Lohed ja ratsanikud ja maagia

Kui rääkida fantaasiakirjandusest, siis selle žanri raamatud mulle ülemäära palju lugemiseks kätte ei juhtu. Kui mõningad näited tuua, siis Harry Potteri sari ning Näljamängude sari on loetud, neist viimane meeldis mulle isegi tsipa rohkem.

Kui mõned ajad tagasi enda jaoks TikTok'i (ja sealsed raamatutega seotud kontod) avastasin, siis jäi mulle nii mõnestki videoklipist silma raamat pealkirjaga "Fourth Wing", mida päris palju kiideti. Uurisin veidi selle raamatu kohta ja mõtlesin, et sisu tundub huvitav. Kuid kuna ma ennast inglise keeles nii koduselt ei tunne, et fantaasiakirjandust lugeda, siis sinnapaika see jäi. Kuni ma nägin, et Helios kirjastus selle raamatu eesti keeles välja annab. Sel hetkel teadsin kohe, et soovin seda raamatut lugeda.

"Neljanda tiiva" tegevus toimub Basgiathi sõjakoolis. Peategelane Violet Sorrengail pidi astuma kirjutajate kvadranti ning elama rahulikku elu, ümbritsetuna raamatutest. See plaan aga ei olnud meeltmööda tema emale, kooli juhile, kelle jaoks oli ainuõige võimalus, et Violetist peab saama loheratsanik (nagu olid ka tema vend Brennan ja õde Mira). See plaan võib osutuda üsna keerukaks, kuna lohed lõastavad (ehk moodustavad n-ö paari) endaga neid, keda ise soovivad. Hapraid ja nõrku (nagu näiteks Violet) nad ei lõasta. Probleemiks on ka asjaolu, et kadette on rohkem, kui lõastamisvalmis lohesid, seega on kadetid valmis võitlema viimse veretilgani, et paremaid võimalusi saada. Violeti puhul lisandus sellesse võrrandisse ka asjaolu, et ta on oma ema tütar. 

Kõigi (ja iseenda) üllatuseks saab Violet koolis üsna hästi hakkama. Ja lisaks selle lõastavad ta kaks lohet - suur ja võimas Tairn ning pisike Andarna. Ajapikku hakkab Violet kahlustama, et kõik ei ole nii nagu talle räägitud on ning et kooli juhtkond varjab midagi kohutavat. 

Rääkides romaani peamistest tegelastest, siis Violet peategelasena mulle meeldis. Ta oli teadlik sellest, et on teistest füüsiliselt nõrgem, kuid samas olid tal omad tugevused, mida enda kaitseks ära kasutada. Samuti meeldis mulle julge ja südikas Rhiannon. Xadeni osas olid mul algul kahetised tunded, kuid raamatu lõpp muutis mu arvamust temast üsna palju. Peategelastest rääkides ei saa mainimata jätta lohesid. Mulle väga meeldis, millistena neid raamatus kirjeldati. Nad olid nagu omaette isiksused, soovide ja tujudega. Samuti lisas loole paraja annuse huumorit Violeti dialoogid Tairni ja Andarnaga. Niisamuti meeldis mulle Xadeni ja Violeti vaheline romantiline liin, mis muidu tõsise sisuga romaanile helgemaid noote lisas.

Fantaasiakirjanduse autorite puhul imetlen väga nende oskust luua täiesti teine, eraldi maailm ning Rebecca Yarros sai sellega suurepäraselt hakkama. Kiidan omalt poolt ka raamatu tõlkijat Tiina Randust, kelle head tõlget oli mõnus ja ladus lugeda.

Raamatut lugedes tundus, et see liigub oma loogilist rada pidi lõpuni. Aga nii see siiski ei olnud - kõige suurem üllatus peitis ennast päris raamatu lõpus. Saan täiesti aru, miks see romaan niivõrd populaarne on ning ootan suure huviga, millise põneva lugemiselamuse pakub sarja teine osa. Fantaasiakirjanduse huvilistel soovitan kindlasti seda raamatut lugeda!

Salapärased (ja kriminaalsed) juhtumid uhke mõisa suletud uste taga

Ajaloolise krimiromaani "Mõrv Enderley Hallis" tegevus toimub aastal 1933. Loo peategelane Kitty on saanud teada, et tema lähedal mõisas elavad ta sugulased. Et neid lähemalt tundma õppida otsustab Kitty mõneks ajaks oma sugulaste mõisa - Enderley Halli kolida.

Peagi leiavad mõisas aset kahtlased juhtumid. Lukustatud seifist kaovad olulised dokumendid ning üks mõisaelanikest leitakse surnuna. Peale teda leitakse veel ühe mõisaelaniku surnukeha. Kitty kutsub appi eradetektiiv Matthew Bryanti ning koos asuvad nad seda juhtumit uurima. 

Heale krimiromaanile omaselt on siin palju tegelasi ning seeläbi ka palju kahtlusaluseid. Kuna romaani tegevus toimub ühes mõisas, mis tähendab, et süüdlane on üks mõisas viibijaist, siis hakkas mu mõte kohe tööle ning proovisin mõistatada, kes kurjategija olla võiks.

Tegelaste käitumismaneerid ning riietumisstiil olid romaanis kujutatud küllaltki ajastutruult ning mõjusid usutavalt. Peaaegu kõik tegelased (mõne üksiku erandiga) olid sümpaatsed ja siirad. Hoidsin terve raamatu jooksul pöidlaid, et Kitty ja Matthew romaani lõpus kokku jääksid. Seda aga ei juhtunud ning puhtalt juba selle pärast loeksin huviga ka sarja järgmist osa, et teada saada, mis neist edasi saab.

Romaan oli huvitava sisuga, mõnusalt kirjutatud ja tõlgitud, kuid pean tunnistama, et lõpp oli minu jaoks kuidagi pisut kiirustades kirjutatud. Soovitan lugeda!

Salapärane Naissaar

Eesti saared (eriti need, millel elab vähe inimesi või ei ela üldse kedagi) on mind alati paelunud. Üks sellistest saartest on Naissaar. Minu teadmised Naissaare kohta piirdusid suures osas sellega, et teadsin saare militaarse ajaloo kohta mõningaid üksikuid detaile. Seega oli mul hea meel näha, et Petrone Print avaldas raamatu "Minu Naissaar : metsikult ilus", mul tekkis kohe huvi seda lugeda ning Naissaarega läbi raamatulehtede lähemalt tutvust teha.

Nõukogude ajal oli Naissaar tsiviilelanikele suletud ning sellest ajast pärineb ka militaarne "pärand", mille poolest saar kuulus on. Raamatu autor Birgit sattus Naissaarele esimest korda koos oma emaga, hiljem sai temast saare giid. Et seda saart ja "pärandit" oma silmaga näha, käisime abikaasaga mõned aastad tagasi samuti Naissaarel, kuid tookord tutvusime saarega omal käel. Kui nüüd uuesti Naissaarele minema peaksin, tahaksin kindlasti teha giidiga ekskursiooni, kes saarest ja sealsetest vaatamisväärsustest lähemalt rääkida oskaks. 

"Minu Naissaar" on lugu Naissaarest, kuid ennekõike on see ühe tütarlapse suureks kasvamise lugu, milles saar kandvat rolli mängib. Minu jaoks oli südantsoojendav lugeda, kui tugev oli Birgiti hingeline side Naissaarega, saar oli justkui majakaks tema eluteel. Arvan, et tegu on ühe parema Minu-sarja raamatuga, mida lugenud olen, seda nii informatiivsuse kui ka autori kirjakeele poolest. Soovitan soojalt seda lugeda.

Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!

Mis juhtub, kui inimesed teineteisele valetavad?

Kui Carl aastate eesti Helenaga kohtus armus ta naisesse ülepeakaela. Nüüdseks on aga nende suhe lagunemas. Paar usub, et keskonnavahetus teeks nende suhtele head ning nii otsustavad nad vahetada kodud ühe Californias elava paariga. 

Kohale jõudes tundub nii mõnigi asi Carli jaoks veider. Miks näeb maja välja hoopis teistsugune kui piltidel? Või kas see ikka näeb teistsugune välja, ehk Carli mälu lihtsalt petab teda? Kas ta kuuleb kedagi vastu veetorusid koputamas või on need hääled tema ettekujutuse vili?

Ka Carli Helena majas peatuvad Adam ja Scarlett märkavad kummalisi asju. Kas (ja kui, siis miks) on Helena jätnud Scarlett'ile kirjakese?

See raamat tundus mulle juba sisututvustust lugedes põnev ning seda see päriselt ka oli. Autor on nende kaante vahele kirjutanud ühe müsteeriumi teise järel ja olgugi, et kohati tundus neid isegi paljuvõitu olevat, tahtsin siiski väga teada, millega see saladusi täis lugu lõpeb. Üht võin aga kindlalt väita - sellist lõppu ma ette näha ei osanud. 

"Vannun vaid tõtt" oli põnev ja kaasa mõtlema panev romaan. Minu arvates on tegu Stefan Ahnhem'i ühe parima romaaniga. Soovitan lugeda! (Aga olge hoiatatud - seda raamatut on üsna raske käest panna).

Suur tänu Helios kirjastusele selle raamatu eest!

Teised Stefan Ahnhem'i raamatud minu blogis:

"Täiesti teine lugu"

Uinuv kaunitar või...?

Oxfordshire, 209. Aset on leidnud topeltmõrv. Ühest majakesest leiti kahe inimese surnukehad, nende kõrval lebas Anna O, olles sügavas unes. Neiu käes oli nuga. 

Tänapäev. Anna ei ole 2019. aastal aset leidnud topeltmõrvast saati silmi avanud. Juhtum jõuab kriminaalpsühholoogi ja uneeksperdi Benedict Prince'ini, kes on tõenoliselt viimane lootuskiir Anna juhtumi lahendamiseks.

See romaan tundus üpris huvitav ja intrigeeriv. Ma ei ole lugenud just palju krimiromaane, milles kahtlusalune 99,99% süüdi on, kuid kelle üle kohut mõista ei saa. Anna puhul olid faktid ilmselged - ta leiti magamas, nuga käes, oma kahe sõbra surnukehade juurest. Veel enam, Anna oli ka oma perele sõnumi saatnud, milles teo sisuliselt üles tunnistas.

Kui seda romaani lugema hakkasin, tundus see minu jaoks veidi veniv ja laialivalguv, kuid asi muutus esimese osa lõpus, kui toimus pehmelt öeldes jahmatav pööre. Alates sellest hetkest lugesin romaani "Anna O" suure huviga ja ei jõudnud lõppu ära oodata. Olin üsna kindel, et tean, kuidas lugu lõpeb ning olin isegi natuke pettunud - kas tõesti selline lõpp? Aga ei - kõige ootamatumad pöörded olid hoopiski raamatu viimastes peatükkides. 

"Anna O" oli põnev ja haarav romaan, mille tempo oli minu maitse jaoks ehk natuke aeglane, kuid mulle meeldis, et terve romaani lugemise vältel oli pinge õhus. Soovitan lugeda!

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Moodne tuhkatriinulugu

Elu ei ole Avery Grambs'i hellitanud. Neiu ainuke plaan on lõpetada keskkool, saada stipendium ja seeläbi elus haljale oksale jõuda. Siis aga sureb miljardär Tobias Hawthorne, kes jätab Avery'le peaaegu kogu oma varanduse. Varanduse, millele ihub hammast ka mehe perekond, muuhulgas tema neli tütrepoega - Grayson, Nash, Jameson ja Xander. Miks Tobias varanduse just Avery'le otsustas jätta? Seda teadis ainult tema ise. On aga üks konks - et varandus päriselt kätte saada tuleb Avery'l kolida saladusi täis Hawthorne House'i. Peagi leiab Avery end keset mõistatuslikke (ja ka ohtlikke) sündmusi. 

Kui selle raamatu sisututvustust lugesin, haaras see koheselt mu tähelepanu ja tahtsin väga seda lugeda. Teisalt olin aga kahtleval seisukohal. Kuna tegu on sotsiaalmeedias üpris populaarse raamatuga, siis kas see on ikka NII hea või on seda lihtsalt, autori tuntuse pärast palju kiidetud?

Raamatu peategelane Avery oli noorteromaanile omaselt (vähemalt nende alusel, mis mulle lugemiseks kätte on juhtunud) otsekohese ja kohati ka sarkastilise ütlemisega. Kuid selle romaani puhul see kuidagi töötas, sest raamatus toimuvaid sündmusi arvesse võttes ei olekski ma peategelast tagasihoidliku ja vaiksena ette kujutanud. Ka oli selles raamatus üsna mitu noorteromaanile omast kilšeed - vaestest oludest pärit peategelane, kelle maailm ja elu muutuvad täielikult ning kellel tekivad tunded poiste vastu, keda raamatus pea ainult ülivõrdes kirjeldatakse. Paraja annuse põnevust lisas romaani mõistatus, mida Avery koos poistega lahendas ning mida isegi lugedes lahendada püüdsin.

"Pärimismängud" oli kaasahaarav noortele suunatud põnevik. Mulle meeldisid selle raamatu puhul kirjutamisstiil (peatükid olid mõnusalt lühikesed) ning tõlge (mis oli ladus ja hästi loetav). Tegu on triloogia esimese osaga. Sotsiaalmeedias räägitakse üsna palju, et sarja järgnevad osad ei ole nii huvitavad, kui esimene, kuid ise plaanin ka järgnevaid osi lugeda. Soovitan!

Itaalia - rohkem kui ainult pizza ja pasta

Nagu varasemalt siin blogis maininud olen, siis Minu-sarja raamatute puhul loen alati suure huviga Euroopa riikide kohta kirjutatud raamatuid. Seekordses postituses tuleb juttu Itaaliast. 

Raamatus tulid hästi esile itaallaste ja eestlaste erinevused. Minu jaoks oli humoorikas lugeda, kui loominguliselt itaallased aega suhtuvad. Nende puhul on see märksa loomingulisem kui eestlaste puhul. Mis minusse puutub, siis olen pigem kohal 10 minutit varem, kui hiljem. Teada-tuntud on ka itaallaste temperamentsus. Eestlased on nendega võrreldes ikka palju flegmaatilisemad ja rahulikumad. Kujutan ette, et esimest korda Eestisse sattunud itaallase jaoks võivad tõsised ja vaikse loomuga eestlased päris veider nähtus olla.

Suur osa raamatust oli pühendatud sellele, kuidas autor oma suguvõsa jälgi ajas. Hästi tuli ilmseks see, kuidas itaallased oma sugulasi hoiavad. Vähemalt autori suguvõsa puhul oli see nii. Kahjuks aga võivad sugulastevahelised suhted vahel päris teravaks minna. 

Itaalia kohta on Minu-sarjas varasemalt ilmunud kaks raamatut, mis mul samuti loetud. Need meeldisid mulle rohkem, sest olid kirjutatud sellises stiilis, mida selle sarja raamatutest otsin. "Minu Itaalia : homme on homme" puhul meeldis mulle see, et autori isiklik suhe Itaaliaga tuli hästi esile. 

Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!