Kirjanikepaar Cameron ja Lisa Murdoch on õnnelikus abielus ning nende krimiromaanid vallutavad kõikide edetabelite tippe. Nende muretus elus on aga üks probleem. Neil on poeg Zach, kes on keskmisest keerulisema loomuga laps. Tema kasvatamine on Cameronile ja Lisa'le nii vaimses kui ka materiaalses mõttes koormav. Ühel päeval kaob Zach oma toast jäljetult. Cameron ja Lisa on avalikkusele naljaga pooleks öelnud, et mitte keegi ei tea nendest paremini, kuidas kuriteost puhtalt pääseda. Nüüd on nad ise oma poja kadumises (või isegi tapmises) peamised kahtlusalused.
Politsei kahtlustas, et Cameron ja Lisa tegid Zachi kadumises omavahel koostööd. Raamatu alguses olin ma veendunud, et asja taga on ainult Cameron. Esiteks - emana ei kujuta ma ette, et Lisa midagi sellist oma lapsele teha võiks. Teiseks - kuna Cameron kuulis oma peas häält, mis temaga rääkis, siis tegin ilmselge järelduse, et mehe peas pole kõik ehk päris korras. Ja sellised inimesed on minu arvates igasugusteks võimatuteks ja võimalikeks asjadeks võimelised.
Raamatu lugemisega alustades oli mul raske sellega kuidagi ühele lainele saada. Raamatu peatükid justkui läksid edasi ja edasi, kuid tundus, et Zach'i röövijat ei leitagi. Siis aga kirjutas autor raamatusse sellised süžeepöörded, mis loo sisu täielikult muutsid. Osa minust mõtles, et nüüd läheb see lugu tõeliselt põnevaks. Teine osa minust aga arvas, et lugu lõpebki nii ... lahjalt nagu algas. Aga nii see siiski ei läinud. Lugu läks edasi põnevalt ning nii mõnigi tegelane näitas ka oma tegelikku palet.
Hoolimata aeglasevõitu ja venivast algusest oli tegu üpris põneva raamatuga. Krimi- ja põnevikusõpradele julgen seda raamatut soovitada küll. AGA, kuna selle romaani keskne teema on lapse kadumine, mistõttu võib selle lugemine mõnele tundlikuma närviga lugejale pisut häiriv olla.
Suur tänu, Ühinenud Ajakirjad, raamatu eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar