Pikk retk saareriigil

Olles koeraomanik täidavad iga mu päeva jalutuskäigud. Nüüd koroona ajal tuli jalutamist veelgi rohkem ette, sest mida muud ikka teha? Mis saaks olla ühel päikeselisel ja soojal kevadpäeval paremat, kui võtta koer ühes ning minna temaga mõnele mõnusale matkarajale aega veetma :)

"Minu Uus-Meremaa" autor Henek Tomson võttis aga ette päris pika teekonna. Huvitava faktina saan välja tuua, et see raamat oli minu jaoks Minu-sarjas (kui mu mälu mind nüüd alt ei vea) esimene raamat, mille autor ei läinud teise riiki õppima või elama vms, vaid tema eesmärgiks oli kohe algusest peale teha läbi ligi 3000 km pikkune matk saareriigi ühest otsast teise. Tundsin autori vastu suurt respekti, kui seda raamatust lugesin - minu jaoks on (no vähemalt praeguses olukorras, kui suur kõht ees on :D) isegi pisike jalutusring koduses alevikus suurt pingutust nõudev. 

Kuigi autor läks üksipäini Uus-Meremaale matkama puutus ta loomulikult kokku ka kohalike elanikega. Lausa läbi raamatulehtede kumas selgelt välja uusmeremaalaste positiivsus ja soe suhtumine turistidesse . Matkajale pakuti sooja sööki ning öömaja, lausa selleni välja, et osteti paar uusi matkasaapaid. Olen ka ise reisides märganud, et kui kusagil "eksinud näoga" seista, siis tuleb mõni kohalik üsna kiirelt appi. 


Jep, ka meil siin Eestis on oma pisike Uus-Meremaa ;)


Raamatust sain teada nii mõnegi põneva fakti Uus-Meremaa ajaloo ning tänapäeva kohta. Üks hirmutavamaid fakte oli vast ehk see, et ka tänapäeval visatakse selles riigis loodusesse kahjurite hävitamise eesmärgil mürki. Selgelt on aru saada, et mürk ei ohusta sedasi mitte ainult kahjureid, vaid ka riigi loodust laiemalt. Hävida võivad ka liigid, kes ehk muidu on normaalse ökosüsteemi toimimiseks vajalikud. 

"Minu Uus-Meremaa" pakkus mulle ka ühe blondiini hetke - nimelt olen ma siiani olnud arvamusel, et tegu on küll mägise, kuid sooja ja troopilise kliimaga riigiga. Aga võta näpust - ka seal leidub lumiseid mäetippe, mida vallutada. Autor kirjutas ka juhtumist, kus üks matkaja oli lumises mäestikus kaduma läinud. 

Nagu alguses kirjutasin, tundsin autori vastu suurt austust, kuna plaanis teha läbi matka saareriigi ühest otsast teise. Võib vaid aimata, millised tunded teda valdasid, kui ta finišisse jõudis. Ilmselt ei saagi seda päriselt tunda enne, kui ise mõni taoline pikem retk läbi teha. Soovitan lugeda, sest tegu on niivõrd erilise reisiraamatuga.


Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Mis peitub ilusa fassaadi taga?

Miks on hea hoida sotsiaalmeedia kontod privaatsena?

Kas kadunud tüdruku ema süda saab lõpuks rahu?