Raamatugurmaan

"Esimene käik" on Viivuranna Gümnaasiumist jutustava sarja kolmas raamat. Romaani keskne tegelane on Raimond, heas mõttes ehtne õlinäpp, kelle kutsumus on autod ja autode hingeelu. Poisi suurimaks sooviks oleks olnud minna peale põhikooli edasi õppima kutsekooli, kuid tema pere laitis selle mõtte maha. Romaani keskne teema on tänapäevane - üks gümnaasiumiõpetaja ahistab koolitüdrukuid. Kaks tüdrukut,  Triinu ja Maarja planeerivad õpetajale kätte maksta ning paluvad Raimondit endale appi. Pealtnäha süütu kättemaksuaktsioon lõpeb aga tõsise õnnetusega.  Rääkides romaani tegelastest, siis olid kõik neist üsna tüüpilised. Nagu noorteromaanides enamasti ikka, oli ka selles romaanis peategelaste vaheline keemia lausa raamatulehtedelt tunda. Mõnevõrra veidra mulje jättis Triinu kasuema, sest milline täiskasvanud naine ütleks teismelisele tüdrukule tervituse asemel midagi solvavat tolle kehakaalu kohta? See jäi mind veidi häirima.  Romaan oli küllaltki lühike. Oleksin ise tahtnud vei

Washington Poe ja Matilda "Tilly" Bradshaw kutsutakse sündmuskohale lõbumajja, kus üks mees on pesapallikurikaga surnuks pekstud. Poe on imestunud, kuna enamasti seisneb tema töö sarimõrvarite tabamises, see juhtum näib olevat hoopis midagi muud. Kuid keegi soovib, et just Poe seda juhtumit uuriks. Poe ja Tilly asuvad mõrva uurima ning ilmneb midagi eriskummalist - ohvrit on prestiižse ametikoha jaoks põhjalikult kontrollitud, kuid tema tausta pole võimalik kuidagi tõestada.  Mõned aastad tagasi leidis aset panka sissemurdmine, mille käigus aga veidral kombel midagi ei varastatud. Kas võib olla, et toona aset leidnud juhtum ning Poe ja Tilly uuritav mõrv on omavahel seotud? Nagu teisedki M. W. Craven'i romaanid on ka "Keelutsoon" algusest peale põnev ja kaasahaarav. Poe ja Tilly on endiselt väga head uurijad, kel ei jää ükski pisidetail kahe silma vahele. Lugedes tundus mulle üks tegelane juba algusest peale kahtlane ning ma ei jõudnud raamatui lõppu ära oodata,

Minevik.  Chloe Davis on 12-aastane. Suvel jäi tema kodulinnas kadunuks kuus teismelist tüdrukut. Vähesed asitõendid, mis leiti, viitasid sellele, et nende tüdrukute kadumise taga oli Chloe isa. Ta arreteeriti suve lõpus sarimõrvade eest ning saadeti trellide taha. Chloe, tema vend Cooper ja nende ema pidid kohutava tõega silmitsi seisma ja püüdma kuidagi edasi elada. Tänapäev. Chloe on edukas psühholoog, tal on oma erapraksis. Ta valmistub pulmadeks. Näib, et naine on oma õnne tipul. Kuid siis jäävad kadunuks kaks teismelist tüdrukut, just nagu 20 aastat tagasi. Tundub, et too õudne suvi kordub. Õhku jääb küsimus - kas Chloe on paranoiline või paljastab ta sarimõrvari juba teist korda elus? Kohe, kui seda raamatut kirjastuse Pegasus kodulehel ilmuvate raamatute seas nägin ja selle sisututvustust lugesin, teadsin, et tahan seda lugeda. Ja see romaan on parem, kui algul arvasin. Chloe on psühholoog. Kuidas aga lugejana usaldada peategelast, kes ise närvide rahustuseks aeg-ajalt ravimeid

Raamatu "Kuidas tappa oma perekonda" kaanevärv on tüdrukulikult roosa. Värvi järgi võiks ju arvata, et tegu on näiteks armastusromaaniga. Kuid ei, see raamat räägib hoopis millestki muust - kättemaksust.  Grace Bernard tundub esmapilgul olevat tavaline noor naine, aga kui lugema hakates selgub, et ta jutustab lugejale oma loo vanglatrellide taga istudes, siis võib arvata, et tegu ei ole kaugeltki mitte tavalise noore naisega. Grace'i ema oli suremas ning saatis viimases hädas abipalve Grace'i miljardärist isale, kes aga naise abipalve tagasi lükkas. Grace otsustab ema eest omal moel kätte maksta ning oma lähisugulased teise ilma saata. Mulle meeldis selle raamatu puhul enim Grace'i selge ja sirgjooneline mõttemaailm, millega nii mõnegi koha pealt samastusin. Vaata näiteks postituse pealkirja ;). Raamatus oli ka parajas koguses musta huumorit ja irooniat, mis mulle samuti meelt mööda oli ja see muutis selle raamatu mõnevõrra erilisemaks võrreldes teiste samalaadset

Inglismaal on tegutsemas sarimõrvar. Ta on küllaltki julm - osade ohvrite verest leiti narkoosi jälgi, teistelt aga mitte. Mis tähendab, et mõned tema ohvrid kannatasid suuri piinu. Ohvritelt eemaldatud kehaosad jätab ta üsna avalikult tegutsedes rahvarohketesse kohtadesse ning lisab alati mingi müstilise sõnumi #MLV6.  Washington Poe ja Tilly Bradshaw hakkavad asja uurima ning mõrtsukat jahtima. Üsna pea saab neile selgeks, et tegu on segase looga. Neil on küll kahtlusalune, kes eitab oma tegusid (kuigi Poe'l ja Bradshaw'l on ümberlükkamatud tõendid), kuid võtab omaks asju, millest uurijad midagi ei tea. Lugu muutub veelgi segasemaks, kui Poe saab kõne ühelt FBI agendilt, kes oma tööandja usalduse kaotanud on. Tolle agendi meelest ei ole neil tegu üldse sarimõrvariga, vaid kellegi hoopis kurjemaga. Kellegagi, kes nimetab ennast Kuraatoriks. Kuraator oli tõepoolest üks julmemaid pahalasi, keda krimiraamatutes kohanud olen. Nagu raamatus selgus, sai ta inspiratsiooni nn "si

Nagu varasemalt siin blogis maininud olen, siis aeg-ajalt meeldib mulle muude žanrite kõrval lugeda ka "Minu-sarja" raamatuid. Seekordses postituses tulebki ühest sellisest juttu, kirjutan raamatust pealkirjaga "Minu Holland".  See raamat hakkas mulle meeldima juba esimestest lehekülgedest saati, sest autori sõnaseamisoskus oli niivõrd hea. Mulle meeldis, kuidas ta erinevaid asju läbi mõnusa huumori kirjeldas. Näiteks seda, kuidas nad (raamatu autor ja tema abikaasa) saavad osa naabrimehe köhahoogudest ja norskamisest. See äratas ka minus nostalgilised mõtted, sest kui olin vanemate juurest elukaaslase juurde kolinud, siis seal elades ei olnud vaja kella vaadatagi - kui kell sai 12.00 päeval, oli Vikerraadio uudiste tunnusmuusika kenasti läbi pistiku/seina kosta. Köhahoogudest rääkimata.  Autor kirjutas ka erinevatest bürokraatilistest asjaajamistest, mis tal Hollandis elades teha tuli. See on joon, mis iseloomustab üsna suurt osa riike (vähemalt nii palju, kui &quo