Olen siin blogis varasemalt kirjutanud, et reisikirjanduse puhul olen üsnagi valiv ja loen ainult nende riikide kohta, mis mind väga huvitavad. Siiski siiski - selles postituses murran seda iseendale antud lubadust. Kohe saate teada, miks.
India riigina mind eriti ei tõmba, kuid "Minu Goa" otsustasin läbi lugeda, sest raamatu autor Anne Vetik töötas sealses koerte varjupaigas. Ja kui on midagi, mis mulle siin ilmas VÄGA meeldib, siis on need koerad. Anne kirjutas neist vahvalt, justkui oleks tegu omaette isiksustega.
Autor kirjutas ka kohalikust toidust ja söögikohtadest. India toidud üldiselt mulle maitsevad ning nii oligi raamatut lugedes see "india vürtside lõhn" ninas ja mälusopis. Raamatus kirjutati ühest rannal asuvast söögikohast nimega Toiduplaneet. Muuhulgas pakuti seal singirulle* garam masalaga.
Enne "Minu Goa" lugemist olin üsna kindel, et Indiasse mina küll ei reisi. Ei teagi miks, kuid see riik lihtsalt ei tõmmanud mind. Olles aga selle raamatu läbi lugenud - kes teab. Ehk kohtate mindki mõnes maailma lennujaamas oma lendu Indiasse ootamas.
Mis mulle veel selle raamatu juures meeldis, oli autori mõnus ja ladus kirjutamisstiil.
Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!
* Siinkohal ei saa mainimata jätta, et singirullid on üks minu abikaasa lemmiktoit. Miskipärast aga ei olnud ta just ülemäära vaimustuses, kui pakkusin, et järgmisel korral neid ka ise garam masala maitsega teha..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar