Raamatugurmaan

Oslo kesklinn, aastavahetus. Inimesed, nende hulgas Emma Ramm on rõõmsalt vana aastat ära saatmas ning ootavad elevusega uut. Kolm, kaks, üks ... ja korraga kostub heli, mis on valjem kui mistahes rakett. Samaaegselt ilutulestikuga kärgatab võimas plahvatus.  Sündmuskohale tõttavad uurijad Alexander Blix ja tema uus partner Kovic ning neile avaneb trööstitu vaatepilt - mitmed vigastatud ning surnud inimesed. Blixil õnnestub päästa ka üks uppumisohus naine. Selgub, et tegu on Ruth-Kristine Smeplassiga, kelle tütar on kadunud. Ruth-Kristine ning tema kadunud tütre jälgi hakkavad ajama nii Blix ja Kovic kui ka Emma. Aga mis selles loos edasi saab? Kas Ruth-Kristine tütre kadumine jääbki politseinike jaoks selgusetuks müsteeriumiks?  Selle romaaniga on mul kahetised tunded. Ühest küljest oli mul miskipärast raske selle lugemisega ree peale saada, sest kuidagi ei tekkinud "klikki". Teisalt aga, olles pool raamatut lugenud oli mul nii raske seda käest panna - sündmuste tempo läks k

Jaanilaupäev Sandhamnil. Noored pidutsevad, teiste hulgas ka Nora Linde uue kallima Jonase tütar Wilma. Politseinike jaoks on tegu aasta kõige töörohkema ja hullema päevaga, sest noori, kes ohjeldamatult pidutsevad on palju ning mõned neist on liiga palju alkoholi tarvitanud. Ei saa jätta mainimata fakti, et mõned neist on selleks ka liiga noored, et üldse pidutseda. Ühtäkki märkavad rannas patrullivad politseinikud Adrian ja Anna üht tüdrukut, kes nende silme all kokku variseb.  Öösel ootavad Jonas ja Nora Wilmat, kuid tüdruk ei tule kokkulepitud ajal koju. Jonase meelehärmiks ei vasta tütar ka telefonile. Esialgu arvavad nad, et küllap on tüdruk suures peomeeleolus unustanud kella vaadata, kuid kui tüdruk ka hommikuks koju ei tule on Jonas ja Nora tõsiselt mures ning nad hakkavad Wilmat meeleheitlikult taga otsima. Järgmisel hommikul leiab juhuslik mööduja rannalt surnukeha ning Nora lapsepõlvesõber Thomas saabub Sandhamnile asja uurima.  Nagu juba postituse algul kirjutasin, keskend

Selles postituses kirjutan Riley Sager'i romaanist "Lukusta kõik uksed", millega autor mulle taaskord väga hea ja meeldejääva lugemiselamuse pakkus! Väikelinnast pärit Jules on hiljuti läinud lahku oma poiss-sõbrast ning vireleb rahalistes raskustes. Rahamured on tõsised ning seetõttu on ta sunnitud elama oma sõbranna korteris. Endale korterit otsides näeb ta ajalehekuulutust, milles otsitakse korterihoidjat. Jules helistab kuulutuses oleval numbril ning lepib kohtumise ja korterivaatamise kokku. Suur oli aga naise üllatus, sest korter, mida ta vaatama läheb, asub Bartholomew's.  Bartholomew - see on salapärane ja luksuslik kortermaja Manhattanil. Majas kehtivad mitmed kummalised reeglid, näiteks: - külalisi vastu võtta ei tohi; - öösiti korterist ära olla ei tohi; - teisi kortermaja elanikke (kes enamasti on kuulsad ja/või rikkad) tülitada ei tohi. Need reeglid tunduvad Julesi jaoks küll imelikud, kuid kuna korterihoidmise eest makstakse heldelt, otsustab ta pakkumis

Dr Alexandra Thorne, kelle Kim Stone trellide taha saatis, haub naisele kättemaksu ning ta otsustab asuda kirjavahetusse Kim'i...ja veel ühe inimesega. Samal ajal saab Kim väljakutse sündmuskohale. Ühest autost leitakse naise surnukeha - ta on tapetud täpse noahoobiga südamesse. Mõni päev hiljem leitakse üks narkomaan surnuna, kes on samuti ühe noahoobiga tapetud. Kim seisab silmitsi tõsisjaga, et tegutsemas on sarimõrvar.  Alexandra on otsustanud panna Kim'i seisma silmitsi naisega, kes on süüdi Kim'i väikevenna surmas. Tema emaga. Kim saab teada, et ta ema kavatsetakse tingimisi vabastada ning see mõjub talle raskelt. Raamatu lõpp on Kim'i seisukohast siiski õnnelik, kuid loodan, et autor kasutab ka edaspidi Alexandra karakterit. Oli huvitav lugeda, kuidas Kim võitleb ühteaegu iseenda emotsioonide ja tunnetega ja teisalt peab samal ajal keerulise juhtumi lahendama.  Mind üllatas, et Kim oli nõus Alexandrat vanglas külastama, kuigi teadis, et naine suudab inimesi tugev

Nikki Ani ja Lydia on parimad sõbrannad. Nende kooli tuleb uus tüdruk Suze, kellega algul Nikki ning hiljem ka teised tüdrukud sõbrustama hakkavad. Tüdrukud leppisid kokku, et kaitsevad teineteist pealetükkivate ja muidu ebameeldivate kuttide eest. Tüüpilisele Ameerika keskkoolile kohaselt kooli populaarsemaks poisiks spordipoiss - maadleja Tarkin Shaw.  Tarkini arvates on ta iga tüdruku unistuste poiss-sõber, kuid tema suureks üllatuseks ei tee Suze temast üldse välja. Otse loomulikult ei meeldi see Tarkinile ja paneb poisi egole hoobi. Nikki, Lydia ja Ani on jahmunud, kui peale üht pidu ilmub Suze kooli ning on paar ei kellegi muu kui Tarkiniga.  Romaan on kirjutatud erinevate kooliõpilaste silme läbi. Nikki silme läbi kirjutatud peatükkidest saame aimu, mida ta mõtleb ning kuidas end tunneb, kui tema sõbranna äkitselt muutub ning otsustab hakata käima poisiga, kes Nikkile vastumeelne on. Ja nagu raamatu lõpus selgub on Nikki vastumeelsusel vägagi arvestatav põhjus. Läbi koolikaaslas

Selles postituses on mul hea meel tuua Sinuni muljed romaani "Pantvang" kohta, autoriks üks mu suuri lemmikuid - Clare Mackintosh.  Loo keskmes on Mina, naine, keda lapsena paelusid lennukid ja lendamine ning kes unistas piloodiks saamisest. Nüüd, täiskasvanuna töötabki ta lennunduses, kuid mitte piloodi, vaid hoopis stjuardessina. Peagi ootab teda ees eriline lend - 20 tundi kestev otselend Londonist Sydneysse. Minal, kes on võõrdumas oma abikaasast Adamist, õnnestub end sellele lennule tööle saada.  Lend kulgeb nagu lennud ikka - on leplikud ja mitte nii leplikud reisijad. Ühtäkki leiab aset midagi šokeerivat, kui üks reisijatest sureb. Aidates reisija surnukeha teiste reisijate silme alt ära tõsta võtab Mina hoiule tema rahakoti. Tema jahmatuseks kukub rahakoti vahelt välja tema lapsendatud tütre Sophia pilt. Veidi hiljem saab Mina ühelt reisijalt kirja, mis tekitab tema õudu - tema tütar ähvardatakse tappa, kui ta ei täida kurjategijate nõudmisi. On ilmselge, et lennuk on