kolmapäev, 13. jaanuar 2021

Õpilase ja õpetaja ebatavalisest suhtest

Põhikoolis tuli ühe erakooli esindaja Vanessale ja tema klassikaaslastele tutvustama erakooli Browick. Vanessa satub koolist vaimustusse ning veenab vanemaid, et nad lubaksid tal sinna õppima asuda. Nagu kooliaasta algul ikka toimub aktus ja peetakse kõnesid. Aktusel märkab Vanessa esimest korda Jacob Strane'i, kellest saab tema kirjanduse õpetaja. 

Õppetöövälise tegevusena otsustab Vanessa astuda loovkirjutajate klubisse, mida juhendab samuti Strane. Sestpeale muutub nende suhtlus tihedamaks ja isiklikumaks. Mees teeb Vanessale komplimente ja flirdib tüdrukuga. Vanessa on küll rohkem täiskasvanulik, kui tema eakaaslased, kuid minu arvates ei suuda ta Strane'i siiski lõpuni mõista. 

Täiskasvanuna töötab Vanessa ühes hotellis ning käib teraapias. Ahistamissüüdistuste laines jõuab kätte Strane'i kord. Üks tema õpilastest, Taylor, süüdistab meest seksuaalses väärkohtlemises. Taylor otsib kontakti ka Vanessaga. Isegi täiskasvanuna tunneb Vanessa Strane'i pärast siiralt muret, kuid paratamatult tekivad temas kahtlused. Kas tema suhe Strane'ga oli ikka selline nagu ta teismeeas arvas seda olevat? Või oli ka temaga juhtunu midagi hoopis tõsisemat? 



Uhh.. selle raamatu kirjeldamiseks jääb mul isegi sõnu puudu. Autor on teinud head tööd ning oli keeruline lõpuni mõista, kas Strane oli süüdi, kuna tal tekkisid õpilase vastu tunded? Teisalt aga - kas Strane'i tunded olid ehtsad? Tundus, et olid, kuid samas käitus ta vahel nii nagu armastav mees käituma ei peaks. Samas tuleb seda lugu vaadata ka Vanessa poolelt. Kas ta püüdis mehe salakavalalt oma võrku? Või olid tema tunded tõepoolest nii siirad nagu on aimata neist peatükkidest, mis räägivad tema täiskasvanueast?

"Minu sünge Vanessa" on väga realistlik ning lugedes tekkis kohati ebameeldiv tunne. See oli sisu poolest  kahtlemata üks raskemaid raamatuid, mida lugenud olen. Mind paelus selle loo ülesehitus - oli huvitav lugeda, kuidas noor naine oma teismeeale tagasi vaatab ning seda analüüsib. Soovitan neile, keda ei häiri selle raamatu teema - õpilase ja õpetaja vaheline suhe - ning keda ei häiri raamatute puhul hirmutavalt realistlik sisu.


Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!


teisipäev, 5. jaanuar 2021

Veri on paksem kui vesi

Raamatu keskmes on õed Ayoola ja Korede. Ühel õhtul, vahetult enne seda kui Korede õhtusööki sööma hakkas, sai ta telefonikõne Ayoolalt. Ta juba teadis, mida teha, sest selline kõne õelt ei tulnud teps mitte esimest korda. Korede töötab haiglas õena ning on salaja armunud oma kolleegi. Kuna Korede tunneb end üksikuna, meeldib talle käia rääkimas ühe koomapatsiendiga. Ta räägib mehele kõige salajasemaid asju, sealhulgas ka oma õe tegudest ja enda osast neis. 

Ayoola satub ühel päeval Korede töö juurde ning otse loomulikult märkab ta seal Korede kolleegi. Jep, seda kolleegi, kellesse Korede ise salamisi armunud on. Siis hakkab Koredel kolleegi pärast hirm. Ja siis ärkab üles patsient, kellele Korede on rääkinud kõige salajasemaid asju...



Nagu vahel kipub õdede vahel hõõrumine olema, nii oli see ka Korede ja Ayoola vahel. Korede on alati Ayoolat endast ilusamaks pidanud. Õde on saanud praktiliselt kõik tänu oma välimusele, samal ajal on Korede pidanud väga palju vaeva nägema. Mina isiklikult oleksin tahtnud Koredega kohati rääkida, sest minu arvates oli ta liialt Ayoola mõju all. Nii kui õde helistas, et on jamasse sattunud asus ta koheselt Ayoolat aitama. Mitte ükski kord ei öelnud ta õele, et tegelegu too nüüd ise oma probleemidega. Ühest küljest on see muidugi arusaadav, et Korede hoolib oma õest ning tahab teda jamadest säästa, teisest küljest aga puudus Ayoolal igasugune vastutustunne oma tegude ees. 

"Minu õde, sarimõrvar" oli minu selle aasta esimene läbi loetud raamat ning ühtlasi esimene Aafrika kirjaniku romaan, mida lugenud olen. See oli omamoodi huvitav kogemus, sest lugedes võis aafrikalikku kõnemaneeri läbi raamatulehtede lausa tunda. Lisaks oli raamatu lõppu lisatud joruba keele väljendite seletav sõnastik, mis andis tõlkijale võimaluse jätta teatud väljendid teksti sisse ning nende tähenduse saab lugeja raamatu lõpust teada. Arvan, et ka see aitas kaasa sellele, et sain lugedes otseselt aru, et tegemist on aafrika autori romaaniga. 

Kokkuvõtteks ütlen, et "Minu õde, sarimõrvar" oli omamoodi lugemine, mõnusalt põnev, aga samas ka mõnusalt lihtne lugemine. Soovitan!



Tuntud elustiiliblogija salapärane surm

Šikk ja noobel Hotel Grand Stockholmis. Ühest selle hotelli sviidist leitakse mõrvatuna kuulus elustiiliblogija Coco. Seda hakkab uurima Mal...