Milleni võib viia pealtnäha tavaline podcasti salvestamine?

Lisa Jewell'i raamatutest olen varem lugenud "Tol ööl kui ta kadus" ning "Ja siis oli ta läinud". Mõlemad meeldisid ning otsustasin lugeda ka tema uusimat eesti keeles ilmunud romaani "Miski sellest pole tõsi", millest selles postituses muljetan.

Populaarse podcast'i juhi Alex Summer'i ning tagasihoidliku Josie Fair'i teed ristuvad kohalikus kõrtsais, kus mõlemad naised oma 45. sünnipäeva tähistavad. Paar päeva hiljem kohtuvad naised uuesti, sedapuhku Alex'i laste kooli juures. Josie usub, et tema lugu võiks olla heaks täienduseks Alex'i podcastile ning viimane nõustubki Josie'ga podcasti osa salvestama. Mida rohkem Josie enda lugu jutustab, seda rohkem saab selgeks, et ta varjab süngeid saladusi. Ühel päeval on Josie kadunud, kuid tema tegevuse tagajärjed on kohutavad.

Lisa Jewell'i romaanide puhul meeldib mulle see, et hoolimata loo küllaltki aeglasest tempost poetab ta siin-seal vihjeid, mis lugejat mõtlema panevad. Selle romaani puhul olid vihjed seotud Josie tütardega ning minus tekkis suur huvi teada saada, kas ja mis nendega juhtus. Ei saa salata - ka Josie ise oli parajalt kahtlustäratav ja judinaid tekitav tegelane. 

Ütleksin, et minu arvates oli see raamat "laineline" - oli kohti, mis olid väga huvitavad ning kohti, mis nii huvitavad ei olnud. Kuna loos oli palju pöördeid, siis suures plaanis oli lugu siiski pigem huvitav. Mulle meeldis ning soovitan lugeda, kuid tuleb arvestada, et romaani sisu on küllaltki häiriv.

Minu Herson - unes või ilmsi?

Raamatu "Minu Herson" autor Viktoria külastas koos teise Hersonist pärit kunstnikega  2022. a jaanuaris Tartut ning kahe linna vahel hakati tegema loomealast koostööd. Hersoni-poolseks kontaktiks jäi Viktoria. Kõik muutus 24. veebruaril 2022. Viktoria kirjutas pea iga päev e-maili sellest, kuidas tal läheb ning milline olukord linnas valitseb. Raul Oreškin tõkis need kirjad ning needsamad kirjad ongi "Minu Hersoni" kaante vahel. 

Sellest sõjast on meedias palju räägitud, kuid see raamat andis sõjale hoopis teise vaatenurga, sest lugesin, mida tunneb ja mõtleb inimene, kes ise päriselt sõja keskmes igapäevaeluga toime peab tulema. Siit raamatust saab lugeda ka mitmetest juhtumitest, mis meediasse jõudnud ei olegi. Mõned neist olid nii absurdsed, et vangutasin mitmel korral pead. 

Seda on ehk halb öelda, kuid minu jaoks oli inspireeriv lugeda, kuidas sõda autorit elule teisiti vaatama pani ning julgemaks muutis. Teisalt aga ei kujuta ma ette, kuidas see sõda inimese psüühikale mõjuda võib. Seda ei olegi võimalik tunda, kui ise sõja keskmes olema ei pea.

Viktoria elas okupeeritud Hersoniasseitse kuud. Lugedes oli aru saada, et ta on Ukraina tuleviku pärast mures, aga samas ka lootusrikas, et sõda ühel päeval lõpeb. Seda loodan minagi.

Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!

Salapärased mõrvad puhkusekruiisil

Raamatus "Surm Niilusel" tegutseb detektiiv Hercule Poirot, tahab korraks aja maha võtta ning minna lõbusõidule Niilusel. Sama plaan on ka rikkal abielunaisel Linnet Doylel. Linneti lugu võiks olla kui muinasjuut, kuid sellel on üks konks. Nimelt armus ta oma parima sõbranna kavaleri. Ka mees ei olnud esimesest silmapilgust Linneti suhtes ükskõikne. Mõistagi on sõprus naiste vahel nüüdseks läbi ning Jacqueline de Bellefort püüab noorpaari elu igal võimalikul moel ebamugavaks teha.

Peagi leiavad Linnet ja Jacqueline end samalt kruiisilt. Ka Poirot on sellele kruiisile minemas ning kuna Linnet on eelnevalt oma muret talle kurtnud aimab detektiiv, et ees ei oota teps mitte lõbus ja lõõgastav reis. Ei kulu kaua aega kuni aurikul leiavad aset mõrvad ning Poirot leiab end keset üpriski keerulist juhtumit, mis lahendamist vajab.

Raamatu esimesed peatükid tutvustavad raamatu tegelasi, kes kõik sellele kruiisile minemas on. Igaüks neist on mingil moel Linnetiga seotud ning igalühel neist on saladus(i), mida varjata. 

Tegu on teise romaaniga Agatha Christielt, mida lugenud olen ning pean tõdema, et tolleaegne stiil ja käitumismaneerid mulle meeldivad. Inimesed on väljapeetud ja viisakad (isegi need, keda elu hellitanud ei ole), teietavad rääkides jne. Raamatu sisututvustust lugedes tunduks ju üsna loogiline, kes mõrvar olla võib. Kuid olen nüüdseks vist juba nii palju krimiromaane lugenud, et välistasin tolle tegelase kahtlusaluste seast üsna kiirelt. Tegelikku süüdlast ma ära ei arvanudki. 

"Surm Niilusel" oli huvitav ja kaasa mõtlema panev romaan. Soovitan lugeda!

Teised Agtha Christie romaanid minu blogis:

"Ja ei jäänud teda ka"

Salapärane mõrv idufirmas

Romaani "Part lendab edasi" peategelane on Samuel Part (lugejatele on ta tuttav juba raamatust "Kus lendab part"). Temast on saanud vaneminspektor ning ta saab endale paariliseks tegusa ja nutika praktikandi Kevini.

Ühel päeval saavad nad väljakutse idufirmasse, kust leitakse surnukeha. Kuidas Kevin ja Samuel selle juhtumi lahendavad ning kes osutub süüdlaseks, saad huvi korral ise lugeda.

"Part lendab edasi" on minu arvates veel muhedam ja naljakam, kui oli autori eelmine romaan "Kus lendab part". Mulle meeldis just see, kuidas autor ühiskonnas aset leidvatest sündmustest läbi huumoriprisma kirjutas. Omaette huumorit pakkus ja Samueli ja Kevini vaheline suhe. Hästi tuli esile see, kuivõrd suur on generatsioonidevaheline erinevus alates kõnepruugist lõpetades tarbimisharjumuste ja eluviisidega. Seda raamatut lugedes sain nii mõnegi koha peal naerda. 

Soovitan ning isiklikult loeksin Samueli ja Kevini juhtumeid hea meelega veel.

Mõnikord nõuab koristamine ekstra põhjalikkust

Maria on koristaja. Tema klientideks on vanadaam Elsie, südamlik ja lahke Brian ning müstiline hr Balogan. Nende kõigi elus on mõni ebameeldiv inimene. Maria on väga hea koristaja. Tema käe alt läbi käinud pinnad on säravalt puhtad, ilma ühegi pleki ja tolmukübemeta. On ka pisitilluke võimalus, et peale Maria koristamist ei ole tema klientide eludes enam ka ebameeldivaid inimesi. 

Kui selle raamatu sisututvustust lugesin tundus see mulle väga sarnane Freida McFadden'i Koduabilise-sarja raamatutega. Kuna viimase sarja raamatud on mulle meeldinud, siis otsustasin lugeda ka Tina Baker'i "Puhasta mind patust".

Raamat on üles ehitatud nii, et peatükis Maria minevikust ja olevikust vahelduvad. See andis aimu miks oli ta oma klientide suhtes nii empaatiline ning miks oli tema jaoks oluline, et tema klientide eludes ei oleks ebameeldivaid inimesi. Ta aitab neil neist vabaneda küllaltki nutikalt. 

Kui võrrelda seda raamatut Freida McFadden'i koduabilise-sarjaga, siis ütleksin, et viimane meeldis mulle rohkem, kuna selles oli sutsu rohkem ootamatuid pöördeid. Tina Baker'i romaan seevastu oli pigem rahuliku ja mõtliku stiiliga. kuid öugedes oli pidevalt pinge õhus (eriti Elsie'ga seotud peatükkide puhul).

Kui algul tundus see raamat minu jaoks aeglasevõitu, siis mida rohkem lugesin, seda rohkem lugu avanes ja põnevus aina kasvas. Raamatu lõpp oli ootamatu ja meeldis mulle. Lõpp andis ka aimu, et ehk kirjutab autor Maria loole kunagi ka järje.  

Suur aitäh, Ühinenud Ajakirjad, raamatu eest!

Lohed ja ratsanikud ja maagia

Kui rääkida fantaasiakirjandusest, siis selle žanri raamatud mulle ülemäära palju lugemiseks kätte ei juhtu. Kui mõningad näited tuua, siis Harry Potteri sari ning Näljamängude sari on loetud, neist viimane meeldis mulle isegi tsipa rohkem.

Kui mõned ajad tagasi enda jaoks TikTok'i (ja sealsed raamatutega seotud kontod) avastasin, siis jäi mulle nii mõnestki videoklipist silma raamat pealkirjaga "Fourth Wing", mida päris palju kiideti. Uurisin veidi selle raamatu kohta ja mõtlesin, et sisu tundub huvitav. Kuid kuna ma ennast inglise keeles nii koduselt ei tunne, et fantaasiakirjandust lugeda, siis sinnapaika see jäi. Kuni ma nägin, et Helios kirjastus selle raamatu eesti keeles välja annab. Sel hetkel teadsin kohe, et soovin seda raamatut lugeda.

"Neljanda tiiva" tegevus toimub Basgiathi sõjakoolis. Peategelane Violet Sorrengail pidi astuma kirjutajate kvadranti ning elama rahulikku elu, ümbritsetuna raamatutest. See plaan aga ei olnud meeltmööda tema emale, kooli juhile, kelle jaoks oli ainuõige võimalus, et Violetist peab saama loheratsanik (nagu olid ka tema vend Brennan ja õde Mira). See plaan võib osutuda üsna keerukaks, kuna lohed lõastavad (ehk moodustavad n-ö paari) endaga neid, keda ise soovivad. Hapraid ja nõrku (nagu näiteks Violet) nad ei lõasta. Probleemiks on ka asjaolu, et kadette on rohkem, kui lõastamisvalmis lohesid, seega on kadetid valmis võitlema viimse veretilgani, et paremaid võimalusi saada. Violeti puhul lisandus sellesse võrrandisse ka asjaolu, et ta on oma ema tütar. 

Kõigi (ja iseenda) üllatuseks saab Violet koolis üsna hästi hakkama. Ja lisaks selle lõastavad ta kaks lohet - suur ja võimas Tairn ning pisike Andarna. Ajapikku hakkab Violet kahlustama, et kõik ei ole nii nagu talle räägitud on ning et kooli juhtkond varjab midagi kohutavat. 

Rääkides romaani peamistest tegelastest, siis Violet peategelasena mulle meeldis. Ta oli teadlik sellest, et on teistest füüsiliselt nõrgem, kuid samas olid tal omad tugevused, mida enda kaitseks ära kasutada. Samuti meeldis mulle julge ja südikas Rhiannon. Xadeni osas olid mul algul kahetised tunded, kuid raamatu lõpp muutis mu arvamust temast üsna palju. Peategelastest rääkides ei saa mainimata jätta lohesid. Mulle väga meeldis, millistena neid raamatus kirjeldati. Nad olid nagu omaette isiksused, soovide ja tujudega. Samuti lisas loole paraja annuse huumorit Violeti dialoogid Tairni ja Andarnaga. Niisamuti meeldis mulle Xadeni ja Violeti vaheline romantiline liin, mis muidu tõsise sisuga romaanile helgemaid noote lisas.

Fantaasiakirjanduse autorite puhul imetlen väga nende oskust luua täiesti teine, eraldi maailm ning Rebecca Yarros sai sellega suurepäraselt hakkama. Kiidan omalt poolt ka raamatu tõlkijat Tiina Randust, kelle head tõlget oli mõnus ja ladus lugeda.

Raamatut lugedes tundus, et see liigub oma loogilist rada pidi lõpuni. Aga nii see siiski ei olnud - kõige suurem üllatus peitis ennast päris raamatu lõpus. Saan täiesti aru, miks see romaan niivõrd populaarne on ning ootan suure huviga, millise põneva lugemiselamuse pakub sarja teine osa. Fantaasiakirjanduse huvilistel soovitan kindlasti seda raamatut lugeda!

Salapärased (ja kriminaalsed) juhtumid uhke mõisa suletud uste taga

Ajaloolise krimiromaani "Mõrv Enderley Hallis" tegevus toimub aastal 1933. Loo peategelane Kitty on saanud teada, et tema lähedal mõisas elavad ta sugulased. Et neid lähemalt tundma õppida otsustab Kitty mõneks ajaks oma sugulaste mõisa - Enderley Halli kolida.

Peagi leiavad mõisas aset kahtlased juhtumid. Lukustatud seifist kaovad olulised dokumendid ning üks mõisaelanikest leitakse surnuna. Peale teda leitakse veel ühe mõisaelaniku surnukeha. Kitty kutsub appi eradetektiiv Matthew Bryanti ning koos asuvad nad seda juhtumit uurima. 

Heale krimiromaanile omaselt on siin palju tegelasi ning seeläbi ka palju kahtlusaluseid. Kuna romaani tegevus toimub ühes mõisas, mis tähendab, et süüdlane on üks mõisas viibijaist, siis hakkas mu mõte kohe tööle ning proovisin mõistatada, kes kurjategija olla võiks.

Tegelaste käitumismaneerid ning riietumisstiil olid romaanis kujutatud küllaltki ajastutruult ning mõjusid usutavalt. Peaaegu kõik tegelased (mõne üksiku erandiga) olid sümpaatsed ja siirad. Hoidsin terve raamatu jooksul pöidlaid, et Kitty ja Matthew romaani lõpus kokku jääksid. Seda aga ei juhtunud ning puhtalt juba selle pärast loeksin huviga ka sarja järgmist osa, et teada saada, mis neist edasi saab.

Romaan oli huvitava sisuga, mõnusalt kirjutatud ja tõlgitud, kuid pean tunnistama, et lõpp oli minu jaoks kuidagi pisut kiirustades kirjutatud. Soovitan lugeda!