Lummav lugu iga-aastasest suvelõpupeost

Malibu, 1983. a. 

Saabumas on Rivade iga-aastane pidu. Kõik on kutsutud ja kõik tahavad sellest peost osa saada.

Loo keskmes on Rivade perekonna neli last. Nina - surfar ja supermodell, Hud - fotograaf, Jay - surfitšempion ning nende väike õde Kit. Mitte keegi neist ei oota seda pidu, sest igaüks neist varjab midagi. Kui pidu on täies hoos langevad maskid ja varjatud saladused tulevad päevavalgele. Hommikuks on Rivade villa maha põlenud.

Raamatus jooksid parallelselt kaks liini 1983. a peol toimuv ning Rivade perekonna kujunemise lugu. Nina, Jay, Hud'i ja Kit'i isa Mick Riva oli ühtaegu hurmav laulja, kuid ka parajalt ebameeldiv mees. Lugedes oli üsna lihtne aimata, keda Kit sellele peole aastaid kutsunud on.

Minu jaoks oli huvitav, kuidas autor kirjutas siia romaani sisse ühe oma teise romaani tegelase Carrie Soto (kes on romaani "Carrie Soto is back" peategelane). Ma ei ole tähele pannud, et seda just tihti tehakse. Lisaks kiidan väga ka selle romaani tõlkijat. See kõlab ehk veidralt, aga mulle meeldib, kui lugedes pole aru saada, et tegu on tõlgitud teosega ning selle romaani puhul just nii oligi. Veidi kriitiline olen selles osas, kuidas Nina peale ema surma oma vendadele ja õele sisuliselt ema eest oli. See lihtsalt tundub minu jaoks ebausutav. 

"Malibu tõuseb tuhast" on minu esimene kokkupuude Taylor Jenkins Reid'i loominguga. Tegu on autoriga, kellest sotsiaalmeedias palju räägitakse. Tema kaks eelnevat eesti keeles ilmunud romaani on mul veel lugemata, kuid olles nüüd saanud positiivse lugemiselamuse, siis võtan ka tema teiste romaanide lugemise ette.

Soovitan seda romaani neile, kes otsivad lihtsat, kuid samas meeldejäävat ja emotsiooniderohket lugemiselamust.

India ja minu suur armastus - koerad

Olen siin blogis varasemalt kirjutanud, et reisikirjanduse puhul olen üsnagi valiv ja loen ainult nende riikide kohta, mis mind väga huvitavad. Siiski siiski - selles postituses murran seda iseendale antud lubadust. Kohe saate teada, miks.

India riigina mind eriti ei tõmba, kuid "Minu Goa" otsustasin läbi lugeda, sest raamatu autor Anne Vetik töötas sealses koerte varjupaigas. Ja kui on midagi, mis mulle siin ilmas VÄGA meeldib, siis on need koerad. Anne kirjutas neist vahvalt, justkui oleks tegu omaette isiksustega. 

Autor kirjutas ka kohalikust toidust ja söögikohtadest. India toidud üldiselt mulle maitsevad ning nii oligi raamatut lugedes see "india vürtside lõhn" ninas ja mälusopis. Raamatus kirjutati ühest rannal asuvast söögikohast nimega Toiduplaneet. Muuhulgas pakuti seal singirulle* garam masalaga. 

Enne "Minu Goa" lugemist olin üsna kindel, et Indiasse mina küll ei reisi. Ei teagi miks, kuid see riik lihtsalt ei tõmmanud mind. Olles aga selle raamatu läbi lugenud - kes teab. Ehk kohtate mindki mõnes maailma lennujaamas oma lendu Indiasse ootamas. 

Mis mulle veel selle raamatu juures meeldis, oli autori mõnus ja ladus kirjutamisstiil.

Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!

* Siinkohal ei saa mainimata jätta, et singirullid on üks minu abikaasa lemmiktoit. Miskipärast aga ei olnud ta just ülemäära vaimustuses, kui pakkusin, et järgmisel korral neid ka ise garam masala maitsega teha..

Müstiline perekond

Cornwalli rannik. Seal asub väike, kuid sellegipoolest muljetavaldav maja Seaglass. Perekond Darkerid on kogunenud sinna selleks, et tähistada üht tähtsat sünnipäeva.

Loo keskmes on Daisy Darker, südamerikkega sündinud tüdruk, kelle vanaema 80. juubelit Darkerid tähistavad. Tõus lõikab nad muust maailmast ära ning keskööl, kui torm on saavutanud haripunkti, on Daisy vanaema surnud. Tund aega hiljem leitakse järgmise Darkeri laip. Keegi omade seast on nad sihikule võtnud. Aga kes? Ja miks?

Alice Feeney romaane olen lugenud ka varem ning need on mulle meeldinud. "Daisy Darker" võlus mind oma sisututvustusega - muust mailmast ära lõigatud tegevuspaik tähendab, et kahtlusaluseid on vähe ja see omakorda paneb mind kaasa mõtlema. Mis võib olla selle inimese motiiv, kes omaenda pereliikmeid tapab? Ja lisaks - vaadake, kui ilus on selle raamatu kaanekujundus!

Kuigi raamatu sisu keerleb ümber Darkerite perekonna on loos suur roll ka nende naabruskonnas elanud noormehel Conoril, keda Daisy ja tema õed Lily ja Rose tunnevad juba lapsepõlvest. Mida rohkem ma lugesin, seda rohkem olin tema suhtes kahtlustav. Ehk oligi tema see, kes Darkerid sihikule on võtnud? Mida ma aga välja mõelda ei suutnud, oli tema motiiv. 

Autorile jagub mul selles suhtes ainult kiidusõnu, sest õiget süüdlast ma ära ei arvanudki. Nurisen aga õige pisut romaani lõpu osas, mis tekitas minus vastakaid tundeid. See oli ühest küljest ootamatu, ettearvamatu ja nukker, teisest küljest oli see minu jaoks pisut ebarealistlik. 

Kui otsid lugemist pimedaks sügis- või talveõhtuks, siis on "Daisy Darker" just Sulle! Ja minu arvates on see veel eriti ideaalne lugemine siis, kui akna taga möllab torm ja puhub tugev tuul.