reede, 28. mai 2021

Kas sina, Jules ...

Üks saareke Iirimaa ranniku lähedal. Seal asub külalistemaja (raamatus on küll kasutatud terminit "lusthoone", kuid minu sõrmed keelduvad seda siia kirjutamast :D ), kus on peatselt aset leidmas pulmad. Mitte isegi lihtsalt pulmad, vaid võib öelda, et tegu on teatavas mõttes ka avaliku elu ühe tähtsündmusega. Peigmees Will on telestaar, pruut Jules annab välja ajakirja. Seega võib arvata, et järeleandmisi ei tehta mitte milleski - kleit, pidu, söögid - kõik on viimase peal. 

Peole on kutsutud palju külalisi nii pruudi kui ka peigmehe minevikust ja olevikust. Nagu pidudel ikka - kui alkoholi on sisuliselt piiramatus koguses, siis hakkavad esile kerkima saladused ühe ja teise külalise osas. See kõik päädib sellega, et üks külalistest leitakse surnuna. Juhtunul on tugevad seosed minevikus toimunuga, kuid millised - seda siin pikemalt lahti ei kirjuta ;)



Olen lugenud Lucy Foley sulest varem ilmunud romaani "Jahiseltskond". "Kutsutud külalised" oli sellega sarnane - mõlemas romaanis olid tegelased muust maailmast ära lõigatud kohas, kuid sellega sarnasus ka piirdus. Minu arvates oli "Kutsutud külalised" isegi veidi parem ning tajusin lugedes, et kirjanik on arenenud ning oskab loosse ootamatuid ja mõnusaid pöördeid sisse tuua. 

Tegelaste osas tooksin ühe nutikaimana välja pulmakorraldaja Aoife, kuid taaskord - milles tema nutikus seisneb, tuleb Sul endal raamatust lugeda. Üks ebameeldiv tegelane oli Julesi lapsepõlvesõber Charlie, kes kohtles oma abikaasat nõmedalt ning varjas tema eest päris olulisi asju. 

"Kutsutud külalised" oli väga põnev, võiks öelda, et lausa käestpandamatu romaan. Kahjuks või õnneks ei saa sellest siin postituses väga detailselt kirjutada, kuna siis kaoks tulevastel lugejatel nii mõnigi põnevushetk (ja seda ma kohe kindlasti ei taha). Arvan, et see on igati ära teeninud esikoha Goodreadsi kasutajate eelmise aasta lemmikute seas. Minu poolt saab see romaan kindla lugemissoovituse!




esmaspäev, 17. mai 2021

Noorteromaan sellest, miks ei ole hea oma muredega üksi jääda

Aeg-ajalt meeldib mulle krimkade-põnevike vahepeale lugeda ka noorteromaane. Sestap hoian alati silma peal Tänapäeva kirjastuse noorteromaani konkursi töödel ning loen need pea alati läbi. Seekordses postituses tuleb juttu noorteromaanist "Lihtsalt ära jää üksi", mis saavutas kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse 2020. aasta noorteromaanivõistlusel II koha. Romaani autor on Kaia Raudsepp.

Lydia satub teel sõbranna juures koju vägistamise ohvriks. See pöörab tüdruku senise turvalise maailma pea peale ning ta pingutab, et oma perekonda ja sõbrannasid mitte muretsema panna. Lydial on keeruline jätkata tavapärast noore neiu elu, näiteks suhelda poisiga, kes talle pikka aega meeldinud on. Tüdruk püüab kõigest väest juhtunust üle saada kasutades selleks erinevaid viise. 

Esimesena räägib Lydia juhtunust naabripoisile Lucasele, kellega koos julgeb tüdruk olla tema ise, varjamata oma tundeid ja emotsioone. Lucase ja Lydia vahelised tunded on tuntavad isegi läbi raamatulehtede, kuid Lydiaga juhtunu on justkui nähtamatu müür nende vahel. 



Seejärel võtab Lydia julguse kokku ning räägib ka oma pere ja sõbrannadega. Arusaadavalt on kõik juhtunust teada saades šokis ja imestavad, et Lydia seda nende eest nii kaua varjas. Teatud mõttes tundis Lydia peale mure jagamist kergendust - sellise koorma kandmine ei saa kerge olla. Algul tekitas minus ebameeldivust Lydia sõbranna Sandra suhtumine, kui too ütles, et Lydia peaks juhtunust lihtsalt üle saama. Kuid sellel on omad põhjused, miks ei ole  Sandra pooltki nii kaastundlik, kui Lydia teised sõbrannad Teesi ja Mona. 

Mulle meeldis, et tegu oli tavapärasest mõnevõrra tõsisema noorteromaaniga. See haaras mind alates esimesest leheküljest ning elasin Lydiale kaasa. Sedavõrd raske teema puhul on raske peategelase tundeid mõista, kuid selles osas kiidan autorit, sest hea sõnakasutus annab üsna hästi edasi Lydia mõtteid ja tundeid. Romaani lõpp oli aga õnnelik ning seda ju ühelt noorteromaanilt oodata võibki. Samuti meeldis mulle, et lõpp oli konkreetne, sest lahtisi otsi ei oleks ma sellise sisuga romaani puhul eelistanud. Soovitan lugeda, sest autori sõnakasutus on lihtsalt seda väärt! Kuid ole hoiatatud - selle noorteromaani teema on tõepoolest raske.

kolmapäev, 5. mai 2021

Pikk retk saareriigil

Olles koeraomanik täidavad iga mu päeva jalutuskäigud. Nüüd koroona ajal tuli jalutamist veelgi rohkem ette, sest mida muud ikka teha? Mis saaks olla ühel päikeselisel ja soojal kevadpäeval paremat, kui võtta koer ühes ning minna temaga mõnele mõnusale matkarajale aega veetma :)

"Minu Uus-Meremaa" autor Henek Tomson võttis aga ette päris pika teekonna. Huvitava faktina saan välja tuua, et see raamat oli minu jaoks Minu-sarjas (kui mu mälu mind nüüd alt ei vea) esimene raamat, mille autor ei läinud teise riiki õppima või elama vms, vaid tema eesmärgiks oli kohe algusest peale teha läbi ligi 3000 km pikkune matk saareriigi ühest otsast teise. Tundsin autori vastu suurt respekti, kui seda raamatust lugesin - minu jaoks on (no vähemalt praeguses olukorras, kui suur kõht ees on :D) isegi pisike jalutusring koduses alevikus suurt pingutust nõudev. 

Kuigi autor läks üksipäini Uus-Meremaale matkama puutus ta loomulikult kokku ka kohalike elanikega. Lausa läbi raamatulehtede kumas selgelt välja uusmeremaalaste positiivsus ja soe suhtumine turistidesse . Matkajale pakuti sooja sööki ning öömaja, lausa selleni välja, et osteti paar uusi matkasaapaid. Olen ka ise reisides märganud, et kui kusagil "eksinud näoga" seista, siis tuleb mõni kohalik üsna kiirelt appi. 


Jep, ka meil siin Eestis on oma pisike Uus-Meremaa ;)


Raamatust sain teada nii mõnegi põneva fakti Uus-Meremaa ajaloo ning tänapäeva kohta. Üks hirmutavamaid fakte oli vast ehk see, et ka tänapäeval visatakse selles riigis loodusesse kahjurite hävitamise eesmärgil mürki. Selgelt on aru saada, et mürk ei ohusta sedasi mitte ainult kahjureid, vaid ka riigi loodust laiemalt. Hävida võivad ka liigid, kes ehk muidu on normaalse ökosüsteemi toimimiseks vajalikud. 

"Minu Uus-Meremaa" pakkus mulle ka ühe blondiini hetke - nimelt olen ma siiani olnud arvamusel, et tegu on küll mägise, kuid sooja ja troopilise kliimaga riigiga. Aga võta näpust - ka seal leidub lumiseid mäetippe, mida vallutada. Autor kirjutas ka juhtumist, kus üks matkaja oli lumises mäestikus kaduma läinud. 

Nagu alguses kirjutasin, tundsin autori vastu suurt austust, kuna plaanis teha läbi matka saareriigi ühest otsast teise. Võib vaid aimata, millised tunded teda valdasid, kui ta finišisse jõudis. Ilmselt ei saagi seda päriselt tunda enne, kui ise mõni taoline pikem retk läbi teha. Soovitan lugeda, sest tegu on niivõrd erilise reisiraamatuga.


Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!

Tuntud elustiiliblogija salapärane surm

Šikk ja noobel Hotel Grand Stockholmis. Ühest selle hotelli sviidist leitakse mõrvatuna kuulus elustiiliblogija Coco. Seda hakkab uurima Mal...