Raamatugurmaan

Selles postituses kirjutan raamatust, mis on olnud minu lugemisnimekirjas juba õige mitu aastat. Selleks raamatuks on "Oliver, kildhaaval", mille autoriks on Liz Nugent.  Raamatu tegevus keerleb ümber Oliver Ryan'i, kes on edukas lastekirjanik. Koos abikaasa Alice'ga moodustavad nad pealtnäha ideaalse paari - mees on edukas kirjanik ning naine illustreerib tema raamatuid. Nende elu on kadestamisväärne kuni hetkeni, mil Oliver peale üht õhtusööki naisele kallale tungib. Lausa sedavõrd raskelt, et naine kaotab teadvuse ja langeb koomasse.  Selle raamatu peatükid on kirjutatud läbi erinevate inimeste vaatenurkade. Kõik nad on mingis eluetapis Oliveriga kokku puutunud ning kild killu haaval hakkab ilmsiks tulema, milline inimene Oliver oli ning mis ajendas teda Alice'le niivõrd raskelt viga tegema. Oma kokkupuudetest Oliveriga jutustavad Barney, Alice'i endine poiss-sõber, Michael, Oliveri kursusekaaslane ülikoolist,  Veronique, vana daam, kelle juures Oliver, Mic

Suveöö. Otto Mülleril on sünnipäev ning kogu tema pere on kohal, et seda tähistada. Vaevalt on uus päev alata jõudnud, kui keset vaikset ja pimedat ööd kärgatab lask. Otto Müller on surnud. Kes ja miks ta tappis? Nendele küsimustele hakkavad vastuseid otsima uurijad Gabriel Vanem ja Agnes Maramaa. Merle on Otto abikaasa, hinnatud psühholoog ja paariterapeut. Kui uurijad teda küsitlevad, siis rollid pöörduvad ning hoopis Gabriel ja Agnes on need, kes küsimustele vastavad. Abikaasa sünnipäeva päeval (ning ka päev enne seda) sai ta mitu šokeerivat uudist. Kas need uudised kannavad endas põhjust Otto tapmiseks? Oliver, Otto noorem poeg on tagasihoidlik mees, kes ei pingutanud isa arvates Mülleri nimele vääriliselt, et elus edasi jõuda. Lugedes, kuidas Otto Oliveriga käitub ja temasse suhtub ei oleks sugugi imekspandav, kui just tema Otto tappis. Monika on Oliveri abikaasa. Ta on naine, kes on harjunud elus lihtsalt läbi saama. Aga Monika ei ole olnud sugugi nii lihtne, kui arvata võiks. Ka

Nagu pikaajalisemad blogilugejad ehk teavad, meeldib mulle aeg-ajalt krimiromaanidele vahelduseks lugeda noorteromaane. Jätan siinkohal oma vanuse mainimata, et äkki pole minu vanuses sellised raamatud enam eakohased lugeda :D Hiljuti kirjutas mulle Marilyn Jurman ning pakkus võimalust lugeda tema sulest ilmunud noorteromaani "Mul hakkasid päevad: #eionei".  Suuremal või väiksemal määral mäletan pea kõiki raamatus ette tulnud seiku ka enda nooruspõlvest. Olgu selleks siis "vaba pind" kellegi juures, mis tähendas pidu; kontrolltööd ja tunnikontrollid koolis jne. Küll aga ei mäleta ma oma nooruspõlvest niivõrd segaseid suhtepuntraid nagu käesoleva romaani peategelasel Sassil olid. Vahel oli lugedes raske järge pidada, et kes kellega parajasti semmib või käib. Sassi osas kumas selgelt läbi see, et tal on küll sõpru, kuid suhted emaga on väga vildakad, kuna ema töötas laeval ja seetõttu tundis ta end vahel üksikuna.  Mulle meeldis, et autor oli peatükkide vahele kirjuta

London. Ühe kanali ääres, vaikses piirkonnas seisavad reas paatmajad. Ühes neist lebab surnult Daniel, noormees, kellega on kuidagi seotud kolm naist - Laura, Miriam ja Carla. Laura on naine, kelle pehmelt öeldes keeruline lapsepõlv on tekitanud talle nii vaimseid kui ka füüsilisi probleeme. Rohkem on ta kimpus just oma vaimsete probleemidega, need on talle ka kriminaalmenetluse kaela toonud. Tal oli Danieliga üheöösuhe, kuid kas tema tappis noormehe? Miriam on Danieli naaber. Võimukas naine, kes kaitseb Laurat, kuna too ei oska ise enda eest seista. Miriam teab väga hästi, kui lihtne on valel ajal valesse kohta sattuda. Kas tema tappis Danieli? Carla on Danieli tädi. Talle on elu jooksul osaks saanud nii mõnigi raske sündmus. Aastate eest suri tema poeg Ben ning hiljuti pidi ta matma oma õe Angela, Danieli ema. Arvestades seda, et ta on oma abikaasast Theost lahutatud, saava nad omavahel vägagi hästi läbi. Kas tema tappis Danieli? "Tuli miilab tuha all" oli tegelikult üsnagi

Ühel palaval suvepäeval helistatakse St. Aldate'i politseijaoskonda. Kõne tuleb Oxfordi ülikoolist ning direktor soovib tungivalt just inspektor Fawley'ga rääkida. Aset on leidnud delikaatne intsident ning keegi on langenud seksuaalse rünnaku ohvriks. Aga see ei ole tavapärane. Sest ohver, üliõpilane ja ragbimängija Caleb Morgan süüdistab kallaletungis üht õppejõudu ning oma magistritöö juhendajat Marina Fisherit.  Selles raamatus jooksevad paralleelselt kaks lugu - ülikoolis toimunud kallaletungi uurimine ning eelmisest raamatust alguse saanud Gavin Parrie kättemaks Fawley'le. Ütleksin, et selles romaanis oli kõrvallugu kohati isegi huvitavam, kui põhilugu. Kirsiks tordil oli loo epiloog, mis põhimõtteliselt kogu senise põhiloo pea peale keeras ning mind tükiks ajaks tummaks tegi. Mis mulle selle romaani (ning ka sarja eelnevate osade juures) enim meeldib ongi see, et autor on ühtede kaante vahele pannud nii juhtumi uurimise, Fawley'ga seotud kõrvalloo kui ka Fawley ko

Oslo kesklinn, aastavahetus. Inimesed, nende hulgas Emma Ramm on rõõmsalt vana aastat ära saatmas ning ootavad elevusega uut. Kolm, kaks, üks ... ja korraga kostub heli, mis on valjem kui mistahes rakett. Samaaegselt ilutulestikuga kärgatab võimas plahvatus.  Sündmuskohale tõttavad uurijad Alexander Blix ja tema uus partner Kovic ning neile avaneb trööstitu vaatepilt - mitmed vigastatud ning surnud inimesed. Blixil õnnestub päästa ka üks uppumisohus naine. Selgub, et tegu on Ruth-Kristine Smeplassiga, kelle tütar on kadunud. Ruth-Kristine ning tema kadunud tütre jälgi hakkavad ajama nii Blix ja Kovic kui ka Emma. Aga mis selles loos edasi saab? Kas Ruth-Kristine tütre kadumine jääbki politseinike jaoks selgusetuks müsteeriumiks?  Selle romaaniga on mul kahetised tunded. Ühest küljest oli mul miskipärast raske selle lugemisega ree peale saada, sest kuidagi ei tekkinud "klikki". Teisalt aga, olles pool raamatut lugenud oli mul nii raske seda käest panna - sündmuste tempo läks k