kolmapäev, 31. märts 2021

Retk kevadtalvisest Eestist sooja Singapuri

Tõstke käsi, kes igatseb juba sooja suve - õnneks on see juba peagi kohal. Mina olen kahtlemata üks neist! Seepärast otsustasingi ette võtta rännaku kaugele Singapuri ja seda läbi raamatu "Minu Singapur".

Esiteks pean ütlema, et reisiraamatutele on mul omamoodi lähenemine. On riike, mille kohta tean hoobilt, et tahan lugeda. Samas on ka riike, mis üldse ei tõmba. Seda siin pikemalt ei lahkaks et miks just ühe kohta loen ning teise kohta mitte, sest postitus veniks siis lihtsalt liiga pikaks :D.  Kuid kui kuulsin, et ilmumas on raamat Singapuri kohta, siis mõtlesin, et seda tahan kindlasti lugeda. 

Singapuris elab ligi 6 miljonit inimest, loomulikult on nende seas elanikke erinevast rahvusest. Kunagi oli linnakorraldus selline, et iga rahvuse esindajad elasid koos ühes linnaosas. Tänapäeval on sealne korraldus aga hoopis teistsugune - kõik rahvused elavad koos. Ühelt poolt võib see tekitada eri rassidest inimeste vahel konflikte, kuid teiselt poolt aitab vältida getostumist. 

Singapuri juures on põnev see, et riik ise on oma elanike suhtes nõudlik. Kes reeglite vastu rängalt eksib, saab ka üsna karmi karistuse. Samas aga pakub riik oma elanikele turvalist ja arenenud elukeskkonda, heal tasemel haridust ning palju muid hüvesid - minu arvates päris aus diil. Huvitava asjaoluna tooksin välja, et Singapur on meie e-riigist küllaltki palju õppinud - näiteks on neil kasutusel ID-kaardi sarnane kaart. See aga tähendab, et Eestit kui e-riiki on märgatud ning ilmselgelt märgatakse ka edaspidi ning oleks igati arukas meie e-teenuseid edasi arendada, sest see on hea võimalus Eesti kui e-riigi mainet hoida. 



See riik tundub olevat justkui kaks ühes - moodne arhitektuur ja pilvelõhkujad käivad käsikäes rohelusega, mööda pilvelõhkujaid ronivad ronitaimed ning igal pool on palju parke. Usun, et mida rohkem on meie ümber rohelust, seda tervemad me oleme nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Õnneks on Eestis palju metsi, mis pakuvad silmailu, mõnusat jalutuskohta ning teevad muidu meele rõõmsaks. Samas aga võiks ka meie pealinnas olla veidi rohkem mõnusaid parke ja muid jalutuskohti (noh, asja mõistusega võttes saan aru, et meie pisikese Tallinna peale neid väga palju ei mahugi).

Singapur on minu jaoks alati tundunud selline kauge ja mõnes mõttes müstiline paik. Raamatu autor, Liis Lass kutsus seda väga tabavalt "Hiiumaa-suuruseks täiskasvanute disniländiks". Olles nüüd läbi raamatu Singapuriga natuke rohkem tuttav leian, et see ütlus peab täitsa paika. Pindalalt on Singapur küll väike, kuid tegu on väga arenenud riigiga, kelle toimimismehhanismisdest on üsna palju kasulikku õppida. Raamat ise oli kirjutatud ladusalt, mõnusalt ning lugemine läks üsna kiirelt. Soovitan lugeda!




esmaspäev, 15. märts 2021

Kui emadus ei ole selline nagu oodata võiks...

Emaks saamine. See peaks tekitama elevust kõigis naistes, kes emaks tahavad saada. Peaks olema imeline näha oma lapse arenemist, esimesi samme ja sõnu. Kuid emadus ei tekita kõigis naistes selliseid tundeid. 

Blythe'i elu kulgeb nii nagu igal teiselgi noorel naisel. Ülikooliaastail tutvub ta toreda noormehe, Fox'iga ning aja möödudes hakatakse ka tõsisematele tulevikuplaanidele mõtlema. Noored abielluvad ning Fox on veendunud, et Blythe'st saab kunagi tema lastele hea ema. Kuid Blythe'i lapsepõlv ei ole olnud helge ja ta arvab, et mees ei suuda sellest aru saada. Blythe kardab, et tal puudub emainstinkt, kuid ta usub, et on lapse saamiseks võimeline, seda eelkõige vaimses mõttes. Ei lähegi kaua aega mööda, kui Blythe jääb lapseootele ning nende perre lisandub pisike Violet. 

Olles värskelt emaks saanud tundub Blythe'le, et tema suhe tütrega ei ole selline nagu ta ette kujutas. Ta tahab kõigest väest pakkuda Violetile sellist lapsepõlve, millest ta ise ilma jäi. Aga tüdruk on sageli viril ja tõsine, üldse mitte selline nagu lapsed Blythe'i arvates olema peaksid. Samas isaga suheldes on tüdruk rõõmsameelne ja lõbus. Peagi hakkab talle tunduma, et Violetiga ei ole kõik korras. Kas asi on Violetis? Või on ajalugu end kordamas ning Blythe läheb oma ema ja vanaema jälgedes?


"Kahtlus" räägib ühe suguvõsa naistest. Naistest, kes on saanud emadeks, kuid kel puudub emainstinkt. Blythe teab, et nii tema emal kui ka vanaemal see puudus, kuid ta üritab kõigest väest olla oma tütrele parem ema. Beebi tulek ja sellega kaasnevad emotsioonid võivad värskelt emaks saanud naistes niigi stressi tekitada, sest senist elu enam tagasi ei saa - lapse tulek muudab jäädavalt kõike. Blythe'i piinab sealjuures veel dilemma - kas ta on oma lapsele piisavalt hea ema? Ta kardab tütart alt vedada, kuid samaaegselt tunneb ta, et midagi on valesti kas tema enda või Violetiga. See küsimus närib teha üha enam, kui ta näeb, kuidas tütar on oma isaga koos olles hoopis teistsugune. 



Neid ridu kirjutades olen ka ise pisipoja ootel ning tema tulekuks valmistumas. Oli huvitav lugeda, milliseid tundeid emakssaamine romaani tegelastes, eriti Blythe's tekitas. Päris mitmel korral pidin endale meelde tuletama, et tegu on ikkagi väljamõeldud teosega ning romaanis aset leidvad sündmused ei ole tegelikkus. Teisalt muudab lastesaamine iga naist ning me ei tea kunagi, kas meile lapsevankriga vastu jalutav noor ema on lapse saamiseks valmis olnud või on teda vallanud samasugused emotsioonid, mida koges Blythe?

Raamatu kaanel on kirjas: "On raamatuid, mida ei suuda käest panna. Ja siis on raamatud, mida pole võimalik unustada". "Kahtluse" puhul on asi kindel - seda romaani ei ole võimalik lugeda ilma, et see Sinus emotsioone ei tekitaks. Ning jah, tegu on tõepoolest romaaniga, mis jääb mõtetesse keerlema veel kauaks peale lugemist. Minu poolt saab "Kahtlus" igatahes kindla lugemissoovituse!



Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!




pühapäev, 7. märts 2021

Kui lihtne oleks elada kellegi teisena?

Claire. Tuntud filantroobi Rory Cook'i abikaasa. Nende abielu on pealtnäha ideaalne, kuid mis toimub siis, kui nad järjekordselt heategevusürituselt koju naasevad ning ukse enda selja taga sulgevad?

Eva. Keerulise elusaatusega naine, kes on oma elus teinud nii mõnegi valiku, mis on pannud naise mitmel korral keerulistesse olukordadesse.

Mis juhtub, kui need naised JFK lennujaamas juhuslikult kohtuvad ning otsustavad identiteedid vahetada? Kas see kohtumine on ikka juhuslik või on mängus kellegi kuri käsi? Claire lendab Eva asemel Oaklandi ning saab teada tõe naise kohta. Kui palju sellest, mida Eva talle lennujaamas rääkis tõsi on? Kas naine üldse rääkis talle tõtt? 



Siinkohal ma rohkem romaani "Viimane lend" sisust väga palju ei kirjutakski, kuna seda on peaaegu võimatu teha nii, et ka Sinul jääks lugedes avastamisrõõmu ja põnevust samapalju, kui oli seda minul. Romaani keskne tegelane on Claire ning lugu on jutustatud tema silme läbi. Lugeja saab teada miks ta oma abikaasa juurest põgeneda tahab, millise hämmastava detailsusega ta seda planeerib ning kuidas ta lõpuks Eva asemel Oaklandis maandub. Eva tausta selgitavad lugejale peatükid, mis on temast kirjutatud enne seda, kui ta Claire'i asemel Puerto Rico lennule otsustas minna. 

Selles loos oli palju niidiotsi, mis romaani lõpus omavahel kenasti põimusid. Olles raamatuga umbestäpselt poole peal arvasin, et tean, kuidas lugu lõpeb, kuid autor suutis mind VÄGA üllatada. See oli ka üks vähestest romaanidest, mida lugedes tundsin end nagu noateral ja hoidsin Clare'le pöialt ning lootsin, et ta plaan õnnestub. Kas õnnestus? Seda siinkohal ei ütlekski, vaid suunaksin Sind lähimasse raamatukokku/-poodi selle raamatu jahile - kui oled vähegi põnevike austaja, siis selle romaani lugemist minu arvates kahetsema kindlasti ei pea.


Tuntud elustiiliblogija salapärane surm

Šikk ja noobel Hotel Grand Stockholmis. Ühest selle hotelli sviidist leitakse mõrvatuna kuulus elustiiliblogija Coco. Seda hakkab uurima Mal...