Kaks noort, Smilla ja Malik lähevad kaduma. Kuna Smilla perekond on jõukas ja tuntud, võtab politsei seda juhtumist peaaegu koheselt inimröövina. Politseinikud, eesotsas Leonore Askeriga on aktiivselt uurimistööd tegemas. Leonore loodab sisimas, et õige pea saab temast raskete kuritegude uurimise osakonna juht.
Malmö kohalik politseiülem otsustas selle juhtumi uurimiseks abijõude paluda. Appi saadetakse mees, kellega Leonorel oli kunagi ebameeldiv vahejuhtum. Lisaks sellele on juhtumi juures ka huvide konflikt, kuna Smilla perekonna advokaadiks on Leonore ema (kes ei ole siiani aru saanud, miks tütar otsustas loobuda prestiižsest advokaadiametist ning saada politseinikuks). Seetõttu otsustaski Leonore ülemus naise juhtumi uurimise juurest kõrvaldada.
Ülemus otsustab Leonoret "edutada", määrates ta nn "kadunud hingede osakonna" juhiks. Teda ootab ees kabinet keldris ning kolleegid, üks veidram kui teine. Aja möödudes hakkab Leonorele tunduma, et mees, kelle asemele ta saadeti, oli enne haiglasse sattumist uurinud midagi kummalist. Leonore saab asjale jälile siis, kui ta saab kõne mehelt, kes ütleb, et mudelraudteele paneb keegi kujukesi, imiteerides nii erinevaid kriminaalseid juhtumeid. Viimased kaks kujukest, mille keegi mudelraudteele poetas, kujutasid Smillat ja Malikit. Ja nii ongi Leonore uuesti uurimas juhtumist, mille juurest ta kõrvaldati. Kuid seekord peab ta asja uurima omal käel abilisteks kummalised kolleegid Roosi, Virgilsson, Attila ja Zafer.
Selle romaani peatükid on kirjutatud üsna mitme tegelase silme läbi. Kui selline lähenemine mind enamasti lugemisel segab, siis selle loo puhul mitte. Arvan, et see ei härinud mind sellepärast, et loo tempo oli piisavalt aeglane ning autor oli loo loogiliselt kirja pannud. Peatükk peatüki haaval avaneb lugeja silme ees kurjategija lugu. Ja see tegelane on üks julmemaid, keda raamatulehtedel kohanud olen. Smilla ja Maliki rööv ei olnud kaugeltki tema esimene kuritöö. Kes aga nende kuritegude taga on? Minul oli üsna mitu kahtlustatavat.
Õnneks aga suutis autor kuni viimaste lehekülgedeni põnevust üleval hoida ning ükski neist, keda ise algul kahtlustasin, ei osutunud kurjategijaks. Siiski oli selles romaanis üks pisike detail, mis mind häirima jäi - kas raskete kuritegude uurimise osakonna töötajate walkie-talkie'sid on tõesti nii lihtne pealt kuulata?
Tegu oli põneva ja kaasahaarava krimkaga ning mul oli hea meel teada saada, et 2023. aastal on selles sarjas ilmunud veel teinegi osa. Loodetavasti jõuab see peagi ka eesti keelde.
Suur tänu kirjastusele Varrak selle raamatu eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar