esmaspäev, 8. juuli 2024

Moodne tuhkatriinulugu

Elu ei ole Avery Grambs'i hellitanud. Neiu ainuke plaan on lõpetada keskkool, saada stipendium ja seeläbi elus haljale oksale jõuda. Siis aga sureb miljardär Tobias Hawthorne, kes jätab Avery'le peaaegu kogu oma varanduse. Varanduse, millele ihub hammast ka mehe perekond, muuhulgas tema neli tütrepoega - Grayson, Nash, Jameson ja Xander. Miks Tobias varanduse just Avery'le otsustas jätta? Seda teadis ainult tema ise. On aga üks konks - et varandus päriselt kätte saada tuleb Avery'l kolida saladusi täis Hawthorne House'i. Peagi leiab Avery end keset mõistatuslikke (ja ka ohtlikke) sündmusi. 

Kui selle raamatu sisututvustust lugesin, haaras see koheselt mu tähelepanu ja tahtsin väga seda lugeda. Teisalt olin aga kahtleval seisukohal. Kuna tegu on sotsiaalmeedias üpris populaarse raamatuga, siis kas see on ikka NII hea või on seda lihtsalt, autori tuntuse pärast palju kiidetud?




Raamatu peategelane Avery oli noorteromaanile omaselt (vähemalt nende alusel, mis mulle lugemiseks kätte on juhtunud) otsekohese ja kohati ka sarkastilise ütlemisega. Kuid selle romaani puhul see kuidagi töötas, sest raamatus toimuvaid sündmusi arvesse võttes ei olekski ma peategelast tagasihoidliku ja vaiksena ette kujutanud. Ka oli selles raamatus üsna mitu noorteromaanile omast kilšeed - vaestest oludest pärit peategelane, kelle maailm ja elu muutuvad täielikult ning kellel tekivad tunded poiste vastu, keda raamatus pea ainult ülivõrdes kirjeldatakse. Paraja annuse põnevust lisas romaani mõistatus, mida Avery koos poistega lahendas ning mida isegi lugedes lahendada püüdsin.

"Pärimismängud" oli kaasahaarav noortele suunatud põnevik. Mulle meeldisid selle raamatu puhul kirjutamisstiil (peatükid olid mõnusalt lühikesed) ning tõlge (mis oli ladus ja hästi loetav). Tegu on triloogia esimese osaga. Sotsiaalmeedias räägitakse üsna palju, et sarja järgnevad osad ei ole nii huvitavad, kui esimene, kuid ise plaanin ka järgnevaid osi lugeda. Soovitan!

reede, 28. juuni 2024

Itaalia - rohkem kui ainult pizza ja pasta

Nagu varasemalt siin blogis maininud olen, siis Minu-sarja raamatute puhul loen alati suure huviga Euroopa riikide kohta kirjutatud raamatuid. Seekordses postituses tuleb juttu Itaaliast. 

Raamatus tulid hästi esile itaallaste ja eestlaste erinevused. Minu jaoks oli humoorikas lugeda, kui loominguliselt itaallased aega suhtuvad. Nende puhul on see märksa loomingulisem kui eestlaste puhul. Mis minusse puutub, siis olen pigem kohal 10 minutit varem, kui hiljem. Teada-tuntud on ka itaallaste temperamentsus. Eestlased on nendega võrreldes ikka palju flegmaatilisemad ja rahulikumad. Kujutan ette, et esimest korda Eestisse sattunud itaallase jaoks võivad tõsised ja vaikse loomuga eestlased päris veider nähtus olla.




Suur osa raamatust oli pühendatud sellele, kuidas autor oma suguvõsa jälgi ajas. Hästi tuli ilmseks see, kuidas itaallased oma sugulasi hoiavad. Vähemalt autori suguvõsa puhul oli see nii. Kahjuks aga võivad sugulastevahelised suhted vahel päris teravaks minna. 

Itaalia kohta on Minu-sarjas varasemalt ilmunud kaks raamatut, mis mul samuti loetud. Need meeldisid mulle rohkem, sest olid kirjutatud sellises stiilis, mida selle sarja raamatutest otsin. "Minu Itaalia : homme on homme" puhul meeldis mulle see, et autori isiklik suhe Itaaliaga tuli hästi esile. 


Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!


teisipäev, 4. juuni 2024

Tuntud elustiiliblogija salapärane surm

Šikk ja noobel Hotel Grand Stockholmis. Ühest selle hotelli sviidist leitakse mõrvatuna kuulus elustiiliblogija Coco. Seda hakkab uurima Malin Rehnberg, kel on aga keeruline läbisaamine oma ülemusega, kes tahab, et tema meeskonna liikmed uuriksid esmajoones üht inimkaubanduse juhtumit. Kuna raamatu peatükid vahelduvad Coco mõrva ja inimkaubanduse uurimise vahel, siis tekkis mul koheselt huvi teada saada, kas ja kuidas need kaks juhtumit omavahel seotud on. Loomulikult huvitas mind ka see, kes ja miks tappis Coco?

Malin, kes on lugejale varasemalt tuttav Stefan Ahnhemi Fabian Riski sarjast, oli uurijana põhjalik, kuid iseloomu poolest küllaltki jonnakas ja põikpäine, mistõttu sattus ta nii mõnessegi ohtlikku olukorda.  Kohati tundus ta minu arvates kolleegina üsna ebameeldiv olevat.  


Kuigi lugu ise oli põnev ja tahtsin väga teada, kuidas see lõpeb pean tõdema, et elasin suurema osa raamatust kaasa sellele, et Malin ja tema mees Anders omavahelised suhted korda saaksid. Kuid seda, mis rada pidi nende elud raamatu lõpus edasi lähevad, saad juba ise raamatust lugeda. Niisamuti ei kirjuta ma siin ka detailselt sellest, kuidas uuritavad juhtumid lahenesid - ikka selleks, et lugemine põnevam oleks.

"Täiesti teine lugu" oli täitsa korralik põnevik ning Põhjamaade krimile omaselt rohkete sisuliinide ja pööretega. Soovitan lugeda.


Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

kolmapäev, 29. mai 2024

Milleni võivad viia lapsepõlves läbielatud õudused?

"Öine jälitaja" on kolmas osa Robert Hunteri sarja kolmas raamat. Esimesed kaks on mul loetud ja meeldisid, seetõttu otsustasin kolmandast osast ka blogipostituse kirjutada.

Raamat algab sellega, et leitakse noore tundmatu naise surnukeha. Kummaline on aga see, et tema kehal ei ole ühtegi kriimu ega muud, mis viitaks jõhkrale tapmisele. Kui välja arvata asjaolu, et tema kehale on tehtud jämeda musta värvi niidiga robustsed õmblused. Lahkamise käigus saab selgeks, et kurjategija on tema sisse pannud mingi eseme. Robert Hunter asub seda mõistatust lahendama. Samal ajal teatatakse ühe noore naise kadumisest, teda hakkab otsima eradetektiiv. Peagi leitakse veel ühe naise surnukeha, millel sarnased tundemärgid. Algab võidujooks ajaga, et sarimõrvar tabada.




Raamatus jooksevad paralleelselt kaks liini - tapetud naiste mõrvari otsingud ning kadunuks jäänud Katia otsingud. Oli üsna üheselt mõistetav, et ühel hetkel jooksevad need liinid omavahel kokku. Mind hakkas algusest peale huvitama, kes ja miks noored naised sihikule on võtnud? 

Kui on miski, mis mulle selle sarja raamatute puhul meeldib, siis on see see, et hoolimata üsnagi detailsest juhtumi uurimise kirjeldamisest ei oska ma ise aimatagi, kes lõpuks süüdlaseks osutub. Kui "Öise jälitaja" lõpus kurjategija isik selgub ja lugesin, miks ta oma ohvrid niivõrd julmal viisil tappis, siis sain taas kinnitust sellele, et lapsepõlves kogetud õudused võivad endast märku anda ka palju aastaid hiljem.

Minule selle sarja raamatud meeldivad - nad on põnevad ja kaasahaaravad. Soovitan, kui Sulle meeldivad põnevikud ning kui Sind ei häiri üsna võikad kirjeldused.


teisipäev, 28. mai 2024

Õdus ja hubane Kalamaja

Kui mõelda Tallinna piirkondadele, siis kipuvad (vähemalt mulle) esmajoones meelde tulema kesklinn, Mustamäe ja Lasnamäe. Need on pika ajalooga paigad ning Mustamäelt olen ma ise ka pärit. Kuid kui mõelda väiksematele paikadele Tallinnas, siis meenub üks piirkond, mis võrreldes alguaegadega üsna palju muutunud on - Kalamaja. Kui kunagi oli see piirkond, mida välditi ja soovitati turistidel vältida (eriti pimedal ajal), siis nüüd on see populaarne paik elamiseks. Nii palju kui ise Kalamajja sattunud olen, siis tundub see olevat nagu rahulik ja õdus mull, mille ümber suur ja kiirustav Tallinn.

Mulle meeldis, kuidas autor andis edasi väikeses kogukonnas (ja selle kogukonna Facebooki-grupis) toimuvat. Kuna elan ise ka Tallinna lähedal alevikus, siis oli nii mõnigi mainitud seik mulle tuttav.




Eraldi peatüki pühendas autor Kalamaja tänavatel elanud ja kogukonna hulgas legendaarseks saanud hulkuvale koerale Žorikule. Nii palju kui ise (sotsiaal-)meediast selle koera kohta lugenud olen, olen aru saanud, et selle koera saatus läks inimestele väga südamesse. Nüüdseks jookseb Žorik taevastel jahimaadel ning tema mälestuseks on Arsenali Keskuse juurde püsti pandud mälestusmärk.

Kalamaja ajalooga ei ole ma eriti kursis, seega oli minu jaoks huvitav raamatust lugeda, et 80ndatel paigutati sinna elama vanglast vabanenud inimesi. Kui panna 1+1 kokku ning teha loogilised järeldused, siis see ongi põhjuseks, miks seda piirkonda vältida soovitati ning elanikud olid kimpus varaste jm "kahtlase kontingendiga".

"Minu Kalamaja" oli huvitav lugemine, sain teada palju uut infot selle piirkonna ajaloo kohta ning hakkasin ka ise mõtlema, miks just see piirkond inimeste seal nii populaarseks saanud on. 


Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!

neljapäev, 23. mai 2024

Külalispostitus: "Minu Lasnamäe" ehk postituse autori nostalgiline tagasivaatamine lapsepõlve

On möödunud päris palju aega sellest, kui viimati sain võimaluse Raamatugurmaani lugemisblogis sõna võtta. Ilmselt ei olnud vahepeal päris sellist raamatut, mis mind kõnetaks või millest oleksin soovinud kirjutada.  Siiski jõudsin ma oma aja ära oodata ning saan jälle oma mõtteid jagada raamatu kohta, mis on minu jaoks kindlasti eriline.  Pean tunnistama, et pole väga palju Minu - sarja raamatuid oma elu jooksul lugenud, kuid see konkreetne raamat köitis mu tähelepanu koheselt ning teadsin, et tahaksin seda lugeda ning võimalusel sellest ka kirjutada.

Raamat, millest ma räägin on Anete Kruusmägi poolt kirjutatud ning Petrone Prindi poolt kirjastatud „Minu Lasnamäe“.  Olles ise 23 aastat oma elust veetnud Lasnamäel oli see raamat minu jaoks väga põnev ja nostalgiline tagasivaatamine lapsepõlve. Olles autoriga samaealine puudutati raamatus väga palju tuttavaid teemasid, millest mõnel peatun ka oma postituses. Mis muud kui, et sättige end mugavamalt istuma või lamama – teekond nostalgilisel Lasnamäel saab kohe alguse.

Mida kujutab endast Lasnamäe? Paljude jaoks kindlasti linnaosa, mida ilmestavad suured paneelmajad, mille vahele võib lausa ära eksida. Piirkond, mida tihti soovitatakse vältida ning veel vähem seal ise elada. Isiklikult leian, et tihti tehakse Lasnamäele ka ebaõiglaselt liiga.  Olles ise väga pikalt seal elanud pean tõdema, et tegemist on minu jaoks eelkõige väga hea logistikaga piirkonnaga, kus on lähedal meri, piisavalt loodust ning kust saab väga kergesti ühistranspordiga kesklinna. Samuti on kõik vajalik käe-jala ulatuses ning aastate jooksul on palju asju ka Lasnamäele juurde tulnud. Suuri poode, mõnusaid parke ning pikalt kulgevaid jalgratta- või jalutamise radu.   

Autor alustab koheselt erinevate iseloomulike seikade kirjeldamist. Näiteks liftide kasutamine. Lasnamäel elanuna olen ma igasuguste liftidega sõitnud. Tihti olid need kujundatud erinevate kohalike „kunstnike“ kritseldustega ning ei puudunud ka autori poolt mainitud kärsatatud liftinupud. Aroomidest jms pole ilmselt mõtet rääkidagi. See kõik tundus nii tuttav. Ka liftiga kinnijäämise kogemus on mul olemas – ilmselgelt ei tasu liikuvas liftis liiga hoogsalt hüpata. 

Liikudes edasi on Lasnamäe elu üheks lahutamatuks teguriks naabrid. Mõnel on nendega vedanud, nagu näiteks minul. Teised on pidanud elama lõputute pidude ja peretülide keskmes juba aastaid. Osad inimesed ütlesid heameelega tere, teised pöörasid pea ära ning proovisid tavapärases kohtumispaigas ehk liftis oma mõtteid mõelda ja kiirelt oma teed minna.  Oluline oli see, et kõik püüaksid ikkagi ühte majja ära mahtuda ning laseks teistel ka elada. Enda majas ma ühtegi n-ö kiusliku või elumere lainetega võitlevat naabrit ei mäleta, kuid ilmselgelt nendest 90ndate Lasnamäel puudust ei tuntud.

Lasnamäe korterisse sattudes võis sageli kohati väga erinevaid lahendusi mugavuse saavutamiseks.  Kõik olenes korteriprojektsioonist ning sageli ka korteri omaniku rahvusest. Siinkõneleja on sattunud päris mitmesse korterisse, kus üheks olulisemaks kodumasinaks oli köögis asetsev televiisor. See oli ilmselgelt ajastu märk. Samuti võis korteris näha ka näiteks seintel olevaid vaipu, mis selgelt on ida poolt tulnud traditsioon.  Kui oli soov väiksemasse korterisse n-ö privaatsemat ruumi juurde saada, siis ei olnud haruldus näiteks sektsioonidest suurde tuppa ehitatud nurgad, millesse võis peita näiteks suure voodi.  Ka meil oli selline lahendus kasutusel, kuniks osteti lahtikäiv diivan ning monstrum elutoas sai püsivama koha traditsionaalselt seina ääres. Ei saa ka mainimata jätta rõdusid, mida hakati raamatu autori ja siinkõneleja lapsepõlves hoogsalt kinni ehitama. Sellel ajal sai ka iseloomulikuks trellide panemine esimeste korruste akendele või rõdudele. Minul isiklikult kummagi trendi osas kogemust pole – lapsepõlvekodu kuuenda korruse rõdu on senini algse planeeringu järgi avatud.

Raamatut avades jäi mulle koheselt silma väga põnev kaart, kus oli nii mõnigi tuttav maamärk. Näiteks rääkis autor oma kodupoest, mis igal lasnamäelasel kindla peale olemas oli. Minu kodupoeks oli lapsepõlves Kotka pood ning sellele järgnenud siseturg. Hiljem lisandus ka ammu igavikku kadunud Säästumarket, mille avamisel Pinna tänaval oli inimkett uksest välja veel mitu päeva. Lisaks lugematul hulgal putkasid, kust sai igasugust träni osta. Tongipüstolid ja tongid olid vaid üks väike fakt putkakaubanduse otsatus valikus.




Lasnamäel 80ndatel ja 90ndatel lapsepõlve veetnud inimesed mäletavad kindlasti veel otsatuid tühermaid, mis olid sageli nii lastele mängumaaks kui kahtlasemale seltskonnale oma igapäeva tegevusteks sobilik koht.  Siiski ei seganud need kaks väga erinevat sihtgruppi teineteist ning mahuti kenasti ära. Kes ei mäletaks näiteks sealseid takjaid, millega oli hea sõpra pilduda või mida pidid oma riietelt või tossupaeladest hiljem ära kiskuma.  Alles hiljaaegu Lasnamäel autoga sõites märkasin, et paljud kunagised tühermaad on nüüdseks majadega kaetud või on sinna tehtud näiteks Tondiraba park.  Piirkond areneb ja selle üle on ainult hea meel.

Loodusega jätkates ei saa mainimata jätta ka hulkuvaid koeri ja kasse, mis on praeguseks praktiliselt olematu probleem. Ka autor mainis ära hulkuvate koertega seonduvat kogemust, mis siinkõnelejal on samuti olemas. Oli väga tavapärane, et aeg-ajalt pidid jooksma mõne hulkuva koera eest või vastupidiselt said neile pai teha.  Mineviku eksootika, mis muu J. 

Autor mainis ära ka mõningaid vaba aja tegevusi, mis olid 90ndatel populaarsed ning mida Lasnamäel sai hästi harrastada.  Nii veepommi viskamise kui ka paberlennukite lennutamisega rõdult on postituse autor väga hästi kursis. Kuues korrus pakkus selleks igati häid tingimusi. Paberlennukite lennutamiseks tasus vaid minna läheduses asuva Eesti Telefoni majja, kust oli võimalik tasuta saada väga paljude lehekülgedega telefonikataloogi. Asi, millest pole tänapäeva internetist läbiimbunud maailmas enam aimugi. Meil tähendas see tasuta paberit ning võimalust vaadata kelle lennuk jõuab rõdult lendu tõustes kõige kaugemale. Tubastest tegevustest mainiti ära ka kleepse, cäpse ja jojosid, mis samuti olid väga ajastule truud ning leidsid kasutust paljude Lasnamäe laste argipäevas.

Puudutati ka mõnevõrra negatiivsemaid teemasid nagu kuritegevus ning rahvuste vahelised konfliktid. Siiski ei avaldanud see vähemalt siinkõneleja jaoks suurt muret, vaid olid tavapärased igapäeva riskid, millega tuli teatud hetkedel lihtsalt arvestada.

Lõpetaksin oma postituse siiski lõbusamal teemal, milleks oli koolitee. Koolid asusid Lasnamäe laste jaoks üldiselt jalutustee kaugusel. Minu koolitee kulges enamiku aja Lindakivi kino juurest üle Laagna tee ehk kanali ning seejärel mööda Pinna tänavat Vikerlase tänavani, kus asub siiani Tallinna Laagna Gümnaasium. Kuna teekond ühtis päris mitme klassivenna kooliteega, siis saime sageli ka Kotka poe juures hommikul kokku ning sammusime ühiselt oma uutele teadmistele ning seiklustele vastu.  Kuigi tihti toonitatakse kesklinnas asuvate eliitkoolide tähtsust, siis võin öelda, et ka tavalisest Lasnamäe koolist sirguvad täitsa edukad ja asjalikud inimesed. 

Kokkuvõtteks ütlen, et tegemist oli minu jaoks väga põneva ja ägeda tagasivaatega, mis tuletas meelde nii mõnedki huvitavad seigad oma lapsepõlvest.  Mul on hea meel, et mul oli võimalus seda rännakut teha ning teile ka oma mälestusi autori poolt puudutatud teemadel kirjeldada. Tänan ka Raamatugurmaani, kes lasi mind jälle oma blogisse kirjasulge kasutama ning autorit ja Petrone Print kirjastust raamatu kirjutamise ja kirjastamise eest.


Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!

laupäev, 27. aprill 2024

Popstaari elu teine külg

Pean alustuseks tunnistama, et ma ei ole eriti suur elulugude lugeja. Vahel aga satun neidki lugema, kui raamat on persoonist, kes mulle huvi pakub, kellega ma mingil määral suhestun või kelle elust rohkem teada tahan. Kui nägin, et ilmunud on Britney Spears'i elulugu, siis teadsin üsna kohe, et tahan seda lugeda. 

Britney lapsepõlv ei olnud kerge. Tema vanemad olid küllaltki karmid, isa oli lisaks ka alkohoolik. Soov esineda oli tal juba lapsena ning nii viisidki vanemad ta telešõu "The All New Mickey Mouse Club" castingule. Esimesel korral ta sinna valituks ei osutunud, kuid mõned aastad hiljem, olles vahepeal kogemusi saanud, läks ta uuesti selle šõu castingule. Seekord osutuski ta valituks. Lisaks temale sai sellest šõust tuule tiibadesse nii mõnigi tänaseks maailmakuulus laulja. Lisaks tutvus ta seal Justin Timberlake'ga, kellest sai hiljem tema poiss-sõber. 




Raamatus kajastati ka seda, kuidas sündisid Britney kuulsamad laulud ning muusikavideod. Kuna nii laulud kui ka muusikavideod olid mulle tuttavad, siis oli huvitav lugeda nende tekkelugusid. Muusikat avaldama hakates hakkas Britney selle eest ka raha teenima. Nii oligi tal juba teismeeas nii palju raha, et tal oli võimalik ka oma perekonda toetada. 

Kuid ei Britney (ega ka teiste kuulsuste) elu ei ole meelakkumine. Alustades pidevast meediatähelepanust lõpetades sellega, et nad on toiduahela tipus, mis tähenda, et nende tööst sõltub paljude teiste inimeste sissetulek. Ma usun, et vaimsele tervisele ei saa selline asi kuidagi hästi mõjuda. 

Raamat andis hea ülevaate sellest, kuidas Britney'st sai maailmakuulus popstaar. Teisalt andis see ka aimu, milline oli tema pealtnäha ideaalse elu teine külg. Mulle igatahes meeldis ning soovitan lugeda.

Moodne tuhkatriinulugu

Elu ei ole Avery Grambs'i hellitanud. Neiu ainuke plaan on lõpetada keskkool, saada stipendium ja seeläbi elus haljale oksale jõuda. Sii...