teisipäev, 4. juuni 2024

Tuntud elustiiliblogija salapärane surm

Šikk ja noobel Hotel Grand Stockholmis. Ühest selle hotelli sviidist leitakse mõrvatuna kuulus elustiiliblogija Coco. Seda hakkab uurima Malin Rehnberg, kel on aga keeruline läbisaamine oma ülemusega, kes tahab, et tema meeskonna liikmed uuriksid esmajoones üht inimkaubanduse juhtumit. Kuna raamatu peatükid vahelduvad Coco mõrva ja inimkaubanduse uurimise vahel, siis tekkis mul koheselt huvi teada saada, kas ja kuidas need kaks juhtumit omavahel seotud on. Loomulikult huvitas mind ka see, kes ja miks tappis Coco?

Malin, kes on lugejale varasemalt tuttav Stefan Ahnhemi Fabian Riski sarjast, oli uurijana põhjalik, kuid iseloomu poolest küllaltki jonnakas ja põikpäine, mistõttu sattus ta nii mõnessegi ohtlikku olukorda.  Kohati tundus ta minu arvates kolleegina üsna ebameeldiv olevat.  


Kuigi lugu ise oli põnev ja tahtsin väga teada, kuidas see lõpeb pean tõdema, et elasin suurema osa raamatust kaasa sellele, et Malin ja tema mees Anders omavahelised suhted korda saaksid. Kuid seda, mis rada pidi nende elud raamatu lõpus edasi lähevad, saad juba ise raamatust lugeda. Niisamuti ei kirjuta ma siin ka detailselt sellest, kuidas uuritavad juhtumid lahenesid - ikka selleks, et lugemine põnevam oleks.

"Täiesti teine lugu" oli täitsa korralik põnevik ning Põhjamaade krimile omaselt rohkete sisuliinide ja pööretega. Soovitan lugeda.


Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

kolmapäev, 29. mai 2024

Milleni võivad viia lapsepõlves läbielatud õudused?

"Öine jälitaja" on kolmas osa Robert Hunteri sarja kolmas raamat. Esimesed kaks on mul loetud ja meeldisid, seetõttu otsustasin kolmandast osast ka blogipostituse kirjutada.

Raamat algab sellega, et leitakse noore tundmatu naise surnukeha. Kummaline on aga see, et tema kehal ei ole ühtegi kriimu ega muud, mis viitaks jõhkrale tapmisele. Kui välja arvata asjaolu, et tema kehale on tehtud jämeda musta värvi niidiga robustsed õmblused. Lahkamise käigus saab selgeks, et kurjategija on tema sisse pannud mingi eseme. Robert Hunter asub seda mõistatust lahendama. Samal ajal teatatakse ühe noore naise kadumisest, teda hakkab otsima eradetektiiv. Peagi leitakse veel ühe naise surnukeha, millel sarnased tundemärgid. Algab võidujooks ajaga, et sarimõrvar tabada.




Raamatus jooksevad paralleelselt kaks liini - tapetud naiste mõrvari otsingud ning kadunuks jäänud Katia otsingud. Oli üsna üheselt mõistetav, et ühel hetkel jooksevad need liinid omavahel kokku. Mind hakkas algusest peale huvitama, kes ja miks noored naised sihikule on võtnud? 

Kui on miski, mis mulle selle sarja raamatute puhul meeldib, siis on see see, et hoolimata üsnagi detailsest juhtumi uurimise kirjeldamisest ei oska ma ise aimatagi, kes lõpuks süüdlaseks osutub. Kui "Öise jälitaja" lõpus kurjategija isik selgub ja lugesin, miks ta oma ohvrid niivõrd julmal viisil tappis, siis sain taas kinnitust sellele, et lapsepõlves kogetud õudused võivad endast märku anda ka palju aastaid hiljem.

Minule selle sarja raamatud meeldivad - nad on põnevad ja kaasahaaravad. Soovitan, kui Sulle meeldivad põnevikud ning kui Sind ei häiri üsna võikad kirjeldused.


teisipäev, 28. mai 2024

Õdus ja hubane Kalamaja

Kui mõelda Tallinna piirkondadele, siis kipuvad (vähemalt mulle) esmajoones meelde tulema kesklinn, Mustamäe ja Lasnamäe. Need on pika ajalooga paigad ning Mustamäelt olen ma ise ka pärit. Kuid kui mõelda väiksematele paikadele Tallinnas, siis meenub üks piirkond, mis võrreldes alguaegadega üsna palju muutunud on - Kalamaja. Kui kunagi oli see piirkond, mida välditi ja soovitati turistidel vältida (eriti pimedal ajal), siis nüüd on see populaarne paik elamiseks. Nii palju kui ise Kalamajja sattunud olen, siis tundub see olevat nagu rahulik ja õdus mull, mille ümber suur ja kiirustav Tallinn.

Mulle meeldis, kuidas autor andis edasi väikeses kogukonnas (ja selle kogukonna Facebooki-grupis) toimuvat. Kuna elan ise ka Tallinna lähedal alevikus, siis oli nii mõnigi mainitud seik mulle tuttav.




Eraldi peatüki pühendas autor Kalamaja tänavatel elanud ja kogukonna hulgas legendaarseks saanud hulkuvale koerale Žorikule. Nii palju kui ise (sotsiaal-)meediast selle koera kohta lugenud olen, olen aru saanud, et selle koera saatus läks inimestele väga südamesse. Nüüdseks jookseb Žorik taevastel jahimaadel ning tema mälestuseks on Arsenali Keskuse juurde püsti pandud mälestusmärk.

Kalamaja ajalooga ei ole ma eriti kursis, seega oli minu jaoks huvitav raamatust lugeda, et 80ndatel paigutati sinna elama vanglast vabanenud inimesi. Kui panna 1+1 kokku ning teha loogilised järeldused, siis see ongi põhjuseks, miks seda piirkonda vältida soovitati ning elanikud olid kimpus varaste jm "kahtlase kontingendiga".

"Minu Kalamaja" oli huvitav lugemine, sain teada palju uut infot selle piirkonna ajaloo kohta ning hakkasin ka ise mõtlema, miks just see piirkond inimeste seal nii populaarseks saanud on. 


Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!

neljapäev, 23. mai 2024

Külalispostitus: "Minu Lasnamäe" ehk postituse autori nostalgiline tagasivaatamine lapsepõlve

On möödunud päris palju aega sellest, kui viimati sain võimaluse Raamatugurmaani lugemisblogis sõna võtta. Ilmselt ei olnud vahepeal päris sellist raamatut, mis mind kõnetaks või millest oleksin soovinud kirjutada.  Siiski jõudsin ma oma aja ära oodata ning saan jälle oma mõtteid jagada raamatu kohta, mis on minu jaoks kindlasti eriline.  Pean tunnistama, et pole väga palju Minu - sarja raamatuid oma elu jooksul lugenud, kuid see konkreetne raamat köitis mu tähelepanu koheselt ning teadsin, et tahaksin seda lugeda ning võimalusel sellest ka kirjutada.

Raamat, millest ma räägin on Anete Kruusmägi poolt kirjutatud ning Petrone Prindi poolt kirjastatud „Minu Lasnamäe“.  Olles ise 23 aastat oma elust veetnud Lasnamäel oli see raamat minu jaoks väga põnev ja nostalgiline tagasivaatamine lapsepõlve. Olles autoriga samaealine puudutati raamatus väga palju tuttavaid teemasid, millest mõnel peatun ka oma postituses. Mis muud kui, et sättige end mugavamalt istuma või lamama – teekond nostalgilisel Lasnamäel saab kohe alguse.

Mida kujutab endast Lasnamäe? Paljude jaoks kindlasti linnaosa, mida ilmestavad suured paneelmajad, mille vahele võib lausa ära eksida. Piirkond, mida tihti soovitatakse vältida ning veel vähem seal ise elada. Isiklikult leian, et tihti tehakse Lasnamäele ka ebaõiglaselt liiga.  Olles ise väga pikalt seal elanud pean tõdema, et tegemist on minu jaoks eelkõige väga hea logistikaga piirkonnaga, kus on lähedal meri, piisavalt loodust ning kust saab väga kergesti ühistranspordiga kesklinna. Samuti on kõik vajalik käe-jala ulatuses ning aastate jooksul on palju asju ka Lasnamäele juurde tulnud. Suuri poode, mõnusaid parke ning pikalt kulgevaid jalgratta- või jalutamise radu.   

Autor alustab koheselt erinevate iseloomulike seikade kirjeldamist. Näiteks liftide kasutamine. Lasnamäel elanuna olen ma igasuguste liftidega sõitnud. Tihti olid need kujundatud erinevate kohalike „kunstnike“ kritseldustega ning ei puudunud ka autori poolt mainitud kärsatatud liftinupud. Aroomidest jms pole ilmselt mõtet rääkidagi. See kõik tundus nii tuttav. Ka liftiga kinnijäämise kogemus on mul olemas – ilmselgelt ei tasu liikuvas liftis liiga hoogsalt hüpata. 

Liikudes edasi on Lasnamäe elu üheks lahutamatuks teguriks naabrid. Mõnel on nendega vedanud, nagu näiteks minul. Teised on pidanud elama lõputute pidude ja peretülide keskmes juba aastaid. Osad inimesed ütlesid heameelega tere, teised pöörasid pea ära ning proovisid tavapärases kohtumispaigas ehk liftis oma mõtteid mõelda ja kiirelt oma teed minna.  Oluline oli see, et kõik püüaksid ikkagi ühte majja ära mahtuda ning laseks teistel ka elada. Enda majas ma ühtegi n-ö kiusliku või elumere lainetega võitlevat naabrit ei mäleta, kuid ilmselgelt nendest 90ndate Lasnamäel puudust ei tuntud.

Lasnamäe korterisse sattudes võis sageli kohati väga erinevaid lahendusi mugavuse saavutamiseks.  Kõik olenes korteriprojektsioonist ning sageli ka korteri omaniku rahvusest. Siinkõneleja on sattunud päris mitmesse korterisse, kus üheks olulisemaks kodumasinaks oli köögis asetsev televiisor. See oli ilmselgelt ajastu märk. Samuti võis korteris näha ka näiteks seintel olevaid vaipu, mis selgelt on ida poolt tulnud traditsioon.  Kui oli soov väiksemasse korterisse n-ö privaatsemat ruumi juurde saada, siis ei olnud haruldus näiteks sektsioonidest suurde tuppa ehitatud nurgad, millesse võis peita näiteks suure voodi.  Ka meil oli selline lahendus kasutusel, kuniks osteti lahtikäiv diivan ning monstrum elutoas sai püsivama koha traditsionaalselt seina ääres. Ei saa ka mainimata jätta rõdusid, mida hakati raamatu autori ja siinkõneleja lapsepõlves hoogsalt kinni ehitama. Sellel ajal sai ka iseloomulikuks trellide panemine esimeste korruste akendele või rõdudele. Minul isiklikult kummagi trendi osas kogemust pole – lapsepõlvekodu kuuenda korruse rõdu on senini algse planeeringu järgi avatud.

Raamatut avades jäi mulle koheselt silma väga põnev kaart, kus oli nii mõnigi tuttav maamärk. Näiteks rääkis autor oma kodupoest, mis igal lasnamäelasel kindla peale olemas oli. Minu kodupoeks oli lapsepõlves Kotka pood ning sellele järgnenud siseturg. Hiljem lisandus ka ammu igavikku kadunud Säästumarket, mille avamisel Pinna tänaval oli inimkett uksest välja veel mitu päeva. Lisaks lugematul hulgal putkasid, kust sai igasugust träni osta. Tongipüstolid ja tongid olid vaid üks väike fakt putkakaubanduse otsatus valikus.




Lasnamäel 80ndatel ja 90ndatel lapsepõlve veetnud inimesed mäletavad kindlasti veel otsatuid tühermaid, mis olid sageli nii lastele mängumaaks kui kahtlasemale seltskonnale oma igapäeva tegevusteks sobilik koht.  Siiski ei seganud need kaks väga erinevat sihtgruppi teineteist ning mahuti kenasti ära. Kes ei mäletaks näiteks sealseid takjaid, millega oli hea sõpra pilduda või mida pidid oma riietelt või tossupaeladest hiljem ära kiskuma.  Alles hiljaaegu Lasnamäel autoga sõites märkasin, et paljud kunagised tühermaad on nüüdseks majadega kaetud või on sinna tehtud näiteks Tondiraba park.  Piirkond areneb ja selle üle on ainult hea meel.

Loodusega jätkates ei saa mainimata jätta ka hulkuvaid koeri ja kasse, mis on praeguseks praktiliselt olematu probleem. Ka autor mainis ära hulkuvate koertega seonduvat kogemust, mis siinkõnelejal on samuti olemas. Oli väga tavapärane, et aeg-ajalt pidid jooksma mõne hulkuva koera eest või vastupidiselt said neile pai teha.  Mineviku eksootika, mis muu J. 

Autor mainis ära ka mõningaid vaba aja tegevusi, mis olid 90ndatel populaarsed ning mida Lasnamäel sai hästi harrastada.  Nii veepommi viskamise kui ka paberlennukite lennutamisega rõdult on postituse autor väga hästi kursis. Kuues korrus pakkus selleks igati häid tingimusi. Paberlennukite lennutamiseks tasus vaid minna läheduses asuva Eesti Telefoni majja, kust oli võimalik tasuta saada väga paljude lehekülgedega telefonikataloogi. Asi, millest pole tänapäeva internetist läbiimbunud maailmas enam aimugi. Meil tähendas see tasuta paberit ning võimalust vaadata kelle lennuk jõuab rõdult lendu tõustes kõige kaugemale. Tubastest tegevustest mainiti ära ka kleepse, cäpse ja jojosid, mis samuti olid väga ajastule truud ning leidsid kasutust paljude Lasnamäe laste argipäevas.

Puudutati ka mõnevõrra negatiivsemaid teemasid nagu kuritegevus ning rahvuste vahelised konfliktid. Siiski ei avaldanud see vähemalt siinkõneleja jaoks suurt muret, vaid olid tavapärased igapäeva riskid, millega tuli teatud hetkedel lihtsalt arvestada.

Lõpetaksin oma postituse siiski lõbusamal teemal, milleks oli koolitee. Koolid asusid Lasnamäe laste jaoks üldiselt jalutustee kaugusel. Minu koolitee kulges enamiku aja Lindakivi kino juurest üle Laagna tee ehk kanali ning seejärel mööda Pinna tänavat Vikerlase tänavani, kus asub siiani Tallinna Laagna Gümnaasium. Kuna teekond ühtis päris mitme klassivenna kooliteega, siis saime sageli ka Kotka poe juures hommikul kokku ning sammusime ühiselt oma uutele teadmistele ning seiklustele vastu.  Kuigi tihti toonitatakse kesklinnas asuvate eliitkoolide tähtsust, siis võin öelda, et ka tavalisest Lasnamäe koolist sirguvad täitsa edukad ja asjalikud inimesed. 

Kokkuvõtteks ütlen, et tegemist oli minu jaoks väga põneva ja ägeda tagasivaatega, mis tuletas meelde nii mõnedki huvitavad seigad oma lapsepõlvest.  Mul on hea meel, et mul oli võimalus seda rännakut teha ning teile ka oma mälestusi autori poolt puudutatud teemadel kirjeldada. Tänan ka Raamatugurmaani, kes lasi mind jälle oma blogisse kirjasulge kasutama ning autorit ja Petrone Print kirjastust raamatu kirjutamise ja kirjastamise eest.


Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!

laupäev, 27. aprill 2024

Popstaari elu teine külg

Pean alustuseks tunnistama, et ma ei ole eriti suur elulugude lugeja. Vahel aga satun neidki lugema, kui raamat on persoonist, kes mulle huvi pakub, kellega ma mingil määral suhestun või kelle elust rohkem teada tahan. Kui nägin, et ilmunud on Britney Spears'i elulugu, siis teadsin üsna kohe, et tahan seda lugeda. 

Britney lapsepõlv ei olnud kerge. Tema vanemad olid küllaltki karmid, isa oli lisaks ka alkohoolik. Soov esineda oli tal juba lapsena ning nii viisidki vanemad ta telešõu "The All New Mickey Mouse Club" castingule. Esimesel korral ta sinna valituks ei osutunud, kuid mõned aastad hiljem, olles vahepeal kogemusi saanud, läks ta uuesti selle šõu castingule. Seekord osutuski ta valituks. Lisaks temale sai sellest šõust tuule tiibadesse nii mõnigi tänaseks maailmakuulus laulja. Lisaks tutvus ta seal Justin Timberlake'ga, kellest sai hiljem tema poiss-sõber. 




Raamatus kajastati ka seda, kuidas sündisid Britney kuulsamad laulud ning muusikavideod. Kuna nii laulud kui ka muusikavideod olid mulle tuttavad, siis oli huvitav lugeda nende tekkelugusid. Muusikat avaldama hakates hakkas Britney selle eest ka raha teenima. Nii oligi tal juba teismeeas nii palju raha, et tal oli võimalik ka oma perekonda toetada. 

Kuid ei Britney (ega ka teiste kuulsuste) elu ei ole meelakkumine. Alustades pidevast meediatähelepanust lõpetades sellega, et nad on toiduahela tipus, mis tähenda, et nende tööst sõltub paljude teiste inimeste sissetulek. Ma usun, et vaimsele tervisele ei saa selline asi kuidagi hästi mõjuda. 

Raamat andis hea ülevaate sellest, kuidas Britney'st sai maailmakuulus popstaar. Teisalt andis see ka aimu, milline oli tema pealtnäha ideaalse elu teine külg. Mulle igatahes meeldis ning soovitan lugeda.

esmaspäev, 15. aprill 2024

Kas koolitüdruk suudab lahendada aastatetaguse mõrva?

"Hea tüdruku mõrvaraamatu" tegevus toimub väikeses linnas nimega Little Kilton. Viis aastat tagasi tapeti koolitüdruk Andie Bell. Linnaelanikud ja politsei oli veendunud, et selle kuriteo pani toime Sal Singh. Kuid on üks tüdruk, kes ei ole selles nii kindel - Pippa Fitz-Amobi. Ta valib selle juhtumi oma koolilõpu uurimistööks ning kui ta loosse süveneb ja asja uurima hakkab, tulevad ilmsiks nii mõnedki saladused. Kas Sal'i süüdistati põhjuseta? Kas võib olla, et Andie tegelik tapja jäi toona hoopiski tabamata?

See raamat äratas minus nostalgilised tunded, sest olen oma elu jooksul nii mõnegi referaadi ja uurimistöö kirjutanud. Tõsi, minu tööde teemad olid märksa leebemad kui Pippa töö teema. Pippa peategelasena oli minu jaoks sümpaatne - ta oli hoolikas ja põhjalik ning soovis iga hinna eest tõestada seda, mida ise uskus. Seda, et Sal oli tegelikult alusetult süüdi mõistetud. Raamatus vahelduvad peatükid Pippa elust ja Andie juhtumi uurimisest ning uurimistöö raportid. Mida rohkem Pippa seda saladusi täis juhtumit uurib, seda enam tuleb ilmsiks, et Andie ei olnud sugugi nii hea inimene, tal oli ka varjatud pool. Ta oli valmis pea kõigeks, et oma tahtmist saada ning ei hoolinud sellest, kui keegi seeläbi haiget sai. 




Lugema hakates tundus mulle, et selles raamatus on tegelasi veidi liiga palju ning oli raske järge pidada kes on kes. Ka sündmusi oli raamatus üsna palju. Kuid mida rohkem lugesin, seda rohkem see lugu mind endaga kaasa haaras ning siis oli seda juba päris raske käest panna, sest tahtsin väga teada, mis edasi saab. Romaani lõppu ning seda, mis Andiega tegelikult juhtus ja kes ta tegelikult tappis ma ära ei arvanudki. 

"Hea tüdruku mõrvaraamat" jäi mulle esmalt silma sotsiaalmeedias, kus seda päris palju kiideti ning kui nägin, et see ka eesti keeles ilmub, siis teadsin, et soovin seda kindlasti lugeda. Mu ootused olid kõrged ning ma ei pidanud pettuma. See raamat oli üheaegselt nii lihtsasti loetav noorteromaan kui ka põnevust pakkuv krimimüsteerium. Tean, et Holly Jackson on sellele romaanile juba ka kaks järge kirjutanud ning kindlasti kavatsen ka neid lugeda. Lisaks ootan huviga ka sarja, mis "Hea tüdruku mõrvaraamatu" alusel tehakse. Usun, et see oli ka üks minu selle aasta paremaid lugemiselamusi, mida kindlasti lugeda soovitan! 


Suur tänu kirjastusele Tänapäev selle raamatu eest!

kolmapäev, 10. aprill 2024

Raamat inimese parimast sõbrast

Need, kes mind läbi ja lõhki tunnevad teavad, et ma olen totaalselt "peast koerainimene". Koerad on mulle meeldinud juba lapsest saati ning nii olengi ma suurest huvist ja kirest lugenud läbi pea kõik koertest rääkivad raamatud, mis eesti keeles ilmunud on. Kui nägin, et Jes Kirjastusel ilmub raamat "Koer - otse ja ausalt", siis teadsin kohe, et loen kindlasti ka selle läbi.

Enda arvates tean koerte mõttemaailma kohta nii mõndagi. Muidugi ei pea ma ennast sel alal eksperdiks ega ammugi mitte koerte koolitajaks, aga mingid algsed teadmised mul siiski on. See raamat aga avas mu silmi tohutult. Seal oli minu jaoks nii palju uut ja huvitavat informatsiooni. Kuna autor on ise koertekoolitaja, siis illustreeris ta oma òeldut näidetega, mida ta ise kas oma koera/koertega või treenitavate koertega kogenud on. Mulle meeldis ka see, et autor kirjutas oma raamatus sellest, kuidas tulla toime lemmiku lahkumisega. See on enamike loomaomanike jaoks üks raskemaid hetki ning autor jagas näpunäiteid, kuidas seda leevendada.


Mulle tohutult meeldis see raamat ning see on minu hinnangul üks paremaid koertest rääkivaid raamatuid. Leian, et see võiks olla igal inimesel nn "kohustuslik kirjandus" enne koera võtmist. Samas on see ka raamat, mille juurde aeg-ajalt tagasi tulla, et sealt õigel hetkel vajalikku infot ammutada. Kuna olen ka ise koeraomanik (nagu selle postituse piltidiltki näha), siis kaalun ise ka oma koduse raamaturiiuli täitmist selle raamatuga. Soovitan!

Tuntud elustiiliblogija salapärane surm

Šikk ja noobel Hotel Grand Stockholmis. Ühest selle hotelli sviidist leitakse mõrvatuna kuulus elustiiliblogija Coco. Seda hakkab uurima Mal...