi ning nägin seal Caroline Kepnes'i samanimelist romaani ning teadsin, et tahan seda kindlasti lugeda. Nüüd mul see võimalus avaneski ning esmapilgul ei oskagi öelda, kumb versioon mulle rohkem meeldis. 



"Tänu" sellele, et sarja juba vaadanud olin, teadsin, mis sündmused raamatus aset leiavad ja selles osas üllatusi ei olnud. Teisest küljest pakkus raamat jällegi sügavamat sissevaadet Joe mõttemaailma ja oli võimalus teada saada, kui detailselt ta kõike planeeris. Ausalt öeldes oli see raamat ühteaegu nii hirmutav kui ka silmi avav. Hirmutav selle polest, et tõepoolest ei ole kunagi võimalik teada, kes ja milliste kavatsustega Sinu sotsiaalmeedia kontosid vaatab-jälgib, silmi avav selle poolest, et inimesed jagavad enhda sotsiaalmeedia kontodel niivõrd palju isiklikku infot, mis tegelikkuses oleks hea ainult enda (ja/või lähedaste) teada jätta. 

Kohati läks Joe oma tegudega minu jaoks ikka täiesti üle piiri, eriti, mis puudutab romaani lõppu. Juba sarja vaadates tundus see minu jaoks päris hullumeelne ning raamat võimendas seda veelgi enam. Tean aga, et romaani autor Caroline Kepnes on sellele kirjutanud ka järje, mida kindlasti lugeda tahan.

Soovitan seda raamatut, kui soovid teada, kuidas psühhopaadi mõttemaailm töötab. Ole aga valmis selleks, et peale selle raamatu lugemist tahad kõik oma sotsiaalmeedia kontod privaatseks panna. 


Suur tänu kirjastusele Tänapäev selle raamatu eest!


reede, 16. oktoober 2020

Kui firma lõõgastusreis muutub õudusunenäoks...

Kas olete kunagi mõelnud, et oleks päris põnev kellegagi reaalajas sama muusikat kuulata? Mina ei ole sellele mõelnud seni, kuni lugesin Ruth Ware'i uusimat romaani "Üks teise järel", millest käesolevas postituses kirjutan.

Romaani keskmes on idufirma Snoop. Snoop'i kuuluvad Topher, Eva, Rik, Elliot, Miranda, Tiger ning Carl.  Firma omanikud korraldavad meeskonnale nädalase puhkuse Prantsuse Alpidesse, kuhu on lisaks meeskonna põhiliikmetele kutsutud ka endine kolleeg Liz. See on täpselt selline reis nagu iga teinegi firmareis - arutelud ja ettekanded vahelduvad lõõgastumisega. Suusamajas kannavad nende vajadust eest hoolt Erin ja Danny.

Kõik näib sujuvat ladusalt, kuniks Eva, üks firma omanikest tõstatab firma tuleviku osas kaaluka väljaostu teema. See muudab töötajate lõõgastuseks mõeldud reisi pingeliseks ning paneb proovile nende lojaalsuse. Seltskond otsustab siiski reisist maksimumi võtta ning üheskoos minnakse suusatama. Seda saavad nad teha seni, kuni antakse laviinihoiatus ning nad peavad kiirelt majja tagasi pöörduma. Olles pärale jõudnud avastavad nad ehmatusega, et Eva on kadunud. Laviin lõikab maja ümbritsevast maailmast ära, elekter kaob ja levi ei ole, mistõttu ei saa nad abi kutsuda. Ajapikku leitakse veel mõned Snoop´i töötajas surnuna ning paanika kasvab. Aga päästjatest ja politseist ei ole märkigi...

Oh, kui kaua ma seda raamatut oodanud olen! Ruth Ware on üks minu lemmikautoreid ning tema romaanid on mulle alati meeldinud, nii ka seekord. Nagu ka eelmistes romaanides, kasutab autor ka oma uues romaanis nn trademarki - ümbritsevast maailmast äralõigatud paika. Minule see meeldib, sest see lisab pinget ning paneb mind süüdlase leidmisel kaasa mõtlema. Boonuseks on imelised olustikukirjeldused, mis fantaasiale hoogu annavad ja selle täistuuridel tööle panevad. 

Mulle meeldis ka Snoop'i idee - see äpp võimaldab inimestel kuulata sama muusikat, mida kuulavad nende sõbrad ja iidolid ja seda reaalajas. Nagu ülalpool mainitud, ei ole ma sellele võimalusele varem mõelnudki, kuid nüüd seda romaani lugedes tabasin end mõtlemast, et tegu võiks olla päris huvitava äpiga, mida ka ise hea meelega kasutaksin. Nagu ikka läheb sellise rakenduse loomiseks ja arendamiseks vaja palju raha ning võib etteruttavalt öelda, et raha tekitas Snoop'i töötajate vahel suuri pingeid. Kuid miks oli töötajatele mõeldud reisile kaasa võetud endine töötaja Liz? Sellest ja paljust muust juhtunust ma siinkohal rohkem ei kirjutakski. Mulle meeldis see romaan sedavõrd, et ei taha Sinult põnevat elamust röövida.

"Üks teise järel" on Ruth Ware'i järjekordne atmosfääriline põnevik, mille märksõnadeks on luksuslik suusamaja, idufirma ja salapäraselt kaduvad töötajad. Kui see postitus ja/või romaani sisukirjeldus Sind paeluvad, siis soovitan kindlasti seda romaani lugeda. Ühtlasi, suure Ruth Ware'i fännina soovitan lugeda kõiki tema raamatuid - need on kõik mulle väga meeltmööda olnud ning usun, et need pakuvad põneva lugemiselamuse!


Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!


esmaspäev, 12. oktoober 2020

Kas kunagine paljulubav uurija saab minevikuga rahu teha?

Aasta 1995. London, Nine Elmsi rajoon. Noorel ja paljutõotaval uurija Kate Marshallil on käsil operatsioon tabamaks sarimõrvarit, kelle meedia on tabavalt ristinud Nine Elmsi inimsööjaks. Kahtlemata oli Kate'il noore naisena raske uurida juhtumeid, mille ohvriteks olid eeskätt samuti noored naised. Ootamatult jõuab ta jälile, kellega mõrvari näol tegu on, mis peaks olema tema jaoks suur võit. Kuid Kate'ga lähevad asjad vastupidi, sest meedia saab jälile, et naisel endal oli seos mõrvariga. Tundes end reedetuna tõmbub ta politseitööst eemale.

Aasta 2010. Kate töötab ülikoolis õppejõuna ning ühe tema loengu teemaks on just Nine Elmsi juhtum. Ühel päeval saab Kate ootamatult e-maili ühelt lapsevanemalt, kelle tütar läks kaduma 1990. aastal. Tütre sõbrannalt saadud info paneb isa uskuma, et tema tütrel oli samuti tihedam suhtlus Nine Elmsi inimsööjaga. Isa on kindel, et tema tütar on surnud ning soovides tütrega juhtunu osas rahu teha palub isa, et Kate eraviisiliselt tema tütre surnukehagi üles otsiks, et oleks võimalus korralikult maha matta. Kate nõustubki asja koos oma abilise Tristaniga uurima, lootes, et see aitab ka temal minevikuga lõpparve teha. Kuid välja ilmuvad üha uued ja uued surnukehad, mis tähendab, et keegi on omaaegseid mõrvu kopeerimas. Varsti on ka Kate ohus, sest just tema pidi olema mõrtsuka viies ohver. Ja see, kes omaaegseid mõrvu kopeerib, tahab oma iidoli töö lõpule viia.

Oh, oli see vast lugemine. Ootasin selle raamatu ilmumist kaua ning ma ei pidanud pettuma. Olles varasemalt lugenud sama autori Erika Fosteri lugude sarja olid mu ootused küllaltki kõrgele kruvitud. Ning võin täie kindlusega väita, et see lugu isegi ületas neid. 

Mulle meeldivad sellised romaanid, kus minevikul on olevikus toimuvaga suur ja tugev seos. "Nine Elmsi mõrvari" puhul see just nii oligi ja see muutis selle loo minu jaoks usutavaks. Samuti oli põnev see, kuidas tolleaegne sarimõrvar, kes vanglas oma karistust kannab, oma ema abil fänniga kirju vahetab. Üsna nutikas, kuid kas piisavalt? Seda saad teada juba raamatut lugedes. 



Mis mulle ei meeldinud, oli see, et autor on "üle võtnud" Põhjamaade krimiautorite tüüpilise variandi, kus uurijal on alkoholiprobleemid. Tõsi, selle loo kangelanna on oma probleemiga tegelenud, käib AA koosolekutel ja püüab oma eluga toime tulla. Suureks motivatsiooniks sel teekonnal on tema poeg Jake, kes hetkel on Kate'i vanemate eestkoste all, kuid Kate teeb kõik, et olukord muutuks ning et poeg ka päriselt end tema juures hästi tunneks.

Bryndzale omaselt oli see romaan kirjutatud väga kaasahaaravalt. Tegelasi oli siin küll üsna palju, kuid autor on neid loosse sisse toonud täpselt vajalikel hetkedel, et lugejal tekiksid seosed. Au ja kiitus autorile ka selle eest, et fänni isik jäi peaaegu lõpuni (vähemalt minu jaoks) selgusetuks. See muutis romaani lõpu minu jaoks võimsaks, kuigi, ühe detaili jagu oli see minu jaoks veidi ebausutav. 

Soovitan Robert Bryndza raamatuid kõigile krimihuvilistele, olgu tegu siis Erika Fosteri sarjaga või "Nine Elmsi mõrvariga" (interneti andmeil on see tema uue sarja avaosa ning sellel on nüüdseks ilmunud ka teine osa, mida põnevusega ootan). 


Suur tänu kirjastusele Pegasus raamatu eest!


esmaspäev, 5. oktoober 2020

Kas kadunud tüdruku ema süda saab lõpuks rahu?

Romaan algab sellega, kui rannikul oli tugev orkaan. Selle ees tunneb hirmu Linnea, kes on oma kodus üksi, kuna tema abikaasa Mats on tööreisil. Magama heites kuuleb ta majas kääksumist ja naginat. Arvates, et maja lihtsalt tuule käes nagiseb, vajub ta uuesti unne. Kuid kui majast uuesti hääli kostab, on ta järsku täiesti ärkvel. Kui Linnea magamistoa ukse taga samme kuuleb, ei ole enam kahtlust - keegi on majas. Kui ta näeb, et keegi tuppa siseneda tahab, haarab ta voodi alt sinna juba varem peidetud pesapallikurika ning ründab sellega sisenejat. Toimub rüselemine ning Linneal õnnestub majast põgeneda. Paraku pole naabermajas kedagi kodus ning Linnea appikarjed kaovad tuulde. Lõpuks saab majja sisse tunginud mees ta kätte.

Väljakutse jõuab Skåne politsei lahendamata juhtumise üksuse juhi Tessi ja tema kolleegi Marieni. Juhtum tundub olevat hirmutavalt sarnane juhtumisega, mis leidsid aastaid tagasi aset Taanis, Kopenhaagenis. Sealset kirjategijat kutsuti Valby-meheks ning ta ründas just Linnea-taolisi, keskealisi naisi eramajade piirkonnas ning ei jätnud endast maha ühtegi jälge. Kuid tundub, et see kurjategija on taas tegutsemas, sest rünnakud naistele jätkuvad. Juhtumeid uurides leitakse aga seos ka ühe ammu juhtunud looga, kus üks noor neiu kadunuks jäi, mida Tess on juba ammu lahendada tahtnud. 



Nii filmide kui ka raamatute puhul on minu jaoks alati kvaliteedimärgiks see, kui teose sisu põhineb reaalselt aset leidnud sündmustel. See annab mulle signaali selle kohta, et autor on näinud vaeva, et uurida päris sündmusi ning ehitada kaudselt nende ümber lugu. Romaan ise oli küllaltki tempokas, eriti just lõpupoole ning mulle meeldis, et autor romaani lõppu lahtiseks ei jätnud. Enamasti mulle meeldib, kui seda tehakse, sest saan ise mõelda, kuidas lugu lõppeda võiks, kuid juba algusest peale teadsin, et see lugu ei saa ilma kindla lõputa jääda. "Kadunud tüdrukud" tegelastest oli mulle meeltmööda Marie, kelle teravad ja otsekohesed ütlemised panid mind sageli muigama. 

Iseenesest oli see romaan põnev, kuid midagi jäi selles minu jaoks puudu. Ei tekkinud sellist "klikki" nagu mõne teise krimkaga. Minu jaoks oli liialt palju keskendutud tegelaste eraelule. Aga raamatute suhtes on kõigil erinev maitse, seega kui teema Sind huvitab, siis võid sellele raamatule võimaluse anda küll.


Suur tänu kirjastusele Eesti Raamat raamatu eest!

Tuntud elustiiliblogija salapärane surm

Šikk ja noobel Hotel Grand Stockholmis. Ühest selle hotelli sviidist leitakse mõrvatuna kuulus elustiiliblogija Coco. Seda hakkab uurima Mal...