Raamatugurmaan

Viimasest külalispostitusest on möödas juba mõned kuud ning on aeg see segment Raamatugurmaani blogis jällegi elustada. Märkamatult on kätte jõudnud hilissügis ning spordihuvilisest külalisautorile on seekordne november toomas endaga kaasa hoopis midagi erilisemat, kui traditsioonilised pimedad õhtud ja jahedad ilmad. Nimelt algavad tänasest jalgpalli maailmameistrivõistlused, mis leiavad esmakordselt aset Kataris ning sealse kliima tõttu hoopis  hilissügisel.  Seega on käesolevast raamatust pajatamine sattunud kõige õigemasse aega.  Aga mis me siin ikka aega raiskame – seadke ennast mugavalt istuma või pikutama ning sukeldume koos ühe väga keerulise kuid andeka mehe elukeerisesse. Diego Armando Maradona sündis 1960. aastal Argentinas. Lapsepõlv oli väiksele Diegole küllaltki keeruline, sest pere pidi hakkama saama viletsates tingimustes.   Märgiliseks hetkeks oli hetk, kui onu kinkis Diegole jalgpalli.   Üsna kiiresti said pereliikmed aru, et noor Maradona on jalgpallis väga andekas

Hanna Ahlander. Stockholmi politseiinspektor, keda on tabanud täielik ebaõnn. Ta on jäänud ilma oma tööst, elukaaslasest ning tagatipuks ka elukohast. Ta otsustab minna oma õe majja Åres, et aeg maha võtta ja elu üle järele mõelda. Hanna tundus minu jaoks esmalt olevat tüüpiline põhjamaade krimikirjanduse politseinik, kel asjad ühtviisi halvasti nii era- kui ka tööelus. Samas on ta aga soe inimene, kel on tugev õiglustunne ning politseitöö on talle südamelähedane. Peale üht pidu jääb kadunuks kohalik tüdruk Amanda. Hanna saab sellest teada juhuslikult sotsiaalmeediast ning otsustab tüdruku otsingutel kaasa aidata.  Kohalik politseinik Daniel on alati igatsenud rahulikku ja stabiilset pereelu. Nüüd, mil tal on naise Idaga esimene laps, Alice, tunneb ta, et on kauaigatsetud rahusadamasse jõudnud. Ka Daniel teeb oma tööd südamega. Seda oli läbi raamatulehtede tunda, kui väga ta pingutas, et Amanda leida. Leida ta enne, kui on liiga hilja. Raamatust tuleb üsna selgelt välja see, et tegevus

Mallory Quinn on noor naine, kes on äsja läbinud võõrutusravi. Oma sponsori Russell'i kaudu saab ta tööosta Ted ja Caroline Maxwelli juures, kus ta ülesandeks on hoolitseda paari viiesastase poja Teddy eest.Teddy on tavaline laps, kellele meeldib mängida, kuid eriliselt andekas on ta joonistamises. Ühel päeval märkab Mallory, et poiss on joonistanud midagi väga kummalist - pildil on mees, kes lohistab enda järel naise elutut keha.  Raamatu sisu oli huvitav, kuid pean tunnistama, et idee selle kohta, et vaim end läbi lapse joonistades ilmutas, tekitas minus vastakaid tundeid. Ühest küljest oli see uudne ja küllaltki huvitav lähenemine, kuid kuna ma isiklikult vaimudesse ei usu, siis ... ei tundunud see mulle algul üldse usutav. Mulle meeldis aga väga Mallory ja Russell'i vaheline side. Seda oli mõnus lugeda, kuidas Russell ise kogu hingest Mallory'le kaasa elas ja tahtis, et tüdrukul kõik hästi läheks. Nagu ikka põneviku puhul, siis ootasin huviga romaani lõppu. Tahtsin väga

Wighti saar.  Jodie on töö- ja eraelus aja maha võtnud ning on suundumas just sellele saarele. Ta peatub seal oma venna Bill'i paatmajas, kus talle pakub seltsi Bill'i palgatud koristaja Marilyn. Peagi tutvub Jodie kõrvalasuva paatmaja omaniku Ned'iga. Ned ja Marilyn ärgitavad teda mugavustsoonist välja tulema ja uusi asju proovima ning saare eluga tutvuma. Esmapilgul tundub, et tegu on justkui "tüüpilise naistekaga", eelkõige avaldub see minu jaoks Jodie ja Ned'i vahelises suhtluses. Kuid peatükk peatüki haaval saab lugeja teada, miks Jodie üleüldse aja maha võttis ning tuli saarele sedavõrd järsku, et ei öelnud sõnagi isegi oma parimale sõbrannale. Ja olgu öeldud, et need põhjused on, vähemalt minu arvates, vägagi arvestatavad.  Tegelastest oli minu jaoks sümpaatseim Marilyn, kelle puhul meeldis mulle tema positiivne ja elujaatav hoiak, mida ta suutis hoida minevikus läbielatust hoolimata hoida. Lugedes oli tunda, et see mõjus positiivselt ka Jodie'le. 

Sonny Lofthus - populaarne ja eeskujulik poiss, andekas ja lootustandev maadleja. Ta oli alati öelnud, et tahab käia oma isa jälgedes ja saada politseinikuks. Tema isa aga tegi enesetapu ning jättis endast maha kirja, milles tunnistas end korruptsioonis süüdi. Elul olid ka Sonny jaoks teised plaanid, mis poisi 18 aastaselt pikkadeks aastateks trellide taha saatsid. Seal käisid kaasvangid talle pihtimas ja ühelt kaasvangilt saab Sonny teada jahmatava tõe - tema isa ei sooritanud enesetappu. Ta mõrvati. Ja Sonny tahab nüüd oma isa tapjale kätte maksta. Raamatus jooksevad paralleelselt kaks liini - mõrvade uurimised ning Sonny lugu peale tema vanglast põgenemist. Terve raamatu vältel toimub Nesbøle omaselt pingeline kassi-hiire mäng. Lugedes saab aina selgemaks, et mõrvad ja Sonny peavad omavahel seotud olema. Kas see ka nii oli, seda saad juba ise raamatust lugeda.  Lugedes mõtlesin aina sellele, kuidas see romaan lõpeb, sest Nesbø romaanide lõpplahendused on minu jaoks alati olnud kui k

Minu eelarvamus Lõuna-Aafrika Vabariigist oli, et see on ohtlik ja ebaturvaline ning turistina ma sinna ei kipu. Seega oli "Minu Lõuna-Aafrika Vabariik" hea viis Aafrikaga veidi lähemalt tutvust teha. Raamatu autor Gertrud Talvik lubas endale, et 20. eluaastaks on ta külastanud kõiki maailma kontinente. Elu läks edasi ja lubadus ununes. Ühel hetkel tuli aga arusaam, et Aafrika on viimane külastamata paik. Mõeldud-tehtud ning õpingud Kaplinna ülikoolis võisid alata. Suure osa raamatu sisust moodustavadki autori seiklused ülikoolis ning suhtlus sealsete üliõpilaste ja õppejõududega. Oli ka omamoodi huvitav lugeda, mida ja mil viisil Gertrud õppis, sest see sisaldas lisaks teoreetilisele poolele ka suurel hulgal erinevaid katseid laboris. Ma ise õppisin ülikoolis pigem neid aineid, mille puhul tuli sisuliselt ainult loengus käia, kodutööd teha ning eksam või arvestus sooritada. See oli täielik vastand minu ülikooliaastatele, mistõttu lugesin selle kohta suure huviga.  Minu abika