Abielu täis saladusi

Marissa ja Matthew Bishop. Neil näib kõik olemas olevat - ilus kodus, armas poeg ning nad on piisavalt jõukad, et endale üht-teist head ja paremat lubada. Nad on pealtnäha ideaalne paar. Kuni hetkeni, mis Marissa oma abikaasat petab. Naine tahab poja pärast nende abielu päästa ja pöördub Avery Chambers'i poole. Avery on küll oma terapeudulitsentsi kaotanud, kuid jätkab sellest hoolimata inimeste nõustamist. Kui Marissa ja Matthew tema näpunäidete abil oma suhet päästma hakkavad, tuleb ilmsiks nii mõnigi saladus.

Raamatut lugema asudes oli mu esimene mõte, et Avery on emma-kumma Bishopiga mingil moel minevikus seotud olnud. See tunne saatis mind kuni raamatu lõpuni. Avery meetodid tundusid mulle üsna kahtlased, kuid mingitel hetkedel oli neis ka teatav loogika. Teine tegelane, kelle osas väga kahtlustav olin, oli Polly, kes töötav Marissa poes abilisena. Ta tundus olevat LIIGA innukas ja püüdlik ning nagu raamatust selgus, varjas ka tema nii mõndagi saladust. 

Olles ise inimene, kes oma kaaslasele täielikult pühendub, oli mul raske aru saada, miks Marissa oma abikaasat pettis. See oleks midagi, mida mina kunagi teha ei suudaks ning mille suhtes on minul täielik nulltolerants. 

Autorid olid osavad mind nii mõnelegi valejäljele juhtima. Kohati tundus, et raamatus on erinevaid tegelasi ja niidiotsi nii palju, et ootasin huviga, kas / kuidas autorid need omavahel tervikuks seovad. Ning jah - nad said sellega minu arvates suurepäraselt hakkama. Olen Greer Hendricks'i ja Sarah Pekkaneni raamatuid ka varasemalt lugenud ning jään huviga ootama, mida põnevat neilt tulevikus ilmub. Soovitan, kui otsid sügisõhtuks mõnusat, kuid ka veidi pingelist lugemist.

Suur tänu kirjastusele Varrak selle raamatu eest!

Teised Greer Hendricks'i ja Sarah Pekkaneni raamatud minu blogis:

"Nimetu tüdruk"

Ebaõnnestunud kättemaksuaktsioon

"Esimene käik" on Viivuranna Gümnaasiumist jutustava sarja kolmas raamat. Romaani keskne tegelane on Raimond, heas mõttes ehtne õlinäpp, kelle kutsumus on autod ja autode hingeelu. Poisi suurimaks sooviks oleks olnud minna peale põhikooli edasi õppima kutsekooli, kuid tema pere laitis selle mõtte maha.

Romaani keskne teema on tänapäevane - üks gümnaasiumiõpetaja ahistab koolitüdrukuid. Kaks tüdrukut,  Triinu ja Maarja planeerivad õpetajale kätte maksta ning paluvad Raimondit endale appi. Pealtnäha süütu kättemaksuaktsioon lõpeb aga tõsise õnnetusega. 

Rääkides romaani tegelastest, siis olid kõik neist üsna tüüpilised. Nagu noorteromaanides enamasti ikka, oli ka selles romaanis peategelaste vaheline keemia lausa raamatulehtedelt tunda. Mõnevõrra veidra mulje jättis Triinu kasuema, sest milline täiskasvanud naine ütleks teismelisele tüdrukule tervituse asemel midagi solvavat tolle kehakaalu kohta? See jäi mind veidi häirima. 

Romaan oli küllaltki lühike. Oleksin ise tahtnud veidi pikemalt lugeda sellest, kuidas sündmused kulgesid. Ehk on asi lihtsalt minus endas, kuna enamasti loen krimkasid ja põnevikke ning olen harjunud pingsamalt kaasa mõtlema ja ridade vahelt lahendusi otsima. Teisalt - peale pikka ja tegusat päeva on üks mõnus ja lihtne noortekas just see õige lugemisvara.

Suur tänu Eesti Noortekirjanduse Ühingule selle raamatu eest!

Kas aastatetagune pangarööv ja äsja toimunud mõrv on seotud?

Washington Poe ja Matilda "Tilly" Bradshaw kutsutakse sündmuskohale lõbumajja, kus üks mees on pesapallikurikaga surnuks pekstud. Poe on imestunud, kuna enamasti seisneb tema töö sarimõrvarite tabamises, see juhtum näib olevat hoopis midagi muud. Kuid keegi soovib, et just Poe seda juhtumit uuriks. Poe ja Tilly asuvad mõrva uurima ning ilmneb midagi eriskummalist - ohvrit on prestiižse ametikoha jaoks põhjalikult kontrollitud, kuid tema tausta pole võimalik kuidagi tõestada. 

Mõned aastad tagasi leidis aset panka sissemurdmine, mille käigus aga veidral kombel midagi ei varastatud. Kas võib olla, et toona aset leidnud juhtum ning Poe ja Tilly uuritav mõrv on omavahel seotud?

Nagu teisedki M. W. Craven'i romaanid on ka "Keelutsoon" algusest peale põnev ja kaasahaarav. Poe ja Tilly on endiselt väga head uurijad, kel ei jää ükski pisidetail kahe silma vahele. Lugedes tundus mulle üks tegelane juba algusest peale kahtlane ning ma ei jõudnud raamatui lõppu ära oodata, et teada saada, kas aimasin õigesti. Raamatut edasi lugedes pikenes ka mu kahtlusaluste nimekiri, kuid nagu ka sarja eelnevate osade puhul suutis autor mind taaskord üllatada. 

Minu jaoks muudavad selle sarja eriti heaks peategelased Poe ja Tilly. Nad on head sõbrad, Poe alati Tilly eest (kel sotsiaalsed oskused mõnevõrra nõrgemad) seismas. Tilly toetab Poe'd juhtumite uurimisel oma suurepäraste IT-alaste oskustega. Ootan põnevusega sarja järgmist osa! 

Soovitan lugeda! Aga - seda sarja tuleks teha kindlasti lugeda õiges järjekorras, kuna üheks läbivaks liiniks raamatutes on Poe minevik, mida mees samuti uurib. 

Teised M. W. Craven'i raamatud minu blogis:

"Nukumäng"

"Võõras veri"

"Kuraator"

Kas mineviku õudsed sündmused korduvad taas?

Minevik. 

Chloe Davis on 12-aastane. Suvel jäi tema kodulinnas kadunuks kuus teismelist tüdrukut. Vähesed asitõendid, mis leiti, viitasid sellele, et nende tüdrukute kadumise taga oli Chloe isa. Ta arreteeriti suve lõpus sarimõrvade eest ning saadeti trellide taha. Chloe, tema vend Cooper ja nende ema pidid kohutava tõega silmitsi seisma ja püüdma kuidagi edasi elada.

Tänapäev.

Chloe on edukas psühholoog, tal on oma erapraksis. Ta valmistub pulmadeks. Näib, et naine on oma õnne tipul. Kuid siis jäävad kadunuks kaks teismelist tüdrukut, just nagu 20 aastat tagasi. Tundub, et too õudne suvi kordub. Õhku jääb küsimus - kas Chloe on paranoiline või paljastab ta sarimõrvari juba teist korda elus?

Kohe, kui seda raamatut kirjastuse Pegasus kodulehel ilmuvate raamatute seas nägin ja selle sisututvustust lugesin, teadsin, et tahan seda lugeda. Ja see romaan on parem, kui algul arvasin.

Chloe on psühholoog. Kuidas aga lugejana usaldada peategelast, kes ise närvide rahustuseks aeg-ajalt ravimeid tarbib? Ja mitte ainult - tegu ei olnud isegi talle endale välja kirjutatud retseptiravimitega. Kui enamasti muudavad sellised peategelased mind kogu loo suhtes skeptiliseks, siis selle loo puhul oskas autor seda kuidagi nii maitsekalt kajastada, et see ei häirinud. 

See raamat haaras mind kohe esimestest lehekülgedest saati kaasa ning seda oli lugedes üsna raske käest panna. Lugesin kokku, et olles raamatuga poole peal kahtlustasin tüdrukute kadumises nelja inimest. Etteruttavalt võin öelda, et jah - üks neist osutuski süüdlaseks. Samuti veeretasin peas mõtet, et Chloe lapsepõlves kaduma läinud tüdrukute eest pandi trellide taha vale inimene. Kas see idee osutus tõeks või mitte - seda saad juba ise lugeda. 

"Vilksatus pimeduses" on üks paremaid raamatuid, mida lugenud olen. See pani mind pingsalt kaasa mõtlema ning põnevus säilis kuni viimaste lehekülgedeni. See oli kahtlemata üks mu selle aasta paremaid lugemiselamusi ning Stacy Willinghami romaane loen ka tulevikus hea meelega. Lisaks ootan põnevusega sarja, mis "Vilksatus pimeduses" põhjal tehakse. Raamatut soovitan väga!