Koolifotograaf Ilka isa pidas Taanis matusebürood ning harrastas kirglikult hasartmängu - traavivõistlustel panustamist. Ühe panustamisega õnnestus tal võita suur summa raha, seejärel mees kadus, Ilka teadis vaid seda, et ta reisis USA-sse. Ühel päeval saab Ilka teada, et isa on surnud ning ta on testamenti kirjutanud ka Ilka nime. Ilkal ei jää üle muud, kui ise USA-sse sõita.
USA-s saab Ilka teada, et isa oli uuesti abiellunud ning temast jäid maha abikaasa ja kaks tütart. Oma suureks üllatuseks saab Ilka teada, et isa pärandas talle testamendiga matusebüroo. Niisiis peabki ta hakkama koos abiliste Artie ja Eileeniga esimest korda elus matuseid korraldama. Nii isa kui ka matusebüroo kohta kerkivad pinnale nii mõnedki saladused. Rääkimata isa sealsest perest, kes käitub enam kui kummaliselt.
"Surnumatja tütar" tekitas minus vastakaid tundeid. Ühest küljest tundus sisu põnev, teisest küljest aga oli see lugu minu jaoks kohati liiga aeglane. Üks suur plusspunkt läheb raamatule selle eest, et seal kirjeldatakse veidi, kuidas matusebüroo töötab. See on valdkond, millest mul eelnevad teadmised täiesti puuduvad ning ilmselt ei ole romaan hea koht, millest sellise töö sisulist poolt õppida, kuid see siiski annab esmase pildi.
Kuna Artie ja Ilka töötavad külg-külje kõrval, siis lootsin salamisi, et ehk tärkavad nende vahel ka soojemad tunded. Seda küll otseselt ei juhtunud, kuid tegu on krimitriloogia esimese osaga ning hoian pöidlaid pihus, et see järgnevates osades juhtuks.
See romaan oli mõnus lugeda, kuid sisu ei olnud nii põnev, et oleksin kõigest väest tahtnud teada, mis romaani lõpus juhtub. Soovitan lugeda, kui Sulle meeldivad pigem aeglaselt kulgevad romaanid.
Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar