Kirjanikepaari lapse salapärane kadumine

Kirjanikepaar Cameron ja Lisa Murdoch on õnnelikus abielus ning nende krimiromaanid vallutavad kõikide edetabelite tippe. Nende muretus elus on aga üks probleem. Neil on poeg Zach, kes on keskmisest keerulisema loomuga laps. Tema kasvatamine on Cameronile ja Lisa'le nii vaimses kui ka materiaalses mõttes koormav. Ühel päeval kaob Zach oma toast jäljetult. Cameron ja Lisa on avalikkusele naljaga pooleks öelnud, et mitte keegi ei tea nendest paremini, kuidas kuriteost puhtalt pääseda. Nüüd on nad ise oma poja kadumises (või isegi tapmises) peamised kahtlusalused.

Politsei kahtlustas, et Cameron ja Lisa tegid Zachi kadumises omavahel koostööd. Raamatu alguses olin ma veendunud, et asja taga on ainult Cameron. Esiteks - emana ei kujuta ma ette, et Lisa midagi sellist oma lapsele teha võiks. Teiseks - kuna Cameron kuulis oma peas häält, mis temaga rääkis, siis tegin ilmselge järelduse, et mehe peas pole kõik ehk päris korras. Ja sellised inimesed on minu arvates igasugusteks võimatuteks ja võimalikeks asjadeks võimelised.

Raamatu lugemisega alustades oli mul raske sellega kuidagi ühele lainele saada. Raamatu peatükid justkui läksid edasi ja edasi, kuid tundus, et     Zach'i röövijat ei leitagi. Siis aga kirjutas autor raamatusse sellised süžeepöörded, mis loo sisu täielikult muutsid. Osa minust mõtles, et nüüd läheb see lugu tõeliselt põnevaks. Teine osa minust aga arvas, et lugu lõpebki nii ... lahjalt nagu algas. Aga nii see siiski ei läinud. Lugu läks edasi põnevalt ning nii mõnigi tegelane näitas ka oma tegelikku palet.

Hoolimata aeglasevõitu ja venivast algusest oli tegu üpris põneva raamatuga. Krimi- ja põnevikusõpradele julgen seda raamatut soovitada küll. AGA, kuna selle romaani keskne teema on lapse kadumine, mistõttu võib selle lugemine mõnele tundlikuma närviga lugejale pisut häiriv olla.

Suur tänu, Ühinenud Ajakirjad, raamatu eest!

Tubli koduabiline päästab päeva

"Koduabilise saladus" on järg Freida McFadden'i romaanile "Koduabiline". Seda raamatut lugema hakates olid mul vastakad tunded. Ühest küljest, esimene osa meeldis mulle väga. Teisest küljest, kas see teine osa annaks Millie loole uue vaate? Arvasin, et ehk on see pisut liiga sarnane sarja esimese osaga. Aga nagu öeldakse - ära hinda raamatut kaane järgi. 

Peale eelmises raamatus aset leidnud sündmusi on Millie oma elu pealtnäha korda saanud. Ta õpib ülikoolis ning tal on tore poiss-sõber Brock. Miks kirjutasin, et naine on oma elu pealtnäha korda saanud? Aga sellepärast, et naine, kelle juures Millie koduabilisena töötab, vallandab ta. Millie on juba lootust kaotamas, kuni saab tööpakkumise Garick'ite perelt. Millie't ootavad ees tavapärased tööülesanded - koristamine, pesupesemine ja söögivalmistamine. Ometi on selle juures midagi veidrat. Millie ei ole kordagi kohtunud pr Garrick'iga. Ja nende korteri külaliste magamistoa uks on alati kinni. Millie kuuleb aeg-ajalt toast mütsatusi ja usub, et on toast naise nuttu kuulnud. Kui Millie ühel päeval naise öösärgil vereplekke märkab, tõstab temas pead kahtlus. Kui pr Garrick ühel päeval toaukse avab, otsustab Millie mehele kätte maksta. 

Nagu ka sarja esimene osa on ka "Koduabilise saladus" algusest peale kaasahaarav ja põnev. Lugedes käis mu peas korduvalt ringi mõte - mis siis, kui seekord ei olegi ohvriks naine vaid hoopis hr Garrick? 

Tulles tagasi postituse esimese lõigu juurde, siis tõepoolest - tundsin esmalt väikest pettumust. Aga seda kuni raamatu esimese osa lõpuni. Siis tõi autor sisse sellise pöörde, mida ma ette näha ei osanud. 

Freida McFadden tõestas, et ka koduabilise tegemistest saab kirjutada romaaniseerida ilma, et sarja järgmine osa esimesele põnevuselt alla jääks. McFadden on kiirelt tõusnud mu lemmikautorite hulka, kelle romaane kindlasti ka tulevikus loen. Põnevikusõpradele on ta kindlasti autor, kelle loominguga tasub tutvust teha. Ahjaa, internetiavarustest leidsin infot, et Millie seiklustest on 2024. aastal ilmumas kolmas osa. On, mida oodata! 

Teised Freida McFadden'i romaanid minu blogis:

"Koduabiline"

"Ükshaaval"

Pilguheit Dracula koduriiki

Raamatu "Minu Rumeenia" autor Tiina kohtub oma elukaaslasega hoopiski Austrias, kuid nad otsustavad kolida mehe kodumaale Rumeeniasse.  Esimene sõna, mis mulle Rumeeniaga seoses pähe tuleb, on vaesus. Ja, nagu raamatust lugesin, siis seda seal on ka - kerjused  ja kodutud on selle ilmekaks näiteks. Rumeeniaga seoses ei saa jätta mainimata ka Draculat. Seda teemat avas autor ajaloolise poole pealt väga huvitavalt, aga lisaks olid raamatus ka paar uskumatut näidet, mis selle teemaga haakuvad. No näiteks oli lugu mehest, kes segastel asjaoludel pidi kohtus tõestama, et ta ei ole surnud.   

Kuna raamatu autor elas varasemalt Austrias, Viinis, siis tõi ta mitmes peatükis välja võrdlusi Austria ja Rumeenia vahel. Olgugi, et mõlemad on Euroopa riigid tundub, et arengu mõttes on Rumeenia muust Euroopast ikka omajagu maas. Ilmselt on oma roll selles ka Rumeenia diktaatoril Ceausescu'l, kelle valitsemisajast raamatu autor üpriski põhjalikult kirjutab. Mõistagi oli see periood Rumeenia inimeste jaoks raske ja karm. Mulle meeldis, et autor oli selle perioodi kohta uurinud oma elukaaslase ema mälestusi - see andis raamatule palju juurde. Kuna diktaatori valitsemisajal tegi salapolitsei Securitae inimeste järgi luuret, siis oli nukker lugeda, et ka selle jäljed on otsapidi tänapäeva rumeenlasteni jõudnud. 

Mulle meeldib alati lugeda ka erinevate riikide meditsiinisüsteemide kohta. Mulle ei meeldi küll minna sellesse teemasse väga süvitsi, kuid huvitav on lugeda, milline on arstiabi kvaliteet ja inimeste suhtumine meditsiini. Rumeenia puhul oli minu jaoks huvitav see, et inimesed tarbisid üsna suurel hulgal ravimeid. Umbes nii, et iga valu vms jaoks võetakse kohe tabletti. 

"Minu Rumeenia" oli üks paremaid Minu-sarja raamatuid, mida lugenud olen. Minu jaoks oli seal riigi ajalooline pool ja nn argielu mõnusas tasakaalus. Soovitan lugeda!

Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!

Mis saab siis, kui armastust on liiga palju?

Mõnda aega tagasi lugesin eestimaist krimiromaani "Kes tappis Otto Mülleri?". See meeldis mulle väga ning lootsin, et autor sellele sarjale veel osi kirjutab. Andis selleks ju lootust ka tiitellehel olnud kiri "Agnese ja Gabrieli 1. juhtum". Mu süda tegi rõõmust kukerpalli, kui nägin Rahva Raamatu kodulehel, et sarja teine osa ongi ilmunud ja see kannab pealkirja "Liiga palju armastust".

Selle romaani keskmes on sõpruskond, kes kogunes 20. a tagasi ühte suvilasse. Nad pidutsesid ja veetsid mõnusalt aega. Õnnetuseks jääb see õhtu ühe tüdruku, Stella jaoks viimaseks. Ta tapetakse. 

Nüüd, aastaid hiljem on sama seltskond uuesti kokku saanud. Joel, Gerda, Roman, Silver, Mae, Rita ja Marco. Nad kõik mäletavad, mis tol aastatetagusel peol juhtus. Aga kes neist Stella tappis? Ja miks?

Romaani peatükid vahelduvad minevikus toimunu ja tänapäeval toimuva vahel. Algul oli see minu jaoks veidi häiriv ja segadust tekitav, kuid mida rohkem lugesin, seda selgemaks kogu lugu muutus. Autor on hästi esile toonud noorte inimeste hingedes valitsevat segadust ja kahtlusi. Võib öelda, et kõigi tegelaste puhul on need tunded otsapidi täiskasvanuellu välja jõudnud. Näiteks Gerda - ta on abielus Romaniga, kuid sügavad tunded on tal hoopis kellegi teise vastu. Need tunded olid olemas juba minevikus ning pole kuhugi kadunud. Mind häiris natuke nn "puumees", mis oli ühe krimka kohta pisut liiga  fantaasiakirjandusse kalduv tegelaskuju. Stella (ja veel kahe tegelase) tapja osas oli mul algul üsna mitu kahtlusalust, kuid mida rohkem lugesin, seda enam langes kahtlus ühele kindlale tegelasele. 

Ütleksin, et tegu on kõrgetasemelise eesti autori krimkaga, mis haaras mind kohe algusest peale kaasa ja pani hoogsalt mõtlema. Kuna selle romaanisarja esimesest osast tehti teleseriaal, siis loodan, et ka "Liiga palju armastust" jõuab teleekraanidele. Samuti hoian pöidlaid peos (ja varbaid krõnksus), et Birk Rohelend sellele sarjale veel osi kirjutaks. Head kodumaist krimikirjandust ei ole kunagi liiga palju!

Mida tunneb ema, kelle poeg on röövitud?

Isabelle Drake ei ole juba aasta aega magada saanud (kui välja arvata lühikesed uinakud, mis naise ajataju sassi ajavad). Isabelle'i unetusel on traagiline põhjus. Kui Isabelle ja tema abikaasa Ben kõrvaltoas magasid, rööviti nende poeg Mason. Politsei hakkas kohe lapse kadumist uurima, kuid neil olid üksikud juhtlõngad ja vähe tõendeid, mistõttu jäi juhtumi uurimine soiku.

Naine jutustab oma loo tõestisündinud krimilugude konverentsil. Sealt koju tagasi lennates istub tema kõrvale Waylon, kes veab tõestisündinud krimilugude podcast'i. Lootuses oma poeg leida, nõustub Isabelle oma lugu tema saates jutustama. Naine tunneb end oma lugu jutustades ebamugavalt, kuna Waylon esitab talle liigselt minevikuga seotud küsimusi. Isabelle'le meenuvad ebameeldivad seigad lapsepõlvest. Ja need tekitavad naises kahtlusi poja kadumise asjus.

Selle romaani üldine meeleolu oli raske ja rusuv. Sarnaselt Stacy Willinghai eelmisele romaanile "Vilksatus pimeduses" oli ka romaani "Kõik ohtlikud asjad" peategelane ebausutav. Isabelle'l olid uneprobleemid juba lapsena ning Masoni kadumine on neid aina süvendanud. See raamat pani mind lugedes kohati isegi küüsi närima, sest oli hirmutav lugeda, kuidas leinava ema roll ühel hetkel kahtlusaluse rolliks muutus. Lugedes lootsin kogu hingest, et raamatu lõpus oleks Isabelle endiselt oma poega leinav (või siis - õnneliku lõpu puhul oma poja leidnud) ema, mitte ... ise oma poja kadumise taga olev tõsiste uneprobleemide all kannatav naine. 

Kokkuvõttes - mulle meeldis see romaan väga. Autor oskas mind osavalt valejälgedele juhtida. Lõpp oli ootamatu ja etteaimamatu (vähemalt minu jaoks), selle eest annan autorile veel eraldi plusspunkti. Stacy Willingham on oma kahe romaaniga mulle sügavat muljet avaldanud ning tema on kindlasti üks neid autoreid, kelle romaane ka edaspidi huviga loen. Ja muidugi - soovitan ka Sul lugeda!

Teised Stacy Willingham'i romaanid minu blogis:

"Vilksatus pimeduses"