Siinse blogi sisu põhjal võib mind pidada suureks krimi- ja põnevusromaanide sõbraks. Seda ma ka olen. Kuid aeg-ajalt soovin lugeda midagi lihtsamat, mis mõtetel puhata aitaks. Sel puhul aitavad mind hädast välja erinevad noorteromaanid. Ühest sellisest käesolevas postituses kirjutangi.
Romaani "Südame õige kuju" peategelane on Beatrix Adams. Tüdruk, kelle jaoks anatoomia kujutamine läbi kunsti oli ainuke variant tulevikuks. Et saada edasiõppimiseks stipendiumi on tal vaja joonistada lahatud surnukeha, see aga eeldab ligipääsu mõnele surnukehale. Proovides ühel õhtul anatoomialaboratooriumi juhatajale oma seniseid töid näidata jääb ta viimasest trammist maha ning on sunnitud ootama ööbussi.
Saatuse tahtel satub temaga ühe bussi peale Jack. Poiss, kes on ühtaegu kena ja sarmikas, kuid samas linna tagaotsituim tänavakunstnik.
Üle pika aja sattus mulle lugemiseks noorteromaan ning mul on hea meel, et see oli "Südame õige kuju". Mulle meeldis, et autor ei olnud kirjutanud järjekordset lihtsat tüdruk-armub-poissi noortekat, vaid sellesse oli põimitud ka raskemaid teemasid alates vanemate lahutusest ning lõpetades vaimuhaigustega.
Pean tunnistama, et selles oli üksjagu noortekatele omaseid klišeesid nagu näiteks meeletult sarmikas ja ohtlik poiss, kellesse peategelane ülepeakaela ära armub. Samas aga oli Beatrixi ja Jacki vahelises suhtes teatavat täiskasvanulikkust, mis tuli eriti hästi ilmsiks neil kordadel, kui Beatrix sai rohkem teada poisi perekonnast ning traagilistest sündmustest, mis selle perega juhtunud olid.
Samuti üllatas mind selle romaani lõpp. Tavaliselt noorteromaane lugedes kujutad ikka ette, kuidas peategelase jaoks läheb kõik lõpuks täielikult nii nagu vaja. Jah, ka selle romaanis oli see nii, kuid lõpp ei ole nii täiuslik, kui võiks arvata. Jah, Beatrix ja Jack jäävad kokku, kuid tüdrukul tuleb teatavas mõttes leppida ka kaotusvaluga.
Kahtlemata pani see romaan mind tänavakunsti teistusuguse pilguga vaatama. Muidugi - leidub igasuguseid inimesi kes seda teevad ning mõni ilmselt teebki seda ilma igasuguse mõtte ja sisuta. Teisalt aga on kindlasti ka selliseid tänavakunstnikke, kes teevad kunsti, mis kannab endaga kaasas sügavat mõtet, millest taustalugu teadmata ei pruugigi aru saada.
Mulle see romaan meeldis ning sain väga positiivse elamuse ning plaanin kindlasti veel Jenn Bennett'i romaane lugeda. Soovitan, kui Sulle meeldivad tavapärasest sügavama sisuga noorteromaanid.
Suur tänu Heli Kirjastusele selle raamatu eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar