Meditsiini tumedam külg

Maggie McGabe on andekas ja tuntud kirurg. Ta on oma töösse alati suure kire ja pühendumusega suhtunud. Tragöödia laastas naist emotsionaalselt ning ta kaotas arstilitsentsi. See aga ei muuda Maggiet - arsti elukutsesse suhtub ta endise kire ja pühendumusega. Ootamatult pöördub Maggie poole endine kolleeg, edukas plastikakirurg, kliinkute omanik, kelle kliendid nõuavad alati parimat võimalikku tulemust ning täielikku diskreetsust. Ta pakub Maggiele tööotsa. 

See tööots lennutab Maggie Venemaale, mehe juurde, kelle elustiil on luksuslik. Mees vajab operatsiooni ning Maggie on üke väheseid kirurge maailmas, kes teda aidata saab. Olles meeleheitel võtab Maggie töö vastu ja opereerib meest. Peale operatsiooni kaob mees aga jäljetult ning Maggie taipab, et on suures hädaohus.

Mind paelus selle raamatu juures esimese asjana sisututvustus. Põnevikke, mille tegevus keerleks ümber meditsiini olen ma lugenud üsna vähe. Seega oli huvitav lugeda operatsioonide detailseid kirjeldusi, mis aitasid ette kujutada, mida Maggie operatsiooni vältel teeb ning mida mõtleb.  Raamatus oli ka üksjagu viiteid tulevikule, eredaim neist Maggie õe Sharoni poolt loodud äpp, mille abil Maggie sai suhelda oma abikaasa Marciga. 

Raamatu tegelastest meeldis mulle enim Porkchop, Marci isa. Ta oli rahulik ja enesekindel mees, kes Maggiet väga hoidis.

"Lahkunud hüvasti jätmata" oli algul minu maitse jaoks pisut aeglase tempoga, kuid mida rohkem lugesin, seda põnevamaks raamat läks ning seda oli küllaltki raske käest panna. 

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest.

Mõjuvõimsa pere pärijanna lugu

Selle raamatu peategelased Alice, kelle karjäär ajakirjanikuna on alles algamas ning Hayden, kes on oma ajakirjanikutöö eest juba auhinnagi saanud. Alice'i ja Haydeni kutsub Little Crescenti saarele Margaret Ives, kuulsusrikka minevikuga, kuid tänaseks avalikkuse eest tagasi tõmbunud naine. Margaret pakub nii Alice'li kui ka Haydenile kuu aja pikkust katseaega, peale mida valib ta kummagi neist, kes tema eluloo kirja saab panna.

Kuna saar on väike, satuvad Alice ja Hayden tahes-tahtmata kokku ning veedavad koos üha rohkem aega. Ajapikku tekivad nende vahel tunded, mida kumbki eitada ei saa.

Alice on üks mu lemmikuist raamatutegelastest. Temast õhkub positiivsust ja elujaatavat suhtumist, mis lugejatki nakatab. Samuti meeldis mulle lugeda Alice'i ja Haydeni vahelise suhte kujunemist sõprusest millekski enamaks. Margareti lugu jälgides mõtlesin sellele, et nii tihti arvatakse nn "kuldlusikas suus" sündinud inimeste kohta seda, et nende elu on muretu ja lihtne. Tegelikkus võib aga hoopis vastupidine olla.

See lugu sarnanes üsna suurel määral raamatuga "Evelyn Hugo seitse abikaasat" - mõlemas raamatus oli peategelaseks naine, kes tahtis oma lugu ise rääkida, et minevikusündmuste ümber keerelnud kuulujutud kummutada ning tõde päevavalgele tuua.

"Ilmatu võimas ja imekaunis elu" on esimene raamatu Emily Henry sulest, mida lugesin. See jättis mulle mõnusa ja sooja tunde ning soovitan seda mõne päikselise suvepäeva lugemiseks.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Kuulsate sarimõrvarite jäljendaja

Inglismaad šokeerib rida mõrvu, üks hullem kui teine. Uurijad Cara Elliott ja Noah Deakin püüavad mõrvarit tabada. Mida rohkem mõrvu aset leiab, seda enam tõstab uurijates peab arusaam, et mõrvar jäljendab kuulsaid mõrvareid minevikust.

Samal ajal tabab üht naist, Jessi tragöödia. Tema kodus puhkeb tulekahju ning tema abikaasa hukkub. Millegipärast peab politsei Jessi tulekahju süütajaks ning teda süüdistatakse abikaasa mõrvas ning tütre vigastamises. Naise ainsaks pääsemislootuseks on töölt kõrvaldatud politseinik Nate Griffin, kellega koos avastab Jess jahmatava seose enda juhtumi ja jäljendajast sarimõrvari tegude vahel.

Griffini jaoks on süüdlase tabamine olulise tähtsusega, sest tema ja ta abikaasa Mia langesid samuti Jäljendaja ohvriks ning Mia kaotas tema käe läbi oma elu. Ka Cara ja Noah'i kolleeg langeb Jäljendaja ohvriks. Mida rohkem ma lugesin, seda enam tekkis mul tunne, et Jäljendaja on ehk keegi politseinike endi seast.

Selle raamatu sisututvustus kõlas minu jaoks esmalt põnevalt, kuid millegipärast võttis selle raamatuga "ühele lainele" saamine aega. Aga mingist hetkest oli seda raamatut peaaegu võimatu käest panna. Viimaste lehekülgedeni ei olnud selge, kes Jäljendajana tegutseb ning raamatu lõpp oli selles osas vägagi üllatav. Soovitan lugeda ning loodan, et selle autori raamatuid tõlgitakse veel eesti keelde.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Vargus? Või hoopis midagi kriminaalsemat?

Loo peategelaseks on üheksa-aastane Elsa. Tüdruku pere tegeleb põhjapõdrakasvatusega. Ühel päeval näeb Elsa pealt, kuidas üks mees tapab tema põdravasika. Mees hirmutab Elsat ning tüdruk ei julge nähtust kellelegi rääkida. Ka politseist ei ole kasu, sest kõik sellised juhtumid liigitatakse üsna automaatselt vargusteks.

Aastad mööduvad, kuid midagi ei ole muutunud. Elsa kogukonnas tapetakse aina enam põhjapõtru. Olles nüüd juba täiskasvanu, otsustab Elsa asja lahendamise ise kätte võtta.

Esimene asi, mida selle raamatuga alustades tähele panin, olid olustikukirjeldused. Neid lugedes kujutasin elavalt ette pakast, paksu lume all olevaid puid ning saabaste all krudisevat lund.

Autor andis hästi edasi ka kogukonnatunnet. Elsa pere ning lähimad naabrid olid ülejäänud külast justkui täiesti eraldatud. Loo juures oli huvitav ka see, kuidas kirjeldati põhjapõtru ning nende kasvatamise tähtsust saamide jaoks. Olgugi, et elu Elsa kogukonna ümber aina edasi läks oli saamide jaoks endiselt olulisim asi põhjapõtrade kasvatamine.

Raamatu tagakaanel on kirjutatud, et see on kirjutatud Jo Nesbo stiilis. Jah, kriminaalne element oli selles loos olemas, kuid märksa leebemalt kui Nesbo raamatutes. Goodreadsist nägin, et "Vargus" on triloogia avaosa ning loodan, et ka kaks järgmist tõlgitakse eesti keelde, sest loeksin neidki huviga. 

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Krimi Hispaania moodi

Inspektor Jon Gutierrez on hakkama saanud suure jamaga. Lausa nii suurega, et teda võib oodata isegi vabadusekaotus. Siis aga ilmub justkui eikusagilt välja salapärane Mentor, kes tahab, et Jon aitaks lahendada mõrvajuhtumi. Mentor tahab, et Jon lahendaks selle kuriteo koos Antonia Scott'iga - ülimalt intelligentse naisega, kes ei ole politseinik ning ta ei ole kunagi relva käes hoidnud. Sellest hoolimata on Antonia lahendanud nii mõnegi mõrvaloo.

Loo üht peategelast Antoniat on raamatu kaanel võrreldud Lisbeth Salanderiga "Lohetätoveeringuga tüdrukust". Osaliselt olen selle võrdlusega nõus, kuid Antonia oli minu arvates veidi inimlikum ning lugejal on temaga lihtsam samastuda.

Hispaania autoritega ei ole mul varasemalt just väga suurt kokkupuudet olnud. Seda suurem oli mu huvi "Punast kuningannat" lugeda. Algul olin küll skeptiline, sest raamatu esimesed peatükid olid minu jaoks pisut venivad, kuid mida rohkem lugesin, seda hoogsamaks raamatu tegevus muutus. Samuti kiidan  raamatu tõlget, mis andis hästi edasi ka tegelastevahelist huumorit. Mulle meeldis ka raamatu ülesehitus - peatükid vaheldusid Joni ja Antonia uurimise vahel, lisaks on ka peatükid, mis on kirjutatud kõrvaltegelaste silme läbi. "Punane kuninganna" oli huvitav ja kaasahaarav krimka, mida kindlasti lugeda soovitan. 

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Aastatetaguse juhtumi uurimine öisel ajal

Kriminaalromaani "Pime õnnis öö" tegevuse keskmes on taas öise vahetuse uurija Renee Ballard. Olles ühel varahommikul tagasi jaoskonda jõudnud märkab ta kedagi, kes vanade toimikute seast midagi otsib. Tuleb välja, et too salapärane inimene, Harry Bosch töötas samuti politseinikuna ning nüüd püüab ta lahendada üht aastatetagust juhtumit, mille ohvriks oli 15 aastane tüdruk Daisy. Ballard otsustab meest aidata, et tüdruku mõrvar viimaks kohtu ette tuua.

Raamatu sisu tundus mulle põnev. Alti on huvitav lugeda, kuidas aastaid lahendamata kuriteod lõpuks lahendatud saavad, kui neile n-ö värske pilguga läheneda. Minu jaoks oli aga kummaline see, et Daisy ema elas koos Boschiga, kes kunagi Daisy tapmist uuris. 

Sarnaselt sarja esimese osaga on ka selles romaanis lahendamisel mitu erinevat kuritegu, mis teeb raamatu sisu minu arvates mõnevõrra keerukaks ning jätab Daisy juhtumi uurimise veidi tahaplaanile. Ballard ja Bosch uurijatepaarina olid minu jaoks sümpaatsed. Nad mõlemad on targad, nutikad ja politseitöös põhjalikud. Neil on tahe juhtumid lahendada ja kurjategijad vastutusele võtta isegi siis, kui see ei ole nende poolt alati seaduslikult tehtud.

"Pime õnnis öö" oli algul aeglane ja veniv, kuid lõpp oli seevastu hoogne. Minu arvates oli see raamat sisu poolest tugevam kui sarja avaosa.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Michael Connelly raamatud minu blogis:

"Öine vahetus"

Ajakirjanik taas hädaohus

Raamatus "Naine sviidist number 11" kohtub lugeja taas Lo Blacklock'iga, see on järg raamatu "Naine kajutist number 10". Naine saab kutse eraklikult miljardärilt Marcus Leidmannilt osalemaks mehele kuuluva luksushotelli avamisel. Lo loodab, et see on tema pääsetee saamaks peale lastega kodus oldud aastaid tagasi tööle. Selleks peab ta tegema vaid üht - saama Marcus Leidmannilt intervjuu. See aga ei ostutub üsna keeruliseks ülesandeks, sest mees on eraklik ja praktiliselt kättesaamatu.

Siiski saab Lo kutse külastada hilisel õhtutunnis Marcuse hotellituba. Naine jaab mõistagi nõusse, kuid kohale jõudes ei leia ta eest mitte Marcuse, vaid Carrie (naise, kellega tema teed ristusid juba sarja esimeses raamatus). Carrie väidab, et Marcuse juurde jäädes ähvardab teda surmaoht ning ta veenab Lo'd temaga koos läbi Euroopa mehe eest põgenema.

Peategelasena tundus Lo mulle selles raamatus veidi naiivne. Tundus, et ta ei taipa, kui suurde ohtu ta ennast Carrie plaaniga nõustudes paneb. Teisalt aga üllatas mind kohati tema nutikus. 

Mulle on Ruth Ware'i raamatute puhul alati meeldinud tegelaste ja tegevuspaikade detailsed kirjeldused. Selle raamatu tegevus toimub Šveitsis ning lugedes tekkis kohe kujutluspilt luksuslikust hotellihoonest sillerdava järve kaldal, taustaks lumised mäetipud. Kui raamatu algus minu veidi veniv ja aeglane, siis raamatu teine pool oli üle ootuste huvitav ja hoogne. Põnevike huvilistele soovitan seda (ja ka teisi) Ruth Ware'i romaane lugeda.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Ruth Ware'i raamatud minu blogis:

"Nullpäev"

"See tüdruk"

"Täiuslik paar"

"Üks teise järel"

Kõhedusttekitav pulmapidu

Jason Rekulaki raamatutest olen varem lugenud "Piltidesse peidetud", mis oli üksjagu kõhe, kuid ka põnev raamat.

Raamatu "Viimane pulmakülaline" peategelane on Frank, kes ei ole oma tütrest Maggiest juba aastaid mitte midagi kuulnud. Mehe üllatuseks helistab tütar talle ühel päeval, et teatada suurt uudist peatsest abiellumisest tehnoloogiamiljardäri poja Aidaniga. Maggie tahab, et ka isa pulma tuleks. Frank on mõistagi rõõmus ja loodab, et suhtlus tütrega paraneb. Pulmapaika saabudes tundub Frankile, et kõik ei ole päris nii nagu võiks või peaks olema. Maggie on pidevalt eemal või millegagi hõivatud, ning pulmapaigas elavad kohalikud inimesed ei ole Maggie peigmehest Aidanist ega tema perekonnast sugugi vaimustuses.

Raamatu algus oli pisut aeglasevõitu ning võib öelda, et raamatu tempo oligi selline kuni viimaste peatükkideni, mis tundusid minu jaoks veidi kiirustatult kirjutatud olevat. Teos oli jagatud viide ossa ning minu jaoks läks lugu huvitavaks neljandas osas, kus Maggiet näidati lugejale hoopis teises valguses, kui esimestes osades. Loos oli ka nukraid toone, eelkõige Maggie ja Franki vahelistes suhetes. Samas aga on Maggie üks ebameeldivamaid tegelasi, keda raamatus kohanud olen. Loo sisu oli huvitav, kuid siin-seal oli ka ebausutavaid detaile. Soovitan pigem neile, kellele meeldivad veidi kergema sisuga põnevikud.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Jason Rekulaki raamatud minu blogis:

"Piltidesse peidetud"

Noore naise salapärane kadumislugu

"Park" on uurija Elin Warneri sarja viimane osa. Kaks eelmist, "Sanatoorium" ja "Kuurort" meeldisid mulle ning kolmandat osa ootasin suure huviga.

Selle loo keskmes on Kier. Tema lapsepõlv oli (pehmelt öeldes) keeruline, mistõttu otsustas ta oma kodulinnast lahkuda ja matkaautoga ühest peatuspaigast teise sõites rändurielu elada. Kieril on kaksikvcend Penn ning selleks, et side vennaga ei katkeks, saadab Kier talle enda maalitud postkaarte paikadest, kus peatunud on.

Elin Warner on oma venna Isaaciga ühes Portugali rahvuspargis matkamas. Nende tee viib ühele matkaautode laagriplatsile, kui Isaac ütleb, et on lubanud aidata oma sõpra Penni, kelle õde Kier on kadunud ning keda viimati nähti samas pargis, kus Elin ja Isaac parajasti matkal on.

Raamat on kirjutatud vaheldumisi minevikus ja olevikus. Mineviku peatükid avavad Kieri lapsepõlve ja rändurielu ning oleviku peatükid seda, kuidas Elin koos Isaaci abiga Kieri otsib.

Sarnaselt sarja eelmiste osadega oli ka "Park" tempolt pigem aeglane, kuid sellel ei tasu lasta end heidutada - sündmusi ja sisupöördeid on nende kaante vahel üksjagu. Niisamuti on ka kahtlusaluseid päris mitu. Aga seda, millega see raamat tegelikult lõppes, ma täielikult ei aimanudki. Soovitan neile, kellele meeldivad pigem aeglasemalt kulgevad põnevikud.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Sarah Pearse'i raamatud minu blogis:

"Sanatoorium"

"Kuurort"

Tüdrukute mõistatuslikud kadumised

Minevik.

Noor tütarlaps Saskia Morris jääb kadunuks. Tema surnukeha leitakse hiljem kanarbikunõmmelt.

Tänapäev.

Noor tütarlaps Amelie Goldsby jääb kadunuks. Ja peale seda veel üks tüdruk. Meedia saab asjast teada ning see paneb Scarborough' peainspektor Caleb Hale'i pingelisse olukorda, sest süüdlane tuleb kiirelt tabada.

Kate Linville on samuti Scarborough's. Tema vanematekodu on üüriliste poolt rüüstatud ning naine tahab maja peale kordategemist maha müüa. Naine leiab ajutise peatuspaiga Amelie vanemate juures ning leiab end peagi tahes-tahtmata Amelie kadumist uurimas.

Kui raamatu peamine sisu kõrvale jätta, siis meeldis mulle Kate'i areng võrreldes sarja esimese osaga. Ta muutus julgemaks, tuli n-ö "kookonist välja" ning käis isegi paaril kohtingul. Samas meeldis mulle, et autor ei olnud Kate'i tegelaskuju täielikult muutnud, vaid oli jätnud alles ka tema introverdi iseloomujooned. Üks asi, mida ma peaaegu raamatu lõpuni välja mõelda ei suutnud oli see, kes tüdrukute kadumise taga oli ja selle eest kiidan autorit väga! 

Sarnaselt sarja esimese osaga on ka "Otsingus" tegelasi ja sisuliine palju, mis aga lugedes mind ei häirinud, sest autor sidus need üheks, hästi loetavaks tervikuks. Sarja mõlemad osad on ka üsnagi mahukad, kuid sellest ei maksa lasta ennast häirida - mõlemad raamatud on algusest lõpuni põnevad. "Otsingu" lõpp jättis nii Kate'i töö - kui ka eraelus otsad lahtiseks, seega ootan huviga sarja järgmist osa. 

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Charlotte Link'i raamatud minu blogis:

"Petetu"

Kriminaalne kunstimaailm

Eris. Muust maailmast pea täielikult eraldatud saar, kuhu on mööda kitsast maariba võimalik pääseda ainult 12 tundi päevas. Saarel on ainult üks elanik - Grace. Naine on kunagi saarel elanud kunstniku Vanessa Chapmani testamenditäitja ja sõber. Vanessa on küll surnud, kuid ka peale surma ümbritseb teda saladuseloor, sest naise truudusetu abikaasa kadus aastaid tagasi jäljetult. Nüüd on Vanessa teosed üleval ühes Londoni galeriis. Ühe näitusekülastaja tehtud ootamatu avastus paneb veerema tõelise sündmusteahela ning muudab jäädavalt nii mõnegi inimese elu.

Mulle meeldisid selle romaani juures enim olustikukirjeldused, mida lugedes elasin justkui ise romaanis aset leidvaid sündmusi läbi. Romaan oli küll põnev, kuid selle esimene pool oli minu jaoks pisut liiga veniv ja aeglane. Viimased peatükid seevastu olid nii mitmeski mõttes üllatavad ja põnevust pakkuvad. Romaani alguses oli mul Grace'st kahju, sest tundus, et ta ei leia endale elus kohta ning ta on üksik. Kuid raamatu lõpus tundus ta minu jaoks pigem lihtsalt üsna egoistlik tegelane. 

Seda romaani kirjelab minu jaoks üldiselt kõige paremini sõna "rahulik". Tegevus toimub, kuid ei ole järske sisupöördeid. "Sinine tund" oli ladus,hästi loetav ja tõmbav põnevik, kuid minu hinnangul on autori eelmised romaanid olnud põnevamad.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Paula Hawkinsi romaanid minu blogis:

"Tuli miilab tuha all"

Kui suhtesaate filmimine paradiisisaarel muutub ellujäämismänguks

Lyla on teadlane, kuid tema teadustöö on takerdunud ning ta on üsna kindel, et tema töölepingut ei pikendata. Tema elukaaslane Nico on veendunud, et saab kunagi kuulsaks näitlejaks ning on nõus selle nimel kõike tegema.

Nicole tehakse ettepanek osaleda uues tõsielusaates "Täiuslik paar". Olles asja üle pisut järele mõelnud otsustab Lyla mehega koos saates kaasa lüüa. Õige pea on neil tehtud ka esinemisproov produtsentidele ning nad leiavad end koos nelja teise paariga jahilt, millega seilavad paradiisisaarele. Algul sõbralikus meeleolus olnud sarja osalised pööravad omavahel tülli juba pärast esimest mängu. Siis saabub suur torm ning lõikab saare muust maailmast ära. Ei lähegi kaua aega kuniks üks neist surnuna leitakse. Siis algab pingeline kassi-hiire mäng, kus igaüks püüab ellu jääda.

Raamatu lugemisega alustades tunduski kõik loogiline - Nico sai ettepaneku saates osaleda, kutsus Lyla kaasa, nad meeldisid produtsentidele ning saidki saates kaasa lüüa. Kuid millegipärast (ei oskagi öelda miks) oli mul tunne, et raamatu "paha tegelane" on Nico. Lugedes oli huvitav kaasa mõelda, kas arvan õigesti või suudab autor mind ninapidi vedada. Kui tegelastest veel rääkida, siis neist minu jaoks sümpaatseim oli Angel, kes algul tundus haavatav ja habras, kuid kes raamatu lõpu poole tõelist meelekindlust ja vaprust üles näitas. 

"Täiusliku paari" idee (tõsielusarja filmimine üksikul saarel) mulle meeldis, olgugi, et tegu oli nn "locked room mystery'ga", mis on juba Ruth Ware'i eelnevatest teostest tuttav muster. Kuid nagu blogis ka maininud olen, siis sellised põnevikud on mulle vägagi südamelähedased ja panevad alati huviga kaasa mõtlema. Sarnaselt autori eelmistele romaanidele oli ka "Täiuslik paar" atmosfääriline ning olustiku- ja sündmuste kirjeldused oli detailsed.

Romaani lõpp pakkus nii mõnegi üllatusmomendi ning seda just saate "Täiuslik paar" ja selle taustaloo osas. Kurjaks ja kättemaksuhimuliseks "pahalaseks" osutus tegelane, kelle peale ma ise algul üldse ei mõelnudki. 

"Täiuslik paar" oli hoogne ja kaasahaarav romaan, mida kindlasti lugeda soovitan.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Ruth Ware'i raamatud minu blogis:

"Naine sviidist number 11"

"Nullpäev"

"See tüdruk"

"Üks teise järel"

Põnevik sotsiaalmeediast ja jälgimisest

Molly Sullivan on sotsiaalmeedia mõjuisikuna harjunud jagama oma jälgijatega kõike, ka kõige isiklikumaid detaile oma elust. Kuid kui Molly jagab pilti oma peatsest abikaasast Scottist saab ta eneselegi ootamatult mehelt pahase reaktsiooni. Seda pilti nägi sotsiaalmeedias ka Liv, kes tundis Scottis ära mehe, kes tappis aastaid tagasi tema õe ning kadus koos tema õetütrega jäljetult. Peale pildi nägemist on Liv aga veendunud, et on mehe üles leidnud. Liv hakkab Mollyt hoolikalt läbi sotsiaalmeediapostituste jälgima ning proovib seeläbi naisega lähedaseks saada. Mida ei tea ei Molly ega ka Liv on see, et nende tegemisi jälgib veel keegi.

Molly peategelasena mulle meeldis - ta oli pealehakkaja ning ei lasknud eluraskustel end murda. Nad olid Scottiga kena paar ning proovisid igati oma kärgperet toimima saada. Livist ja tema vennast oli mu siiralt kahju. Nende mõlema kurbus minevikus toimunu pärast tuli raamatus hästi esile. Eriti muidugi Livi puhul, sest tema tegeles aktiivselt õetütre otsingute ja õe mõrvari otsimisega.

See raamat oli kirjutatud täpselt nii nagu sisututvustuski tugevalt vihjas. Kannatamatult ootasin hetke, mil selgub see nn "kolmas jälgija", kes hoidis hoolikalt silma peal nii Molly kui ka Livi tegemistel. 

Kui raamatu esimene pool oli minu arvates veidi lahjavõitu, siis teine pool oli see-eest topelt põnev. Lõpp oli pingeline ning ma ei arvanudki ära, kes oli see tegelane, kes nii Mollyt kui ka Livi jälgis. Mull meeldis ka, et kõigi tegelaste puhul sai lugu konkreetse lõpu. Soovitan, kui otsid põnevat lugemist.

Öised kriminaalsed juhtumid

Uurija Renee Ballard oli kolleegide seas kõrgelt hinnatud hetkeni, mil ta esitas leitnant Olivase suhtes seksuaalse ahistamise kaebuse. Peale seda määratakse naine öise vahetuse uurija ametikohale. See tähendab, et ta saab koos paarimehe Jenkinsiga öösel väljakutse ja alustab uurimist, kuid peab igal hommikul juhtumite uurimise pooleli jätma ja need vastavate osakondade uurijatele üle andma. Esiti tundus selline kontseptsioon minu jaoks natuke imelik, kuid et romaani tegevus leiab  aset Los Angeleses, siis kuritegevust jätkub seal ilmselt nii päevaseks kui ka öiseks ajaks.

Ühel ööl satub Ballard kahe juhtumi otsa. Leitakse peaaegu surnuks pekstud protsituut ning ühes ööklubi tulistamises saab surma ettekandja, kes juhtus valel ajal vales kohas olema. Naine tunneb, et tahab need juhtumid kindlasti ise lahendada, et need ei jääks aja ja tööjõu nappuse tõttu "riiulile tolmu koguma."

Romaani peategelane Ballard mulle meeldis. Ta oli pühendunud, tegi oma tööd südamega ning oli näha, et kuritegude ohvrite saatus läheb talle korda. Samuti oli mulle sümpaatne tema paarimees Jenkins, kes tegi öise vahetuse tööd sellepärast, et saaks päevase aja koos haige abikaasaga veeta. 

Kui romaanist endast rääkida, siis mind häirisid kaks asja - korraga uuriti kaht juhtumit ning sellest tulenevalt oli ka tegelasi minu jaoks pisut liiga palju. Kohati oli ka raske järge pidada, millist juhtumist neist kahest Ballard parajasti uurib (eriti siis, kui lugemine oli õhtul pooleli jäänud ning järgmisel päeval uuesti lugemist alustasin). Ühe juhtumi puhul arvasin üsna ruttu ära, kes süüdlane on, kuid teise puhul oli süüdlase isik minu jaoks üllatuseks. 

Kuigi, nagu enne kirjutasin, oli selles romaanis tegelasi ja tegevust minu jaoks pisut paljuvõitu, oli "Öine vahetus" siiski üle keskmise huvitav ja haarav lugemine. Raamatu sisekaanelt lugesin, et sügisel peaks eesti keeles ilmuma ka sarja teine osa, mida samuti kindlasti lugeda plaanin.

Suur tänu Helios kirjastusele selle raamatu eest!

Teised Michael Connelly raamatud minu blogis:

"Pime õnnis öö"

Politseinik osutub petetuks

"Petetu" on Kate Linville'i sarja esimene osa, mille keskmes on kaks paralleelselt kulgevat lugu. 

Ühe loo keskseks tegelaseks on Kate, üksik ja introvertne Scotland Yardi politseinik. Sõpru tal ei ole, töökaaslastega ta eriti läbi ei käi ning elukaaslast tal samuti ei ole. Naise elus on ainult üks inimene, keda ta täielikult usaldab - tema isa. Ühel saatuslikul päeval Kate'i isa mõrvatakse. Ilmselgelt on Kate murest murtud ning tahab teada, kes ta isa tappis. Kohalik politsei, eesotsas Calebiga küll uurib asja, kuid iseenesestmõistetavalt tahab ka Kate asja omal käel uurida. Mida rohkem Kate isaga juhtnut uurib, seda uskumatumaid asju ta tema kohta teada saab. Tunduks nagu oli isa hoopis teine inimene, kes Kate'i eest nii paljut varjas. 

Teise loo keskmes on Londonis elav stsenarist Jonas, kes plaanib koos abikaasa ja adopteeritud lapsega mõnusat perepuhkust. Kuid kui nende muust maailmast eraldatud puhkekohta ilmub pelgupaika otsiv kurjategija, muutub nende puhkus üsna pea õudusunenäoks.

Pean tunnistama, et see romaan tundus mulle sisututvustuse järgi huvipakkuv, kuid olin ka teataval määral skeptiline - raamat on nimelt üsna paks ning mõtlesin, kas autor on kirjutanud romaani, mis ka päris lõpus pinget suudab pakkuda? 

Loo ülesehitus mulle meeldis. Romaanis oli küll kaks paralleelselt kulgevat lugu, kuid nad olid kirjutatud selliselt, et üleminek oli sujuv ja seega see mind lugemisel ei häirinud, pigem lisas loosse põnevust juurde. Raamatu lugemise vältel oli pinget tunda küll, eriti neis peatükkides, mis rääkisid Terryst ja tema elukaaslasest Neilist. Lisaks muidugi mõtlesin, kes Kate'i isa mõrva taga võiks olla. Mingil hetkel käisid pea kõigi tegelaste nimed peast läbi, sest tundus, et mingit imelikku rada pidi võiks neil kõigil selleks põhjust olla. 

Raamatu lõpp oli minu jaoks üllatav, osutusin ise petetuks. Hoolimata sellest, et raamat oli üsna paks, tegelasi ja sisuliine palju, siis ei tekkinud kordagi tunnet, et autor oli mõne sisuliiniga üle pingutanud või et mõni tegelane oleks liiast olnud. Soovitan lugeda (ja ootan juba kannatamatult järge).

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Charlotte Link'i raamatud minu blogis:

"Otsing"

Lohed ja ratsanikud ja maagia

Kui rääkida fantaasiakirjandusest, siis selle žanri raamatud mulle ülemäära palju lugemiseks kätte ei juhtu. Kui mõningad näited tuua, siis Harry Potteri sari ning Näljamängude sari on loetud, neist viimane meeldis mulle isegi tsipa rohkem.

Kui mõned ajad tagasi enda jaoks TikTok'i (ja sealsed raamatutega seotud kontod) avastasin, siis jäi mulle nii mõnestki videoklipist silma raamat pealkirjaga "Fourth Wing", mida päris palju kiideti. Uurisin veidi selle raamatu kohta ja mõtlesin, et sisu tundub huvitav. Kuid kuna ma ennast inglise keeles nii koduselt ei tunne, et fantaasiakirjandust lugeda, siis sinnapaika see jäi. Kuni ma nägin, et Helios kirjastus selle raamatu eesti keeles välja annab. Sel hetkel teadsin kohe, et soovin seda raamatut lugeda.

"Neljanda tiiva" tegevus toimub Basgiathi sõjakoolis. Peategelane Violet Sorrengail pidi astuma kirjutajate kvadranti ning elama rahulikku elu, ümbritsetuna raamatutest. See plaan aga ei olnud meeltmööda tema emale, kooli juhile, kelle jaoks oli ainuõige võimalus, et Violetist peab saama loheratsanik (nagu olid ka tema vend Brennan ja õde Mira). See plaan võib osutuda üsna keerukaks, kuna lohed lõastavad (ehk moodustavad n-ö paari) endaga neid, keda ise soovivad. Hapraid ja nõrku (nagu näiteks Violet) nad ei lõasta. Probleemiks on ka asjaolu, et kadette on rohkem, kui lõastamisvalmis lohesid, seega on kadetid valmis võitlema viimse veretilgani, et paremaid võimalusi saada. Violeti puhul lisandus sellesse võrrandisse ka asjaolu, et ta on oma ema tütar. 

Kõigi (ja iseenda) üllatuseks saab Violet koolis üsna hästi hakkama. Ja lisaks selle lõastavad ta kaks lohet - suur ja võimas Tairn ning pisike Andarna. Ajapikku hakkab Violet kahlustama, et kõik ei ole nii nagu talle räägitud on ning et kooli juhtkond varjab midagi kohutavat. 

Rääkides romaani peamistest tegelastest, siis Violet peategelasena mulle meeldis. Ta oli teadlik sellest, et on teistest füüsiliselt nõrgem, kuid samas olid tal omad tugevused, mida enda kaitseks ära kasutada. Samuti meeldis mulle julge ja südikas Rhiannon. Xadeni osas olid mul algul kahetised tunded, kuid raamatu lõpp muutis mu arvamust temast üsna palju. Peategelastest rääkides ei saa mainimata jätta lohesid. Mulle väga meeldis, millistena neid raamatus kirjeldati. Nad olid nagu omaette isiksused, soovide ja tujudega. Samuti lisas loole paraja annuse huumorit Violeti dialoogid Tairni ja Andarnaga. Niisamuti meeldis mulle Xadeni ja Violeti vaheline romantiline liin, mis muidu tõsise sisuga romaanile helgemaid noote lisas.

Fantaasiakirjanduse autorite puhul imetlen väga nende oskust luua täiesti teine, eraldi maailm ning Rebecca Yarros sai sellega suurepäraselt hakkama. Kiidan omalt poolt ka raamatu tõlkijat Tiina Randust, kelle head tõlget oli mõnus ja ladus lugeda.

Raamatut lugedes tundus, et see liigub oma loogilist rada pidi lõpuni. Aga nii see siiski ei olnud - kõige suurem üllatus peitis ennast päris raamatu lõpus. Saan täiesti aru, miks see romaan niivõrd populaarne on ning ootan suure huviga, millise põneva lugemiselamuse pakub sarja teine osa. Fantaasiakirjanduse huvilistel soovitan kindlasti seda raamatut lugeda!

Teised Rebecca Yarrose raamatud minu blogis:

"Kui peaks juhtuma"

Mis juhtub, kui inimesed teineteisele valetavad?

Kui Carl aastate eesti Helenaga kohtus armus ta naisesse ülepeakaela. Nüüdseks on aga nende suhe lagunemas. Paar usub, et keskonnavahetus teeks nende suhtele head ning nii otsustavad nad vahetada kodud ühe Californias elava paariga. 

Kohale jõudes tundub nii mõnigi asi Carli jaoks veider. Miks näeb maja välja hoopis teistsugune kui piltidel? Või kas see ikka näeb teistsugune välja, ehk Carli mälu lihtsalt petab teda? Kas ta kuuleb kedagi vastu veetorusid koputamas või on need hääled tema ettekujutuse vili?

Ka Carli Helena majas peatuvad Adam ja Scarlett märkavad kummalisi asju. Kas (ja kui, siis miks) on Helena jätnud Scarlett'ile kirjakese?

See raamat tundus mulle juba sisututvustust lugedes põnev ning seda see päriselt ka oli. Autor on nende kaante vahele kirjutanud ühe müsteeriumi teise järel ja olgugi, et kohati tundus neid isegi paljuvõitu olevat, tahtsin siiski väga teada, millega see saladusi täis lugu lõpeb. Üht võin aga kindlalt väita - sellist lõppu ma ette näha ei osanud. 

"Vannun vaid tõtt" oli põnev ja kaasa mõtlema panev romaan. Minu arvates on tegu Stefan Ahnhem'i ühe parima romaaniga. Soovitan lugeda! (Aga olge hoiatatud - seda raamatut on üsna raske käest panna).

Suur tänu Helios kirjastusele selle raamatu eest!

Teised Stefan Ahnhem'i raamatud minu blogis:

"Täiesti teine lugu"

Tuntud elustiiliblogija salapärane surm

Šikk ja noobel Hotel Grand Stockholmis. Ühest selle hotelli sviidist leitakse mõrvatuna kuulus elustiiliblogija Coco. Seda hakkab uurima Malin Rehnberg, kel on aga keeruline läbisaamine oma ülemusega, kes tahab, et tema meeskonna liikmed uuriksid esmajoones üht inimkaubanduse juhtumit. Kuna raamatu peatükid vahelduvad Coco mõrva ja inimkaubanduse uurimise vahel, siis tekkis mul koheselt huvi teada saada, kas ja kuidas need kaks juhtumit omavahel seotud on. Loomulikult huvitas mind ka see, kes ja miks tappis Coco?

Malin, kes on lugejale varasemalt tuttav Stefan Ahnhemi Fabian Riski sarjast, oli uurijana põhjalik, kuid iseloomu poolest küllaltki jonnakas ja põikpäine, mistõttu sattus ta nii mõnessegi ohtlikku olukorda.  Kohati tundus ta minu arvates kolleegina üsna ebameeldiv olevat.  

Kuigi lugu ise oli põnev ja tahtsin väga teada, kuidas see lõpeb pean tõdema, et elasin suurema osa raamatust kaasa sellele, et Malin ja tema mees Anders omavahelised suhted korda saaksid. Kuid seda, mis rada pidi nende elud raamatu lõpus edasi lähevad, saad juba ise raamatust lugeda. Niisamuti ei kirjuta ma siin ka detailselt sellest, kuidas uuritavad juhtumid lahenesid - ikka selleks, et lugemine põnevam oleks.

"Täiesti teine lugu" oli täitsa korralik põnevik ning Põhjamaade krimile omaselt rohkete sisuliinide ja pööretega. Soovitan lugeda.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Mõrvari otsimine ajaga võidu joostes

Jack ja Gabe on pealtnäha tavaline paar, nad on oma tööd edukad ja eraelus õnnelikud. Kuigi, nende igapäevatöö on kõike muud kui tavaline - nende töö on hoonetesse sissemurdmine ja küberturbesüsteemidesse sissehäkkimine. Järjekordselt tööotsalt koju saabudes leiab Jack eest midagi kohutavat ja šokeerivat - keegi on tapnud tema abikaasa Gabe'i. Mis veelgi hullem - politsei arvates pani kuriteo toime ei keegi muu kui Jack ise. Naine haarab asjad oma kätesse ning hakkab ajaga võidu joostes oma abikaasa tegelikku mõrvarit otsima.

"Nullpäev" oli algusest peale põnev, pingeline ja kaasahaarav. Võrreldes Ruth Ware'i eelmiste romaanidega oli see romaan palju tempokam. Mulle meeldis, et vastukaaluks kiirele tempole kirjeldas autor Jack'i suhteid abikaasa ja naise õe Helenaga nii soojalt. Kuna Jack'i ja Helena vanemad olid surnud, siis hoidsid õed teineteist väga. Jack'i ja Gabe'i vaheline sõbralik aasimine andis minu jaoks nende suhtele sügavust juurde ja pani mind lugejana uskuma nendevahelist tugevat sidet. 

Algusest peale kahtlustasin, et Gabe'i tapmise taga oli Jeff, Jack'i endine vägivaldne elukaaslane. Samas oli mul aga kuklas tunne, et see oleks liiga lihtne lahendus. Lisaks Jeff'ile tundus minu jaoks kahtlane Gabe'i sõber Cole. Kui on tegelased, keda ma krimkasid ja/või põnevikke lugedes üsna automaatselt kahtlustama hakkan, siis on need liiga abivalmis ja innukad tegelased. Ja Cole oli just täpselt selline. 

Jack elab üle palju katsumusi ja vintsutusi, et Gabe'i tapja(d) paljastada. Sarnase sisuga nn "kangelasromaane" olen lugenud varemgi, kuid Ware suutis oma romaani tegelased ja sündmused usutavalt kirjutada. Romaani lõpp mulle meeldis, kuid õhku jäid ka mõned lahtised otsad, mis natuke häirima jäid. 

Ruth Ware on kirjanik, kelle romaane ise suure huviga loen ja alati soovitan ka. Nii ka "Nullpunkti" puhul. Soovitan, soovitan, soovitan!

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Ruth Ware'i raamatud minu blogis:

"Naine sviidist number 11"

"See tüdruk"

"Täiuslik paar"

"Üks teise järel"

Emotsionaalne lugu emadusest

"Sosinad" on lugu ühes naabruskonnas elavatest perekondadest naiste pilgu läbi.

Whitney ja Jacob - kolme lapse vanemad, kellest ühega juhtub kohutav õnnetus.

Blair ja Aiden - Blair kahtlustab, et ta abikaasal on afäär, kuid teeb sellegipoolest nende tütre Chloe ees head nägu

Rebecca ja Ben - lastetu paar, kelle abielu on karile jooksmas

Mara ja Albert - vanapaar, kes oma naabrite tegemistel silma peal hoiavad

Kui peaksin ütlema ühe omadussõna, millega seda romaani iseloomustada, siis oleks selleks sõnaks "emotsiooniderohke". Seal oli kurbust, rõõmu, kadedust - tõeline emotsioonide kokteil. Suure osa loost moodustas emadus selle erinevates viisides. Mara, kelle poeg oli juba täiskasvanud; Blair, kes loobus tütre heaolu nimel oma tööst; Whitney, kes ei käitu oma lastega alati just kõige paremini ja Rebecca, kes oleks valmis andma endast kõik, kui tal ainult õnnestuks emaks saada. 

Veidi häiris mind lugejana see, et romaani sündmused hüppasid mitme ajaperioodi vahel, see muutis loo kohati veidi segaseks. Saan tuua välja ühe sümpaatse tegelase - Mara. Nii Whitney'l, Blair'il ja Rebecca'l olid oma positiivsed küljed, kuid teisalt olid neil kõigil ka käitumis- või iseloomujooned, mis mind häirisid.

Soovitan seda romaani, kui tahad lugeda emaduse ümber keerlevat emotsionaalset lugu. Samas aga hoiatan, et selles romaanis on mõningaid päris häirivaid kirjeldusi.

Suur tänu kirjastusele Helios selle romaani eest!

Teised Ashley Audrain'i romaanid minu blogis:

"Kahtlus"