Ei või iial teada, kes su naabermajja kolib ...

Minevik. Abby ja tema vend Tom satuvad autoavariisse, millest Tom paraku eluga ei pääse. Abby süüdistab ennast juhtunus meeletult ning ei suuda endale andestada. Ta lõpetab suhtluse Liamiga, mehega, keda südamest armastab, kuna kardab, et mees hakkab teda vihkama. 

Tänapäev. Abby on abielus Nate'ga ning neil on tütar Sarah. Nate oli see, kes tol saatuslikul ööl avariipaigast mööda juhtus minema ning Abby auto juurest ohutusse kaugusesse tõmbas enne kui auto põlema süttis. Tom'i elu tal päästa ei õnnestunud ja seetõttu on tal rängad süümepiinad. Saatuse irooniana kolib Liam oma perega Abby naabermajja elama. Abby ja Liam lepivad kokku, et teesklevad, et ei tunne teineteist.

Selle raamatu sisututvustus oli paljutõotav, kuid kui olin lugenud umbes 100 lk tundus mulle, et selle raamatu tempo on minu maitse jaoks pisut liiga aeglane. Sellegipoolest jätkasin lugemist, sest tahtsin teada, millega see lugu lõpeb.

Abby'st oli mul siiralt kahju, sest autoavarii rikkus tema suhte emaga ning Liamiga. Oli üsna selge, et kui avariid poleks olnud, oleksid nad Liamiga lõpuni kokku jäänud. Elul on aga kombeks keerdkäike teha  ja nii tärkab Abby ja Liam'i vaheline side taas. Abby lepib ka oma emaga ära olgugi, et asjaolud, miks see juhtus ei olnud just positiivsete killast. 

Raamatu lõpp oli minu jaoks jällegi veidi liiga kiire tempoga ning tundus, et ühekorraga juhtub nii paljut. Kuna ma siinkohal raamatu sisu palju reeta ei tahaks, siis ütlen vaid, et üks tegelane saab õnnetult surma ja üks tegelane osutub hoopis ebameeldivamaks kui ta seda raamatu vältel oli.  

Üldises plaanis oli selle raamatu näol minu jaoks tegu keskmisest tsipa põnevama naistekaga. Kui selles midagi õpetlikku oli, siis oli see - asju ei saa lõpmatuseni varjata. Ja vahel on parem rääkida tõtt.

Kümme väikest sõdurpoissi...

Nagu pikaajalisemad blogilugejad teavad, siis üsna suure osa raamatutest, mida loen moodustavad krimiromaanid. Siiski ei ole ma siiani lugenud ühtegi Agatha Christie romaani, olgugi, et tegu on krimiklassikaga. Nüüd aga saab see viga parandatud, sest ühes lugemise väljakutses osaledes valisin märtsikuu raamatuks  justnimelt Agatha Christie romaani "Ja ei jäänud teda ka".

Romaani tegevus toimub Sõdurisaarel. See on kurikuulus koht, millest meedias palju kirjutatud on. Salapärane U. N. Owen saadab kümnele inimesele kutse tulla saarele. Nad kõik arvavad, et kutse on enam kui kummaline, kuid otsustavad siiski Sõdurisaarele minna. Nende üllatuseks ei ole võõrustaja neid vastu võtmas kui nad saarele saabuvad. Õhtusöögi ajal hakkab justkui iseenesest mängima helilint, millele on keegi peale lugenud "kuritööd", mille saarele kutsutud inimesed toime on pannud. Peagi on üks saarele kutsututest, Tony Marston, surnud. Ja peale teda sureb veel üks inimene. Varsti saab selgeks, et keegi neist kümnest on mõrvar. Kuid kes? Ja mis on tema motiivid, kui saarele kutsutuid pealtnäha mitte miski ei seo?

Selle raamatuga oli mul algul raske minema saada. Tegelasi oli üsna palju ning oli keeruline meelde jätta, kes mille eest saarele kutsuti. Lugu läks huvitavaks siis, kui esimesed mõrvad toime pandi. Ja mis seal salata - mida vähemaks saarel viibijaid jäi, seda huvitavamaks raamat muutus. Paaril korral arvasin, et tean, kes mõrvad saarel toime pani, kuid ükski minu arvamus tõeks ei osutunud ning tegelikku mõrvarit ma ära ei arvanudki. 

"Ja ei jäänud teda ka" kirjakeel oli hoopis teistsugune, kui seni olen harjunud lugema, kuid see ei häirinud mind. Pigem andiski see edasi tunnet, et loen ikkagi krimiklassikat. Ei saa välistada, et tulevikus veel mõnd Agatha Christie romaani loen.

PS! Hiljuti käisin Kellerteatris vaatamas etendust "Hiirelõks", mis samuti Agatha Christie loomingul põhineb ning mis mulle väga hea teatrielamuse pakkus. Piilusin nende kodulehelt, et "Ja ei jäänud teda ka" on neil samuti mängukavas ning mul tekkis kiusatus ka seda etendust vaatama minna. 

Kui kaugele on üks naine nõus kättemaksu nimel minema?

"Hõbedased tiivad" on Faye-sarja teine osa, autoriks Camilla Läckberg, kelle sulest on ilmunud ka populaarne Fjällbacka-sari.

Sarja esimeses osas aset leidnud sündmustest on hulk aega möödas. Faye elab koos ema, tütre ning sõbrannaga rahulikult Itaalias. Naise äril, Revenge'l läheb edukalt ning peagi on aset leidmas laienemine USA-sse. Siis aga hakkavad asja äkitselt halvemuse poole minema. Näib, et keegi tahab Faye äri üle võtta ja naine on sunnitud Stockholmi tagasi pöörduma. Samal ajal põgeneb vanglast ka tema endine abikaasa Jack, kes naisesse enam sugugi soojalt ei suhtu. 

Rootsis viibides peatub Faye hotellis ning armub mehesse, keda seal kohtab. Olgugi, et Kerstin tegi Faye palvel mehele põhjaliku taustauuringu ning ei leidnud midagi kahtlast oli mul siiski tunne, et mees varjab midagi ning tal pole head kavatsused. Seda, kas see aimdus ka paika pidas, saad juba ise raamatust lugeda. 

Kui üldjoontes oli tegu küllaltki klišeesid täis naistekaga, siis meeldis mulle, kuidas autor kirjeldas Faye suhteid ema ja sõbrannadega. Nendevaheline usalduslik ja tugev side oli hästi tajutav, samuti ka Faye igatsus tütre Julienne'i järgi. Raamatu peatükid vahelduvad oleviku ja mineviku vahel. Mineviku peatükkidest saab lugeja teada Faye õudsest noorpõlvest. Otsapidi haakub minevikus toimunu tänapäevaga. Raamatu viimased laused annavad alust arvata, et sarjale on oodata ka kolmandat osa. Mulle meeldis sarja esimene osa rohkem, kui teine osa ning ootan huviga, kuidas Faye lugu edasi läheb.

"Hõbedased tiivad" oli hea vaheldus tõsistele ja raskema sisuga krimkadele, kuid näpuotsaga põnevust leidus selleski raamatus. Soovitan neile, kes otsivad kergemat lugemist. Ja veel - soovitan sarja lugeda algusest peale.

Teised Camilla Läckbergi raamatud minu blogis:

"Kuldne puur"

Igast küljest kirev ja elav Malaisia

Malaisia on riik, mille kohta olen alati rohkem teada tahtnud saada. Selle raamatu sisukorda uurides jäi silma, et autor on raamatu kaante vahele kirjutanud mälestused kahest Malaisias elatud perioodist, mistõttu oli minu jaoks natuke üllatav, et see raamat nii õhuke on. 

Minu-sarja raamatutest loen alati suure huviga eri riikide toitude-jookide kohta. Aasia toidud on teadupärast üsnagi vürtsikad ning nii ka Malaisias. Huvitava faktina toon raamatust välja selle, et söögikohtades tuuakse lauda kahvel ja lusikas. Sellel on ka omad praktilised põhjused, millest täpsemalt juba ise raamatust lugeda saad. Kuid kahvli-lusika teemast on ehk veel veidram viis, kuidas Malaisias kaasaostetavaid jooke serveeritakse. Euroopas oleme harjunud, et need pannakse pudelisse või topsi. Aga Malaisias ... sellest, kuidas seal jooke kaasa serveeritakse, saad juba ise raamatust lugeda. 

Üks põnev ajaloo valdkonda kuuluv fakt on, et Malaisia oli kunagi Inglismaa koloonia. See on aga jätnud Malaisiasse omamoodi huvitava pärandi - nimelt on sealne liiklus vasakpoolne. Samuti tasub Malaisiasse reisides arvestada, et pistikupesad on seal UK-tüüpi. 

Malaisia on mu ettekujutustes alati olnud kirju ja lärmakas, kus elavad koos mitmete rahvuste esindajad. Raamatut lugedes sain aru, et see ettekujutus peab täiesti paika. Lugedes tekkis tahtmine sinna reisida küll. "Minu Malaisia" andis sellest riigist mõnus pildi ette ning boonusena kirjutas autor raamatusse sisse ka oma Malaisiast pärist elukaaslase Maria muljed Eesti kohta.

Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!

Kadunud noored ja kujukesed mudelraudteel

Kaks noort, Smilla ja Malik lähevad kaduma. Kuna Smilla perekond on jõukas ja tuntud, võtab politsei seda juhtumist peaaegu koheselt inimröövina. Politseinikud, eesotsas Leonore Askeriga on aktiivselt uurimistööd tegemas. Leonore loodab sisimas, et õige pea saab temast raskete kuritegude uurimise osakonna juht. 

Malmö kohalik politseiülem otsustas selle juhtumi uurimiseks abijõude paluda. Appi saadetakse mees, kellega Leonorel oli kunagi ebameeldiv vahejuhtum. Lisaks sellele on juhtumi juures ka huvide konflikt, kuna Smilla perekonna advokaadiks on Leonore ema (kes ei ole siiani aru saanud, miks tütar otsustas loobuda prestiižsest advokaadiametist ning saada politseinikuks). Seetõttu otsustaski Leonore ülemus naise juhtumi uurimise juurest kõrvaldada. 

Ülemus otsustab Leonoret "edutada", määrates ta nn "kadunud hingede osakonna" juhiks. Teda ootab ees kabinet keldris ning kolleegid, üks veidram kui teine. Aja möödudes hakkab Leonorele tunduma, et mees, kelle asemele ta saadeti, oli enne haiglasse sattumist uurinud midagi kummalist. Leonore saab asjale jälile siis, kui ta saab kõne mehelt, kes ütleb, et mudelraudteele paneb keegi kujukesi, imiteerides nii erinevaid kriminaalseid juhtumeid. Viimased kaks kujukest, mille keegi mudelraudteele poetas, kujutasid Smillat ja Malikit. Ja nii ongi Leonore uuesti uurimas juhtumist, mille juurest ta kõrvaldati. Kuid seekord peab ta asja uurima omal käel abilisteks kummalised kolleegid Roosi, Virgilsson, Attila ja Zafer. 

Selle romaani peatükid on kirjutatud üsna mitme tegelase silme läbi. Kui selline lähenemine mind enamasti lugemisel segab, siis selle loo puhul mitte. Arvan, et see ei härinud mind sellepärast, et loo tempo oli piisavalt aeglane ning autor oli loo loogiliselt kirja pannud. Peatükk peatüki haaval avaneb lugeja silme ees kurjategija lugu. Ja see tegelane on üks julmemaid, keda raamatulehtedel kohanud olen. Smilla ja Maliki rööv ei olnud kaugeltki tema esimene kuritöö. Kes aga nende kuritegude taga on? Minul oli üsna mitu kahtlustatavat.

Õnneks aga suutis autor kuni viimaste lehekülgedeni põnevust üleval hoida ning ükski neist, keda ise algul kahtlustasin, ei osutunud kurjategijaks. Siiski oli selles romaanis üks pisike detail, mis mind häirima jäi - kas raskete kuritegude uurimise osakonna töötajate walkie-talkie'sid on tõesti nii lihtne pealt kuulata?

Tegu oli põneva ja kaasahaarava krimkaga ning mul oli hea meel teada saada, et 2023. aastal on selles sarjas ilmunud veel teinegi osa. Loodetavasti jõuab see peagi ka eesti keelde.

Suur tänu kirjastusele Varrak selle raamatu eest!