Mõjuvõimsa pere pärijanna lugu

Selle raamatu peategelased Alice, kelle karjäär ajakirjanikuna on alles algamas ning Hayden, kes on oma ajakirjanikutöö eest juba auhinnagi saanud. Alice'i ja Haydeni kutsub Little Crescenti saarele Margaret Ives, kuulsusrikka minevikuga, kuid tänaseks avalikkuse eest tagasi tõmbunud naine. Margaret pakub nii Alice'li kui ka Haydenile kuu aja pikkust katseaega, peale mida valib ta kummagi neist, kes tema eluloo kirja saab panna.

Kuna saar on väike, satuvad Alice ja Hayden tahes-tahtmata kokku ning veedavad koos üha rohkem aega. Ajapikku tekivad nende vahel tunded, mida kumbki eitada ei saa.

Alice on üks mu lemmikuist raamatutegelastest. Temast õhkub positiivsust ja elujaatavat suhtumist, mis lugejatki nakatab. Samuti meeldis mulle lugeda Alice'i ja Haydeni vahelise suhte kujunemist sõprusest millekski enamaks. Margareti lugu jälgides mõtlesin sellele, et nii tihti arvatakse nn "kuldlusikas suus" sündinud inimeste kohta seda, et nende elu on muretu ja lihtne. Tegelikkus võib aga hoopis vastupidine olla.

See lugu sarnanes üsna suurel määral raamatuga "Evelyn Hugo seitse abikaasat" - mõlemas raamatus oli peategelaseks naine, kes tahtis oma lugu ise rääkida, et minevikusündmuste ümber keerelnud kuulujutud kummutada ning tõde päevavalgele tuua.

"Ilmatu võimas ja imekaunis elu" on esimene raamatu Emily Henry sulest, mida lugesin. See jättis mulle mõnusa ja sooja tunde ning soovitan seda mõne päikselise suvepäeva lugemiseks.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Kuulsate sarimõrvarite jäljendaja

Inglismaad šokeerib rida mõrvu, üks hullem kui teine. Uurijad Cara Elliott ja Noah Deakin püüavad mõrvarit tabada. Mida rohkem mõrvu aset leiab, seda enam tõstab uurijates peab arusaam, et mõrvar jäljendab kuulsaid mõrvareid minevikust.

Samal ajal tabab üht naist, Jessi tragöödia. Tema kodus puhkeb tulekahju ning tema abikaasa hukkub. Millegipärast peab politsei Jessi tulekahju süütajaks ning teda süüdistatakse abikaasa mõrvas ning tütre vigastamises. Naise ainsaks pääsemislootuseks on töölt kõrvaldatud politseinik Nate Griffin, kellega koos avastab Jess jahmatava seose enda juhtumi ja jäljendajast sarimõrvari tegude vahel.

Griffini jaoks on süüdlase tabamine olulise tähtsusega, sest tema ja ta abikaasa Mia langesid samuti Jäljendaja ohvriks ning Mia kaotas tema käe läbi oma elu. Ka Cara ja Noah'i kolleeg langeb Jäljendaja ohvriks. Mida rohkem ma lugesin, seda enam tekkis mul tunne, et Jäljendaja on ehk keegi politseinike endi seast.

Selle raamatu sisututvustus kõlas minu jaoks esmalt põnevalt, kuid millegipärast võttis selle raamatuga "ühele lainele" saamine aega. Aga mingist hetkest oli seda raamatut peaaegu võimatu käest panna. Viimaste lehekülgedeni ei olnud selge, kes Jäljendajana tegutseb ning raamatu lõpp oli selles osas vägagi üllatav. Soovitan lugeda ning loodan, et selle autori raamatuid tõlgitakse veel eesti keelde.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Salapärased mõrvad väikelinnas

Cinnamon Fallsist lahkudes oli Nia kindel, et niipea ta oma jalga kodulinna ei tõsta. Kui aga tema suhe ootamatu (ja küllaltki alandava) lõpu saab, ei oska ta teha muud, kui tulla tagasi Cinnamon Fallsi.

Ta naaseb ajal, mil linnake valmistub iga-aastaseks sügispeoks. Ühel ööl aga leitakse linnaelanike poolt armastatud söögikoha omanik surnuna. Linnaelanikud on mõistagi mures, sest midagi sellist ei ole nende kodulinnas varem juhtunud. Peagi leiab aset järgmine mõrv. Politsei, eesotsas Nia noorpõlve kallima Jessega töötab täistuuridel, et tapja tabada. Kuid ka Nia otsustab asja omal käel uurima hakata.

Mulle meeldivad raamatud, mille tegevus toimub väikestes "kõik tunnevad kõiki"-tüüpi linnades. Selle raamatuga tuli see eriti hästi esile viisis, kuidas Jesse ja tema paarimees uurides tegutsesid. Jesse, kes kohalikuna kõiki tundis, viis näiteks ülekuulamisi läbi hoopis teisiti kui seda tegi tema paarimees Chambers, kes oli Cinnamon Fallsi alles hiljuti saabunud. Raamatu lõpus tuli väikelinlikkus eriti hästi ilmsiks, sest tuli välja, et nii mõnigi tegelane oli oma staatust ja ametikohta omakasu ja ühe minevikus aset leidnud juhtumi varjamiseks kasutanud.

Nia ja Jesse vahel taastärganud tunded andsid kogu loole sooja noodi. Plaanin lugeda ka sarja järgmist osa, et lugeda, mis neist edasi saab (ning ka seda, kuidas nad erinevaid kriminaalseid juhtumeid tandemina uurivad).

Vargus? Või hoopis midagi kriminaalsemat?

Loo peategelaseks on üheksa-aastane Elsa. Tüdruku pere tegeleb põhjapõdrakasvatusega. Ühel päeval näeb Elsa pealt, kuidas üks mees tapab tema põdravasika. Mees hirmutab Elsat ning tüdruk ei julge nähtust kellelegi rääkida. Ka politseist ei ole kasu, sest kõik sellised juhtumid liigitatakse üsna automaatselt vargusteks.

Aastad mööduvad, kuid midagi ei ole muutunud. Elsa kogukonnas tapetakse aina enam põhjapõtru. Olles nüüd juba täiskasvanu, otsustab Elsa asja lahendamise ise kätte võtta.

Esimene asi, mida selle raamatuga alustades tähele panin, olid olustikukirjeldused. Neid lugedes kujutasin elavalt ette pakast, paksu lume all olevaid puid ning saabaste all krudisevat lund.

Autor andis hästi edasi ka kogukonnatunnet. Elsa pere ning lähimad naabrid olid ülejäänud külast justkui täiesti eraldatud. Loo juures oli huvitav ka see, kuidas kirjeldati põhjapõtru ning nende kasvatamise tähtsust saamide jaoks. Olgugi, et elu Elsa kogukonna ümber aina edasi läks oli saamide jaoks endiselt olulisim asi põhjapõtrade kasvatamine.

Raamatu tagakaanel on kirjutatud, et see on kirjutatud Jo Nesbo stiilis. Jah, kriminaalne element oli selles loos olemas, kuid märksa leebemalt kui Nesbo raamatutes. Goodreadsist nägin, et "Vargus" on triloogia avaosa ning loodan, et ka kaks järgmist tõlgitakse eesti keelde, sest loeksin neidki huviga. 

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Mineviku saladused ei jää kunagi varjatuks

1999. aastal liitub Will viie ülikoolilõpetaja, Lily, Theo, Georgina, Willi ja Rohaniga, et professor Sebastian Marlowe käe all luua interneti tutvumisportaal. Pealtnäha ohutu ettevõtmine lõpeb aga suure tragöödiaga.

Palju aastaid hiljem saab Will kutse õhtusöögile. Kohtuda ning vanade kaaslastega minevikku meenutada - selles ei saa ju midagi halba olla?

Kohale jõudes tunneb Will aga, et midagi oleks justkui valesti. Alustades sellest, et seltskonnaga liitub võõras külaline ning lõpetades võõrustajate Georgina ja Theo veidra käitumisega. Lisaks on Will kindel, et kuuleb majas hääli, kellegi karjeid ja põrandate kriiksumist. Ootamatult võetakse seltskond pantvangi ning nõutakse, et nad paljastaksid saladuse. Pika õhtu jooksul tuleb aga ilmsiks, et pea igaühel on midagi 1999. aasta suvest varjata.

Georgina ja Theo olid nii-öelda power couple, kelle puhul tundus, et ükski uks ei jää neile suletuks. Kuid viimane aasta on neil möödunud suure mure ja südamevaluga, sest üks nende tütardest, Olivia, on kadunuks jäänud. See avas minu jaoks nende inimlikku külge. Olivia lugu lugedes tekkis mul tahes-tahtmata küsimus, kas (ja kui, siis kuidas) seostub see õhtusöögile saabunud seltskonna saladusega. Etteruttavalt võin öelda, et jah, mingil moel olid need lood seotud, kuid täpsemalt saad juba ise lugeda.

Peategelase Willi puhul meeldis mulle see, et isegi peale pikki möödunud aastaid olid tema tunded Sophie vastu endised. See lisas muidu tõsise sisuga loosse rõõmsamaid ja helgemaid noote.

Nagu teisedki Mark Edwardsi raamatud oli ka "Herilasepüünis" väga haarav ja põnev. Kuna krimiromaanidest meeldivad mulle enim just nn "suletud ruumi" krimilood, siis nautisin selle lugemist väga. Terve raamatu lugemise ajal mõtlesin hoogsalt kaasa ja püüdsin aimata, mis on see saladus, mida seltskond endaga kaasas on kandnud. Raamatu lõpp oli mitmeski mõttes üllatav ja ootamatu. Soovitan lugeda.

Teised Mark Edwardsi raamatud minu blogis:

"Hoia tema saladust"

"Nad tulid, et jääda"

Krimi Hispaania moodi

Inspektor Jon Gutierrez on hakkama saanud suure jamaga. Lausa nii suurega, et teda võib oodata isegi vabadusekaotus. Siis aga ilmub justkui eikusagilt välja salapärane Mentor, kes tahab, et Jon aitaks lahendada mõrvajuhtumi. Mentor tahab, et Jon lahendaks selle kuriteo koos Antonia Scott'iga - ülimalt intelligentse naisega, kes ei ole politseinik ning ta ei ole kunagi relva käes hoidnud. Sellest hoolimata on Antonia lahendanud nii mõnegi mõrvaloo.

Loo üht peategelast Antoniat on raamatu kaanel võrreldud Lisbeth Salanderiga "Lohetätoveeringuga tüdrukust". Osaliselt olen selle võrdlusega nõus, kuid Antonia oli minu arvates veidi inimlikum ning lugejal on temaga lihtsam samastuda.

Hispaania autoritega ei ole mul varasemalt just väga suurt kokkupuudet olnud. Seda suurem oli mu huvi "Punast kuningannat" lugeda. Algul olin küll skeptiline, sest raamatu esimesed peatükid olid minu jaoks pisut venivad, kuid mida rohkem lugesin, seda hoogsamaks raamatu tegevus muutus. Samuti kiidan  raamatu tõlget, mis andis hästi edasi ka tegelastevahelist huumorit. Mulle meeldis ka raamatu ülesehitus - peatükid vaheldusid Joni ja Antonia uurimise vahel, lisaks on ka peatükid, mis on kirjutatud kõrvaltegelaste silme läbi. "Punane kuninganna" oli huvitav ja kaasahaarav krimka, mida kindlasti lugeda soovitan. 

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Aastatetaguse juhtumi uurimine öisel ajal

Kriminaalromaani "Pime õnnis öö" tegevuse keskmes on taas öise vahetuse uurija Renee Ballard. Olles ühel varahommikul tagasi jaoskonda jõudnud märkab ta kedagi, kes vanade toimikute seast midagi otsib. Tuleb välja, et too salapärane inimene, Harry Bosch töötas samuti politseinikuna ning nüüd püüab ta lahendada üht aastatetagust juhtumit, mille ohvriks oli 15 aastane tüdruk Daisy. Ballard otsustab meest aidata, et tüdruku mõrvar viimaks kohtu ette tuua.

Raamatu sisu tundus mulle põnev. Alti on huvitav lugeda, kuidas aastaid lahendamata kuriteod lõpuks lahendatud saavad, kui neile n-ö värske pilguga läheneda. Minu jaoks oli aga kummaline see, et Daisy ema elas koos Boschiga, kes kunagi Daisy tapmist uuris. 

Sarnaselt sarja esimese osaga on ka selles romaanis lahendamisel mitu erinevat kuritegu, mis teeb raamatu sisu minu arvates mõnevõrra keerukaks ning jätab Daisy juhtumi uurimise veidi tahaplaanile. Ballard ja Bosch uurijatepaarina olid minu jaoks sümpaatsed. Nad mõlemad on targad, nutikad ja politseitöös põhjalikud. Neil on tahe juhtumid lahendada ja kurjategijad vastutusele võtta isegi siis, kui see ei ole nende poolt alati seaduslikult tehtud.

"Pime õnnis öö" oli algul aeglane ja veniv, kuid lõpp oli seevastu hoogne. Minu arvates oli see raamat sisu poolest tugevam kui sarja avaosa.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Michael Connelly raamatud minu blogis:

"Öine vahetus"