Raamatugurmaan

Olen siin blogis varasemalt kirjutanud, et reisikirjanduse puhul olen üsnagi valiv ja loen ainult nende riikide kohta, mis mind väga huvitavad. Siiski siiski - selles postituses murran seda iseendale antud lubadust. Kohe saate teada, miks. India riigina mind eriti ei tõmba, kuid "Minu Goa" otsustasin läbi lugeda, sest raamatu autor Anne Vetik töötas sealses koerte varjupaigas. Ja kui on midagi, mis mulle siin ilmas VÄGA meeldib, siis on need koerad. Anne kirjutas neist vahvalt, justkui oleks tegu omaette isiksustega.  Autor kirjutas ka kohalikust toidust ja söögikohtadest. India toidud üldiselt mulle maitsevad ning nii oligi raamatut lugedes see "india vürtside lõhn" ninas ja mälusopis. Raamatus kirjutati ühest rannal asuvast söögikohast nimega Toiduplaneet. Muuhulgas pakuti seal singirulle* garam masalaga.  Enne "Minu Goa" lugemist olin üsna kindel, et Indiasse mina küll ei reisi. Ei teagi miks, kuid see riik lihtsalt ei tõmmanud mind. Olles aga selle raa

Cornwalli rannik. Seal asub väike, kuid sellegipoolest muljetavaldav maja Seaglass. Perekond Darkerid on kogunenud sinna selleks, et tähistada üht tähtsat sünnipäeva. Loo keskmes on Daisy Darker, südamerikkega sündinud tüdruk, kelle vanaema 80. juubelit Darkerid tähistavad. Tõus lõikab nad muust maailmast ära ning keskööl, kui torm on saavutanud haripunkti, on Daisy vanaema surnud. Tund aega hiljem leitakse järgmise Darkeri laip. Keegi omade seast on nad sihikule võtnud. Aga kes? Ja miks? Alice Feeney romaane olen lugenud ka varem ning need on mulle meeldinud. "Daisy Darker" võlus mind oma sisututvustusega - muust mailmast ära lõigatud tegevuspaik tähendab, et kahtlusaluseid on vähe ja see omakorda paneb mind kaasa mõtlema. Mis võib olla selle inimese motiiv, kes omaenda pereliikmeid tapab? Ja lisaks - vaadake, kui ilus on selle raamatu kaanekujundus! Kuigi raamatu sisu keerleb ümber Darkerite perekonna on loos suur roll ka nende naabruskonnas elanud noormehel Conoril, keda D

Loo keskmes on suur häärber nimega Baneberry Hall.  Enne. Ewan ja Jess ostsid selle maja 25 aastat tagasi. Nende tütar Maggie oli siis viieaastane. Kummaline on aga see, et nad elasid seal ainult 20 päeva. Veelgi kummalisem on see, et nad põgenesid südaöösel ning jätsid pea kõik enda asjad maha. Ewan kirjutas tolleaegsetest sündmustest ka raamatu, mis sai ülemaailmseks menukiks.  Nüüd. Maggie on täiskasvanud naine. Kuna tema isa suri, sai ta päranduseks maja, milles elamisest ja seal kogetust ei mäleta ta midagi - Baneberry Hall'i. Maggie ei usu sõnagi sellest, mida ta isa kirja pani, sest vaime ei ole ju ometi olemas.  Maggie tuleb tagasi Baneberry Hall'i plaaniga maja korda teha. Kohalikud ei ole naise naasmisest vaimustuses, sest tema isa raamat tegi linna kurikuulsaks. Baneberry Hall'is peatudes tekib Maggiel kahtlus - mis siis, kui isa kirjutatu oli ikkagi tõsi?  Lisaks kõigele on keegi väga huvitatud sellest, et Maggie majja ei jääks.  Raamatus jooksevad paralleelselt

Kui palju aega veedad Sina sotsiaalmeedias? Kas oled kunagi mõelnud, kui palju jälgi Sinust sinna maha jääb? Kümme ameeriklast, kes on läbinud tiheda sõela, peavad nüüd nende küsimuste osas hoolikalt järele mõtlema. Nad on valitud osalema uue nuhkvara katsetuses, mis peaks iga inimese igal ajal igalt poolt üles leidma. Neile kõigile saadetakse ühel ajal sõnum, peale selle saamist peavad nad jäljetult kaduma. Kes võidab, saab suure auhinnaraha.  Osalejate hulgas on pealtnäha tagasihoidlik raamatukoguhoidja Kaitlyn Day ja üsna raamatu alguses saab selgeks, et tema osaleb katses hoopis muudel põhjustel, kui suur summa raha.  "Kao jäljetult" on romaan, mis on ühest küljest realistlik ja tänapäevane, teisest küljest aga näitab, milline meie tulevik võib olla. See romaan näitab hästi ka seda, et enda arvates oleme netis anonüümsed (nt paneme Facebooki või Instagrami profiilid ainult lähedastele nähtavaks), kuid tegelikkuses on IT alal osavatel inimestel võimalik silmapilgu jooksul

Elliot on üksik mees. Kohaliku avatud aedade ürituse raames tuleb tema aeda uudistama Gemma. Saatusel on nende jaoks aga omad plaanid ning Elliot kutsub naise kohtama. Nende vahel tekivad tunded ning üsna pea nad abielluvad ja seavad end mehe majas sisse. Ühel päeval uurib Gemma, kas tema pere võib veidi aega nende majas peatuda, kuniks endale oma eluaseme leiavad. Loomulikult on Elliot nõus. Teisalt aga ei saa Elliot aru, miks Gemma oma vanematesse niivõrd leigelt suhtub. Justkui oleksid nad tülis. Kui naise vanemad saabuvad, on neil kaasas ka Gemma õde Chloe. Tema oma aga veelgi kummalisem, kui ta vanemad. Kui Ellioti ämm ja äi on lihtsalt kohati ebaviisakad ning ei vali oma sõnu, siis Chloe ei räägi sõnagi ning veedab kogu aja oma toas. Mida kauem Gemma pere nende juures peatub, seda rohkem hakkab Elliotile tunduma, et nad varjavaid hirmsaid saladusi. Ja mis kõige hullem - Elliotile hakkab tunduma, et nad ei kavatsegi lahkuda.  Raamatus juhtub palju kahtlustäratavaid ja jubedaid asj

Marissa ja Matthew Bishop. Neil näib kõik olemas olevat - ilus kodus, armas poeg ning nad on piisavalt jõukad, et endale üht-teist head ja paremat lubada. Nad on pealtnäha ideaalne paar. Kuni hetkeni, mis Marissa oma abikaasat petab. Naine tahab poja pärast nende abielu päästa ja pöördub Avery Chambers'i poole. Avery on küll oma terapeudulitsentsi kaotanud, kuid jätkab sellest hoolimata inimeste nõustamist. Kui Marissa ja Matthew tema näpunäidete abil oma suhet päästma hakkavad, tuleb ilmsiks nii mõnigi saladus. Raamatut lugema asudes oli mu esimene mõte, et Avery on emma-kumma Bishopiga mingil moel minevikus seotud olnud. See tunne saatis mind kuni raamatu lõpuni. Avery meetodid tundusid mulle üsna kahtlased, kuid mingitel hetkedel oli neis ka teatav loogika. Teine tegelane, kelle osas väga kahtlustav olin, oli Polly, kes töötav Marissa poes abilisena. Ta tundus olevat LIIGA innukas ja püüdlik ning nagu raamatust selgus, varjas ka tema nii mõndagi saladust.  Olles ise inimene, kes