Itaalia - rohkem kui ainult pizza ja pasta

Nagu varasemalt siin blogis maininud olen, siis Minu-sarja raamatute puhul loen alati suure huviga Euroopa riikide kohta kirjutatud raamatuid. Seekordses postituses tuleb juttu Itaaliast. 

Raamatus tulid hästi esile itaallaste ja eestlaste erinevused. Minu jaoks oli humoorikas lugeda, kui loominguliselt itaallased aega suhtuvad. Nende puhul on see märksa loomingulisem kui eestlaste puhul. Mis minusse puutub, siis olen pigem kohal 10 minutit varem, kui hiljem. Teada-tuntud on ka itaallaste temperamentsus. Eestlased on nendega võrreldes ikka palju flegmaatilisemad ja rahulikumad. Kujutan ette, et esimest korda Eestisse sattunud itaallase jaoks võivad tõsised ja vaikse loomuga eestlased päris veider nähtus olla.

Suur osa raamatust oli pühendatud sellele, kuidas autor oma suguvõsa jälgi ajas. Hästi tuli ilmseks see, kuidas itaallased oma sugulasi hoiavad. Vähemalt autori suguvõsa puhul oli see nii. Kahjuks aga võivad sugulastevahelised suhted vahel päris teravaks minna. 

Itaalia kohta on Minu-sarjas varasemalt ilmunud kaks raamatut, mis mul samuti loetud. Need meeldisid mulle rohkem, sest olid kirjutatud sellises stiilis, mida selle sarja raamatutest otsin. "Minu Itaalia : homme on homme" puhul meeldis mulle see, et autori isiklik suhe Itaaliaga tuli hästi esile. 

Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!

Tuntud elustiiliblogija salapärane surm

Šikk ja noobel Hotel Grand Stockholmis. Ühest selle hotelli sviidist leitakse mõrvatuna kuulus elustiiliblogija Coco. Seda hakkab uurima Malin Rehnberg, kel on aga keeruline läbisaamine oma ülemusega, kes tahab, et tema meeskonna liikmed uuriksid esmajoones üht inimkaubanduse juhtumit. Kuna raamatu peatükid vahelduvad Coco mõrva ja inimkaubanduse uurimise vahel, siis tekkis mul koheselt huvi teada saada, kas ja kuidas need kaks juhtumit omavahel seotud on. Loomulikult huvitas mind ka see, kes ja miks tappis Coco?

Malin, kes on lugejale varasemalt tuttav Stefan Ahnhemi Fabian Riski sarjast, oli uurijana põhjalik, kuid iseloomu poolest küllaltki jonnakas ja põikpäine, mistõttu sattus ta nii mõnessegi ohtlikku olukorda.  Kohati tundus ta minu arvates kolleegina üsna ebameeldiv olevat.  

Kuigi lugu ise oli põnev ja tahtsin väga teada, kuidas see lõpeb pean tõdema, et elasin suurema osa raamatust kaasa sellele, et Malin ja tema mees Anders omavahelised suhted korda saaksid. Kuid seda, mis rada pidi nende elud raamatu lõpus edasi lähevad, saad juba ise raamatust lugeda. Niisamuti ei kirjuta ma siin ka detailselt sellest, kuidas uuritavad juhtumid lahenesid - ikka selleks, et lugemine põnevam oleks.

"Täiesti teine lugu" oli täitsa korralik põnevik ning Põhjamaade krimile omaselt rohkete sisuliinide ja pööretega. Soovitan lugeda.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!