Raamatugurmaan

Kauge ja kättesaamatu - just selline on Hongkong (ning Aasia piirkond üleüldiselt) minu jaoks tundunud. Õnneks aitab hädast välja Petrone Prindi Minu-sari, mille raamatust "Minu Hongkong" selles postituses kirjutan. Raamatu autor Teele otsustab Hongkongi kolida peamiselt seetõttu, et ei kannata külma. Kui mulle üldiselt Eesti igati meeldis, siis see oleks põhjus, mis paneks mindki teise riiki kolima. Lisaks soojale kliimale ootasid Teelet Hongkongis ees ka ülikooliõpingud.  Raamatust sain teada nii mõndagi huvitavat. Näiteks on Hingkongis (peaaegu) kõigil abiline, kes on enamasti pärit Filipiinidelt või Indoneesiast. Abilised on nagu pereliikmed, kes töötavad ühe pere juures aastaid. Eriti huvitav oli see, et abilistel on nädalas üks kohustuslik vaba päev. Ühest küljest on selline amet mõistetav, sest aitab vaesematest piirkondadest pärit inimestel raha teenida ning sellega nii iseennast, kui ka oma perekondi ülal pidada. Teisalt aga mõtlen, et olen nii privaatne inimene, et

Lena ja Cambry. Kaksikud. Välimuselt teineteise koopiad, kuid olemuselt teineteise täielikud vastandid.  Cambry otsustas ise endalt elu võtta, sõitis mahajäetud sillale ning hüppas sealt alla.  Ta jättis endast maha kummalise kirja. Lena on veendunud, et Cambry mõrvati. Ta otsustab minna samale sillale, kust õde alla hüppas, et saada õe surnukeha leidnud politseinikult Raymond Raycevic'ult vastused teda painavatele küsimustele. Üsna pea saab Lenale aga selgeks, et Raymond ei ole sugugi nii "hea poiss", kui ta endast mulje on suutnud jätta.  Romaani algus oli minu jaoks veidi veniv ja segane, sest peatükid vaheldusid päris palju Lena ja Raymondi vestluse, Lena blogipostituse ja Cambry'ga juhtunu vahel. Lugedes oli kogu aeg pinge laes ning Lena ja politseiniku vahel käis intensiivne kassi-hiire mäng. Romaan oli hästi filmilik. Teisalt aga käis kogu romaani vältel action ning kohati see lugedes väsitas mind. Lena tundus minu jaoks olevat natuke...üliinimlik - ta oskas ku

Lisa Ungerilt olen varem lugenud romaani "Pihtimused 19:45 rongis", mis mulle väga meeldis. Autori teine romaan oli mul lugemisnimekirjas juba enne seda, kui see eesti keeles ilmus ning mul oli hea meel see ühel pealelõunal Helios kirjastuse ilmuvate raamatute seast avastada. Romaani peategelane Wren on pikka aega üksi olnud ning otsib endale kaaslast moodasl viisil - läbi kohtinguäpi. Ta tutvub Adamiga ning nende vahel on alates esimesest kohtumisest tõmme ja tugevad tunded. Wreni ja Adami vahel tekib suhe ning naine tunneb end kui seitsmendas taevas. Wren on õnnelik ja vaatab lootusrikkal tuleviku suunas. Seda kuni hetkeni, mil Adam ühele nende kohtingule tulemata jätab. Ja mitte ainult - mees ei vasta ka telefonile, samuti on kadunud kõik tema sotsiaalmeediakontod. Peagi saab Wren teada, et Adamil olnud suhted veel paari naisega, kõik nad tutvusid mehega samas kohtinguäpis. Nüüd on need naised kadunud. Romaanis on 2 peamist liini - Wreni lapsepõlve lugu ning Adami jälgede

Millie on kümme aastat oma elust vanglas veetnud. Peale vabanemist sai ta tööd baaris, kust ta aga sobimatu käitumise pärast vallandati. Niisiis leidiski ta end ühel hetkel elamas enda autos. Millie leiab internetist kuulutuse, kus üks perekond otsib endale koduabilist. Naine otsustab kandideerida ning osutubki valituks. See perekond on pealtnäha tavaline, lihtsalt keskmisest jõukam. Pereema Nina, tema abikaasa Andrew ning nende tütar Cecilia. Ajapikku saab Milliele selgeks, et see perekond on vastupidine näide tavalisele ideaalsele perekonnale. Andrew näib päev-päevalt aina õnnetum, Cecilia ei meenuta üldse tavalist endaealist last ning Nina püüab Milliet igal võimalusel halvas valguses näidata. Selle raamatuga alustades olin kindel, et tean, mis suunas lugu edasi läheb. Nina on tüüpiline rikka mehe abikaasa, kes end koduabilise peal välja elab. Samas aga keerles mu peas küsimus: mis oli sellise käitumise ajendiks? Selle taga peab ometi olema midagi enamat? Veel murdsin pead selle üle

Erica Hathaway on kasvanud üles vanemateta, tulenevalt sellest on ta alati tahtnud iseseivalt hakkama saada. Ta on lõpetanud õpingud kolledžis ning esitleb investoritele oma uut ettevõtet lootes, et teda saadab edu. Erica ei oska aga aimatagi, millise suuna tema elu peale seda esitlust võtab. Sest üks investoritest, kellele ta oma projekti esitleb, on Blake Landon. Kunagine häkker, "paha poiss", kes on harjunud saama seda, mida tahab. Nüüd on selleks Erica.  "Särisev side" on üsna stereotüüpne naistekas, seda nii tegelaste (tagasihoidlikuma iseloomuga tüdruk ning rikas ja sarmikas mees) kui ka süžeeliinide poolest. Samas aga oli Erica sihikindel ning teadis, et tahab oma ettevõttega kaugele jõuda - see joon mulle tema puhul meeldis. Seega, pealenäha suuri üllatusi see mulle lugedes ei pakkunud, kuid mulle meeldis Erica sõbranna Alli ning tema boyfriend'i Heath'i kõrvalliin.  Kuigi ma seda tüüpi romaane pigem ei eelista, siis Meredith Wild'i Häkkeri-sarja

Viimasest külalispostitusest on möödas juba mõned kuud ning on aeg see segment Raamatugurmaani blogis jällegi elustada. Märkamatult on kätte jõudnud hilissügis ning spordihuvilisest külalisautorile on seekordne november toomas endaga kaasa hoopis midagi erilisemat, kui traditsioonilised pimedad õhtud ja jahedad ilmad. Nimelt algavad tänasest jalgpalli maailmameistrivõistlused, mis leiavad esmakordselt aset Kataris ning sealse kliima tõttu hoopis  hilissügisel.  Seega on käesolevast raamatust pajatamine sattunud kõige õigemasse aega.  Aga mis me siin ikka aega raiskame – seadke ennast mugavalt istuma või pikutama ning sukeldume koos ühe väga keerulise kuid andeka mehe elukeerisesse. Diego Armando Maradona sündis 1960. aastal Argentinas. Lapsepõlv oli väiksele Diegole küllaltki keeruline, sest pere pidi hakkama saama viletsates tingimustes.   Märgiliseks hetkeks oli hetk, kui onu kinkis Diegole jalgpalli.   Üsna kiiresti said pereliikmed aru, et noor Maradona on jalgpallis väga andekas