Kas koolitüdruk suudab lahendada aastatetaguse mõrva?

"Hea tüdruku mõrvaraamatu" tegevus toimub väikeses linnas nimega Little Kilton. Viis aastat tagasi tapeti koolitüdruk Andie Bell. Linnaelanikud ja politsei oli veendunud, et selle kuriteo pani toime Sal Singh. Kuid on üks tüdruk, kes ei ole selles nii kindel - Pippa Fitz-Amobi. Ta valib selle juhtumi oma koolilõpu uurimistööks ning kui ta loosse süveneb ja asja uurima hakkab, tulevad ilmsiks nii mõnedki saladused. Kas Sal'i süüdistati põhjuseta? Kas võib olla, et Andie tegelik tapja jäi toona hoopiski tabamata?

See raamat äratas minus nostalgilised tunded, sest olen oma elu jooksul nii mõnegi referaadi ja uurimistöö kirjutanud. Tõsi, minu tööde teemad olid märksa leebemad kui Pippa töö teema. Pippa peategelasena oli minu jaoks sümpaatne - ta oli hoolikas ja põhjalik ning soovis iga hinna eest tõestada seda, mida ise uskus. Seda, et Sal oli tegelikult alusetult süüdi mõistetud. Raamatus vahelduvad peatükid Pippa elust ja Andie juhtumi uurimisest ning uurimistöö raportid. Mida rohkem Pippa seda saladusi täis juhtumit uurib, seda enam tuleb ilmsiks, et Andie ei olnud sugugi nii hea inimene, tal oli ka varjatud pool. Ta oli valmis pea kõigeks, et oma tahtmist saada ning ei hoolinud sellest, kui keegi seeläbi haiget sai. 

Lugema hakates tundus mulle, et selles raamatus on tegelasi veidi liiga palju ning oli raske järge pidada kes on kes. Ka sündmusi oli raamatus üsna palju. Kuid mida rohkem lugesin, seda rohkem see lugu mind endaga kaasa haaras ning siis oli seda juba päris raske käest panna, sest tahtsin väga teada, mis edasi saab. Romaani lõppu ning seda, mis Andiega tegelikult juhtus ja kes ta tegelikult tappis ma ära ei arvanudki. 

"Hea tüdruku mõrvaraamat" jäi mulle esmalt silma sotsiaalmeedias, kus seda päris palju kiideti ning kui nägin, et see ka eesti keeles ilmub, siis teadsin, et soovin seda kindlasti lugeda. Mu ootused olid kõrged ning ma ei pidanud pettuma. See raamat oli üheaegselt nii lihtsasti loetav noorteromaan kui ka põnevust pakkuv krimimüsteerium. Tean, et Holly Jackson on sellele romaanile juba ka kaks järge kirjutanud ning kindlasti kavatsen ka neid lugeda. Lisaks ootan huviga ka sarja, mis "Hea tüdruku mõrvaraamatu" alusel tehakse. Usun, et see oli ka üks minu selle aasta paremaid lugemiselamusi, mida kindlasti lugeda soovitan! 

Suur tänu kirjastusele Tänapäev selle raamatu eest!

Raamat inimese parimast sõbrast

Need, kes mind läbi ja lõhki tunnevad teavad, et ma olen totaalselt "peast koerainimene". Koerad on mulle meeldinud juba lapsest saati ning nii olengi ma suurest huvist ja kirest lugenud läbi pea kõik koertest rääkivad raamatud, mis eesti keeles ilmunud on. Kui nägin, et Jes Kirjastusel ilmub raamat "Koer - otse ja ausalt", siis teadsin kohe, et loen kindlasti ka selle läbi.

Enda arvates tean koerte mõttemaailma kohta nii mõndagi. Muidugi ei pea ma ennast sel alal eksperdiks ega ammugi mitte koerte koolitajaks, aga mingid algsed teadmised mul siiski on. See raamat aga avas mu silmi tohutult. Seal oli minu jaoks nii palju uut ja huvitavat informatsiooni. Kuna autor on ise koertekoolitaja, siis illustreeris ta oma òeldut näidetega, mida ta ise kas oma koera/koertega või treenitavate koertega kogenud on. Mulle meeldis ka see, et autor kirjutas oma raamatus sellest, kuidas tulla toime lemmiku lahkumisega. See on enamike loomaomanike jaoks üks raskemaid hetki ning autor jagas näpunäiteid, kuidas seda leevendada.

Mulle tohutult meeldis see raamat ning see on minu hinnangul üks paremaid koertest rääkivaid raamatuid. Leian, et see võiks olla igal inimesel nn "kohustuslik kirjandus" enne koera võtmist. Samas on see ka raamat, mille juurde aeg-ajalt tagasi tulla, et sealt õigel hetkel vajalikku infot ammutada. Kuna olen ka ise koeraomanik (nagu selle postituse piltidiltki näha), siis kaalun ise ka oma koduse raamaturiiuli täitmist selle raamatuga. Soovitan!

Surm läbi lillede

Selle romaani keskmes on üks Washington Poe' vähestest sõpradest, patoloog Estelle Doyle. Naise isa on tapetud ning kõik asitõendid viisatavad sellele, et just Estelle on oma isa tapnud. Ta on küll mõnevõrra kummaline inimene, kuid kas ta on seekord tõesti nii kaugele läinud? Kui naine vahi alla võetakse, ütleb ta ainult kolm sõna: "Öelge Washington Poe'le."

Samal ajal saadab keegi kuulsustele luuletusi ja kuivatatud lilli. Kõik, kes sellise kirja saanud on, on mürgistuse tagajärjel surnud. Hoolimata kõikvõimalikest abinõudest tapab ta ikka edasi. Meedia hakkab seda salapärast kurjategijat kutsuma Botaanikuks. Washington Poe on justkui kahe tule vahel. Ta tahab aidata Estelle'i ja tabada tema isa tapja ning leida Botaaniku ja ta trellide taha saata. Loomulikult on talle abiks ka Tilly Bradshaw. 

Nii mõneski krimiromaanis kujutab autor kurjategijat nn "kohtumõistjana", nii ka selles raamatus. Botaaniku ohvrid olid kõik suuremal või väiksemal määrtal ebameeldivad inimesed. Sestap ei ole ka ime, et rahvas talle kaasa elama hakkas. Minu jaoks oli Botaanik üks ebasümpaatsemaid kurjategijaid (kui nii öelda saab) ning ta ei olnud sugugi parem neist, kelle tappis. Selle romaani puhul aimasin üsna kiirelt ära, kuidas Botaanik oma ohvreid tapab. Niisamuti olin üsna kindel selles, Estelle'i isa mõrv ja Botaanik on kuidagi omavahel seotud. 

Nagu ka sarja eelnevad osad pakkus ka "Botaanik" põneva lugemiselamuse. Mina jään igatahes kannatamatult ootama hetke, millal ilmub sarja järgmine osa "Mercy Chair" eesti keeles. Sarjale minu poolt kindel lugemissoovitus!

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Teised M. W. Craven'i raamatud minu blogis:

"Nukumäng"

"Võõras veri"

"Kuraator"

"Keelutsoon"

Ei või iial teada, kes su naabermajja kolib ...

Minevik. Abby ja tema vend Tom satuvad autoavariisse, millest Tom paraku eluga ei pääse. Abby süüdistab ennast juhtunus meeletult ning ei suuda endale andestada. Ta lõpetab suhtluse Liamiga, mehega, keda südamest armastab, kuna kardab, et mees hakkab teda vihkama. 

Tänapäev. Abby on abielus Nate'ga ning neil on tütar Sarah. Nate oli see, kes tol saatuslikul ööl avariipaigast mööda juhtus minema ning Abby auto juurest ohutusse kaugusesse tõmbas enne kui auto põlema süttis. Tom'i elu tal päästa ei õnnestunud ja seetõttu on tal rängad süümepiinad. Saatuse irooniana kolib Liam oma perega Abby naabermajja elama. Abby ja Liam lepivad kokku, et teesklevad, et ei tunne teineteist.

Selle raamatu sisututvustus oli paljutõotav, kuid kui olin lugenud umbes 100 lk tundus mulle, et selle raamatu tempo on minu maitse jaoks pisut liiga aeglane. Sellegipoolest jätkasin lugemist, sest tahtsin teada, millega see lugu lõpeb.

Abby'st oli mul siiralt kahju, sest autoavarii rikkus tema suhte emaga ning Liamiga. Oli üsna selge, et kui avariid poleks olnud, oleksid nad Liamiga lõpuni kokku jäänud. Elul on aga kombeks keerdkäike teha  ja nii tärkab Abby ja Liam'i vaheline side taas. Abby lepib ka oma emaga ära olgugi, et asjaolud, miks see juhtus ei olnud just positiivsete killast. 

Raamatu lõpp oli minu jaoks jällegi veidi liiga kiire tempoga ning tundus, et ühekorraga juhtub nii paljut. Kuna ma siinkohal raamatu sisu palju reeta ei tahaks, siis ütlen vaid, et üks tegelane saab õnnetult surma ja üks tegelane osutub hoopis ebameeldivamaks kui ta seda raamatu vältel oli.  

Üldises plaanis oli selle raamatu näol minu jaoks tegu keskmisest tsipa põnevama naistekaga. Kui selles midagi õpetlikku oli, siis oli see - asju ei saa lõpmatuseni varjata. Ja vahel on parem rääkida tõtt.

Kümme väikest sõdurpoissi...

Nagu pikaajalisemad blogilugejad teavad, siis üsna suure osa raamatutest, mida loen moodustavad krimiromaanid. Siiski ei ole ma siiani lugenud ühtegi Agatha Christie romaani, olgugi, et tegu on krimiklassikaga. Nüüd aga saab see viga parandatud, sest ühes lugemise väljakutses osaledes valisin märtsikuu raamatuks  justnimelt Agatha Christie romaani "Ja ei jäänud teda ka".

Romaani tegevus toimub Sõdurisaarel. See on kurikuulus koht, millest meedias palju kirjutatud on. Salapärane U. N. Owen saadab kümnele inimesele kutse tulla saarele. Nad kõik arvavad, et kutse on enam kui kummaline, kuid otsustavad siiski Sõdurisaarele minna. Nende üllatuseks ei ole võõrustaja neid vastu võtmas kui nad saarele saabuvad. Õhtusöögi ajal hakkab justkui iseenesest mängima helilint, millele on keegi peale lugenud "kuritööd", mille saarele kutsutud inimesed toime on pannud. Peagi on üks saarele kutsututest, Tony Marston, surnud. Ja peale teda sureb veel üks inimene. Varsti saab selgeks, et keegi neist kümnest on mõrvar. Kuid kes? Ja mis on tema motiivid, kui saarele kutsutuid pealtnäha mitte miski ei seo?

Selle raamatuga oli mul algul raske minema saada. Tegelasi oli üsna palju ning oli keeruline meelde jätta, kes mille eest saarele kutsuti. Lugu läks huvitavaks siis, kui esimesed mõrvad toime pandi. Ja mis seal salata - mida vähemaks saarel viibijaid jäi, seda huvitavamaks raamat muutus. Paaril korral arvasin, et tean, kes mõrvad saarel toime pani, kuid ükski minu arvamus tõeks ei osutunud ning tegelikku mõrvarit ma ära ei arvanudki. 

"Ja ei jäänud teda ka" kirjakeel oli hoopis teistsugune, kui seni olen harjunud lugema, kuid see ei häirinud mind. Pigem andiski see edasi tunnet, et loen ikkagi krimiklassikat. Ei saa välistada, et tulevikus veel mõnd Agatha Christie romaani loen.

PS! Hiljuti käisin Kellerteatris vaatamas etendust "Hiirelõks", mis samuti Agatha Christie loomingul põhineb ning mis mulle väga hea teatrielamuse pakkus. Piilusin nende kodulehelt, et "Ja ei jäänud teda ka" on neil samuti mängukavas ning mul tekkis kiusatus ka seda etendust vaatama minna. 

Kui kaugele on üks naine nõus kättemaksu nimel minema?

"Hõbedased tiivad" on Faye-sarja teine osa, autoriks Camilla Läckberg, kelle sulest on ilmunud ka populaarne Fjällbacka-sari.

Sarja esimeses osas aset leidnud sündmustest on hulk aega möödas. Faye elab koos ema, tütre ning sõbrannaga rahulikult Itaalias. Naise äril, Revenge'l läheb edukalt ning peagi on aset leidmas laienemine USA-sse. Siis aga hakkavad asja äkitselt halvemuse poole minema. Näib, et keegi tahab Faye äri üle võtta ja naine on sunnitud Stockholmi tagasi pöörduma. Samal ajal põgeneb vanglast ka tema endine abikaasa Jack, kes naisesse enam sugugi soojalt ei suhtu. 

Rootsis viibides peatub Faye hotellis ning armub mehesse, keda seal kohtab. Olgugi, et Kerstin tegi Faye palvel mehele põhjaliku taustauuringu ning ei leidnud midagi kahtlast oli mul siiski tunne, et mees varjab midagi ning tal pole head kavatsused. Seda, kas see aimdus ka paika pidas, saad juba ise raamatust lugeda. 

Kui üldjoontes oli tegu küllaltki klišeesid täis naistekaga, siis meeldis mulle, kuidas autor kirjeldas Faye suhteid ema ja sõbrannadega. Nendevaheline usalduslik ja tugev side oli hästi tajutav, samuti ka Faye igatsus tütre Julienne'i järgi. Raamatu peatükid vahelduvad oleviku ja mineviku vahel. Mineviku peatükkidest saab lugeja teada Faye õudsest noorpõlvest. Otsapidi haakub minevikus toimunu tänapäevaga. Raamatu viimased laused annavad alust arvata, et sarjale on oodata ka kolmandat osa. Mulle meeldis sarja esimene osa rohkem, kui teine osa ning ootan huviga, kuidas Faye lugu edasi läheb.

"Hõbedased tiivad" oli hea vaheldus tõsistele ja raskema sisuga krimkadele, kuid näpuotsaga põnevust leidus selleski raamatus. Soovitan neile, kes otsivad kergemat lugemist. Ja veel - soovitan sarja lugeda algusest peale.

Teised Camilla Läckbergi raamatud minu blogis:

"Kuldne puur"

Igast küljest kirev ja elav Malaisia

Malaisia on riik, mille kohta olen alati rohkem teada tahtnud saada. Selle raamatu sisukorda uurides jäi silma, et autor on raamatu kaante vahele kirjutanud mälestused kahest Malaisias elatud perioodist, mistõttu oli minu jaoks natuke üllatav, et see raamat nii õhuke on. 

Minu-sarja raamatutest loen alati suure huviga eri riikide toitude-jookide kohta. Aasia toidud on teadupärast üsnagi vürtsikad ning nii ka Malaisias. Huvitava faktina toon raamatust välja selle, et söögikohtades tuuakse lauda kahvel ja lusikas. Sellel on ka omad praktilised põhjused, millest täpsemalt juba ise raamatust lugeda saad. Kuid kahvli-lusika teemast on ehk veel veidram viis, kuidas Malaisias kaasaostetavaid jooke serveeritakse. Euroopas oleme harjunud, et need pannakse pudelisse või topsi. Aga Malaisias ... sellest, kuidas seal jooke kaasa serveeritakse, saad juba ise raamatust lugeda. 

Üks põnev ajaloo valdkonda kuuluv fakt on, et Malaisia oli kunagi Inglismaa koloonia. See on aga jätnud Malaisiasse omamoodi huvitava pärandi - nimelt on sealne liiklus vasakpoolne. Samuti tasub Malaisiasse reisides arvestada, et pistikupesad on seal UK-tüüpi. 

Malaisia on mu ettekujutustes alati olnud kirju ja lärmakas, kus elavad koos mitmete rahvuste esindajad. Raamatut lugedes sain aru, et see ettekujutus peab täiesti paika. Lugedes tekkis tahtmine sinna reisida küll. "Minu Malaisia" andis sellest riigist mõnus pildi ette ning boonusena kirjutas autor raamatusse sisse ka oma Malaisiast pärist elukaaslase Maria muljed Eesti kohta.

Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!