Lugu sellest, kuidas tavaline laevareis muutub keeruliseks müsteeriumiks

Jamie sõidab tööle auto asemel katamaraaniga. See mõjub talle hästi, sest metrooga sõitmine on talle klaustrofoobia tõttu ebameeldiv ning olgem ausad - kes ikka tahaks peale pikka tööpäeva autoga ummikus kodu poole veereda?

Koos Jamiega sõidab hommikuti katamaraaniga tööle ka tema naabrimees Kit. Ühel hommikul aga ei ilmu Kit katamaraani teelemineku ajaks kohale. Reisi vältel käivad tema peast läbi mitmed mõtted, miks Kit ei tulnud, kuid lõpuni välja ta seda ei mõista. Kui ta lõpuks sihtkohta jõuab, on tal seal vastas politseinik, kes ütleb, et Kit on kadunud. Ja Jamie on viimane, kes teda nägi. Veel enam - sel viimasel korral, kui Jamie teda nägi, oli neil tüli.

Selle loo puhul on isegi mõnevõrra keeruline tegelase puhul positiivseid omadusi välja tuua. Nii Jamiel kui ka Kit'il olid omad ebameeldivad küljed. Kit oli Jamie peale kade, kuna too elas koos oma abikaasa Clare'ga uhkes suures majas (mida Kit aga ei teadnud oli see, et maja kuulus tegelikult Clare'le). Jamie aga ei olnud Kit'i alukaaslase Melia suhtes päris nii ükskõike kui ühelt abielumehelt oodata võiks. Melia aga kasutas Kit't petmiseks kortereid, mida ise kinnisvaramaaklerina klientidele näitas-müüs, mis minu jaoks näis ebaprofessionaalne. Clare püüdis iga hinna eest Jamie't karjääriredelil ülespoole aidata. Lausa nii suurel määral, et leppis mehe eest töötukassa kohtumisi kokku, mis minu jaoks oli ikka päris veider. 

Raamatut peatükid vahelduvad mineviku ja oleviku vahel ning lugedes oli kogu aeg pinge õhus ja tunne, et kohe-kohe juhtub midagi. Raamatu esimene pool kulges minu jaoks pigem aegaselt, teises pooles juhtus korraga väga palju sündmusi ning anti lugejale päris palju infot korraga. Ma ise eelistan seda, kui autor annab järjepidevalt loo jooksul pisikesi vihjekillukesi, et saaksin siis ise kaasa mõelda. Samas selle loo juures aga kuidagi töötas see, et lõpupoole kogu info korraga tuli. See justkui sümboliseeris seda, kuidas tegelaste senini rahulik elu korraga kokku kukkus. 

Olles eelnevalt lugenud ka sama autori teisi raamatuid, siis ütleksin, et "Kaasreisija" meeldis mulle neist kõige rohkem. See oli pöördeid täis põnevik, mille lõpus mu süda hõiskas, sest "kuri sai teenitud palga" :D Soovitan!

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Perekond on ALATI kõige tähtsam

Väärika sugupuuga perekond Story perekonna lugu on jätkumas. Aubrey, Jonah ja Milly on nõod, kuid nad ei ole teineteist kunagi näinud. Veel enam - nad ei ole ka teineteisega kunagi suhelnud. Nüüd aga on nende vanaema saatnud neile kirja, milles kutsub noori suveks saarel asuvasse kuurordisse tööle. Otse loomulikult tärkab noortes huvi, eriti seetõttu, et vanaema on nende vanematest juba ammu enne Aubrey, Jonah'i ja Milly sündi lahti öelnud. 

On üks asi, mis kõiki inimesi suuremal või väiksemal määral puudutab ja selleks on raha. Noorte vanaemal on pärandada nii mõndagi, mistõttu ei ole minemata jätmine juba nende vanemate arvates variant. Saarele saabudes saab noortele selgeks, et vanaemal on nendega aga hoopis muud plaanid. Ja mida kauem nad saarel viibivad, seda selgemaks saab neile, et nende perekonna minevikus on peidus saladusi.

Aubrey, Jonah ja Milly on kõik iseloomudelt väga erinevad. Aubrey ja Jonah on pigem tagasihoidlikumad, Milly seevastu väga julge ja pealehakkaja. Mis mulle aga silma jäi oli see, et nad kõik olid oma vanematele sedavõrd "head lapsed", et olid nõus saarele tööle minema hoolimata sellest, et see ei tundu nende jaoks just ideaalne suve veetmise viis. Nende vanematele aga küll, sest see aitaks neil oma ema silmis taas heasse kirja saada. Lugu oli põnev ja läks eriti põnevaks siis, kui noored oma suguvõsa minevikku uurima hakkavad ning seni kiivalt varjatud saladused ilmsiks tulevad. 

Mulle meeldis ka see, et loos olid oleviku ja mineviku peatükid peaaegu vaheldumisi, see andis hea võimaluse loo lahenduse osas kaasa mõelda. Kuid ei - selle lõppu ma ette aimata ei osanud ning see muutis "Nõod" minu jaoks veelgi põnevamaks. 

Olen lugenud kõiki Karen M. MacManus'e romaane, mis seni eesti keeles ilmunud on ning kõik on mulle meeldinud. Ta oskab kirjutada põnevaid ja kaasahaaravaid romaane ning soovitan neid lugeda ka Sinul. 

Karen M. MacManus'e romaanid minu blogis:

"Üks meist on järgmine"