teisipäev, 25. august 2020

Kättemaks on magus. Ja jõhker.

Camilla Läckberg on minu arvates üks neist autoritest, kes krimisõpradele hästi tuttav on. Tema sulest on ilmunud kogu maailmas edukas Fjällbacka sari. Nüüd on temalt ilmunud uus psühholoogiline põnevik "Kuldne puur". 

Romaani keskmes on jõukas Rootsi perekond - Faye, tema abikaasa Jack ning nende tütar Julienne. Faye'l oleks justkui kõik olemas - ideaalne abikaasa, armas tütar, luksuslik korter Stockholmi parimas rajoonis. Romaanis vahelduvad peatükid mineviku ja oleviku vahel. Mineviku peatükkidest saab lugeja teada Faye lapsepõlve kohta. Kuidas tema isa oli nii Faye ema, venna kui ka tema enda vastu vägivaldne. Mineviku peatükkidest saab lugeda ka selle kohta, kuidas Faye Majandusülikooli sisse astus ning seal oma parima sõbranna Chrisiga tuttavaks sai ning ka selle kohta, kuidas Faye ja Jack kohtusid. 

Jackil ning tema sõbral Hendrikul oli juba koolis õppides pea idee luua oma firma. Kui Jack Fayega tutvus andis neiu talle mõtte panna firma nimeks Compare, ka andis neiu talle nõu, kuidas firmat edukalt edasi arendada. Veelgi enam - Faye sissetulekust olid nad mõnda aega sõltuvad, kui investorid Compare'i osas alt ära hüppasid. Ühel hetkel aga hakkasid asjad ülesmäge minema ning Jack ja Faye said endala lubada kõike kõige paremat. 

Nende suhte algus oli tormiline ja kirglik, kuid seda ei saa öelda selle kohta, kuidas nende suhe lõpes. Nimelt satub Faye ühel õhtul peale, kui Jack teda teise naisega petab. Veelgi enam - Jack tahab Faye'lt lahutust, et alustada uut elu koos Ylvaga. Naisega, kellega ta Faye'le vahele jäi. Jackil on kavas naine täielikult ilma rahata jätte, kuigi suur osa Compare'i edust on tulnud just tänu Faye'le. See pöörab Faye maailma pahupidi. Ja kui ta avastab, et Ylva ei ole olnud Jack ainus armuke, vaid neid on olnud terve abielu jooksul palju rohkem, hakkab Faye kättemaksuplaane hauduma. Ja uskuge - see kättemaks ei ole kaugeltki mitte leebe.


Minu varasem kokkupuude Camilla Läckbergiga on olnud läbi Fjällbacka sarja, kuid ka "Kuldne puur" meeldis mulle väga. Läckbergile omaselt oli see kirja pandud ladusalt, mistõttu oli see hästi loetav. Nii nagu Fjällbacka sarja raamatutega oli ka käesoleva romaaniga nii, et mida rohkem lugesin, seda raskem oli raamatut käest panna. Tunnistan, et kuna Jack'i tegelaskuju jättis mulle tohutult ebasümpaatse mulje, siis elasin Faye'le kaasa ja hoidsin isegi pöidlaid pihus, et tema plaanid õnnestuksid. Samuti meeldis mulle, et Faye tegelaskuju ei olnud "lihtne koduperenaine", vaid haritud, tark ja ambitsioonikas naine, kes suutis oma tugevused maksma panna, et hävitada teda reetnud mees, seda nii ärilises kui ka eraelulises mõttes. 

Ahjaa, mineviku peatükkides kirjutatakse ka sellest, et Faye isa mõisteti süüdi tema ema mõrvas, kuigi ema surnukeha ei leitudki kunagi. Ja kui ma lugesin "Kuldse puuri" viimast lauset, siis mõtlesin: "Ei või olla! SELLINE lõpp!" See pööras seniloetu ikka korralikult pea peale. Peale lugemist kiirustasin kohe arvuti taha, et saada teada, kas Läckberg on ehk juhuslikult sellele romaanile ka järje kirjutanud. Ning jah, Faye lool on ka järg ning ma loodan, et see tõlgitakse peagi ka eesti keelde. Mina ootan seda igatahes põnevusega!

Ah, mulle nii meeldis see raamat! Kui otsid endale suveõhtuks head lugemiselamust, siis soovitan kindlasti lugeda kas "Kuldset puuri" (või Fjälbacka sarja raamatuid).


Suur tänu kirjastusele Pegasus raamatu eest!

kolmapäev, 19. august 2020

Osakond Q tegutseb jälle!

Jussi Adler-Olseni romaani "Selfid" keskmes on eluga puntras olevad noored, kes elatuvad sotsiaaltoetustest. Loo keskmes on Denise (kelle ema on alkohoolik ning vanaema eriti karmi ütlemisega vanem daam), Jazmine ja Michelle. Ühel hetkel aga hakkab keegi just sedatüüpi noori naisi nagu Denise, Jazmine ja Michelle, tapma. Samal ajal leitakse Kuninga aiast ühe vanema naise surnukeha ning niidotsad seovad selle juhtumi ühe aastatetaguse tapmisega. Võin juba etteruttavalt öelda, et Denise on mõlema loo poole puhul ühendavaks lüliks. Kuidas? Sellel ei tahaks ma pikemalt peatuda, et ka Sinu lugemiselamus põnev oleks.

Romaani teise suure osa moodustab Rose ja tema minevik. Romaanisarja eelmise osa lõpus tehti temaga hüpnoosiseanss, mis tõmbas lahti haavad tema minevikust. Carl ja Assad saavad ajapikku teada, mis temaga minevikus juhtus ning mida sügavamalt nad seda uurivad, seda õudsemaid asju nad avastavad. Võin öelda vaid niipalju, et selline ei tohiks ühe lapsevanema ja lapse suhe kindlasti olla.

Romaanis käsitleti üht heaoluühiskondade valupunkti - noori, kes tööl käia ei viitsi ning kes leiavad, et mugav on ära elada sotsiaaltoetustest (ning siit-sealt lisaks saadavast rahanatukesest). Sellele leiabki selle romaani kurikael enda arvates lahenduse, kuid milline see on, seda saate juba ise lugeda. Küll aga võin öelda, et minu jaoks pääses ta vastutusest liigagi kergelt. 



Jussi Adler-Olseni osakond Q sari on endiselt üks mu suuri lemmikuid. Mulle meeldib, kuidas Carl on just parasjagu eneseteadlik ning ei lase endale pähe astuda, kui teab, et tal on millegi osas õigus. Samuti Assad, kes on ühest küljest humoorikas ning räägib Carlile kogu aeg tolle jaoks arusaamatuid kaamelinalju, kuid kes teisest küljest on julge ning ei löö millegi ees risti ette.

Algul oli raamat minu jaoks veidi segane, eriti Denise'i osas. Aga kui ühel hetkel autori oskuslikult pillatud vihjetest aru sain, siis oli mul täielik ahaa-hetk ning alates sellest hetkest ma seda raamatut käest panna ei suutnud. Selliste tõsisemate kriminaalromaanide puhul ma alati mõtlen, kuidas autorid üldse nende seoste peale tulevad, mis lugudes peituvad. Vahel ma kujutan lugedes ette, kuidas autor loo skeemina paberile visandab ning siis sellele loo n-ö ümber kirjutab. Hardcore oleks aga see, kui autoril reaalselt olekski terve lugu peas valmis ning see vajab ainult paberile panekut.

Soovitan, kui Sulle meeldivad veidi keerulisema sisuga krimiromaanid, mille sisu esimese paari peatükiga ära ei arva, samuti ka siis, kui  Sind ei häiri keskmisest räigemad detailid. Tasakaaluks leiad siit palju mõnusat musta huumorit (mis on ka üks asjadest, mis mulle osakond Q sarja raamatute juures väga meeltmööda on). 


Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

neljapäev, 13. august 2020

Kas elu on alati nii lihtne ja ilus, kui pealtnäha paistab?

Nagu eelnevatest postitustest aru võib saada meeldib mulle enamasti lugeda krimiromaane või põnevikke.
Vahel aga tahan lugeda midagi sootuks teistsugust ning siis satuvad mulle näppu noorteromaanid. Käesolevas postituses tulebki juttu ühest noorteromaanist, pealkirjaks on sellel "Lihtsalt kuula" ning selle autor on Sarah Dessen. 

Loo keskmes on noor tüdruk Annabel. Ta on edukas modell, kuid sellest hoolimata tunneb ta end üksikuna. Aga see ei tähenda, et ta terve oma senise elu oleks end üksikuna tundnud. Tema parim sõbranna oli Clarke. Kuid nende naabruskonda kolib uus perekond, kellel oli tütar Sophie, kes hakkas jälitama Annabeli õde Kirstenit tahtes temaga sõbrustada. Annabeli ema teeb aga talle ettepaneku, et Annabel võiks ise Sophiega rääkima minna, et aidata tüdrukul uues linnas sisse elada. Sophie tundus mulle algusest peale selline tegelane, kes endaga negatiivsust kaasa toob. Kõhutunne ei vedanud mind alt - Sophiel õnnestus tekitada tüli Annabeli ja Clarke'i vahel, mistõttu nad üksteisega enam ei suhtle. Peagi tekib tüli ka Sophie ja  Annabeli vahel, seetõttu jääbki tüdruk üksikuks.

Annabel ei ole oma perest kellelegi maininud põhjuseid, miks sõbrad temaga enam ei suhtle. Varsti aga leiab Annabel end sõbrustamast teise üksiku hingega - Oweniga. Owen on melomaan ning tal on raadios oma saade. Lisaks sellele, et Owen tutvustab Annabelile imelisi helisid täis muusikamaailma õpetab ta neiule ka seda, et kõigi, ka iseenda vastu tuleb olla aus. Just temalt saabki Annabel julgustust rääkida perele, mis põhjustel sõbrad temaga ei suhtle. Samuti leiab ta endas piisavalt julgust, et tunnistada emale, et ta ei soovi enam modellitööd teha.



Annabeli pere elas klaasist majas. Igaüks, kes sealt mööda sõitis võis näha neid koos aega veetmas, õhtusöögilaua taga naermas. Klaasist maja annab väga hästi edasi mõtet, et kõik ei pruugi alati olla nii hästi, kui pealtnäha paistab. Alates hetkest, mil Kirsten nende juurest eraldi elama kolis, on pere Annabeli arvates justkui puuduva tükiga pusle. Annabeli teine õde Whitney põeb anoreksiat, mis omakorda mõjub tema suhtele Annabeli ja teiste pereliikmetega.

Mulle meeldis, ja see oli minu jaoks ka pisut üllatav, et autor puudutas selles romaanis tõsiseid teemasid nagu söömishäire ja vägistamine. Sellistest teemadest kirjutamine võib ilmselt olla keeruline, kuid autor sai sellega hästi hakkama. Mulle meeldis ka see, kuidas autor kirjeldas söömishäirest paranemist. Vahel tundub mulle, et autorid ilustavad seda protsessi, kuid Sarah Dessen kirjeldas seda kui tõsist ja keerulist protsessi, tuues välja ka selle, kuidas paranemisteekond peresuhetele mõjub. Ka on selle raamatu suureks boonuseks i-me-li-sed muusikakirjeldused. Ühesõnaga - mulle see romaan meeldis ning Sarah Dessen on üks neist autoritest, kelle raamatuid ka edaspidi hea meelega loen.

Soovitan seda raamatut neile, kellele meeldivad tõsise sisuga noorteromaanid. Kui otsid head ja sisukat noorteromaani, siis Sarah Dessen on autor, kelle raamatuid kindlasti lugema peaksid! 

teisipäev, 4. august 2020

Kuum suvi ja punased teemandid

Ühel ebatavaliselt kuumal suvepäeval avastab üks vanem paar, et nende laest tilgub midagi. Nad saavad aimu, et see, mis läbi lae tilgub ei ole teps mitte vesi ning helistavad politseisse. Suvepuhkuse ajale omaselt valitseb seal aga tühjus, töötajad on puhkusel. Nii ei jää kuuendal korrusel asuva vägivallaosakonna ülemal Bjarne Mølleril üle muud, kui saata sündmuspaigale kaks meest, kes tööl on - Tom Waaler ja Harry Hole. 

Harry on alkohoolik ning ta ei ole siiani loobunud oma kolleegi Ellen Gjelteni mõrva uurimisest, kuigi lugu oli tema ülemuse jaoks juba ammu lahenduse leidnud. Siiski ei jäta ta jonni ning on tulnud lagedale uue teooriaga - et Elleni mõrva taga ei ole keegi muu kui Tom Waaler.  Sündmuskohalt leiavad mehed noore naise surnukeha, millel on ebatavalised tundemärgid - naiselt on eemaldatud üks sõrm ning tema parema silmalau alla on torgatud punane teemant. 



Harry Hole on erinevatest raamatulehekülgedel kohatud uurijatest vähimagi kahtluseta kõige nutikam. Ei ole juhtumit, mida ta oma intuitsiooni kasutades ära lahendada ei suudaks. Samas mõtlen ma alati sellele, kuidas Harry, olles alkohoolik, suudab oma mõistuse nii teravana hoida. Selline asi eksisteerib vist ainult kriminullides :) Ta on loomult tusane ja morn, kuid oli tore näha, et Rakel, tema elu suur armastus Harryt maailma heledates toonides nägema paneb.

"Vereteemandid" on Harry Hole'i sarja viies osa. Mulle tohutult meeldib see sari. Raamatud on küll paksud ja üsnagi tihedas kirjas, kuid nende sisu on niivõrd paeluv, et kord juba lugemist alustades on seda nii raske käest panna. Mulle meeldib ka see, kuidas Jo Nesbø kirjutamisstiil. Kõik selle sarja raamatud on ka kõige väiksemate detailideni lahti kirjutatud, samas suudab autor otsad ka kokku sõlmida.  

Soovitan lugeda nii "Vereteemandeid" kui ka teisi Harry Hole'i sarja raamatuid, kuid hoiatan, et kohati on neis raamatutes päris võikaid kirjeldusi, mis ei pruugi igale lugejale meeltmööda olla. Kui sellised asjad Sind ei häiri, siis soovitan kindlasti selle sarja raamatuid lugeda.


Suur tänu kirjastusele Varrak raamatu eest!

Tuntud elustiiliblogija salapärane surm

Šikk ja noobel Hotel Grand Stockholmis. Ühest selle hotelli sviidist leitakse mõrvatuna kuulus elustiiliblogija Coco. Seda hakkab uurima Mal...