Aasta 1995. London, Nine Elmsi rajoon. Noorel ja paljutõotaval uurija Kate Marshallil on käsil operatsioon tabamaks sarimõrvarit, kelle meedia on tabavalt ristinud Nine Elmsi inimsööjaks. Kahtlemata oli Kate'il noore naisena raske uurida juhtumeid, mille ohvriteks olid eeskätt samuti noored naised. Ootamatult jõuab ta jälile, kellega mõrvari näol tegu on, mis peaks olema tema jaoks suur võit. Kuid Kate'ga lähevad asjad vastupidi, sest meedia saab jälile, et naisel endal oli seos mõrvariga. Tundes end reedetuna tõmbub ta politseitööst eemale.
Aasta 2010. Kate töötab ülikoolis õppejõuna ning ühe tema loengu teemaks on just Nine Elmsi juhtum. Ühel päeval saab Kate ootamatult e-maili ühelt lapsevanemalt, kelle tütar läks kaduma 1990. aastal. Tütre sõbrannalt saadud info paneb isa uskuma, et tema tütrel oli samuti tihedam suhtlus Nine Elmsi inimsööjaga. Isa on kindel, et tema tütar on surnud ning soovides tütrega juhtunu osas rahu teha palub isa, et Kate eraviisiliselt tema tütre surnukehagi üles otsiks, et oleks võimalus korralikult maha matta. Kate nõustubki asja koos oma abilise Tristaniga uurima, lootes, et see aitab ka temal minevikuga lõpparve teha. Kuid välja ilmuvad üha uued ja uued surnukehad, mis tähendab, et keegi on omaaegseid mõrvu kopeerimas. Varsti on ka Kate ohus, sest just tema pidi olema mõrtsuka viies ohver. Ja see, kes omaaegseid mõrvu kopeerib, tahab oma iidoli töö lõpule viia.
Oh, oli see vast lugemine. Ootasin selle raamatu ilmumist kaua ning ma ei pidanud pettuma. Olles varasemalt lugenud sama autori Erika Fosteri lugude sarja olid mu ootused küllaltki kõrgele kruvitud. Ning võin täie kindlusega väita, et see lugu isegi ületas neid.
Mulle meeldivad sellised romaanid, kus minevikul on olevikus toimuvaga suur ja tugev seos. "Nine Elmsi mõrvari" puhul see just nii oligi ja see muutis selle loo minu jaoks usutavaks. Samuti oli põnev see, kuidas tolleaegne sarimõrvar, kes vanglas oma karistust kannab, oma ema abil fänniga kirju vahetab. Üsna nutikas, kuid kas piisavalt? Seda saad teada juba raamatut lugedes.
Mis mulle ei meeldinud, oli see, et autor on "üle võtnud" Põhjamaade krimiautorite tüüpilise variandi, kus uurijal on alkoholiprobleemid. Tõsi, selle loo kangelanna on oma probleemiga tegelenud, käib AA koosolekutel ja püüab oma eluga toime tulla. Suureks motivatsiooniks sel teekonnal on tema poeg Jake, kes hetkel on Kate'i vanemate eestkoste all, kuid Kate teeb kõik, et olukord muutuks ning et poeg ka päriselt end tema juures hästi tunneks.
Bryndzale omaselt oli see romaan kirjutatud väga kaasahaaravalt. Tegelasi oli siin küll üsna palju, kuid autor on neid loosse sisse toonud täpselt vajalikel hetkedel, et lugejal tekiksid seosed. Au ja kiitus autorile ka selle eest, et fänni isik jäi peaaegu lõpuni (vähemalt minu jaoks) selgusetuks. See muutis romaani lõpu minu jaoks võimsaks, kuigi, ühe detaili jagu oli see minu jaoks veidi ebausutav.
Soovitan Robert Bryndza raamatuid kõigile krimihuvilistele, olgu tegu siis Erika Fosteri sarjaga või "Nine Elmsi mõrvariga" (interneti andmeil on see tema uue sarja avaosa ning sellel on nüüdseks ilmunud ka teine osa, mida põnevusega ootan).
Suur tänu kirjastusele Pegasus raamatu eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar