Kas koolitüdruk suudab lahendada aastatetaguse mõrva?

"Hea tüdruku mõrvaraamatu" tegevus toimub väikeses linnas nimega Little Kilton. Viis aastat tagasi tapeti koolitüdruk Andie Bell. Linnaelanikud ja politsei oli veendunud, et selle kuriteo pani toime Sal Singh. Kuid on üks tüdruk, kes ei ole selles nii kindel - Pippa Fitz-Amobi. Ta valib selle juhtumi oma koolilõpu uurimistööks ning kui ta loosse süveneb ja asja uurima hakkab, tulevad ilmsiks nii mõnedki saladused. Kas Sal'i süüdistati põhjuseta? Kas võib olla, et Andie tegelik tapja jäi toona hoopiski tabamata?

See raamat äratas minus nostalgilised tunded, sest olen oma elu jooksul nii mõnegi referaadi ja uurimistöö kirjutanud. Tõsi, minu tööde teemad olid märksa leebemad kui Pippa töö teema. Pippa peategelasena oli minu jaoks sümpaatne - ta oli hoolikas ja põhjalik ning soovis iga hinna eest tõestada seda, mida ise uskus. Seda, et Sal oli tegelikult alusetult süüdi mõistetud. Raamatus vahelduvad peatükid Pippa elust ja Andie juhtumi uurimisest ning uurimistöö raportid. Mida rohkem Pippa seda saladusi täis juhtumit uurib, seda enam tuleb ilmsiks, et Andie ei olnud sugugi nii hea inimene, tal oli ka varjatud pool. Ta oli valmis pea kõigeks, et oma tahtmist saada ning ei hoolinud sellest, kui keegi seeläbi haiget sai. 

Lugema hakates tundus mulle, et selles raamatus on tegelasi veidi liiga palju ning oli raske järge pidada kes on kes. Ka sündmusi oli raamatus üsna palju. Kuid mida rohkem lugesin, seda rohkem see lugu mind endaga kaasa haaras ning siis oli seda juba päris raske käest panna, sest tahtsin väga teada, mis edasi saab. Romaani lõppu ning seda, mis Andiega tegelikult juhtus ja kes ta tegelikult tappis ma ära ei arvanudki. 

"Hea tüdruku mõrvaraamat" jäi mulle esmalt silma sotsiaalmeedias, kus seda päris palju kiideti ning kui nägin, et see ka eesti keeles ilmub, siis teadsin, et soovin seda kindlasti lugeda. Mu ootused olid kõrged ning ma ei pidanud pettuma. See raamat oli üheaegselt nii lihtsasti loetav noorteromaan kui ka põnevust pakkuv krimimüsteerium. Tean, et Holly Jackson on sellele romaanile juba ka kaks järge kirjutanud ning kindlasti kavatsen ka neid lugeda. Lisaks ootan huviga ka sarja, mis "Hea tüdruku mõrvaraamatu" alusel tehakse. Usun, et see oli ka üks minu selle aasta paremaid lugemiselamusi, mida kindlasti lugeda soovitan! 

Suur tänu kirjastusele Tänapäev selle raamatu eest!

Suurest linnast väiksesse

Selles postituses kirjutan Merilin Paas-Loeza noorteromaanist "Mida silmad ei näe", mis pälvis kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse 2020. aasta noorteromaanivõistlusel ühe kahest välja antud III kohast.

Loo keskmes on Hanneli, andekas ja lootustandev pianist, kes saab ühel päeval korraga kaks uudist. Ta võidab oma klaverimängu oskustega konkursi, kuid tema ema saab avariis surma. Peale seda otsustab Hanneli isa võtta vastu direktori koha väikeses Tuhakõrve gümnaasiumis ning Hanneli kolib koos isaga Tuhakõrvele elama. 

Romaani kõrvalliini keskmes on Agnes, noor tüdruk Tuhakõrvelt. Agnes tuleb hoopis teistest oludest, kui Hanneli. Tüdruku õlul lasub suur vastutus - näiteks peab ta endale söögi ostmiseks ise raha teenima ja jälgima, et arved õigeaegselt makstud saaks. Seda seepärast, et tema ema on alkohoolik. Agnesel ei ole just palju sõpru ning klassikaaslased kiusavad teda. Temas tekib lootus sõprusele, kuna Hanneli istub enamikes tundides Agnese kõrvale ja astub vastu ka tema kiusajatele.

Tuhakõrve on tavaline Eesti väikelinn, mille peamine elu keerleb ümber linnakese keskväljaku. Kohalikud noored kogunevad vabal ajal ja hängivad niisama. Hanneli kui Tallinnast pärit tüdruku jaoks oli selline elukoha muutus kahtlemata suur. Kas või juba seepärast, et kogukonnas kujunenud reeglid ja arusaamad on väikelinnas hoopis teistsugused. Samuti pakub suurlinn teatavas mõttes anonüümsust, väikelinnas teavad kõik inimesed kõiki. Eriti hästi teatakse kõike muidugi uute elanike kohta. Suur- ja väikelinna vahe tuli selles romaanis hästi välja. 

Mulle ei meeldinud see, et autor kujutas Agnese ema liiga robustselt ja halvasti. Ma ei väida muidugi, et selliseid ema-tütre suhteid ei eksisteeriks, kuid Agnese ema oli kujutatud pisut liiga halva emana. Kuigi, raamatu lõpus, kui sündmused võtsid kaunis kriminaalse pöörde, toimus muutus ka Agnese emas. 

Kokkuvõtteks ütleksin, et tegu oli mõnusalt lihtsa ja ladusalt kirjutatud noorteromaaniga. Soovitan, kui otsid lugemiseks üht mõnusat noorteromaani.

 

Üks mõnusalt põnev noorteromaan

Selles postituses kirjutan Liina Vagula romaanist "Täiusliku elu hind", mis märgiti ära kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse 2020. aasta noorteromaanivõistlusel.

Loo keskmes on Carolin, pealtnäha ideaalset elu elav tüdruk. Koos Marge, Jaanika ja Sillega on nad kooli populaarseimad tüdrukud ning tal on poiss-sõber Kaspar. Tema vanemad teevad edukat karjääri ning Carolinil ei ole millestki puudus.

Ühel hetkel ärkab Carolin enda jaoks tundmatus toas. Tuba lähemalt uurides saab talle selgeks, et uks on kindlalt lukus. See pole aga kõik - toas olevad voodi, kirjutuslaud ja kapp on põranda külge kinnitatud. Kui enne oli Carolin lihtsalt segaduses, siis nüüd tõstab temas pead hirm, sest ta saab aru, et ta on röövitud ning keegi on selle toa spetsiaalselt tema jaoks ette valmistanud. 

Salapärane võõras jätab Carolinile vihjeid - näiteks pildi Carolinist koos sõbrannadega, samuti väljavõtte sõbrannade omavahelisest vestlusest. Kuid kas nad ikka on nii toetavad ja hoolivad, kui sõbrannad olema peaksid? 

See romaan on kirjutatud erinevate tegelaste silme läbi. Pikapeale ujuvad pinnale nii mõnedki saladused, mis puudutavad Carolini väga tihedalt. Võiks lausa öelda, et vahepeal läks neid minu maitse jaoks isegi natuke paljuks. Olles raamatuga umbes poole peal liigutab autor ka mõned pusletükid paika ning saab selgeks, et Carolin on oma röövijaga rohkem seotud, kui ta algul arvas.

"Täiusliku elu hind" on huvitav segu noorteromaanist ja põnevikust. Lool oli minu maitse jaoks veidi järsk lõpp, teisalt oli see konkreetne ning ei jätnud lahtisi otsi. See romaan puudutab üht minu arvates väga olulist teemat - koolikiusamist, mida igaüks meist saab takistada. Kas või sellega, et ei räägi teiste inimeste kohta halba, teadmata nende tausta või muid muresid. Soovitan, kui Sulle meeldivad põneviku sugemetega noorteromaanid.

Zidane'i kaks elu – läbilõige meie ajastu ühe parima, kuid vastuolulisema jalgpalligeeniuse elust ja karjäärist

Minu viimasest postitusest siinses raamatublogis on möödas juba päris pikk aeg, seega on jällegi aeg tulla välja postitusega, mis on siinsest tavapärasest sisust mõnevõrra erinev. Kui vaadata kalendritesse siis paremat aega kui 11.06 on selle raamatu tutvustamiseks raske leida. Nimelt algavad täna jalgpalli Euroopa Meistrivõistlused, mis tegelikult reedavadki selle raamatu nimikangelase tausta.

Põhilugejad on kindlasti märganud, et püüan oma külalispostitustes lisaks raamatu enda sisule kirjeldada ka oma emotsioone, mida üks või teine teema minus esile toovad või mida minu elus tähendavad. Jalgpall on kindlasti üheks selliseks valdkonnaks, mis on minuga kaasa käinud päris pikka aega. Olen teadlikult jälginud jalgpalli ca 25 aastat ehk päris poisikesest saadik ning ühed võimsamad emotsioonid on just seotud selle suurepärase spordialaga. Ka käesoleva raamatu kangelane on üks esimesi jalgpallistaare, kelle olemasolu ma juba üsna noore vutisõbrana teadvustasin. Loomulikult räägin ma Prantsusmaa kangelasest ning meie aja ühest parimast jalgpalligeeniusest – Zinedine Zidane'ist. Milline on tema kujunemine Alžeeria immigrandi järeltulijana ülemaailmseks vutitäheks – seda püüan järgnevate ridade kaudu teieni tuua.

Olles teadlik tema Alžeeria juurtest oli minu jaoks põnev lugeda, kuidas ta Prantsusmaale sattus. Nimelt tuli tema isa tuli esmalt 1950ndatel üksinda Prantsusmaale, et ehitusel leiba teenida ning seejärel lõi selles riigis pere. Zidane, keda nooruses kutsuti hoopis tema keskmise nime järgi Yazidiks, oli pere noorim laps. Tema karjäär hakkas nii nagu enamikel professionaalsetel jalgpalluritel – esmalt hoovijalgpall ja siis juba päris trenni ning sealt edasi jäi ta silma olulistele funktsionäridele. Tema esimeseks profimeeskonnaks sai Cannese meeskond, kes mängis Prantsusmaa meistriliigas – sinna jäi ta lausa neljaks hooajaks. Pärast klubi langemist esiliigasse siirdus ta Bordeauxi meeskonda. Kuigi ta jäi silma juba Cannese meeskonnas, viis klubivahetus ta juba Prantsusmaa parimate jalgpallurite hulka. Sellesse aega jäid tema koondisedebüüt, abiellumine ning esiklapse sünd. Oma natuurilt oli Zidane pigem tagasihoidlik ja ei soovinud end väga esile tõsta. Kõige tipuks sai temast 1996. aasta parim Prantsusmaa liiga jalgpallur. Kui minna ajateljel edasi, siis on järgmine peatuspaik Juventuse meeskond Itaalias – taustainfoks ütlen ära, et Itaalia tippklubid ja Itaalia liiga oli 90ndatel jalgpalli kõige kõrgem tipp. Seal soovisid kõik mängida ning sealsed klubid jagasid tihti ka Euroopa klubijalgpalli kõrgemad auhinnad. Kuigi Itaalia meistritiitleid tuli rohkem kui üks ei õnnestunud Zidanel paraku Euroopa Meistrite Liigat võita – kahel aastal järjest jõuti finaali, kuid nii Dortmundi Borussial kui ka järgmisel peatuspaigal (Real Madrid) olid teised plaanid.

Õnneks olid Zidane'il koondisega hoopis positiivsemad ajad – 1998. aasta maailmameistritiitel ning 2000. aasta lisaajavõit Itaalia üle EM-il viisid nii koondise kui ka selle suurima tähe suure hooga jalgpallimaailma vägevamate hulka. Mäletan väga hästi veel seda juulikuu õhtut 21 aastat tagasi, kui Prantsusmaal õnnestus alles lisaminutitel viigistada ning hiljem ka lisaajal võita. Kuigi ma pole kunagi olnud suur Prantsusmaa fänn, oli nende triumfe väga võimas vaadata.

Zidane'i karjääri lõpusirge viis ta Real Madridi - meeskond mida teavad enamikud jalgpalliga kokku puutunud inimesed. Maailma üks tituleeritumaid ja legendaarsemaid meeskondi oli 21. sajandi alguses enda koosseisu meelitanud lisaks Zidane'ile ka Luis Figo (Portugal), David Beckham'i (Inglismaa), Ronaldo (Brasiilia) ja palju teisi maailma tolleaegseid tippe. Siiski õnnestus neil kamba peale võtta ainult üks Meistrite Liiga võit – kuid see võiduvärav, mille Zidane lõi jääb mulle ilmselt eluks ajaks meelde. Kui kellelegi huvi, siis vaadake Youtubest järgi . Tõeline meistriteos. Siia klubisse jääb Zidane oma karjääri lõpuni.

Koondisega elab jalgpallilegend üle mitmeid pettumisi (2002 MM ja 2004 EM), mis panevad ta aastaks ajaks isegi koondisekarjääriga lõpparvet tegema. Siiski on Zidane tagasi 2006. aasta MM-iks, mis oli Prantsusmaa uus tõus. Zidane'i võimsa mänguga jõuti lõpuks finaali välja, kus oli vastas jällegi Itaalia. Seekord sai Itaalia oma tahtmise ning lisaks nende neljandale maailmameistritiitlile jäi finaali ilmestama Zidane peahoop Itaalia kaitsjale Marco Materazzile ning sellele järgnenud punane kaart. See intsident jäigi paraku legendaarse Prantsusmaa jalgpallistaari viimaseks liigutuseks tegevmängijana. Tiitlitega pärjatud karjäär lõppes 2006. aastal. Kas see oli lõpp?

Vale vastus! See oli alles algus teiseks vaatuseks. Pärast karjääri lõppu alustas Zidane erinevatel ametikohtadel Real Madridis, jõudes 2011. aastal klubi spordidirektori positsioonile. 2014. aastat sai temast reservide treener ning 2016. aastal võttis Zidane üle põhimeeskonna peatreeneri rolli. Selle nelja aasta jooksul (vahepeal oli ka aastane paus) võitis Zidane lausa kolm Meistrite Liiga tiitlit ning viis meeskonna tihedas konkuretsis kaks korda La Liga meistriks. Lühikese ajaga õnnestus tal saavutada seda, mida enamikel tipptreeneritel kogu karjääri jooksul teha ei õnnestu. Kindlasti oli oma osa ka väga tugevas meeskonnas, mida vedasid kaptenina Hispaania kaitsetugisammas Sergio Ramos ning universaalne ründestaar Cristiano Ronaldo, keda peetakse koos argentiinlase Lionel Messiga läbi aegade parimateks jalgpalluriteks.

Kokkuvõtteks võin öelda, et Zidane on minu jaoks olnud kindlasti just jalgpallitarkuse ning geniaalsuse väljendaja. Oma natuurilt pigem tagasihoidlik kuid samas mängu piisava distsipliiniga juhtinud Zidane'i karjäär on nii mängijana kui ka hiljem treenerina olnud väga edukas. Pole paha saavutus ühe Alžeeria immigrandi poja kohta või mis?

Suured tänud kõigile, kes viitsisid selle pika postituse läbi lugeda – minge ja nautige jalgpalli EM-i. Võib-olla sirgub juba täna algavast EM-lt järgmine jalgpalligeenius? Ei või kunagi teada . Tänud ka Raamatugurmaanile, kes mind taaskord oma blogisse laskis.

Taaslugemiseni ning aitäh kirjastusele Tänapäev selle raamatu eest!

Noorteromaan sellest, miks ei ole hea oma muredega üksi jääda

Aeg-ajalt meeldib mulle krimkade-põnevike vahepeale lugeda ka noorteromaane. Sestap hoian alati silma peal Tänapäeva kirjastuse noorteromaani konkursi töödel ning loen need pea alati läbi. Seekordses postituses tuleb juttu noorteromaanist "Lihtsalt ära jää üksi", mis saavutas kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse 2020. aasta noorteromaanivõistlusel II koha. Romaani autor on Kaia Raudsepp.

Lydia satub teel sõbranna juures koju vägistamise ohvriks. See pöörab tüdruku senise turvalise maailma pea peale ning ta pingutab, et oma perekonda ja sõbrannasid mitte muretsema panna. Lydial on keeruline jätkata tavapärast noore neiu elu, näiteks suhelda poisiga, kes talle pikka aega meeldinud on. Tüdruk püüab kõigest väest juhtunust üle saada kasutades selleks erinevaid viise. 

Esimesena räägib Lydia juhtunust naabripoisile Lucasele, kellega koos julgeb tüdruk olla tema ise, varjamata oma tundeid ja emotsioone. Lucase ja Lydia vahelised tunded on tuntavad isegi läbi raamatulehtede, kuid Lydiaga juhtunu on justkui nähtamatu müür nende vahel. 

Seejärel võtab Lydia julguse kokku ning räägib ka oma pere ja sõbrannadega. Arusaadavalt on kõik juhtunust teada saades šokis ja imestavad, et Lydia seda nende eest nii kaua varjas. Teatud mõttes tundis Lydia peale mure jagamist kergendust - sellise koorma kandmine ei saa kerge olla. Algul tekitas minus ebameeldivust Lydia sõbranna Sandra suhtumine, kui too ütles, et Lydia peaks juhtunust lihtsalt üle saama. Kuid sellel on omad põhjused, miks ei ole  Sandra pooltki nii kaastundlik, kui Lydia teised sõbrannad Teesi ja Mona. 

Mulle meeldis, et tegu oli tavapärasest mõnevõrra tõsisema noorteromaaniga. See haaras mind alates esimesest leheküljest ning elasin Lydiale kaasa. Sedavõrd raske teema puhul on raske peategelase tundeid mõista, kuid selles osas kiidan autorit, sest hea sõnakasutus annab üsna hästi edasi Lydia mõtteid ja tundeid. Romaani lõpp oli aga õnnelik ning seda ju ühelt noorteromaanilt oodata võibki. Samuti meeldis mulle, et lõpp oli konkreetne, sest lahtisi otsi ei oleks ma sellise sisuga romaani puhul eelistanud. Soovitan lugeda, sest autori sõnakasutus on lihtsalt seda väärt! Kuid ole hoiatatud - selle noorteromaani teema on tõepoolest raske.

Kui lihtne oleks elada kellegi teisena?

Claire. Tuntud filantroobi Rory Cook'i abikaasa. Nende abielu on pealtnäha ideaalne, kuid mis toimub siis, kui nad järjekordselt heategevusürituselt koju naasevad ning ukse enda selja taga sulgevad?

Eva. Keerulise elusaatusega naine, kes on oma elus teinud nii mõnegi valiku, mis on pannud naise mitmel korral keerulistesse olukordadesse.

Mis juhtub, kui need naised JFK lennujaamas juhuslikult kohtuvad ning otsustavad identiteedid vahetada? Kas see kohtumine on ikka juhuslik või on mängus kellegi kuri käsi? Claire lendab Eva asemel Oaklandi ning saab teada tõe naise kohta. Kui palju sellest, mida Eva talle lennujaamas rääkis tõsi on? Kas naine üldse rääkis talle tõtt? 

Siinkohal ma rohkem romaani "Viimane lend" sisust väga palju ei kirjutakski, kuna seda on peaaegu võimatu teha nii, et ka Sinul jääks lugedes avastamisrõõmu ja põnevust samapalju, kui oli seda minul. Romaani keskne tegelane on Claire ning lugu on jutustatud tema silme läbi. Lugeja saab teada miks ta oma abikaasa juurest põgeneda tahab, millise hämmastava detailsusega ta seda planeerib ning kuidas ta lõpuks Eva asemel Oaklandis maandub. Eva tausta selgitavad lugejale peatükid, mis on temast kirjutatud enne seda, kui ta Claire'i asemel Puerto Rico lennule otsustas minna. 

Selles loos oli palju niidiotsi, mis romaani lõpus omavahel kenasti põimusid. Olles raamatuga umbestäpselt poole peal arvasin, et tean, kuidas lugu lõpeb, kuid autor suutis mind VÄGA üllatada. See oli ka üks vähestest romaanidest, mida lugedes tundsin end nagu noateral ja hoidsin Clare'le pöialt ning lootsin, et ta plaan õnnestub. Kas õnnestus? Seda siinkohal ei ütlekski, vaid suunaksin Sind lähimasse raamatukokku/-poodi selle raamatu jahile - kui oled vähegi põnevike austaja, siis selle romaani lugemist minu arvates kahetsema kindlasti ei pea.

Veri on paksem kui vesi

Raamatu keskmes on õed Ayoola ja Korede. Ühel õhtul, vahetult enne seda kui Korede õhtusööki sööma hakkas, sai ta telefonikõne Ayoolalt. Ta juba teadis, mida teha, sest selline kõne õelt ei tulnud teps mitte esimest korda. Korede töötab haiglas õena ning on salaja armunud oma kolleegi. Kuna Korede tunneb end üksikuna, meeldib talle käia rääkimas ühe koomapatsiendiga. Ta räägib mehele kõige salajasemaid asju, sealhulgas ka oma õe tegudest ja enda osast neis. 

Ayoola satub ühel päeval Korede töö juurde ning otse loomulikult märkab ta seal Korede kolleegi. Jep, seda kolleegi, kellesse Korede ise salamisi armunud on. Siis hakkab Koredel kolleegi pärast hirm. Ja siis ärkab üles patsient, kellele Korede on rääkinud kõige salajasemaid asju...

Nagu vahel kipub õdede vahel hõõrumine olema, nii oli see ka Korede ja Ayoola vahel. Korede on alati Ayoolat endast ilusamaks pidanud. Õde on saanud praktiliselt kõik tänu oma välimusele, samal ajal on Korede pidanud väga palju vaeva nägema. Mina isiklikult oleksin tahtnud Koredega kohati rääkida, sest minu arvates oli ta liialt Ayoola mõju all. Nii kui õde helistas, et on jamasse sattunud asus ta koheselt Ayoolat aitama. Mitte ükski kord ei öelnud ta õele, et tegelegu too nüüd ise oma probleemidega. Ühest küljest on see muidugi arusaadav, et Korede hoolib oma õest ning tahab teda jamadest säästa, teisest küljest aga puudus Ayoolal igasugune vastutustunne oma tegude ees. 

"Minu õde, sarimõrvar" oli minu selle aasta esimene läbi loetud raamat ning ühtlasi esimene Aafrika kirjaniku romaan, mida lugenud olen. See oli omamoodi huvitav kogemus, sest lugedes võis aafrikalikku kõnemaneeri läbi raamatulehtede lausa tunda. Lisaks oli raamatu lõppu lisatud joruba keele väljendite seletav sõnastik, mis andis tõlkijale võimaluse jätta teatud väljendid teksti sisse ning nende tähenduse saab lugeja raamatu lõpust teada. Arvan, et ka see aitas kaasa sellele, et sain lugedes otseselt aru, et tegemist on aafrika autori romaaniga. 

Kokkuvõtteks ütlen, et "Minu õde, sarimõrvar" oli omamoodi lugemine, mõnusalt põnev, aga samas ka mõnusalt lihtne lugemine. Soovitan!

Miks on hea hoida sotsiaalmeedia kontod privaatsena?

Üks tavaline raamatupood New Yorgis. Tavapärasele külastajale tundub leti taga askeldav Joe täiesti tavalise müüjana. Ühel päeval astub poodi sisse noor üliõpilane Guinevere Beck. Kena tütarlaps jääb Joe'le otsekohe silma ning kui tüdruk oma ostude eest tasumiseks krediitkaarti kasutab, saab Joe sealt tema nime teada. Olles Guineverest endiselt sisse võetud teeb ta seda, mida tänapäevasel infoajastul ikka - ta googeldab tüdruku nime. 

Kuna Beck'i (nii kutsuvad teda sõbrad) sotsiaalmeedia kontod on kõik avalikud, saab Joe kiiresti teada, kus Beck elab, kus vaba aega veedab, kes on ta sõbrad ja nii edasi. "Juhuslikult" satub Joe alati sinna, kus on Beck ning peatselt on ta tüdruku elu üle kontrolli haaranud. Joe on veendunud, et nad on teineteisele loodud. Ta on selles lausa nii veendunud, et ei kõhkle tegemast kõige hullemaid asju. Sest ta usub, et Beck'ist ja temast peab saama paar.

Arvan, et nii mõnigi teist on vaadanud Netflixist sarja "You", nii ka mina. Esimese hooaja vaatasin ära väga kiiresti, sest sisu oli väga haarav. Ühel päeval sattusin raamatupoodi ning nägin seal Caroline Kepnes'i samanimelist romaani ning teadsin, et tahan seda kindlasti lugeda. Nüüd mul see võimalus avaneski ning esmapilgul ei oskagi öelda, kumb versioon mulle rohkem meeldis. 

"Tänu" sellele, et sarja juba vaadanud olin, teadsin, mis sündmused raamatus aset leiavad ja selles osas üllatusi ei olnud. Teisest küljest pakkus raamat jällegi sügavamat sissevaadet Joe mõttemaailma ja oli võimalus teada saada, kui detailselt ta kõike planeeris. Ausalt öeldes oli see raamat ühteaegu nii hirmutav kui ka silmi avav. Hirmutav selle polest, et tõepoolest ei ole kunagi võimalik teada, kes ja milliste kavatsustega Sinu sotsiaalmeedia kontosid vaatab-jälgib, silmi avav selle poolest, et inimesed jagavad enhda sotsiaalmeedia kontodel niivõrd palju isiklikku infot, mis tegelikkuses oleks hea ainult enda (ja/või lähedaste) teada jätta. 

Kohati läks Joe oma tegudega minu jaoks ikka täiesti üle piiri, eriti, mis puudutab romaani lõppu. Juba sarja vaadates tundus see minu jaoks päris hullumeelne ning raamat võimendas seda veelgi enam. Tean aga, et romaani autor Caroline Kepnes on sellele kirjutanud ka järje, mida kindlasti lugeda tahan.

Soovitan seda raamatut, kui soovid teada, kuidas psühhopaadi mõttemaailm töötab. Ole aga valmis selleks, et peale selle raamatu lugemist tahad kõik oma sotsiaalmeedia kontod privaatseks panna. 

Suur tänu kirjastusele Tänapäev selle raamatu eest!