Raamatugurmaan

Saffy ja Tom on õnnelikud. Nad on just kolinud majja, mida oma käe järgi renoveerivad ning nad ootavad oma esimest last. Nad on kui seitsmendas taevas kuni hetkeni, mil remondi jaoks tehtavate kaevamistööde käigus leitakse nende hoovist kaks surnukeha. Seda hakkab uurima politsei, kes kuulab lisaks teistele asjaosalistele üle ka Saffy dementse vanaema Rose'i. Talle kuulus kunagi maja, milles Saffy hetkel elab. Ajapikku hakkab Rose'i jutt üha selgemaks muutuma, mistõttu saab ka politsei juhtunust aina selgema pildi. Mis selles majas aastaid tagasi juhtus? Kas tollased sündmused on tänapäeva jõudmas ning kas Saffy elu on ohus?  See lugu on üles ehitatud nutikalt ning kirja pandud mitme inimese vaatepunktist. Samas oli romaani ülesehitus oli küllaltki tavaline - autor kasutas paralleelselt kulgevaid peatükke olevikust ja minevikust. Lugemisega alustades tundus, nagu tegu oleks eraldi lugudega. Tegu on sellise romaaniga, mille puhul tead, et ühel hetkel saab nendest lugudest üks te

Salapärane ja sünge Mälestuste mets. See on ainus kodu, mida Elijah kunagi teadnud on. Tal ei ole olnud sõpru, ta on terve elu üksik olnud. Elissa, 13-aastane maletajast imelaps röövitakse ning röövija peidab ta Mälestuste metsa. Elijah' ja Elissa vahel areneb suhtlus, mis ei ole kummagi osapoole poolt isetu. Elissa tahab loomulikult iga hinna eest põgenema pääseda. Elijah aga ei taha, et Elissa ära läheks. Ta on lõpuks ometi leidnud sõbra.  "Mälestuste metsas" jooksid paralleelselt kaks lugu - Elijah' ja Elissa vaheline suhtlus ning Elissa otsingute ümber keerlev. Huvitav oli see, et autor kirjeldas paika, kus Elissat vangis hoiti, maleruudustikuna. See oli põnev lähenemisviis, kuid kuna olen ise malekauge inimene, jäi see mulle veidi selgusetuks - just ruumi tajumise ja asjade paiknemise suhtes. Aga see ei häirinud lugedes üldse. Loo muutis põnevaks ka Elissa ja Elijah' vaheline kassi-hiire mäng, mis pani mind mõtlema - kas nad teadsid lõpuni välja, mida teine m

  „Lahendamata vandenõud: salasepitsused ja pettused, mille õnge on läinud targemadki pead“. Bill Price Kätte on jõudnud 2022. aasta suve lõpusirge ning mulle on usaldatud au teha üle pika aja külalispostitus Raamatugurmaani blogis. Ei lasknud seda endale mitu korda öelda ning asusin kohe asja kallale. Minu loetud raamatuks on seekord Bill Price'i poolt koostatud raamat „Lahendamata vandenõud“. Üsna intrigeeriva pealkirjaga raamat viib lugejaid erinevate lühikokkuvõtete abil sündmusteni, mille tekke lood ei ole päris üheti mõistetavad. Olles ise pigem väga realistlik inimene, oli see raamat üsna põnev lugemine ning andis mulle päris hea ülevaate erinevatest sündmustest, mille osas võivad põhjused olla hoopis teistsugused sellest, kuidas need on ametlikult presenteeritud. Kuid mis me ikka pikalt põnevust kruvime, palun järgnege mulle ja ma viin teid kiirele teekonnale vandenõude maailmas. Ägeda kujunduse ning kõvade kaantega raamatu sisu on jaotatud erinevateks osadeks ning hõlm

Emma ja Leo.  Leo ja Emma. Nad on olnud koos kümme pikka ja õnnelikku aastat. Neil on ühine laps, Ruby, koer ja kodu. Mis kõige tähtsam - nad armastavad teineteist jäägitult. Leo tööks on ajalehele järelehüüete kirjutamine. Kui tema armastatud Emma raskelt haigeks jääb on Leo kindel, et tahab ise oma naisele järelehüüde kirjutada. Sellega algust tehes on mõned faktid naise elus Leo jaoks segased ning ta asub oma naise tausta ja minevikku lähemalt uurima. Näiteks on Emma väitnud, et on ülikooli lõpetanud, kuid tema nime lõpetajate nimekirjas ei ole, samuti tundub midagi naise kooli lõpetamisel tehtud foto juures imelikku. Eneselegi ootamatult avastab Leo nii mõnedki seigad, mille kohta Emma talle valetanud on või mida üldse mehe eest varjanud on. See ajab mehe segadusse ning ta otsustab oma naise mineviku kohta tõe välja selgitada. Isegi, kui see tähendab, et Emma ise talle tõtt ei räägi ning ta oma naise selja taga tegutsema peab.  See raamat oli tempolt rahulik, kuid siiski oli kogu a

Seekordses postituses tuleb juttu raamatust, mille puhul teadsin kohe, et tahan seda lugeda, sest autori varasemad teosed on mulle vägagi meeltmööda olnud. Juttu tuleb raamatust "Korter Pariisis", mille autoriks on Lucy Foley.  Jess on jätnud elu Londonis selja taha ning on jõudnud Pariisi, kus elab tema vend Ben. Ben on ajakirjanik, kes on just hakanud kirjutama lugu, millega endale tuntust koguda tahab.  Beniga samas kortermajas elab Sophie - naine, kelle maneerid ja stiil näitavad selgelt, et tegu on kõrgklassi daamiga. Veel elab seal Nick, kes, nagu hiljem selgub, on Beni sõber. Seal elab ka Mimi - tudeng, kes Beni kõrvuni armunud oli. Kõigel kortermajas toimuval hoiab hoolsalt silma peal majahoidja. Kõigil majaelanikel on ühine arusaam - alates hetkest, mil Ben kortermajja kolis, juhtus midagi. Midagi, mis ühelegi majaelanikule meeltmööda ei ole. Ja see juhtus Beni pärast. Raamat on üles ehitatud nii nagu pealkirja ja sisututvustust lugedes oodata võikski. Iga peatükk on

Üksik maakoht, mis oleks justkui muust maailmast ära lõigatud.  Seal elab Suzi. Lapseootel naine, kelle abikaasa Nick on tohutult armukade. Võiks isegi öelda, et manipuleeriv. Suzil aga on abikaasa ees saladus, ta on hakkama saanud suure rumalusega.  Nende naabermajja kolib Nora. Suzi on rõõmus, sest temas tärkab lootus saada sõbranna, kellega koos päevi selles üksildases paigas õhtusse veeretada. Saladus, mida Suzi abikaasa eest varjab, piinab teda ning ta tahaks Norale kõik südamelt ära rääkida. Ühel hetkel hakkab Suzile tunduma, et Nora teab nii mõndagi, et ta teab rohkemat, kui Suzile välja näitab. Suzi eeldab halvimat - seda, et Nora teab tema suurt saladust. Neist eemal elab Elle, kelle maailm on pealtnäha perfektne. Kui aga fassaad mõranema hakkab, tuleb ilmsiks saladus, mida Elle on endaga alates lapsepõlves terve elu kaasas kandnud. Jah - ta on võimeline ükskõik milleks, isegi tapmiseks, et tema elu ideaalne oleks ja sellisena püsiks.  Tundsin Suzile kaasa, sest tema elu koos