Kõhedusttekitav pulmapidu

Jason Rekulaki raamatutest olen varem lugenud "Piltidesse peidetud", mis oli üksjagu kõhe, kuid ka põnev raamat.

Raamatu "Viimane pulmakülaline" peategelane on Frank, kes ei ole oma tütrest Maggiest juba aastaid mitte midagi kuulnud. Mehe üllatuseks helistab tütar talle ühel päeval, et teatada suurt uudist peatsest abiellumisest tehnoloogiamiljardäri poja Aidaniga. Maggie tahab, et ka isa pulma tuleks. Frank on mõistagi rõõmus ja loodab, et suhtlus tütrega paraneb. Pulmapaika saabudes tundub Frankile, et kõik ei ole päris nii nagu võiks või peaks olema. Maggie on pidevalt eemal või millegagi hõivatud, ning pulmapaigas elavad kohalikud inimesed ei ole Maggie peigmehest Aidanist ega tema perekonnast sugugi vaimustuses.

Raamatu algus oli pisut aeglasevõitu ning võib öelda, et raamatu tempo oligi selline kuni viimaste peatükkideni, mis tundusid minu jaoks veidi kiirustatult kirjutatud olevat. Teos oli jagatud viide ossa ning minu jaoks läks lugu huvitavaks neljandas osas, kus Maggiet näidati lugejale hoopis teises valguses, kui esimestes osades. Loos oli ka nukraid toone, eelkõige Maggie ja Franki vahelistes suhetes. Samas aga on Maggie üks ebameeldivamaid tegelasi, keda raamatus kohanud olen. Loo sisu oli huvitav, kuid siin-seal oli ka ebausutavaid detaile. Soovitan pigem neile, kellele meeldivad veidi kergema sisuga põnevikud.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Jason Rekulaki raamatud minu blogis:

"Piltidesse peidetud"

Noore naise salapärane kadumislugu

"Park" on uurija Elin Warneri sarja viimane osa. Kaks eelmist, "Sanatoorium" ja "Kuurort" meeldisid mulle ning kolmandat osa ootasin suure huviga.

Selle loo keskmes on Kier. Tema lapsepõlv oli (pehmelt öeldes) keeruline, mistõttu otsustas ta oma kodulinnast lahkuda ja matkaautoga ühest peatuspaigast teise sõites rändurielu elada. Kieril on kaksikvcend Penn ning selleks, et side vennaga ei katkeks, saadab Kier talle enda maalitud postkaarte paikadest, kus peatunud on.

Elin Warner on oma venna Isaaciga ühes Portugali rahvuspargis matkamas. Nende tee viib ühele matkaautode laagriplatsile, kui Isaac ütleb, et on lubanud aidata oma sõpra Penni, kelle õde Kier on kadunud ning keda viimati nähti samas pargis, kus Elin ja Isaac parajasti matkal on.

Raamat on kirjutatud vaheldumisi minevikus ja olevikus. Mineviku peatükid avavad Kieri lapsepõlve ja rändurielu ning oleviku peatükid seda, kuidas Elin koos Isaaci abiga Kieri otsib.

Sarnaselt sarja eelmiste osadega oli ka "Park" tempolt pigem aeglane, kuid sellel ei tasu lasta end heidutada - sündmusi ja sisupöördeid on nende kaante vahel üksjagu. Niisamuti on ka kahtlusaluseid päris mitu. Aga seda, millega see raamat tegelikult lõppes, ma täielikult ei aimanudki. Soovitan neile, kellele meeldivad pigem aeglasemalt kulgevad põnevikud.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Sarah Pearse'i raamatud minu blogis:

"Sanatoorium"

"Kuurort"

Tüdrukute mõistatuslikud kadumised

Minevik.

Noor tütarlaps Saskia Morris jääb kadunuks. Tema surnukeha leitakse hiljem kanarbikunõmmelt.

Tänapäev.

Noor tütarlaps Amelie Goldsby jääb kadunuks. Ja peale seda veel üks tüdruk. Meedia saab asjast teada ning see paneb Scarborough' peainspektor Caleb Hale'i pingelisse olukorda, sest süüdlane tuleb kiirelt tabada.

Kate Linville on samuti Scarborough's. Tema vanematekodu on üüriliste poolt rüüstatud ning naine tahab maja peale kordategemist maha müüa. Naine leiab ajutise peatuspaiga Amelie vanemate juures ning leiab end peagi tahes-tahtmata Amelie kadumist uurimas.

Kui raamatu peamine sisu kõrvale jätta, siis meeldis mulle Kate'i areng võrreldes sarja esimese osaga. Ta muutus julgemaks, tuli n-ö "kookonist välja" ning käis isegi paaril kohtingul. Samas meeldis mulle, et autor ei olnud Kate'i tegelaskuju täielikult muutnud, vaid oli jätnud alles ka tema introverdi iseloomujooned. Üks asi, mida ma peaaegu raamatu lõpuni välja mõelda ei suutnud oli see, kes tüdrukute kadumise taga oli ja selle eest kiidan autorit väga! 

Sarnaselt sarja esimese osaga on ka "Otsingus" tegelasi ja sisuliine palju, mis aga lugedes mind ei häirinud, sest autor sidus need üheks, hästi loetavaks tervikuks. Sarja mõlemad osad on ka üsnagi mahukad, kuid sellest ei maksa lasta ennast häirida - mõlemad raamatud on algusest lõpuni põnevad. "Otsingu" lõpp jättis nii Kate'i töö - kui ka eraelus otsad lahtiseks, seega ootan huviga sarja järgmist osa. 

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Charlotte Link'i raamatud minu blogis:

"Petetu"

Kriminaalne kunstimaailm

Eris. Muust maailmast pea täielikult eraldatud saar, kuhu on mööda kitsast maariba võimalik pääseda ainult 12 tundi päevas. Saarel on ainult üks elanik - Grace. Naine on kunagi saarel elanud kunstniku Vanessa Chapmani testamenditäitja ja sõber. Vanessa on küll surnud, kuid ka peale surma ümbritseb teda saladuseloor, sest naise truudusetu abikaasa kadus aastaid tagasi jäljetult. Nüüd on Vanessa teosed üleval ühes Londoni galeriis. Ühe näitusekülastaja tehtud ootamatu avastus paneb veerema tõelise sündmusteahela ning muudab jäädavalt nii mõnegi inimese elu.

Mulle meeldisid selle romaani juures enim olustikukirjeldused, mida lugedes elasin justkui ise romaanis aset leidvaid sündmusi läbi. Romaan oli küll põnev, kuid selle esimene pool oli minu jaoks pisut liiga veniv ja aeglane. Viimased peatükid seevastu olid nii mitmeski mõttes üllatavad ja põnevust pakkuvad. Romaani alguses oli mul Grace'st kahju, sest tundus, et ta ei leia endale elus kohta ning ta on üksik. Kuid raamatu lõpus tundus ta minu jaoks pigem lihtsalt üsna egoistlik tegelane. 

Seda romaani kirjelab minu jaoks üldiselt kõige paremini sõna "rahulik". Tegevus toimub, kuid ei ole järske sisupöördeid. "Sinine tund" oli ladus,hästi loetav ja tõmbav põnevik, kuid minu hinnangul on autori eelmised romaanid olnud põnevamad.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Paula Hawkinsi romaanid minu blogis:

"Tuli miilab tuha all"

Kui suhtesaate filmimine paradiisisaarel muutub ellujäämismänguks

Lyla on teadlane, kuid tema teadustöö on takerdunud ning ta on üsna kindel, et tema töölepingut ei pikendata. Tema elukaaslane Nico on veendunud, et saab kunagi kuulsaks näitlejaks ning on nõus selle nimel kõike tegema.

Nicole tehakse ettepanek osaleda uues tõsielusaates "Täiuslik paar". Olles asja üle pisut järele mõelnud otsustab Lyla mehega koos saates kaasa lüüa. Õige pea on neil tehtud ka esinemisproov produtsentidele ning nad leiavad end koos nelja teise paariga jahilt, millega seilavad paradiisisaarele. Algul sõbralikus meeleolus olnud sarja osalised pööravad omavahel tülli juba pärast esimest mängu. Siis saabub suur torm ning lõikab saare muust maailmast ära. Ei lähegi kaua aega kuniks üks neist surnuna leitakse. Siis algab pingeline kassi-hiire mäng, kus igaüks püüab ellu jääda.

Raamatu lugemisega alustades tunduski kõik loogiline - Nico sai ettepaneku saates osaleda, kutsus Lyla kaasa, nad meeldisid produtsentidele ning saidki saates kaasa lüüa. Kuid millegipärast (ei oskagi öelda miks) oli mul tunne, et raamatu "paha tegelane" on Nico. Lugedes oli huvitav kaasa mõelda, kas arvan õigesti või suudab autor mind ninapidi vedada. Kui tegelastest veel rääkida, siis neist minu jaoks sümpaatseim oli Angel, kes algul tundus haavatav ja habras, kuid kes raamatu lõpu poole tõelist meelekindlust ja vaprust üles näitas. 

"Täiusliku paari" idee (tõsielusarja filmimine üksikul saarel) mulle meeldis, olgugi, et tegu oli nn "locked room mystery'ga", mis on juba Ruth Ware'i eelnevatest teostest tuttav muster. Kuid nagu blogis ka maininud olen, siis sellised põnevikud on mulle vägagi südamelähedased ja panevad alati huviga kaasa mõtlema. Sarnaselt autori eelmistele romaanidele oli ka "Täiuslik paar" atmosfääriline ning olustiku- ja sündmuste kirjeldused oli detailsed.

Romaani lõpp pakkus nii mõnegi üllatusmomendi ning seda just saate "Täiuslik paar" ja selle taustaloo osas. Kurjaks ja kättemaksuhimuliseks "pahalaseks" osutus tegelane, kelle peale ma ise algul üldse ei mõelnudki. 

"Täiuslik paar" oli hoogne ja kaasahaarav romaan, mida kindlasti lugeda soovitan.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Ruth Ware'i raamatud minu blogis:

"Nullpäev"

"See tüdruk"

"Üks teise järel"

Põnevik sotsiaalmeediast ja jälgimisest

Molly Sullivan on sotsiaalmeedia mõjuisikuna harjunud jagama oma jälgijatega kõike, ka kõige isiklikumaid detaile oma elust. Kuid kui Molly jagab pilti oma peatsest abikaasast Scottist saab ta eneselegi ootamatult mehelt pahase reaktsiooni. Seda pilti nägi sotsiaalmeedias ka Liv, kes tundis Scottis ära mehe, kes tappis aastaid tagasi tema õe ning kadus koos tema õetütrega jäljetult. Peale pildi nägemist on Liv aga veendunud, et on mehe üles leidnud. Liv hakkab Mollyt hoolikalt läbi sotsiaalmeediapostituste jälgima ning proovib seeläbi naisega lähedaseks saada. Mida ei tea ei Molly ega ka Liv on see, et nende tegemisi jälgib veel keegi.

Molly peategelasena mulle meeldis - ta oli pealehakkaja ning ei lasknud eluraskustel end murda. Nad olid Scottiga kena paar ning proovisid igati oma kärgperet toimima saada. Livist ja tema vennast oli mu siiralt kahju. Nende mõlema kurbus minevikus toimunu pärast tuli raamatus hästi esile. Eriti muidugi Livi puhul, sest tema tegeles aktiivselt õetütre otsingute ja õe mõrvari otsimisega.

See raamat oli kirjutatud täpselt nii nagu sisututvustuski tugevalt vihjas. Kannatamatult ootasin hetke, mil selgub see nn "kolmas jälgija", kes hoidis hoolikalt silma peal nii Molly kui ka Livi tegemistel. 

Kui raamatu esimene pool oli minu arvates veidi lahjavõitu, siis teine pool oli see-eest topelt põnev. Lõpp oli pingeline ning ma ei arvanudki ära, kes oli see tegelane, kes nii Mollyt kui ka Livi jälgis. Mull meeldis ka, et kõigi tegelaste puhul sai lugu konkreetse lõpu. Soovitan, kui otsid põnevat lugemist.

Öised kriminaalsed juhtumid

Uurija Renee Ballard oli kolleegide seas kõrgelt hinnatud hetkeni, mil ta esitas leitnant Olivase suhtes seksuaalse ahistamise kaebuse. Peale seda määratakse naine öise vahetuse uurija ametikohale. See tähendab, et ta saab koos paarimehe Jenkinsiga öösel väljakutse ja alustab uurimist, kuid peab igal hommikul juhtumite uurimise pooleli jätma ja need vastavate osakondade uurijatele üle andma. Esiti tundus selline kontseptsioon minu jaoks natuke imelik, kuid et romaani tegevus leiab  aset Los Angeleses, siis kuritegevust jätkub seal ilmselt nii päevaseks kui ka öiseks ajaks.

Ühel ööl satub Ballard kahe juhtumi otsa. Leitakse peaaegu surnuks pekstud protsituut ning ühes ööklubi tulistamises saab surma ettekandja, kes juhtus valel ajal vales kohas olema. Naine tunneb, et tahab need juhtumid kindlasti ise lahendada, et need ei jääks aja ja tööjõu nappuse tõttu "riiulile tolmu koguma."

Romaani peategelane Ballard mulle meeldis. Ta oli pühendunud, tegi oma tööd südamega ning oli näha, et kuritegude ohvrite saatus läheb talle korda. Samuti oli mulle sümpaatne tema paarimees Jenkins, kes tegi öise vahetuse tööd sellepärast, et saaks päevase aja koos haige abikaasaga veeta. 

Kui romaanist endast rääkida, siis mind häirisid kaks asja - korraga uuriti kaht juhtumit ning sellest tulenevalt oli ka tegelasi minu jaoks pisut liiga palju. Kohati oli ka raske järge pidada, millist juhtumist neist kahest Ballard parajasti uurib (eriti siis, kui lugemine oli õhtul pooleli jäänud ning järgmisel päeval uuesti lugemist alustasin). Ühe juhtumi puhul arvasin üsna ruttu ära, kes süüdlane on, kuid teise puhul oli süüdlase isik minu jaoks üllatuseks. 

Kuigi, nagu enne kirjutasin, oli selles romaanis tegelasi ja tegevust minu jaoks pisut paljuvõitu, oli "Öine vahetus" siiski üle keskmise huvitav ja haarav lugemine. Raamatu sisekaanelt lugesin, et sügisel peaks eesti keeles ilmuma ka sarja teine osa, mida samuti kindlasti lugeda plaanin.

Suur tänu Helios kirjastusele selle raamatu eest!

Politseinik osutub petetuks

"Petetu" on Kate Linville'i sarja esimene osa, mille keskmes on kaks paralleelselt kulgevat lugu. 

Ühe loo keskseks tegelaseks on Kate, üksik ja introvertne Scotland Yardi politseinik. Sõpru tal ei ole, töökaaslastega ta eriti läbi ei käi ning elukaaslast tal samuti ei ole. Naise elus on ainult üks inimene, keda ta täielikult usaldab - tema isa. Ühel saatuslikul päeval Kate'i isa mõrvatakse. Ilmselgelt on Kate murest murtud ning tahab teada, kes ta isa tappis. Kohalik politsei, eesotsas Calebiga küll uurib asja, kuid iseenesestmõistetavalt tahab ka Kate asja omal käel uurida. Mida rohkem Kate isaga juhtnut uurib, seda uskumatumaid asju ta tema kohta teada saab. Tunduks nagu oli isa hoopis teine inimene, kes Kate'i eest nii paljut varjas. 

Teise loo keskmes on Londonis elav stsenarist Jonas, kes plaanib koos abikaasa ja adopteeritud lapsega mõnusat perepuhkust. Kuid kui nende muust maailmast eraldatud puhkekohta ilmub pelgupaika otsiv kurjategija, muutub nende puhkus üsna pea õudusunenäoks.

Pean tunnistama, et see romaan tundus mulle sisututvustuse järgi huvipakkuv, kuid olin ka teataval määral skeptiline - raamat on nimelt üsna paks ning mõtlesin, kas autor on kirjutanud romaani, mis ka päris lõpus pinget suudab pakkuda? 

Loo ülesehitus mulle meeldis. Romaanis oli küll kaks paralleelselt kulgevat lugu, kuid nad olid kirjutatud selliselt, et üleminek oli sujuv ja seega see mind lugemisel ei häirinud, pigem lisas loosse põnevust juurde. Raamatu lugemise vältel oli pinget tunda küll, eriti neis peatükkides, mis rääkisid Terryst ja tema elukaaslasest Neilist. Lisaks muidugi mõtlesin, kes Kate'i isa mõrva taga võiks olla. Mingil hetkel käisid pea kõigi tegelaste nimed peast läbi, sest tundus, et mingit imelikku rada pidi võiks neil kõigil selleks põhjust olla. 

Raamatu lõpp oli minu jaoks üllatav, osutusin ise petetuks. Hoolimata sellest, et raamat oli üsna paks, tegelasi ja sisuliine palju, siis ei tekkinud kordagi tunnet, et autor oli mõne sisuliiniga üle pingutanud või et mõni tegelane oleks liiast olnud. Soovitan lugeda (ja ootan juba kannatamatult järge).

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Charlotte Link'i raamatud minu blogis:

"Otsing"

Lohed ja ratsanikud ja maagia

Kui rääkida fantaasiakirjandusest, siis selle žanri raamatud mulle ülemäära palju lugemiseks kätte ei juhtu. Kui mõningad näited tuua, siis Harry Potteri sari ning Näljamängude sari on loetud, neist viimane meeldis mulle isegi tsipa rohkem.

Kui mõned ajad tagasi enda jaoks TikTok'i (ja sealsed raamatutega seotud kontod) avastasin, siis jäi mulle nii mõnestki videoklipist silma raamat pealkirjaga "Fourth Wing", mida päris palju kiideti. Uurisin veidi selle raamatu kohta ja mõtlesin, et sisu tundub huvitav. Kuid kuna ma ennast inglise keeles nii koduselt ei tunne, et fantaasiakirjandust lugeda, siis sinnapaika see jäi. Kuni ma nägin, et Helios kirjastus selle raamatu eesti keeles välja annab. Sel hetkel teadsin kohe, et soovin seda raamatut lugeda.

"Neljanda tiiva" tegevus toimub Basgiathi sõjakoolis. Peategelane Violet Sorrengail pidi astuma kirjutajate kvadranti ning elama rahulikku elu, ümbritsetuna raamatutest. See plaan aga ei olnud meeltmööda tema emale, kooli juhile, kelle jaoks oli ainuõige võimalus, et Violetist peab saama loheratsanik (nagu olid ka tema vend Brennan ja õde Mira). See plaan võib osutuda üsna keerukaks, kuna lohed lõastavad (ehk moodustavad n-ö paari) endaga neid, keda ise soovivad. Hapraid ja nõrku (nagu näiteks Violet) nad ei lõasta. Probleemiks on ka asjaolu, et kadette on rohkem, kui lõastamisvalmis lohesid, seega on kadetid valmis võitlema viimse veretilgani, et paremaid võimalusi saada. Violeti puhul lisandus sellesse võrrandisse ka asjaolu, et ta on oma ema tütar. 

Kõigi (ja iseenda) üllatuseks saab Violet koolis üsna hästi hakkama. Ja lisaks selle lõastavad ta kaks lohet - suur ja võimas Tairn ning pisike Andarna. Ajapikku hakkab Violet kahlustama, et kõik ei ole nii nagu talle räägitud on ning et kooli juhtkond varjab midagi kohutavat. 

Rääkides romaani peamistest tegelastest, siis Violet peategelasena mulle meeldis. Ta oli teadlik sellest, et on teistest füüsiliselt nõrgem, kuid samas olid tal omad tugevused, mida enda kaitseks ära kasutada. Samuti meeldis mulle julge ja südikas Rhiannon. Xadeni osas olid mul algul kahetised tunded, kuid raamatu lõpp muutis mu arvamust temast üsna palju. Peategelastest rääkides ei saa mainimata jätta lohesid. Mulle väga meeldis, millistena neid raamatus kirjeldati. Nad olid nagu omaette isiksused, soovide ja tujudega. Samuti lisas loole paraja annuse huumorit Violeti dialoogid Tairni ja Andarnaga. Niisamuti meeldis mulle Xadeni ja Violeti vaheline romantiline liin, mis muidu tõsise sisuga romaanile helgemaid noote lisas.

Fantaasiakirjanduse autorite puhul imetlen väga nende oskust luua täiesti teine, eraldi maailm ning Rebecca Yarros sai sellega suurepäraselt hakkama. Kiidan omalt poolt ka raamatu tõlkijat Tiina Randust, kelle head tõlget oli mõnus ja ladus lugeda.

Raamatut lugedes tundus, et see liigub oma loogilist rada pidi lõpuni. Aga nii see siiski ei olnud - kõige suurem üllatus peitis ennast päris raamatu lõpus. Saan täiesti aru, miks see romaan niivõrd populaarne on ning ootan suure huviga, millise põneva lugemiselamuse pakub sarja teine osa. Fantaasiakirjanduse huvilistel soovitan kindlasti seda raamatut lugeda!

Mis juhtub, kui inimesed teineteisele valetavad?

Kui Carl aastate eesti Helenaga kohtus armus ta naisesse ülepeakaela. Nüüdseks on aga nende suhe lagunemas. Paar usub, et keskonnavahetus teeks nende suhtele head ning nii otsustavad nad vahetada kodud ühe Californias elava paariga. 

Kohale jõudes tundub nii mõnigi asi Carli jaoks veider. Miks näeb maja välja hoopis teistsugune kui piltidel? Või kas see ikka näeb teistsugune välja, ehk Carli mälu lihtsalt petab teda? Kas ta kuuleb kedagi vastu veetorusid koputamas või on need hääled tema ettekujutuse vili?

Ka Carli Helena majas peatuvad Adam ja Scarlett märkavad kummalisi asju. Kas (ja kui, siis miks) on Helena jätnud Scarlett'ile kirjakese?

See raamat tundus mulle juba sisututvustust lugedes põnev ning seda see päriselt ka oli. Autor on nende kaante vahele kirjutanud ühe müsteeriumi teise järel ja olgugi, et kohati tundus neid isegi paljuvõitu olevat, tahtsin siiski väga teada, millega see saladusi täis lugu lõpeb. Üht võin aga kindlalt väita - sellist lõppu ma ette näha ei osanud. 

"Vannun vaid tõtt" oli põnev ja kaasa mõtlema panev romaan. Minu arvates on tegu Stefan Ahnhem'i ühe parima romaaniga. Soovitan lugeda! (Aga olge hoiatatud - seda raamatut on üsna raske käest panna).

Suur tänu Helios kirjastusele selle raamatu eest!

Teised Stefan Ahnhem'i raamatud minu blogis:

"Täiesti teine lugu"

Tuntud elustiiliblogija salapärane surm

Šikk ja noobel Hotel Grand Stockholmis. Ühest selle hotelli sviidist leitakse mõrvatuna kuulus elustiiliblogija Coco. Seda hakkab uurima Malin Rehnberg, kel on aga keeruline läbisaamine oma ülemusega, kes tahab, et tema meeskonna liikmed uuriksid esmajoones üht inimkaubanduse juhtumit. Kuna raamatu peatükid vahelduvad Coco mõrva ja inimkaubanduse uurimise vahel, siis tekkis mul koheselt huvi teada saada, kas ja kuidas need kaks juhtumit omavahel seotud on. Loomulikult huvitas mind ka see, kes ja miks tappis Coco?

Malin, kes on lugejale varasemalt tuttav Stefan Ahnhemi Fabian Riski sarjast, oli uurijana põhjalik, kuid iseloomu poolest küllaltki jonnakas ja põikpäine, mistõttu sattus ta nii mõnessegi ohtlikku olukorda.  Kohati tundus ta minu arvates kolleegina üsna ebameeldiv olevat.  

Kuigi lugu ise oli põnev ja tahtsin väga teada, kuidas see lõpeb pean tõdema, et elasin suurema osa raamatust kaasa sellele, et Malin ja tema mees Anders omavahelised suhted korda saaksid. Kuid seda, mis rada pidi nende elud raamatu lõpus edasi lähevad, saad juba ise raamatust lugeda. Niisamuti ei kirjuta ma siin ka detailselt sellest, kuidas uuritavad juhtumid lahenesid - ikka selleks, et lugemine põnevam oleks.

"Täiesti teine lugu" oli täitsa korralik põnevik ning Põhjamaade krimile omaselt rohkete sisuliinide ja pööretega. Soovitan lugeda.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Mõrvari otsimine ajaga võidu joostes

Jack ja Gabe on pealtnäha tavaline paar, nad on oma tööd edukad ja eraelus õnnelikud. Kuigi, nende igapäevatöö on kõike muud kui tavaline - nende töö on hoonetesse sissemurdmine ja küberturbesüsteemidesse sissehäkkimine. Järjekordselt tööotsalt koju saabudes leiab Jack eest midagi kohutavat ja šokeerivat - keegi on tapnud tema abikaasa Gabe'i. Mis veelgi hullem - politsei arvates pani kuriteo toime ei keegi muu kui Jack ise. Naine haarab asjad oma kätesse ning hakkab ajaga võidu joostes oma abikaasa tegelikku mõrvarit otsima.

"Nullpäev" oli algusest peale põnev, pingeline ja kaasahaarav. Võrreldes Ruth Ware'i eelmiste romaanidega oli see romaan palju tempokam. Mulle meeldis, et vastukaaluks kiirele tempole kirjeldas autor Jack'i suhteid abikaasa ja naise õe Helenaga nii soojalt. Kuna Jack'i ja Helena vanemad olid surnud, siis hoidsid õed teineteist väga. Jack'i ja Gabe'i vaheline sõbralik aasimine andis minu jaoks nende suhtele sügavust juurde ja pani mind lugejana uskuma nendevahelist tugevat sidet. 

Algusest peale kahtlustasin, et Gabe'i tapmise taga oli Jeff, Jack'i endine vägivaldne elukaaslane. Samas oli mul aga kuklas tunne, et see oleks liiga lihtne lahendus. Lisaks Jeff'ile tundus minu jaoks kahtlane Gabe'i sõber Cole. Kui on tegelased, keda ma krimkasid ja/või põnevikke lugedes üsna automaatselt kahtlustama hakkan, siis on need liiga abivalmis ja innukad tegelased. Ja Cole oli just täpselt selline. 

Jack elab üle palju katsumusi ja vintsutusi, et Gabe'i tapja(d) paljastada. Sarnase sisuga nn "kangelasromaane" olen lugenud varemgi, kuid Ware suutis oma romaani tegelased ja sündmused usutavalt kirjutada. Romaani lõpp mulle meeldis, kuid õhku jäid ka mõned lahtised otsad, mis natuke häirima jäid. 

Ruth Ware on kirjanik, kelle romaane ise suure huviga loen ja alati soovitan ka. Nii ka "Nullpunkti" puhul. Soovitan, soovitan, soovitan!

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Ruth Ware'i raamatud minu blogis:

"See tüdruk"

"Üks teise järel"

Emotsionaalne lugu emadusest

"Sosinad" on lugu ühes naabruskonnas elavatest perekondadest naiste pilgu läbi.

Whitney ja Jacob - kolme lapse vanemad, kellest ühega juhtub kohutav õnnetus.

Blair ja Aiden - Blair kahtlustab, et ta abikaasal on afäär, kuid teeb sellegipoolest nende tütre Chloe ees head nägu

Rebecca ja Ben - lastetu paar, kelle abielu on karile jooksmas

Mara ja Albert - vanapaar, kes oma naabrite tegemistel silma peal hoiavad

Kui peaksin ütlema ühe omadussõna, millega seda romaani iseloomustada, siis oleks selleks sõnaks "emotsiooniderohke". Seal oli kurbust, rõõmu, kadedust - tõeline emotsioonide kokteil. Suure osa loost moodustas emadus selle erinevates viisides. Mara, kelle poeg oli juba täiskasvanud; Blair, kes loobus tütre heaolu nimel oma tööst; Whitney, kes ei käitu oma lastega alati just kõige paremini ja Rebecca, kes oleks valmis andma endast kõik, kui tal ainult õnnestuks emaks saada. 

Veidi häiris mind lugejana see, et romaani sündmused hüppasid mitme ajaperioodi vahel, see muutis loo kohati veidi segaseks. Saan tuua välja ühe sümpaatse tegelase - Mara. Nii Whitney'l, Blair'il ja Rebecca'l olid oma positiivsed küljed, kuid teisalt olid neil kõigil ka käitumis- või iseloomujooned, mis mind häirisid.

Soovitan seda romaani, kui tahad lugeda emaduse ümber keerlevat emotsionaalset lugu. Samas aga hoiatan, et selles romaanis on mõningaid päris häirivaid kirjeldusi.

Suur tänu kirjastusele Helios selle romaani eest!

Teised Ashley Audrain'i romaanid minu blogis:

"Kahtlus"

Kui lihtne või raske on jäljetult kaduda?

Kui palju aega veedad Sina sotsiaalmeedias? Kas oled kunagi mõelnud, kui palju jälgi Sinust sinna maha jääb?

Kümme ameeriklast, kes on läbinud tiheda sõela, peavad nüüd nende küsimuste osas hoolikalt järele mõtlema. Nad on valitud osalema uue nuhkvara katsetuses, mis peaks iga inimese igal ajal igalt poolt üles leidma. Neile kõigile saadetakse ühel ajal sõnum, peale selle saamist peavad nad jäljetult kaduma. Kes võidab, saab suure auhinnaraha.  Osalejate hulgas on pealtnäha tagasihoidlik raamatukoguhoidja Kaitlyn Day ja üsna raamatu alguses saab selgeks, et tema osaleb katses hoopis muudel põhjustel, kui suur summa raha. 

"Kao jäljetult" on romaan, mis on ühest küljest realistlik ja tänapäevane, teisest küljest aga näitab, milline meie tulevik võib olla. See romaan näitab hästi ka seda, et enda arvates oleme netis anonüümsed (nt paneme Facebooki või Instagrami profiilid ainult lähedastele nähtavaks), kuid tegelikkuses on IT alal osavatel inimestel võimalik silmapilgu jooksul kogu info meie kohta Internetist kätte saada. Ja kui lihtne on meid kas või reaalajas jälgida, sest meil (pea) kõigil on taskus nutitelefon. 

Romaan haaras mind kaasa kohe algusest ning lugesin põnevusega, et saada teada, miks Kaitlyn katses osaleda tahtis. Arvasin algul, et küllap on tegu isikliku kättemaksuga mõne katse korraldanud isiku suhtes. Aga olles raamatu lugemisega umbes poole peal, tõi autor sisse sellise pöörde, mida ma ette aimata ei osanudki. "Kao jäljetult" oli ka väga filmilikult kirja pandud ning pole ka midagi imestada - autor Anthony McCarten on auhinnastud stsenarist, kelle sulest on nt tulnud ühe minu lemmiku eluloofilmi "Bohemian Rhapsody" stsenaarium.

Soovitan seda raamatut lugeda, kui soovid põnevat lugemiselamust ning saada aimu sellest, milline meie tulevik nutiajastul olla võib.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Tavalisest inimesest superinimeseks. Aga millise hinnaga?

Romaani "Geenilõks" tegevus toimub tulevikus. Peategelane Logan Ramsay töötab Geenikaitseagentuuris ning ühel missioonil juhtub temaga õnnetus. 

Algul ei saa mees aru, et midagi oleks teisiti või et ta kuidagi muutunud oleks. Ta suudab lihtsalt veidi paremini keskenduda ja on senisest nutikam. Peagi taipab mees, et midagi temas on siiski muutunud. Oma mineviku tõttu on Loganist saanud sihtmärk. Mis kõige hullem - tema on esimene ning keegi on planeerinud ulatuslikud muutused tervele inimkonnale. Kas Logan suudab selle hirmuäratava plaani (ja inimese, kes selle plaani taga seisab) peatada enne, kui on hilja?

Kuna geenitemaatika on mulle võõras, siis oli veidi keeruline romaanis välja toodud terminitest täiel määral aru saada. Samas ma ei ütleks, et see lugemist seganud oleks. 

Romaani peategelasele Loganile tundsin kaasa. Tal on keeruline lapsepõlv ja minevik, mis on ta tänaseks päevaks lahku viinud ja abikaasast Beth'ist ja tütrest Ava'st. Ka Logani ja tema õe Kara vahelised suhted on pehmelt öeldes keerulised. Romaani tegevus oli üsna filmilik, tegevus toimus koguaeg ning sündmustik liikus edasi küllaltki kiire tempoga. 

"Geenilõks" pani mind sügavalt inimkonna praeguse elu ning tuleviku osas järele mõtlema. Ühest küljest oleks ju hea, kui saaksime oma geene muuta selliselt, et oleksime erinevate haiguste vastu kaitstud ning saaksime oma andeid maksimaalselt kasutada. Teisalt aga tekib küsimus - kas me teame, kui kõrget hinda selle eest maksma peaksime? 

Soovitan, kui Sulle meeldivad ulme- ja/või põnevusromaanid.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest! 

Puhkus, mis muutub õudusunenäoks

Saarel asuv idülliline keskus. Sinna tullakse puhkama ja lõõgastuma, kuid kohalikud elanikud arvavad, et tegu on äraneetud paigaga. Jo on kutsunud oma lähedased sinna puhkusele, et perekondlikke sidemeid tugevdada. 

Ühel hommikul leitakse mere äärest kividelt noore naise surnukeha. Kummaline on aga see, et see naine ei olnud kuurordi külastaja ning ei pidanud üldse saarel viibimagi. Peagi leiab aset veel üks surmajuhtum ning asja kutsutakse uurima Elin Warner. Naisele saab peagi selgeks, et need surmad ei olnud juhuslikud. Aga kes on see inimene, kes on kuurordi külastajad sihikule võtnud? Ja miks ta seda teeb?

Sarnaselt Sarah Pearse'i neelmise romaaniga "Sanatoorium" toimub ka selle romaani tegevus ühes kohas, tegu on nn "locked rom mystery'ga". Mulle isiklikult see žanr väga meeldib, sest tegevuspaik on piiratud ning on käputäis tegelasi, põnev on lugedes mõelda, kes on mõrvar ja milline / millised on tema motiiv(id). Lugedes kahtlustasin nii üht kui ka teist tegelast ning ma ei jõudnud romaani lõppu ära oodata, et kurikaela tegelik isik ja tema tegutsemismotiiv teada saada. 

Mulle meeldis selle loo puhul see, kuidas minevik ja olevikomavahel seotud olid. Mida rohkem lugesin, seda enam tekkis minus huvi saada teada, mil moel saarel minevikus aset leidnud mõrvad on seotud praegu saarel kuurordis viibijatega. Lõpplahendust ega kurikaela isikut ma ära arvata ei suutnudki. 

Romaani ülesehitus on lugeja jaoks mugav, peatükid on mõnusalt lühikesed ning need lõppesid alati nii, et tekkis soov kohe edasi lugeda. Sarah Pearse'i romaane loen kindlasti ka tulevikus hea meelega. 

Soovitan, kui Sulle meeldivad atmosfäärilised põnevikud.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Sarah Pearse'i raamatud minu blogis:

"Sanatoorium"

"Park"

Moodsa aja kohtamise varjukülg

Lisa Ungerilt olen varem lugenud romaani "Pihtimused 19:45 rongis", mis mulle väga meeldis. Autori teine romaan oli mul lugemisnimekirjas juba enne seda, kui see eesti keeles ilmus ning mul oli hea meel see ühel pealelõunal Helios kirjastuse ilmuvate raamatute seast avastada.

Romaani peategelane Wren on pikka aega üksi olnud ning otsib endale kaaslast moodasl viisil - läbi kohtinguäpi. Ta tutvub Adamiga ning nende vahel on alates esimesest kohtumisest tõmme ja tugevad tunded. Wreni ja Adami vahel tekib suhe ning naine tunneb end kui seitsmendas taevas. Wren on õnnelik ja vaatab lootusrikkal tuleviku suunas. Seda kuni hetkeni, mil Adam ühele nende kohtingule tulemata jätab. Ja mitte ainult - mees ei vasta ka telefonile, samuti on kadunud kõik tema sotsiaalmeediakontod. Peagi saab Wren teada, et Adamil olnud suhted veel paari naisega, kõik nad tutvusid mehega samas kohtinguäpis. Nüüd on need naised kadunud.

Romaanis on 2 peamist liini - Wreni lapsepõlve lugu ning Adami jälgede ajamine. Romaani tempo oli minu jaoks aeglane, võiks isegi öelda, et pisut liiga aeglane. Mulle pakkus rohkem huvi Wreni lapsepõlv, kui see, et Adami kohta tõde teada saada. Olgu öeldud, et Wreni lapsepõlv oli päris jube, see pani mind imestama, et ta ise täiskasvanuna sellest pea üldse mõjutatuna ei tundunud. 

Romaani lõpp jäi minu jaoks veidi lahjaks, ootasin, et Adam ja Wren on omavahel kuidagi ... mõistatuslikumat moodi seotud. Wreni üle oli mul aga hea meel, sest ta tõepoolest leidis lõpuks õnne (see oli ka kõik, mille juba üsna romaani alguses veidi ette aimasin). 

"Viimane, kes hüljati" oli, nagu juba mainisin, küllaltki aeglaselt kulgev lugu. See oli küll sisult huvitav, aga minu jaoks jäi sellel puudu see salapärane x-faktor, mis oleks mind selle külge naelutanud. Kuna aga lugu iseenesest oli huvitav, siis soovitan seda lugeda küll. 

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Lisa Unger'i raamatud minu blogis:

"Pihtimused 19:45 rongis"

Miks joonistab viieaastane laps kõhedaid pilte?

Mallory Quinn on noor naine, kes on äsja läbinud võõrutusravi. Oma sponsori Russell'i kaudu saab ta tööosta Ted ja Caroline Maxwelli juures, kus ta ülesandeks on hoolitseda paari viiesastase poja Teddy eest.Teddy on tavaline laps, kellele meeldib mängida, kuid eriliselt andekas on ta joonistamises. Ühel päeval märkab Mallory, et poiss on joonistanud midagi väga kummalist - pildil on mees, kes lohistab enda järel naise elutut keha. 

Raamatu sisu oli huvitav, kuid pean tunnistama, et idee selle kohta, et vaim end läbi lapse joonistades ilmutas, tekitas minus vastakaid tundeid. Ühest küljest oli see uudne ja küllaltki huvitav lähenemine, kuid kuna ma isiklikult vaimudesse ei usu, siis ... ei tundunud see mulle algul üldse usutav. Mulle meeldis aga väga Mallory ja Russell'i vaheline side. Seda oli mõnus lugeda, kuidas Russell ise kogu hingest Mallory'le kaasa elas ja tahtis, et tüdrukul kõik hästi läheks.

Nagu ikka põneviku puhul, siis ootasin huviga romaani lõppu. Tahtsin väga teada, mis saab väikesest Teddyst ning kas Mallory jaoks on sellel lool õnnelik lõpp. Olgugi, et selle romaani lõpp oli minu jaoks siit-sealt üle võlli, oli see siiski üks ootamatumaid lõpplahendusi, mida viimasel ajal lugenud olen. 

Ah jaa - selle romaani puhul on tähtsaks osaks ka pildid, millega romaani sisu edasi antakse. Need on imeilusad! Aga mis seal salata, need tekitavad ka parajalt kõhedust. 

"Piltidesse peidetud" saab minult kindla lugemissoovituse. See on köitev ja põneva sisuga romaan, mis sobib täpselt sügisõhtuseks lugemiseks!

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Jason Rekulaki raamatud minu blogis:

"Viimane pulmakülaline"

Populaarse üliõpilase salapärane surm

Minevik. 

Pelhami kolledž. Hannah on esmakursuslane ning eesootavad ülikooliõpingud ja sellega seonduv tekitab temas suurt elevust. Tema toakaaslane on April. See tüdruk. Tüdruk, keda kõik kadestavad. Tüdruk, kelle sõbrannaks olemine on auasi. Hannah, April, Emily, Will ja Hugh moodustavad koos sõprade pundi. Ühel hilisõhtul juhtub midagi, mis Hannah' elu igaveseks muudab - ta leiab Aprili nende toast surnult. 

Tänapäev.

Hannah töötab raamatupoes ning on õnnelikult abielus Williga. Nad ootavad oma esimest last. Ühel päeval saab naine šokeeriva uudise. Aprili surmas süüdistatud ning selle eest karistust kandnud John Neville, endine ülikooli valvur, on surnud. 

Hannah'l on süümepiinad - ta usub, et just tema antud valetunnistuse tõttu sattus John Neville vangi. Sellest ajendatuna hakkab Hannah omal käel aastatetagust juhtumit lahendama. Ta tunneb, et peab iga hinna eest tõe välja selgitama. Isegi, kui see tähendab, et ta peab kahtlustama enda ülikooliaegseid sõpru, nende hulgas ka abikaasat. Ja isegi, kui see tähendab, et ta paneb sellega ohtu mitte ainult iseenda, vaid ka oma sündimata lapse elu. Sest kui Aprilit ei tapnud John, siis tegi seda keegi teine. 

Kui peategelastest rääkida, siis Hannah' osas keeras autor minu arvates veidi vinti üle - rase naine peaks eelkõige mõtlema enda ja enda lapse peale, kuid Hannah käitus sellele hoopis vastupidiselt, võttes riske, mida lapseootel naine võtma ei peaks. April tundus tegelasena ühest küljest julge, sihikindel ning inimene, kes teab, mida tahab, teda ei huvitanud, mida temast koolis arvati ja mida temast selja taga räägiti. Teisalt käitus ta kohati nii ebameeldivalt, et imestasin, kuidas tal üleüldse sõpru oli. 

Ühele heale põnevikule omaselt on selles romaanis kahtlusaluseid rohkem kui üks. Neil kõigil, keda oma peas süüdlane arvasin olevat, oli kõigil motiiv Aprili tapmiseks. Tõsi, mõnel oli see tugevam, kui teisel. Lugedes tundus, et sel lool saab olla ainult üks võimalik lahendus ja lõpupoole olin kindel, et tean, kes Aprili tappis. Talle omaselt suutis Ruth Ware mind aga taaskord üllatada ning lõpp selgus alles päris viimastel lehekülgedel. Soovitan lugeda nii romaani "See tüdruk" kui ka kõiki teisi Ruth Ware'i romaane! 

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Ruth Ware raamatud minu blogis:

"Üks teise järel"

Ühe naise suur armastus

Emma ja Leo. 

Leo ja Emma.

Nad on olnud koos kümme pikka ja õnnelikku aastat. Neil on ühine laps, Ruby, koer ja kodu. Mis kõige tähtsam - nad armastavad teineteist jäägitult.

Leo tööks on ajalehele järelehüüete kirjutamine. Kui tema armastatud Emma raskelt haigeks jääb on Leo kindel, et tahab ise oma naisele järelehüüde kirjutada. Sellega algust tehes on mõned faktid naise elus Leo jaoks segased ning ta asub oma naise tausta ja minevikku lähemalt uurima. Näiteks on Emma väitnud, et on ülikooli lõpetanud, kuid tema nime lõpetajate nimekirjas ei ole, samuti tundub midagi naise kooli lõpetamisel tehtud foto juures imelikku.

Eneselegi ootamatult avastab Leo nii mõnedki seigad, mille kohta Emma talle valetanud on või mida üldse mehe eest varjanud on. See ajab mehe segadusse ning ta otsustab oma naise mineviku kohta tõe välja selgitada. Isegi, kui see tähendab, et Emma ise talle tõtt ei räägi ning ta oma naise selja taga tegutsema peab. 

See raamat oli tempolt rahulik, kuid siiski oli kogu aeg õhus selline mõnus salapära. Olin alguses üsna kindel, et tean, mis saladust Emma Leo eest varjab. Kuid kui selgus Emma tegelik saladus, lõi see mind pahviks, sest see oli midagi hoopis teistsugust, kui see, mida ette kujutasin. 

Olen lugenud kõiki Rosie Walshi raamatuid, mis eesti keelde tõlgitud on ning kõik on mulle ka meeldinud. "Minu elu armastus" (ning kõik teisedki selle autori raamatud) on minu arvates ideaalsed suvel lugemiseks - pakuvad rohkelt emotsioone ja mõnus lugemiselamuse. 

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!