esmaspäev, 18. märts 2024

Kui kaugele on üks naine nõus kättemaksu nimel minema?

"Hõbedased tiivad" on Faye-sarja teine osa, autoriks Camilla Läckberg, kelle sulest on ilmunud ka populaarne Fjällbacka-sari.

Sarja esimeses osas aset leidnud sündmustest on hulk aega möödas. Faye elab koos ema, tütre ning sõbrannaga rahulikult Itaalias. Naise äril, Revenge'l läheb edukalt ning peagi on aset leidmas laienemine USA-sse. Siis aga hakkavad asja äkitselt halvemuse poole minema. Näib, et keegi tahab Faye äri üle võtta ja naine on sunnitud Stockholmi tagasi pöörduma. Samal ajal põgeneb vanglast ka tema endine abikaasa Jack, kes naisesse enam sugugi soojalt ei suhtu. 

Rootsis viibides peatub Faye hotellis ning armub mehesse, keda seal kohtab. Olgugi, et Kerstin tegi Faye palvel mehele põhjaliku taustauuringu ning ei leidnud midagi kahtlast oli mul siiski tunne, et mees varjab midagi ning tal pole head kavatsused. Seda, kas see aimdus ka paika pidas, saad juba ise raamatust lugeda. 




Kui üldjoontes oli tegu küllaltki klišeesid täis naistekaga, siis meeldis mulle, kuidas autor kirjeldas Faye suhteid ema ja sõbrannadega. Nendevaheline usalduslik ja tugev side oli hästi tajutav, samuti ka Faye igatsus tütre Julienne'i järgi. Raamatu peatükid vahelduvad oleviku ja mineviku vahel. Mineviku peatükkidest saab lugeja teada Faye õudsest noorpõlvest. Otsapidi haakub minevikus toimunu tänapäevaga. Raamatu viimased laused annavad alust arvata, et sarjale on oodata ka kolmandat osa. Mulle meeldis sarja esimene osa rohkem, kui teine osa ning ootan huviga, kuidas Faye lugu edasi läheb.

"Hõbedased tiivad" oli hea vaheldus tõsistele ja raskema sisuga krimkadele, kuid näpuotsaga põnevust leidus selleski raamatus. Soovitan neile, kes otsivad kergemat lugemist. Ja veel - soovitan sarja lugeda algusest peale.


Teised Camilla Läckbergi raamatud minu blogis:

"Kuldne puur"

kolmapäev, 13. märts 2024

Igast küljest kirev ja elav Malaisia

Malaisia on riik, mille kohta olen alati rohkem teada tahtnud saada. Selle raamatu sisukorda uurides jäi silma, et autor on raamatu kaante vahele kirjutanud mälestused kahest Malaisias elatud perioodist, mistõttu oli minu jaoks natuke üllatav, et see raamat nii õhuke on. 

Minu-sarja raamatutest loen alati suure huviga eri riikide toitude-jookide kohta. Aasia toidud on teadupärast üsnagi vürtsikad ning nii ka Malaisias. Huvitava faktina toon raamatust välja selle, et söögikohtades tuuakse lauda kahvel ja lusikas. Sellel on ka omad praktilised põhjused, millest täpsemalt juba ise raamatust lugeda saad. Kuid kahvli-lusika teemast on ehk veel veidram viis, kuidas Malaisias kaasaostetavaid jooke serveeritakse. Euroopas oleme harjunud, et need pannakse pudelisse või topsi. Aga Malaisias ... sellest, kuidas seal jooke kaasa serveeritakse, saad juba ise raamatust lugeda. 




Üks põnev ajaloo valdkonda kuuluv fakt on, et Malaisia oli kunagi Inglismaa koloonia. See on aga jätnud Malaisiasse omamoodi huvitava pärandi - nimelt on sealne liiklus vasakpoolne. Samuti tasub Malaisiasse reisides arvestada, et pistikupesad on seal UK-tüüpi. 

Malaisia on mu ettekujutustes alati olnud kirju ja lärmakas, kus elavad koos mitmete rahvuste esindajad. Raamatut lugedes sain aru, et see ettekujutus peab täiesti paika. Lugedes tekkis tahtmine sinna reisida küll. "Minu Malaisia" andis sellest riigist mõnus pildi ette ning boonusena kirjutas autor raamatusse sisse ka oma Malaisiast pärist elukaaslase Maria muljed Eesti kohta.


Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!

esmaspäev, 4. märts 2024

Kadunud noored ja kujukesed mudelraudteel

Kaks noort, Smilla ja Malik lähevad kaduma. Kuna Smilla perekond on jõukas ja tuntud, võtab politsei seda juhtumist peaaegu koheselt inimröövina. Politseinikud, eesotsas Leonore Askeriga on aktiivselt uurimistööd tegemas. Leonore loodab sisimas, et õige pea saab temast raskete kuritegude uurimise osakonna juht. 
Malmö kohalik politseiülem otsustas selle juhtumi uurimiseks abijõude paluda. Appi saadetakse mees, kellega Leonorel oli kunagi ebameeldiv vahejuhtum. Lisaks sellele on juhtumi juures ka huvide konflikt, kuna Smilla perekonna advokaadiks on Leonore ema (kes ei ole siiani aru saanud, miks tütar otsustas loobuda prestiižsest advokaadiametist ning saada politseinikuks). Seetõttu otsustaski Leonore ülemus naise juhtumi uurimise juurest kõrvaldada. 

Ülemus otsustab Leonoret "edutada", määrates ta nn "kadunud hingede osakonna" juhiks. Teda ootab ees kabinet keldris ning kolleegid, üks veidram kui teine. Aja möödudes hakkab Leonorele tunduma, et mees, kelle asemele ta saadeti, oli enne haiglasse sattumist uurinud midagi kummalist. Leonore saab asjale jälile siis, kui ta saab kõne mehelt, kes ütleb, et mudelraudteele paneb keegi kujukesi, imiteerides nii erinevaid kriminaalseid juhtumeid. Viimased kaks kujukest, mille keegi mudelraudteele poetas, kujutasid Smillat ja Malikit. Ja nii ongi Leonore uuesti uurimas juhtumist, mille juurest ta kõrvaldati. Kuid seekord peab ta asja uurima omal käel abilisteks kummalised kolleegid Roosi, Virgilsson, Attila ja Zafer. 





Selle romaani peatükid on kirjutatud üsna mitme tegelase silme läbi. Kui selline lähenemine mind enamasti lugemisel segab, siis selle loo puhul mitte. Arvan, et see ei härinud mind sellepärast, et loo tempo oli piisavalt aeglane ning autor oli loo loogiliselt kirja pannud. Peatükk peatüki haaval avaneb lugeja silme ees kurjategija lugu. Ja see tegelane on üks julmemaid, keda raamatulehtedel kohanud olen. Smilla ja Maliki rööv ei olnud kaugeltki tema esimene kuritöö. Kes aga nende kuritegude taga on? Minul oli üsna mitu kahtlustatavat.

Õnneks aga suutis autor kuni viimaste lehekülgedeni põnevust üleval hoida ning ükski neist, keda ise algul kahtlustasin, ei osutunud kurjategijaks. Siiski oli selles romaanis üks pisike detail, mis mind häirima jäi - kas raskete kuritegude uurimise osakonna töötajate walkie-talkie'sid on tõesti nii lihtne pealt kuulata?

Tegu oli põneva ja kaasahaarava krimkaga ning mul oli hea meel teada saada, et 2023. aastal on selles sarjas ilmunud veel teinegi osa. Loodetavasti jõuab see peagi ka eesti keelde.


Suur tänu kirjastusele Varrak selle raamatu eest!






teisipäev, 27. veebruar 2024

Lugu sellest, kuidas lihtne toateenija satub kriminaalsete sündmuste keskele

Molly töötab toateenijana uhkes Regency Grandi hotellis. Tema tööks on hotellitubade koristamine ning seda teeb ta ülima põhjalikkusega. Molly'le meeldivad tema töökoht ja töö väga. Ühel hommikul, kui ta asub koristama hr ja pr Black'ide tuba, leiab ta oma suureks ehmatuseks mehe voodist surnuna. Ühtäkki leiab Molly end keset pingelist uurimist. Naine peab otsustama, keda ta saab usaldada ja keda mitte. 

Molly saab hästi läbi hr Black'i noore naise Giselle'ga. Õigupoolest peab Molly naist oma sõbraks. Giselle räägib Molly'le, et tema mees pettis teda ning kui Molly näeb Giselle'i käsivartel sinikaid saab ta aru, et nende suhe ei olnud just kõige paremas korras.




Molly tegelaskuju osas olin algusest peale kahevahel - kas ta oligi nii naiivne nagu autor teda kujutas või ... oli ta ehk hoopis nutikam, kui lugeja oodata oskaks? Ka "pahalase" osas mõtlesin, et kas autor kirjutas tõepoolest nii etteaimatava romaani? Seda siiski mitte, sest kogu lugu sai lahenduse alles raamatu viimastel lehekülgedel ning hoopis ootamatumalt, kui algul arvasin. 

Kuna Molly't kasvatas vanaema oli nende vahel tugev side, mida oli ka läbi raamatu lehekülgede tunda. Kui Molly'l oli mõni raskem hetk meenutas ta ikka vanaema öeldud tarkuseteri. Sarnast tugevat sidet tundsin ka Molly ja Juan Manuel'i vahel, kellest raamatu lõpus paar sai. Arvestades, mida Molly elu jooksul läbi on elanud ning kuidas töökaaslased temasse suhtusid, oli mul sellise lõpu üle hea meel. 

Kui "Toateenijat" esimest korda raamatukogus sirvisin, jättis see mind külmaks. Mul on hea meel, et seda tegin. See oli põnev romaan, stiililt hoopis teistsugune, selline mõnusalt agathachristie'lik. Soovitan! 

laupäev, 24. veebruar 2024

Ehe Eesti külaromantika

Selles postituses tuleb juttu raamatust, mis juba ilmumisest saati populaarseks sai ning mida siin-seal üsna palju kiidetud on. Raamatu autorilt ei osanud ilmselt keegi oodata, et ta sellise teosega hakkama saab. Tegu on Sven Mikseri romaaniga "Vareda". Romaani peategelane on kunstnikuhingega Johannes, kes erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu suveks Varedale elama asub. Võrreldes suure linnaga, kus Johannes muidu elab tundun, nagu oleks aeg seal seisma jäänud. Seda hetkeni, mil ta tutvub Margiti ja Andreasega. 




Kui mõnede romaanide puhul saab välja tuua meeldivamad ja ebameeldivamad tegelased, siis "Vareda" puhul on seda üsna keeruline teha. Autor kujutas kõiki tegelasi inimlikena, igaühel neist olid oma head ja vead. Mulle meeldis selle romaani aeglane kulgemine, see pakkus vaheldust pingelistele ja kiire tempoga krimiromaanidele, mida enamasti loen.

Seda romaani lugedes tulid mulle meelde suved, mida isegi lapsena maal veetsin (olgugi, et minu maakoht asus pisut rohkem tsivilisatsioonis kui Vareda). Enne selle raamatu lugemist kuulsin, et Sven Mikseri kirjastiil on midagi hoopis teistsugust. Ja seda see oli ka. "Vareda" on üks ilusama kirjapildiga romaane, mida lugenud olen. Juba ainuüksi selle pärast soovitan "Varedat" lugeda. 

pühapäev, 18. veebruar 2024

Kas ekraanilt nähtu on alati tõsi?

Seekordses postituses tuleb juttu ühe mu vaieldamatu lemmikautori Clare Mackintosh'i romaanist "Valede mäng", mis on konstaabel Morgani lugudesarja teine osa. 

Loo tegevus keerleb ümber tõsielusarja "Paljastus". Palju kandideerijate hulgast osutusid valituks seitse inimest, kuid neil ei ole aimugi, millisesse saatesse nad kandideerisid. Ellujäämisteemalise saate asemel on sarja keskseks osaks hoopis iga võistleja isiklikku laadi saladus. Kui mõni osaleja suudab kaasvõistleja saladuse ära arvata, ei saadeta saladuse omanikku mite ainult saatest minema, vaid tema saladus paljastatakse otse-eetris. Siis aga kaob üks võistlejatest, Ryan, ning Ffion Morgan asub asja uurima koos kolleegi Georgina'ga. Taas tuleb appi ka sarja eelmisest osast tuttav seersant Leo Brady. 

Seda raamatut lugema asudes tundus mulle, et kõige tõenäolisemalt seisid Ryan'i kadumise taga kas sarja produtsent Miles (sest kui saatega on seotud midagi šokeerivat, siis ei mõju see reitingule just halvasti) ning blogija ja YouTube'i videote tegija Zee, kes pani oma telgi püsti täpselt võtteplatsi piirava aia taha, et olla esimesena sarjas toimuvaga kursis (skandaal aitaks tal saada oma sotsiaalmeediakontodele hulganisti uusi jälgijaid ning see omakorda aitaks tal kuulsamaks saada). Kuna need kahtlustatavad olid minu jaoks küllaltki etteaimatavad, siis olin isegi veidi pettunud - kas tõesti ongi see lugu nii lihtsa lahendusega? 




Aga ei - romaani esimese osa lõpus produtsent mõrvatakse ja see laiendas kahtlustatavate ringi oluliselt. Kuna kõik osalejad kutsuti nende teada ellujäämissaatesse, kuid tegelikkuses käis kogu lugu hoopis ümber igaühe saladuse, mida keegi loomulikult paljastada ei soovinud. Seega oli kõigil üsna arvestatav motiiv. Niisamuti oli motiiv ka saatetiimi liikmetel, keda Miles just kõige paremini ei kohelnud. 

Pean tunnistama, et olen ka ise mõningaid tõsielusarju vaadanud. Tõsi ta on, et ega neis osalejaid alati kõige kenamini ei kohelda. Tõsi on ka see, et kui neid ei vaadataks nii palju, siis neid ehk ka ei toodetaks nii palju? Aga sinna ei ole ilmselt midagi parata - inimestele meeldib lihtne ja kiire meelelahutus. Ja see, kui kasulik on tõsielusarjas osaleda jääb lõpuks ju iga osaleja või osaleda sooviva inimese enda otsustada.

Romaani lõpp oli taas autorile omaselt üllatav ning tegelikku süüdlast ma ära ei arvanudki. See romaan oli minu jaoks ka veidi õpetlik - kunagi ei saa olla täiesti kindel, et see, mis taolistest sarjades ekraanile jõuab, on täiesti 100% see, mis tegelikkuses võtteplatsidel aset leiab. Ja no mis saaks olla veel parem, kui see, mis juhtub romaani viimases peatükis Leo ja Ffioniga - seda ootasin ma juba sarja esimese romaani lugemisest saadik. Minu poolt saab see sari kindla lugemissoovituse, aga kindlasti tuleks sarja osi lugeda õiges järjekorras, nii saab ka tegelaste isiklikes eludes toimuvast paremini aru.


Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!


Teised Clare Mackintosh'i romaanid minu blogis:

"Pantvang"

"Viimane pidu"

esmaspäev, 12. veebruar 2024

Taanil on pakkuda palju rohkemat, kui Legod

Skandinaavia riigid ja sealne elu-olu on mind alati huvitanud. Nii ei mõelnudki ma pikalt, kas lugeda raamatut "Minu Taani" - jaatav otsus tuli üsnagi kiirelt. Üks olulisemaid asju, mis mulle sellest raamatust meelde jäi, oli see, et Taani riigi raha kasutamine elanike heaoluks oli hästi tajutav - luuakse uusi rattateid, avalikke asutusi, ühistransport on korralik ja puhas jne. 

Nagu mitme teisegi Minu-sarja raamatu autor, sattus ka "Minu Taani" kirjutanud Taavi Turk sellesse riiki seoses ülikooliõpingutega. Mulle meeldis, et autor seletas lugejale arusaadavalt, mida ta õppima läks ning kuivõrd erinev on sellele asjale lähenemine Eesti ja Taani ülikoolides. Samuti on erinev ka ülikool iseenesest. Kui Eestis on õppejõud A&O, keda loengutes kuulatakse ning kes annab kodused ülesanded jms, siis Taanis on asi vastupidi. Sealsetes ülikoolides on õppejõud lihtsalt keegi, kes aeg-ajalt nõu annab ja kellega saab erialastel teemadel rääkida. Suure osa õppetööst moodustavad Taanis koolides hoopiski töötoad. See aga eeldab, et tudeng ise on maksimaalselt aktiivne ja kasutab kõiki pakutavaid võimalusi ära. Arvan, et mina Taani ülikoolis hakkama ei saaks, sest eelistan pigem struktureeritumat lähenemist. 




Omaette huvitav on ka Taani alkoholikultuur. Lahjat alkoholi saab osta alates 16. eluaastast, kanget alkoholi alates 18. eluaastast, AGA alkoholi tarbimine on lubatud sisuliselt alaealistelgi. Huvitav, kas see on riigijuhtide teadlik otsus? Kui on, siis oleks huvitav teada, millest selline otsus tingitud on. Põnev oli lugeda ka Taani toidukultuuri kohta. Autor kirjutas, et taanlased on toidu osas suhteliselt paindumatud. Näiteks võileivad - nende peale pannakse koos ainult kindlaid asju. Toitude osas tundus "mittetaanilik" karri lisamine igapäevatoitudesse. 

Nagu "Minu Goa" puhulgi hakkas mulle autori sõnakasutus esimestest lehekülgedest meeldima. Minu jaoks on see oluline, kuna hästi kirjutatud reisiraamat on see, mis võib mõjutada mind nt mõne riigi (või selle riigi vaatamisväärsuste) kohta rohkem ise edasi uurima või isegi sellesse riiki reisima. Kui olin "Minu Taani" läbi lugenud, tekkis tahtmine sinna kunagi reisile minna küll. Ehk õnnestub minulgi ühel heal päeval oma silmaga näha skulptuuri nimega Elia, mida autor kirjeldas niivõrd huvitavalt, et läksin kohe internetti, et seda monstrumit vähemalt läbi arvutiekraani näha.


Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!

Kui kaugele on üks naine nõus kättemaksu nimel minema?

"Hõbedased tiivad" on Faye-sarja teine osa, autoriks Camilla Läckberg, kelle sulest on ilmunud ka populaarne Fjällbacka-sari. Sarj...