Kahe õe salapärane kadumislugu

Ühel õhtul kaovad jäljetult kaks õde - Emma ja Cass. Nende perele kuulunud auto leitakse rannalt, kuid lahtisi otsi on nii palju, et uurijad ei suuda kuidagi kindlaks teha seda, mis õdedega juhtus. Kolm aastat hiljem tuleb Cass koju tagasi. Aga ilma õeta. Tal pole ühtegi selgitust juhtunu kohta, kuid ta räägib psühholoog Abby Winterile, mis nende kolme aasta jooksul juhtus. Ta räägib, et nad rööviti ning et üks abielupaar hoidis neid kinni saarel, kus nad erakutena elasid.

Romaan "Kui Emma kadus" on üles ehitatud vahelduvate peatükkidena. Cass'i silme läbi kirjutatud peatükid räägivad lugejale loo sellest, kuidas nad Emmaga saarel hakkama pidid saama. Lisaks saab aimu ka sellest, kuivõrd veider oli Emma ja Cass'i pereelu. Dr Winteri silme läbi kirjutatud peatükid selgitavad lugejale Cass'i pereliikmete, eriti tema ema, kasuisa ja kasuvenna motiive. 

See raamat oli heas mõttes rollercoaster. Olles lugenud ära üle poole raamatust olin üsna kindel Cass'i versioonis loost. Siis aga, lugedes viimaseid peatükke, pööras romaani autor, Wendy Walker loo oskuslikult täiesti teistpidi, kaotamata samas ära kogu loo loogikat. Mis mind veidi häiris oli see, et kohati oli romaani tekst minu jaoks liiga teaduslik. Saan küll aru, et see oligi nii mõeldud just seepärast, et romaani tegelaste käitumismustreid selgitada, kuid usun, et seda oleks saanud teha natuke lihtsamal moel. Siiski ei kaotanud see ära loo põnevust ja see on minu jaoks psühholoogiliste põnevike puhul oluline. 

Kokkuvõtteks ütlen, et lugu ise oli huvitav ning oli teatud mõttes huvitav lugeda ühe (minu arvates) väärastunud mõttemaailma ja käitumisviisidega perekonna elust, kuid pean tunnistama, et mingites aspektides oli sellega veidi liialdatud. Saan aru, et autor mõnede kohtade peal keeraski vinti üle ning ehk oligi see romaani sisu aspektist õigustatud. Minu maitse jaoks oli seda lihtsalt liiga palju, kuid eks inimeste maitse selles osas ongi erinev. Siiski on mul hea meel, et seda romaani lugesin ning Wendy Walker'ist sai üks autoreid, kelle romaane hea meelega ka edaspidi loen.

Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!

Tänavakunsti teine külg

Siinse blogi sisu põhjal võib mind pidada suureks krimi- ja põnevusromaanide sõbraks. Seda ma ka olen. Kuid aeg-ajalt soovin lugeda midagi lihtsamat, mis mõtetel puhata aitaks. Sel puhul aitavad mind hädast välja erinevad noorteromaanid. Ühest sellisest käesolevas postituses kirjutangi.

Romaani "Südame õige kuju" peategelane on Beatrix Adams. Tüdruk, kelle jaoks anatoomia kujutamine läbi kunsti oli ainuke variant tulevikuks. Et saada edasiõppimiseks stipendiumi on tal vaja joonistada lahatud surnukeha, see aga eeldab ligipääsu mõnele surnukehale. Proovides ühel õhtul anatoomialaboratooriumi juhatajale oma seniseid töid näidata jääb ta viimasest trammist maha ning on sunnitud ootama ööbussi. 

Saatuse tahtel satub temaga ühe bussi peale Jack. Poiss, kes on ühtaegu kena ja sarmikas, kuid samas linna tagaotsituim tänavakunstnik. 

Üle pika aja sattus mulle lugemiseks noorteromaan ning mul on hea meel, et see oli "Südame õige kuju". Mulle meeldis, et autor ei olnud kirjutanud järjekordset lihtsat tüdruk-armub-poissi noortekat, vaid sellesse oli põimitud ka raskemaid teemasid alates vanemate lahutusest ning lõpetades vaimuhaigustega. 

Pean tunnistama, et selles oli üksjagu noortekatele omaseid klišeesid nagu näiteks meeletult sarmikas ja ohtlik poiss, kellesse peategelane ülepeakaela ära armub. Samas aga oli Beatrixi ja Jacki vahelises suhtes teatavat täiskasvanulikkust, mis tuli eriti hästi ilmsiks neil kordadel, kui Beatrix sai rohkem teada poisi perekonnast ning traagilistest sündmustest, mis selle perega juhtunud olid. 

Samuti üllatas mind selle romaani lõpp. Tavaliselt noorteromaane lugedes kujutad ikka ette, kuidas peategelase jaoks läheb kõik lõpuks täielikult nii nagu vaja. Jah, ka selle romaanis oli see nii, kuid lõpp ei ole nii täiuslik, kui võiks arvata. Jah, Beatrix ja Jack jäävad kokku, kuid tüdrukul tuleb teatavas mõttes leppida ka kaotusvaluga.

Kahtlemata pani see romaan mind tänavakunsti teistusuguse pilguga vaatama. Muidugi - leidub igasuguseid inimesi kes seda teevad ning mõni ilmselt teebki seda ilma igasuguse mõtte ja sisuta. Teisalt aga on kindlasti ka selliseid tänavakunstnikke, kes teevad kunsti, mis kannab endaga kaasas sügavat mõtet, millest taustalugu teadmata ei pruugigi aru saada.

Mulle see romaan meeldis ning sain väga positiivse elamuse ning plaanin kindlasti veel Jenn Bennett'i romaane lugeda. Soovitan, kui Sulle meeldivad tavapärasest sügavama sisuga noorteromaanid.

Suur tänu Heli Kirjastusele selle raamatu eest!

Matuseäri tumedam pool

Koolifotograaf Ilka isa pidas Taanis matusebürood ning harrastas kirglikult hasartmängu - traavivõistlustel panustamist. Ühe panustamisega õnnestus tal võita suur summa raha, seejärel mees kadus, Ilka teadis vaid seda, et ta reisis USA-sse. Ühel päeval saab Ilka teada, et isa on surnud ning ta on testamenti kirjutanud ka Ilka nime. Ilkal ei jää üle muud, kui ise USA-sse sõita. 

USA-s saab Ilka teada, et isa oli uuesti abiellunud ning temast jäid maha abikaasa ja kaks tütart. Oma suureks üllatuseks saab Ilka teada, et isa pärandas talle testamendiga matusebüroo. Niisiis peabki ta hakkama koos abiliste Artie ja Eileeniga esimest korda elus matuseid korraldama. Nii isa kui ka matusebüroo kohta kerkivad pinnale nii mõnedki saladused. Rääkimata isa sealsest perest, kes käitub enam kui kummaliselt. 

"Surnumatja tütar" tekitas minus vastakaid tundeid. Ühest küljest tundus sisu põnev, teisest küljest aga oli see lugu minu jaoks kohati liiga aeglane. Üks suur plusspunkt läheb raamatule selle eest, et seal kirjeldatakse veidi, kuidas matusebüroo töötab. See on valdkond, millest mul eelnevad teadmised täiesti puuduvad ning ilmselt ei ole romaan hea koht, millest sellise töö sisulist poolt õppida, kuid see siiski annab esmase pildi. 

Kuna Artie ja Ilka töötavad külg-külje kõrval, siis lootsin salamisi, et ehk tärkavad nende vahel ka soojemad tunded. Seda küll otseselt ei juhtunud, kuid tegu on krimitriloogia esimese osaga ning hoian pöidlaid pihus, et see järgnevates osades juhtuks. 

See romaan oli mõnus lugeda, kuid sisu ei olnud nii põnev, et oleksin kõigest väest tahtnud teada, mis romaani lõpus juhtub. Soovitan lugeda, kui Sulle meeldivad pigem aeglaselt kulgevad romaanid.

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Tõde või tegu? Bayview' moodi

Romaanis "Üks meist valetab" tehti avalikuks nelja Bayview' keskkooli õpilase, Bronwyn'i, Addy, Nate'i ja Cooperi räpased saladused. Seda tegi Simon, kes oli skandaalse kuulujuturakenduse looja. 

Romaanis "Üks meist on järgmine" on neist sündmustest möödunud poolteist aastat. Paljud õpilased on tahtnud Simoni asemele astuda ning samalaadseid rakendusi teha, kuid keegi ei ole selles olnud nii edukas, kui oli Simon. Seda hetkeni, mil keskkooli õpilaste telefonidesse saabub salapärane sõnum Tundmatult, kes tahab nendega mängida Tõde või tegu. Kui valid tõe, tulevad ilmsiks kõige varjatumad saladused. Kui valid teo võivad sel olla surmavad tagajärjed. Niisiis - kas tõde või tegu?

Romaani keskmes on Maeve, Knox ja Phoebe. Maeve on Bronwyn'i noorem õde ja Knox'i endine tüdruksõber. Phoebe on katkisest perekonnast pärit tüdruk. Tema isa on surnud ning tema ema, õde Emma ja vend Owen püüavad eluga toime tulla nii hästi, kui suudavad. Knox töötab vabatahtlikult organisatsiooni Kuni Tõestatud juures.

Karen M. McManuse sulest olengi varasemalt lugenud ainult romaani "Üks meist valetab". Pean ütlema, et autor ei ole latti alla lasknud. Romaani "Üks meist on järgmine" näol on taas tegu väga põneva ja kaasahaarava noorteromaaniga. Mulle meeldis ka see, et romaani tegelased ei olnud tüüpilised noorteromaani tegelased, vaid autor kujutas neid täiskasvanud isiksustena. Romantilise poole pealt lisavad loosse noodi Maeve'i ja kohaliku kohviku omaniku poja Luisi tärkav armastus ning Bronwyn'i ja Nate pikka aega kestnud kokku-lahku suhe. Südantsoojendav oli lugeda, et mõlema jaoks lõppes kõik õnnelikult :) 

Minu jaoks oli vast kõige keerulisem Phoebe'i elu peale seda, kui Tundmatu teeb avalikuks ühe tema suure saladuse. See rikub ära tema suhte Emmaga, kuid neil oleks just vaja kokku hoida, et ilma isata hakkama saada. 

Mulle meeldis väga "Üks meist valetab", seega olin väga elevil, kui sain teada, et sellele on ilmunud ka järg. Vahel juhtub, et järjed on sisult nõrgemad, kui esimesed osad, kuid nende kahe romaani kohta seda küll väita ei saa. Nii esimene kui ka teine osa olid mõlemad ühtviisi põnevad. Kiidan väga "Üks meist on järgmine" lõppu, sest see oli midagi sellist, mida ma ette näha ei osanud. Boonuseks veel see, et põnevus säilis kuni romaani viimaste lauseteni

Soovitan neile, kellele meeldivad üle keskmise põnevad noorteromaanid, aga kindlasti tuleks lugemist alustada esimesest osast "Üks meist valetab", sest nii on võimalik romaani "Üks meist on järgmine" sisust paremini aru saada.