Raamatugurmaan

Lõpetasin äsja Cara Hunteri inspektor Fawley juhtumite sarja neljanda raamatu "Ohjeldamatu raev". See oli täpselt niivõrd hea lugemine, kui ma arvasin! Aga nüüd kõigest järgemööda. Alati stiilne noor tütarlaps Faith leitakse ühel õhtul sihitult ekslemas. Tema riided on porised, üks king katki ning samuti on tema randmetel sidumisjäljed. Faith'i õnneks näeb teda tee ääres üks taksojuht, kes otsustab politseile teatada. Faith ei soovi juhtunust politseile detailselt rääkida ega seda, et politsei üldse temaga juhtunut edasi uuriks. Kuid Adam Fawley tiim otsustab lugu siiski edasi uurida.  Loo keskmes on ka teine noor tütarlaps - Sasha koos sõprade Patsie, Isabeli ja Leah'ga. Sasha saab kõige paremini läbi Patsiega, nad on olnud parimad sõbrannad juba lapsepõlvest. Neljakesi moodustavad tüdrukud nn "populaarsete tüdrukute" seltskonna, kuhu nende koolikaaslased samuti kuuluda tahaksid.  Ühel õhtul veedavad tüdrukud neljakesi lõbusalt aega ning Sasha läheb Patsie

Tõstke käsi, kes igatseb juba sooja suve - õnneks on see juba peagi kohal. Mina olen kahtlemata üks neist! Seepärast otsustasingi ette võtta rännaku kaugele Singapuri ja seda läbi raamatu "Minu Singapur". Esiteks pean ütlema, et reisiraamatutele on mul omamoodi lähenemine. On riike, mille kohta tean hoobilt, et tahan lugeda. Samas on ka riike, mis üldse ei tõmba. Seda siin pikemalt ei lahkaks et miks just ühe kohta loen ning teise kohta mitte, sest postitus veniks siis lihtsalt liiga pikaks :D.  Kuid kui kuulsin, et ilmumas on raamat Singapuri kohta, siis mõtlesin, et seda tahan kindlasti lugeda.  Singapuris elab ligi 6 miljonit inimest, loomulikult on nende seas elanikke erinevast rahvusest. Kunagi oli linnakorraldus selline, et iga rahvuse esindajad elasid koos ühes linnaosas. Tänapäeval on sealne korraldus aga hoopis teistsugune - kõik rahvused elavad koos. Ühelt poolt võib see tekitada eri rassidest inimeste vahel konflikte, kuid teiselt poolt aitab vältida getostumist. 

Emaks saamine. See peaks tekitama elevust kõigis naistes, kes emaks tahavad saada. Peaks olema imeline näha oma lapse arenemist, esimesi samme ja sõnu. Kuid emadus ei tekita kõigis naistes selliseid tundeid.  Blythe'i elu kulgeb nii nagu igal teiselgi noorel naisel. Ülikooliaastail tutvub ta toreda noormehe, Fox'iga ning aja möödudes hakatakse ka tõsisematele tulevikuplaanidele mõtlema. Noored abielluvad ning Fox on veendunud, et Blythe'st saab kunagi tema lastele hea ema. Kuid Blythe'i lapsepõlv ei ole olnud helge ja ta arvab, et mees ei suuda sellest aru saada. Blythe kardab, et tal puudub emainstinkt, kuid ta usub, et on lapse saamiseks võimeline, seda eelkõige vaimses mõttes. Ei lähegi kaua aega mööda, kui Blythe jääb lapseootele ning nende perre lisandub pisike Violet.  Olles värskelt emaks saanud tundub Blythe'le, et tema suhe tütrega ei ole selline nagu ta ette kujutas. Ta tahab kõigest väest pakkuda Violetile sellist lapsepõlve, millest ta ise ilma jäi. Aga

Claire. Tuntud filantroobi Rory Cook'i abikaasa. Nende abielu on pealtnäha ideaalne, kuid mis toimub siis, kui nad järjekordselt heategevusürituselt koju naasevad ning ukse enda selja taga sulgevad? Eva. Keerulise elusaatusega naine, kes on oma elus teinud nii mõnegi valiku, mis on pannud naise mitmel korral keerulistesse olukordadesse. Mis juhtub, kui need naised JFK lennujaamas juhuslikult kohtuvad ning otsustavad identiteedid vahetada? Kas see kohtumine on ikka juhuslik või on mängus kellegi kuri käsi? Claire lendab Eva asemel Oaklandi ning saab teada tõe naise kohta. Kui palju sellest, mida Eva talle lennujaamas rääkis tõsi on? Kas naine üldse rääkis talle tõtt?  Siinkohal ma rohkem romaani "Viimane lend" sisust väga palju ei kirjutakski, kuna seda on peaaegu võimatu teha nii, et ka Sinul jääks lugedes avastamisrõõmu ja põnevust samapalju, kui oli seda minul. Romaani keskne tegelane on Claire ning lugu on jutustatud tema silme läbi. Lugeja saab teada miks ta oma abika

Ühel õhtul kaovad jäljetult kaks õde - Emma ja Cass. Nende perele kuulunud auto leitakse rannalt, kuid lahtisi otsi on nii palju, et uurijad ei suuda kuidagi kindlaks teha seda, mis õdedega juhtus. Kolm aastat hiljem tuleb Cass koju tagasi. Aga ilma õeta. Tal pole ühtegi selgitust juhtunu kohta, kuid ta räägib psühholoog Abby Winterile, mis nende kolme aasta jooksul juhtus. Ta räägib, et nad rööviti ning et üks abielupaar hoidis neid kinni saarel, kus nad erakutena elasid. Romaan "Kui Emma kadus" on üles ehitatud vahelduvate peatükkidena. Cass'i silme läbi kirjutatud peatükid räägivad lugejale loo sellest, kuidas nad Emmaga saarel hakkama pidid saama. Lisaks saab aimu ka sellest, kuivõrd veider oli Emma ja Cass'i pereelu. Dr Winteri silme läbi kirjutatud peatükid selgitavad lugejale Cass'i pereliikmete, eriti tema ema, kasuisa ja kasuvenna motiive.  See raamat oli heas mõttes rollercoaster . Olles lugenud ära üle poole raamatust olin üsna kindel Cass'i versioo

Siinse blogi sisu põhjal võib mind pidada suureks krimi- ja põnevusromaanide sõbraks. Seda ma ka olen. Kuid aeg-ajalt soovin lugeda midagi lihtsamat, mis mõtetel puhata aitaks. Sel puhul aitavad mind hädast välja erinevad noorteromaanid. Ühest sellisest käesolevas postituses kirjutangi. Romaani "Südame õige kuju" peategelane on Beatrix Adams. Tüdruk, kelle jaoks anatoomia kujutamine läbi kunsti oli ainuke variant tulevikuks. Et saada edasiõppimiseks stipendiumi on tal vaja joonistada lahatud surnukeha, see aga eeldab ligipääsu mõnele surnukehale. Proovides ühel õhtul anatoomialaboratooriumi juhatajale oma seniseid töid näidata jääb ta viimasest trammist maha ning on sunnitud ootama ööbussi.  Saatuse tahtel satub temaga ühe bussi peale Jack. Poiss, kes on ühtaegu kena ja sarmikas, kuid samas linna tagaotsituim tänavakunstnik.  Üle pika aja sattus mulle lugemiseks noorteromaan ning mul on hea meel, et see oli "Südame õige kuju". Mulle meeldis, et autor ei olnud kirjut