Ilus, aga sünge romaan - "Ilusad tüdrukud"

Seekordses postituses tuleb juttu ühest süngest põnevikust pealkirjaga "Ilusad tüdrukud", autoriks Karin Slaughter.

Ühes Ameerika linnakeses läheb kaduma viieliikmelise pere üks kolmest tütrest, Julia. Politsei küll otsib teda, kuid tulutult ning peatselt otsingud lõpetatakse, sest politsei arvamuse kohaselt jooksis ta ise kodunt ära. Tüdruku pere aga seda ei usu ning nad otsivad teda omal käel edasi, pöördudes haiglate, teiste osariikide politseijaoskondade ning isegi eradetektiivi ja selgeltnägijate poole. Otsingud on aga tulemusteta ning tüdruku vanemad lahutavad. Ema tahab eluga edasi liikuda, kuid isa klammerdub tütre mälestuse külge.

Aastaid hiljem on üks tütardest, Claire, end edukalt üles töötanud ning elab koos abikaasa Pauliga. Ühel õhtul, kui nad Pauliga restoranist koju lähevad, tungitakse neile kallale ning mees sureb. Tema õe Lydia elu ei ole pooltki nii glamuurne. Ta elab koos tütrega tavalist keskklassi elu ning elab tütre isast eraldi. Mis võiks aga olla ühendav lüli nende kahe sündmuse vahel? Claire ja Lydia, kes ei ole teineteisega aastaid suhelnud, on sõlminud vaherahu, et saada selgust.

Romaani peatükid on kirjutatud vaheldumisi tänapäeval ja minevikus aset leidnud sündmustega. Tempo on küllaltki kiire ning teema põnev, seega vähemalt minul läks selle lugemine üsna kiirelt. Põnev oli lugeda, kuidas aastaid tagasi tülli läinud õed nüüd koos minevikusaladustele jälile püüavad saada ning seeläbi ka ära lepivad. Teisalt oli selles romaanis ka depressiivseid noote, mis tulid eriti esile peatükkides, mis olid kirjutatud minevikust, läbi Julia isa silmade.
Mis minu jaoks oli väga, ikka VÄGA ootamatu ja üllatav oli see, kuidas need sündmused omavahel seotud olid. Romaani lõpp mulle meeldis, sest see tõi perekonnale kauaigatsetud rahu. Seda ma raamatu vältel lausa ootasin, millal peret aastaid rõhunud minevikusündmus laheneks.

Olen lugenud ka autori eelmist eesti keeles ilmunud romaani "Hea tütar", kuid mulle meeldis "Ilusad tüdrukud" rohkem, see haaras mind kuidagi rohkem kaasa.
"Ilusad tüdrukud" oli põnev romaan, kuid minu jaoks oli see veidi ... tumedates toonides. Soovitan seda lugeda, kui Sind ei häiri sünged ja kohati ka võigaste detailidega romaanid.


Suured tänud kirjastusele Pegasus raamatu eest!

Taaskohtumine vana sõbraga - "Harry Potter ja tarkade kivi"

"Privet Drive'i majas number neli elavad härra ja proua Dursley ütlesid uhkusega, et nemad, palun väga, on täiesti normaalsed inimesed."  See on ühe läbi aegade populaarsema raamatusarja (ning ka minu ühe isikliku lemmik raamatusarja) avalause. Selleks sarjaks on loomulikult Harry Potter, mille esimesest osast selles blogipostituses kirjutan. 

Neile, kes sisuga kursis ei ole, siis lühidalt: Harry on (enda arvates) üks täiesti tavaline poiss, kes elab koos oma tädi Petunia, onu Vernoni ning nende poja Dudleyga. Varsti hakkavad Harryga juhtuma seletamatud asjad ning talle hakkavad saabuma kirjad Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti Koolist. Ükskõik, kuidas onu Vernon ka ei püüa, ei õnnestu tal kirjadest vabaneda. Viimase meeleheitliku katsena viib ta oma naise ja poja ja Harry ühte kaljul asetsevasse üksikusse onni. Seal saab Harry teada, et ta on võlur ning et teda oodatakse Sigatüükas. Harry jaoks avaneb täiesti teistsugune maailm täis kõike uut ja põnevat, mis seotud võlukunstiga.

Mis mind selle sarja juures enim paelub on see, et see pakub võimalust lülitada end argirutiinist välja ning sukelduda hoopis teistsugusesse maailma. Jääb üle vaid imestada, kui võimekas fantaasia J. K. Rowlingul on. Alustades sellega, kuidas Harry saab rongijaamas platvormile 9 3/4 ning lõpetades kolmepealise koeraga. Mida enda puhul tähele panin oli see, et kuigi olen näinud ka raamatute põhjal tehtud filme, siis lugedes töötas fantaasia endiselt, ei olnud nii, et lugagedes kujutasin sündmusi ette nii nagu need filmides kajastatud olid.

Olen tegelikult selle sarja juba korra mitmeid aastaid tagasi läbi lugenud, kuid kirjastus Varrak avaldas nüüd sarja esimese osa, "Harry Potter ja tarkade kivi", mille on illustreerinud andekas Jim Kay. Need illustratsioonid on tõepoolest imelised ja lugesin seda raamatut nii, nagu loeksin seda esmakordselt ning olin isegi veidi nukker, et see mul nii kiiresti loetud sai. Kuna Jim illustreerib Harry Potteri sarja kõik 7 raamatut, siis on mul ees pikk teekond, sest plaanin need illustreeritud raamatud kõik läbi lugeda. 

Harry Potteri sarja soovitan kindlasti lugeda neil, kellele meeldib fantaasiakirjandus.