Enesetapp? Või hoopis kavalalt plaanitud mõrv?

"Lüllikivi" on Freyja ja Huldari lugudesarja neljas osa.

Politseinik Huldar kutsutakse sündmuspaigale - mere ääres asuva kaljurahnu juurde, mida rahvasuus kutsutakse Lüllikiviks. Ta leiab eest mehe surnukeha. Huldar ja tema kolleegid arvavad, et mees on tõenäoliselt end ise üles poonud. Seda hetkeni, mil terane praktikant Lina juhib nende tähelepanu asjaolule, et mehe rinnale on naelapüstoliga kinnitatud paberilipik. Politsei küsitleb Helgi, surnud mehe asjus tema kolme lähedasemat sõpra. Selle juures on ainult üks "aga" - nad kõik varjavad ühiselt saladust, mille ilmsiks tulekul oleks nende kõigi jaoks tõsised tagajärjed. 

Samal ajal kutsutakse Freyja koos kolleegiga üht korterit kontrollima. Nad leiavad eest väikese poisi, kes on korteris täiesti üksi. Poiss väidab, et üks mees tõi ta korterisse ning käskis tal seal vagusi püsida. Oma suureks üllatuseks kuuleb Freyja koputust uksele ning ukse taga seisab ei keegi muu kui Huldar. Paralleelselt hakatakse uurima mõrva ning seda, miks poiss üksi korterisse jäetud oli. 

Lugu oli minu maitse jaoks piisavalt keerukalt kirja pandud. Olles lugenud läbi üle poole raamatust oli endiselt ebaselge, kas, kes ja miks Helgi tappis. Jah, mul olid selles osas omad kahtlustused, kuid ei olnud kindlat tunnet, et just see konkreetne tegelane võib selle teo taga olla. Lõpuks jooksevad loo niidid omavahel kokku ning tuleb ilmsiks, et Helgi tõepoolest mõrvati. Selle teo saab kokku võtta ühe sõnaga - kättemaks. Aga - autor on pannud loo kirja lausa NII oskuslikult, et lõplik tõde selgub alles viimastes peatükkides.

Freyja ja Huldari lugudesarjast olen nüüdseks lugenud kaht osa. Mõlemad on olnud meeldejäävad ning on pannud mind pingsalt kaasa mõtlema. Heale krimiromaanile kohaselt ei selgu tõde enne, kui alles raamatu viimastel lehekülgedel. Samuti meeldib mulle sarja tegelaste omavaheline, mõnusalt sarkastiline must huumor. Yrsa Sigurðardóttir on  kindlasti üks neist autoritest, kelle romaane soovitan, kui Sulle pakub huvi islandi krimi. 

"Lüllikivi" soovitan lugeda, kui otsid vaheldust veristele krimiromaanidele ning kui Sind ei häiri ... kuidas seda nüüd öeldagi... ebameeldivad ja häirivad detailid. 


Suur tänu kirjastusele Varrak selle raamatu eest!

Zidane'i kaks elu – läbilõige meie ajastu ühe parima, kuid vastuolulisema jalgpalligeeniuse elust ja karjäärist

Minu viimasest postitusest siinses raamatublogis on möödas juba päris pikk aeg, seega on jällegi aeg tulla välja postitusega, mis on siinsest tavapärasest sisust mõnevõrra erinev. Kui vaadata kalendritesse siis paremat aega kui 11.06 on selle raamatu tutvustamiseks raske leida. Nimelt algavad täna jalgpalli Euroopa Meistrivõistlused, mis tegelikult reedavadki selle raamatu nimikangelase tausta.

Põhilugejad on kindlasti märganud, et püüan oma külalispostitustes lisaks raamatu enda sisule kirjeldada ka oma emotsioone, mida üks või teine teema minus esile toovad või mida minu elus tähendavad. Jalgpall on kindlasti üheks selliseks valdkonnaks, mis on minuga kaasa käinud päris pikka aega. Olen teadlikult jälginud jalgpalli ca 25 aastat ehk päris poisikesest saadik ning ühed võimsamad emotsioonid on just seotud selle suurepärase spordialaga. Ka käesoleva raamatu kangelane on üks esimesi jalgpallistaare, kelle olemasolu ma juba üsna noore vutisõbrana teadvustasin. Loomulikult räägin ma Prantsusmaa kangelasest ning meie aja ühest parimast jalgpalligeeniusest – Zinedine Zidane'ist. Milline on tema kujunemine Alžeeria immigrandi järeltulijana ülemaailmseks vutitäheks – seda püüan järgnevate ridade kaudu teieni tuua.

Olles teadlik tema Alžeeria juurtest oli minu jaoks põnev lugeda, kuidas ta Prantsusmaale sattus. Nimelt tuli tema isa tuli esmalt 1950ndatel üksinda Prantsusmaale, et ehitusel leiba teenida ning seejärel lõi selles riigis pere. Zidane, keda nooruses kutsuti hoopis tema keskmise nime järgi Yazidiks, oli pere noorim laps. Tema karjäär hakkas nii nagu enamikel professionaalsetel jalgpalluritel – esmalt hoovijalgpall ja siis juba päris trenni ning sealt edasi jäi ta silma olulistele funktsionäridele. Tema esimeseks profimeeskonnaks sai Cannese meeskond, kes mängis Prantsusmaa meistriliigas – sinna jäi ta lausa neljaks hooajaks. Pärast klubi langemist esiliigasse siirdus ta Bordeauxi meeskonda. Kuigi ta jäi silma juba Cannese meeskonnas, viis klubivahetus ta juba Prantsusmaa parimate jalgpallurite hulka. Sellesse aega jäid tema koondisedebüüt, abiellumine ning esiklapse sünd. Oma natuurilt oli Zidane pigem tagasihoidlik ja ei soovinud end väga esile tõsta. Kõige tipuks sai temast 1996. aasta parim Prantsusmaa liiga jalgpallur. Kui minna ajateljel edasi, siis on järgmine peatuspaik Juventuse meeskond Itaalias – taustainfoks ütlen ära, et Itaalia tippklubid ja Itaalia liiga oli 90ndatel jalgpalli kõige kõrgem tipp. Seal soovisid kõik mängida ning sealsed klubid jagasid tihti ka Euroopa klubijalgpalli kõrgemad auhinnad. Kuigi Itaalia meistritiitleid tuli rohkem kui üks ei õnnestunud Zidanel paraku Euroopa Meistrite Liigat võita – kahel aastal järjest jõuti finaali, kuid nii Dortmundi Borussial kui ka järgmisel peatuspaigal (Real Madrid) olid teised plaanid.

Õnneks olid Zidane'il koondisega hoopis positiivsemad ajad – 1998. aasta maailmameistritiitel ning 2000. aasta lisaajavõit Itaalia üle EM-il viisid nii koondise kui ka selle suurima tähe suure hooga jalgpallimaailma vägevamate hulka. Mäletan väga hästi veel seda juulikuu õhtut 21 aastat tagasi, kui Prantsusmaal õnnestus alles lisaminutitel viigistada ning hiljem ka lisaajal võita. Kuigi ma pole kunagi olnud suur Prantsusmaa fänn, oli nende triumfe väga võimas vaadata.

Zidane'i karjääri lõpusirge viis ta Real Madridi - meeskond mida teavad enamikud jalgpalliga kokku puutunud inimesed. Maailma üks tituleeritumaid ja legendaarsemaid meeskondi oli 21. sajandi alguses enda koosseisu meelitanud lisaks Zidane'ile ka Luis Figo (Portugal), David Beckham'i (Inglismaa), Ronaldo (Brasiilia) ja palju teisi maailma tolleaegseid tippe. Siiski õnnestus neil kamba peale võtta ainult üks Meistrite Liiga võit – kuid see võiduvärav, mille Zidane lõi jääb mulle ilmselt eluks ajaks meelde. Kui kellelegi huvi, siis vaadake Youtubest järgi . Tõeline meistriteos. Siia klubisse jääb Zidane oma karjääri lõpuni.

Koondisega elab jalgpallilegend üle mitmeid pettumisi (2002 MM ja 2004 EM), mis panevad ta aastaks ajaks isegi koondisekarjääriga lõpparvet tegema. Siiski on Zidane tagasi 2006. aasta MM-iks, mis oli Prantsusmaa uus tõus. Zidane'i võimsa mänguga jõuti lõpuks finaali välja, kus oli vastas jällegi Itaalia. Seekord sai Itaalia oma tahtmise ning lisaks nende neljandale maailmameistritiitlile jäi finaali ilmestama Zidane peahoop Itaalia kaitsjale Marco Materazzile ning sellele järgnenud punane kaart. See intsident jäigi paraku legendaarse Prantsusmaa jalgpallistaari viimaseks liigutuseks tegevmängijana. Tiitlitega pärjatud karjäär lõppes 2006. aastal. Kas see oli lõpp?

Vale vastus! See oli alles algus teiseks vaatuseks. Pärast karjääri lõppu alustas Zidane erinevatel ametikohtadel Real Madridis, jõudes 2011. aastal klubi spordidirektori positsioonile. 2014. aastat sai temast reservide treener ning 2016. aastal võttis Zidane üle põhimeeskonna peatreeneri rolli. Selle nelja aasta jooksul (vahepeal oli ka aastane paus) võitis Zidane lausa kolm Meistrite Liiga tiitlit ning viis meeskonna tihedas konkuretsis kaks korda La Liga meistriks. Lühikese ajaga õnnestus tal saavutada seda, mida enamikel tipptreeneritel kogu karjääri jooksul teha ei õnnestu. Kindlasti oli oma osa ka väga tugevas meeskonnas, mida vedasid kaptenina Hispaania kaitsetugisammas Sergio Ramos ning universaalne ründestaar Cristiano Ronaldo, keda peetakse koos argentiinlase Lionel Messiga läbi aegade parimateks jalgpalluriteks.

Kokkuvõtteks võin öelda, et Zidane on minu jaoks olnud kindlasti just jalgpallitarkuse ning geniaalsuse väljendaja. Oma natuurilt pigem tagasihoidlik kuid samas mängu piisava distsipliiniga juhtinud Zidane'i karjäär on nii mängijana kui ka hiljem treenerina olnud väga edukas. Pole paha saavutus ühe Alžeeria immigrandi poja kohta või mis?

Suured tänud kõigile, kes viitsisid selle pika postituse läbi lugeda – minge ja nautige jalgpalli EM-i. Võib-olla sirgub juba täna algavast EM-lt järgmine jalgpalligeenius? Ei või kunagi teada . Tänud ka Raamatugurmaanile, kes mind taaskord oma blogisse laskis.

Taaslugemiseni ning aitäh kirjastusele Tänapäev selle raamatu eest!

Digimaailma võlud ja valud

Jo, kes on äsja oma abikaasast lahutanud, saab peavarju oma sõbranna korteri vabas toas. Ta tunneb end üksikuna - kunagistest sõpradest on ta kaugenenud ning sõbranna Tabitha on enamuse ajast mujal, kui oma korteris. Tabitha korter on varustatud kõige uuema ja moodsama tehnoloogiaga, sh digitaalassistentide Electra ja HomeHelp'iga. 

Ühel õhtul ütleb Electra midagi, mis Jo'd hirmutab. Ta ütleb, et teab naise saladust. Naise isa kannatas vaimsete häirete all, seetõttu arvab Jo, et tal on sama mure ning et ta kujutab assistentide ütlemisi ja tegemisi ette. Samas võiks tegu olla tehnilise rikkega, kuid Jo'l on tõepoolest saladus, mida ta pikka aega endaga kaasas kandnud on. Jo elu muutub veelgi keerulisemaks, sest salapärane "keegi" on saatnud tema nime alt tema sõpradele e-kirju saladustega, mida ainult Jo teadis. Tema viimasedki sõbrad ütlevad temast lahti. Millega see lugu lõpeb? Kas tegu on tõepoolest tehnilise viperusega või manipuleerib keegi assistentidega?

"Assistent" on S. K. Tremayne'i eelmistest romaanidest täiesti erinev. Kui eelmiste romaanide tegevus toimus enamasti maapiirkondades ning autor pani suurt rõhku just looduskirjeldustele, siis "Assistendi" tegevus toimus suurlinnas ning digitaalassistendid andsid hästi edasi loo modernsust. See on õpetlik romaan, mis näitab, kui suurel määral me oma igapäevaelus tegelikult erinevatest digilahendustest sõltume. Minu arvates teevad need teatud piirini elu lihtsamaks ja mugavamaks, kuid mida toob selles osas tulevik ei tea meist keegi. 

Mulle see romaan igatahes meeldis - selles oli omajagu põnevust, samas oli see ka mõnusalt creepy ning selles oli minu jaoks ka õpetlik moment. 
Soovitan seda raamatut lugeda neil, kellele meeldivad tulevikumaailma kirjeldavad põnevikud.


Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!