Naised ja nende suured saladused

Üksik maakoht, mis oleks justkui muust maailmast ära lõigatud. 

Seal elab Suzi. Lapseootel naine, kelle abikaasa Nick on tohutult armukade. Võiks isegi öelda, et manipuleeriv. Suzil aga on abikaasa ees saladus, ta on hakkama saanud suure rumalusega. 

Nende naabermajja kolib Nora. Suzi on rõõmus, sest temas tärkab lootus saada sõbranna, kellega koos päevi selles üksildases paigas õhtusse veeretada. Saladus, mida Suzi abikaasa eest varjab, piinab teda ning ta tahaks Norale kõik südamelt ära rääkida. Ühel hetkel hakkab Suzile tunduma, et Nora teab nii mõndagi, et ta teab rohkemat, kui Suzile välja näitab. Suzi eeldab halvimat - seda, et Nora teab tema suurt saladust.

Neist eemal elab Elle, kelle maailm on pealtnäha perfektne. Kui aga fassaad mõranema hakkab, tuleb ilmsiks saladus, mida Elle on endaga alates lapsepõlves terve elu kaasas kandnud. Jah - ta on võimeline ükskõik milleks, isegi tapmiseks, et tema elu ideaalne oleks ja sellisena püsiks. 

Tundsin Suzile kaasa, sest tema elu koos pidevalt kahtlustava ja manipuleeriva abikaasaga ei olnud meelakkumine. Teisalt aga oli tema käitumine (loe: see suur saladus, mida ta abikaasa eest varjas) nõme - ükski abikaasa ei tohiks teisele midagi sellist teha. Norale tundsin kaasa, omal moel oli tema selles loos ohver, kuigi ka tema tegi asjadest liiga rutakalt valesid järeldusi. 

Romaani peatükid vahelduvad Suzi, Nora ja Elle'i silme läbi kirjutatud peatükkide vahel. Minu jaoks oli see romaan alguses kuidagi liiga aeglane, kulges otsekui teosammul. Kui aga umbes pool raamatust loetud oli ja tegelastevahelised liinid selgemaks said, olin haaratud ja oli suur soov teada, millega see lugu lõpeb. Ütleksin, et lõpp oli romaani "pahalase" jaoks liiga lihtne. 

Kokkuvõtteks ütleksin, et tegu oli mõnusa põnevikuga, mis on küll aeglasemalt kulgev, kui minu maitse on, aga see suutis mind endaga kaasa tõmmata ning pakkus mõnusa lugemiselamuse. Kindlasti plaanin lugeda ka autori teist eesti keeles ilmunud romaani "Mida sa tegid" ning loodan, et ka tema ülejäänud seni ilmunud romaanid tõlgitakse samuti eesti keelde.



Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Saladused naabermaja seinte taga

Kunstnik Henrietta (omadele Hen) ja tema abikaasa Lloyd on värskelt kolinud uude majja. Hen on aastaid kannatanud bipolaarse häire all, kuid on selletänu ravimitele kontrolli alla saanud. Nende naabriteks on Matthew ja Mira, kes neid kohe ka õhtusöögile kutsuvad, et naabritega lähemalt tuttavaks saada. 

Õhtusöögil märkab Hen midagi, mis teda veel paariks järgmisekski päevaks kummitama jääb. Nimelt oli naabrite kaminasilmsil vehklemistrofee, millelt Hen suutis välja lugeda sõne "noorteolümpia". 

Hen on alati tundnud huvi lahendamata mõrvade vastu. Talle tuleb meelde, et samasugune trofee läks kaduma ühe mõrvatud keskkooliõpilase kodust. Seega arvab Hen, et tema naabrimees ongi selle mõrva taga. Ta hakkab meest igal võimalusel jälitama ja kahtlustama olles kindel, et mees sepitseb taaskord üht mõrva. Taaskord on tegu sellise romaaniga, mille sisu siin pikemalt lahkama ei hakkaks, kuna see võtaks ära vähemalt poole sellest vau-efektist, mis minu lugedes tekkis. 

Hen oleks mulle jätnud tüüpilise naabrinaise mulje, sellise, kes on naabrite suhtes kahtlustav ja piilub salaja kardina vahelt nende tegemisi ja käimisi. Autor suutis selle aga edukalt bipolaarse häire taha peita, mis (küll mitte täielikult) Hen'i käitumist õigustas. Lugedes oli mul mõttes kaks varianti, kuidas see lugu lõppeda saab - kas Hen on, ise seda oma vaimsete probleemide tõttu teadmata, ise nende kuritegude taga või ongi tegu klassikalise põnevikuga, kus naabrinaine naabrimeest kahtlustab. Võin öelda, et üks neist versioonidest osutuski tõeks, kuid autor otsustas loole ikka korralikult vinti peale keerata. 

"Ohtlik tutvus" meeldis mulle väga. See oli kassi-hiire stiilis põnevik, mille leheküljed end lausa iseenesest edasi keerasid ning mida oli võimatu käest panna. Nõustun raamatukaanel öelduga: see on stiilne ning (ka minu arvates) seni Peter Swansoni parim põnevik. Üks selle aasta parimaid lugemiselamusi, soovitan!

Salapärased mõrvad luksusliku hotelli seinte vahel

Selles postituses tuleb juttu raamatust, millest olin kuulnud juba varem ning mul oli hea meel näha, et see tänu Helios kirjastusele ka eesti keeles ilmus. Selleks raamatus on Sarah Pearse'i sulest ilmunud põnevik pealkirjaga "Sanatoorium". 

Raamatu eestikeelse väljaande kaanekujundus köitis kohe ning just täpselt sellisena ma selle raamatu tegevuspaika ette kujutasingi. Le Sommet. Üksik hoone keset paksu metsa. Koht, kus kunagi raviti tuberkuloosihaigeid, kuid mis nüüdseks on luksuslikuks hotelliks ümber ehitatud. Kuid midagi on selle koha juures mäda - kohalikud olid selle ümberehitamisele väga vastu. 

Elin Warner on politseinik ning ta on oma tööelust pausi tegemas. Tüüpiliselt politseinikule on ta eraelu sassis, oma venna Isaac'iga ei ole ta juba aastaid suhelnud. Elini teine vend Sam suri, kui nad kõik lapsed olid ning Elin elab seda ka täiskasvanuna raskelt üle. Oma suureks üllatuseks saab ta vennalt kutse - vend on oma kallima Laure'ga kihlunud ning kutsub õde seda tähistama. Järgmisel päeval peale seda, kui Elin Le Sommet'isse saabus tuleb Isaac tema juurde olles murest murtud. Selleks on ka põhjust - Laure, tema kihlatu, on kadunud. Ei möödu kaua aega, kui hotelli basseinist leitakse laip. Laviini tõttu ei saa kohalik politsei sündmuspaigale tulla ning Elin hakkab asja omal käel uurima.   

Minu arvates võtab Elin lisaks oma venna surmale (mis ON mõistetav) liiga palju hinge ka üht tööalast juhtumit. See muudab naise küllaltki depressiivseks ning seda on lausa läbi raamatu lehekülgede tunda. Siis aga hakkab ta tahes-tahtmata Laure'i kadumist uurima  ning tema politseinikuvaist hakkab täistuuridel tööle.    

Selles raamatus oli üsna "klassikaline" stsenaarium - salapärane mõrv muust maailmast äralõigatud paigas ning see tekitas minus vastakaid tundeid. Seda lähenemist on kasutanud mitmed autorid, mistõttu võiks arvata, et see hakkab oma võlu kaotama. Teisalt aga on sellised "locked room mystery'd" mulle väga meeltmööda. Nende puhul on minu arvates märksa huvitavam kaasa mõelda, kes mõrtsukas on, sest kahtlusaluseid ei ole palju. Ja eriti põnev on mõelda, mis on mõrtsuka motiiviks. 

Kokkuvõttes ütleksin, et "Sanatoorium" on põnev atmosfääriline põnevik, mille puhul minu jaoks oli üks asi natuke nõrk - selle lõpp. Lugeda oli seda aga mõnus, eriti hästi sobib see lugeda siis, kui vihm akna taga krabistab. Soovitan, kui Sulle meeldivad kergelt kummitusliku vaibiga krimilood!

Ahjaa, peaaegu oleksin unustanud - Goodreads'i andmetel on Sarah Pearse Elin Warneri sarjale ka teise osa kirjutanud, mis inglise keeles kannab pealkirja "The Retreat". Loodetavasti on see peagi ka eesti keeles saadaval :)


Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!