Kui rääkida fantaasiakirjandusest, siis selle žanri raamatud mulle ülemäära palju lugemiseks kätte ei juhtu. Kui mõningad näited tuua, siis Harry Potteri sari ning Näljamängude sari on loetud, neist viimane meeldis mulle isegi tsipa rohkem.
Kui mõned ajad tagasi enda jaoks TikTok'i (ja sealsed raamatutega seotud kontod) avastasin, siis jäi mulle nii mõnestki videoklipist silma raamat pealkirjaga "Fourth Wing", mida päris palju kiideti. Uurisin veidi selle raamatu kohta ja mõtlesin, et sisu tundub huvitav. Kuid kuna ma ennast inglise keeles nii koduselt ei tunne, et fantaasiakirjandust lugeda, siis sinnapaika see jäi. Kuni ma nägin, et Helios kirjastus selle raamatu eesti keeles välja annab. Sel hetkel teadsin kohe, et soovin seda raamatut lugeda.
"Neljanda tiiva" tegevus toimub Basgiathi sõjakoolis. Peategelane Violet Sorrengail pidi astuma kirjutajate kvadranti ning elama rahulikku elu, ümbritsetuna raamatutest. See plaan aga ei olnud meeltmööda tema emale, kooli juhile, kelle jaoks oli ainuõige võimalus, et Violetist peab saama loheratsanik (nagu olid ka tema vend Brennan ja õde Mira). See plaan võib osutuda üsna keerukaks, kuna lohed lõastavad (ehk moodustavad n-ö paari) endaga neid, keda ise soovivad. Hapraid ja nõrku (nagu näiteks Violet) nad ei lõasta. Probleemiks on ka asjaolu, et kadette on rohkem, kui lõastamisvalmis lohesid, seega on kadetid valmis võitlema viimse veretilgani, et paremaid võimalusi saada. Violeti puhul lisandus sellesse võrrandisse ka asjaolu, et ta on oma ema tütar.
Kõigi (ja iseenda) üllatuseks saab Violet koolis üsna hästi hakkama. Ja lisaks selle lõastavad ta kaks lohet - suur ja võimas Tairn ning pisike Andarna. Ajapikku hakkab Violet kahlustama, et kõik ei ole nii nagu talle räägitud on ning et kooli juhtkond varjab midagi kohutavat.
Rääkides romaani peamistest tegelastest, siis Violet peategelasena mulle meeldis. Ta oli teadlik sellest, et on teistest füüsiliselt nõrgem, kuid samas olid tal omad tugevused, mida enda kaitseks ära kasutada. Samuti meeldis mulle julge ja südikas Rhiannon. Xadeni osas olid mul algul kahetised tunded, kuid raamatu lõpp muutis mu arvamust temast üsna palju. Peategelastest rääkides ei saa mainimata jätta lohesid. Mulle väga meeldis, millistena neid raamatus kirjeldati. Nad olid nagu omaette isiksused, soovide ja tujudega. Samuti lisas loole paraja annuse huumorit Violeti dialoogid Tairni ja Andarnaga. Niisamuti meeldis mulle Xadeni ja Violeti vaheline romantiline liin, mis muidu tõsise sisuga romaanile helgemaid noote lisas.
Fantaasiakirjanduse autorite puhul imetlen väga nende oskust luua täiesti teine, eraldi maailm ning Rebecca Yarros sai sellega suurepäraselt hakkama. Kiidan omalt poolt ka raamatu tõlkijat Tiina Randust, kelle head tõlget oli mõnus ja ladus lugeda.
Raamatut lugedes tundus, et see liigub oma loogilist rada pidi lõpuni. Aga nii see siiski ei olnud - kõige suurem üllatus peitis ennast päris raamatu lõpus. Saan täiesti aru, miks see romaan niivõrd populaarne on ning ootan suure huviga, millise põneva lugemiselamuse pakub sarja teine osa. Fantaasiakirjanduse huvilistel soovitan kindlasti seda raamatut lugeda!