Kui eksperiment muutub hirmutavaks reaalsuseks

Selles postituses tuleb juttu raamatust, mis kirjutatud kahe autori - Greer Hendricks'i ja Sarah Pekkaneni poolt. Neilt on varem ilmunud romaan "Naine meie vahel", mis mulle väga meeldis, seega ei pidanud ma kaua mõtlema, kas lugeda ka nende uut romaani "Nimetu tüdruk". 

Romaani "Nimetu tüdruk" peategelane on Jessica. Majanduslikult ei lähe tal just kõige paremini, kuid tööotsad jumestajana toovad sisse piisavalt raha, et ära elada. Ühel õhtul läheb ta täitma päeva viimast tellimust - kahe üliõpilase jumestamist ning kuuleb tahtmatult pealt, et üht neist kutsutakse osalema uurimuses, mille viib läbi tunnustatud psühhiaater dr Shields. Uurimusele kutsutud neiu ei tundu sellest ülemäära huvitatud olema. Algul laseb Jessica uurimuse info ühest kõrvast sisse ja teisest kohe välja, kuid kui ta kuuleb, et uurimuses osalemise eest on ette nähtud tasu, mis aitaks tal kas või ajutiselt rahalised raskused ületada, otsustab ta neiu asemel uurimuses osaleda. 

Kui Jessica järgmisel päeval uurimuses osalemiseks ülikooli õppeklassis avatud sülearvuti taga istub ei oska ta aimatagi, mis teda ees ootab. Suureks ehmatuseks puudutavad uurimuse küsimused Jessicat nii mitmeski mõttes väga isiklikult. Jessica ehmatus muutub hirmuks, kui küsimused muutuvad järjest intensiivsemaks ning lisaks küsimustele korraldab dr Shields üritusi, kuhu ka Jessica, kui uurimuses osaleja, on kohustatud minema. Veelgi enam - dr Shields ütleb talle täpselt ette, mida ta selga peab panema, mida ütlema ja kuidas käituma. 

Küsimus küsimuse haaval läheb uuring aina sügavamale Jessica isiklikku sfääri ning peagi hakkab talle tunduma, et dr Shields teab täpselt, mida ta mõtleb. Asi muutub Jessica jaoks eriti ohtlikuks siis, kui ta taipab, et dr Shields justkui teaks, milliseid saladusi Jessica varjab. Varsti ei saa Jessica isegi aru, mis on päris elu ning mis on uurimus ning ta muutub üha kahtlustavamaks. Kõik lõpeb aga väga ootamatult.

Raamatu peatükid on kirjutatud vaheldumisi läbi Jessica ning läbi dr Shieldsi vaatest. Oli huvitav lugeda, milliseid eksperimente dr Shields Jessicaga läbi viis, kuidas ta neid hoolikalt planeeris. Jessica, olles uurimuse eest saadavast tasust pimestatud, oli tema jaoks nagu marionett. Teisalt oli huvitav lugeda Jessica mõtteid, kui ta neil eksperimentidel osales. Pean tunnistama, et muutusin ka ise seda raamatut lugedes kohati paranoiliseks - näib, et autorid oskavad hästi lugejale närvikõdi tekitada. Eksperimendid muutusid uurimuse edenedes väga veidraks, haarates lõpuks endasse ka Jessica perekonna. Kui asi juba sealmaal oli, imestan, et Jessica ise vabatahtlikult selles osalemisest ei loobunud. Muutus see uurimus ju reaalseks ohuks mitte ainult talle, vaid ka tema isa, ema ja noorema õe jaoks. 

Mis minu jaoks selle romaani veel eriti heaks tegi, oli selle viimane lause. See muutis seniloetut kardinaalselt ning mõtlesin veel pikalt sellele, kas Jessica sattumine uurimusse oli ikka niiväga juhuslik? Või peitus selle taga midagi enamat? 

Igatahes pakkusid autorid ka selle romaaniga ühe väga hea lugemiselamuse - Raamatugurmaanile tõeline nauding. Soovitan seda lugeda neil, kes ei karda, et nad pärast selle lugemist kõiges ümbritsevas kahtlema ei hakka.


See tänu kirjastusele Varrak selle raamatu eest!

Teised Greer Hendricks'i ja Sarah Pekkaneni raamatud minu blogis:

"Kuldne paar"

Sünged jõulupühad Inglismaal

On talv. Jõulud. Tuletõrje saab väljakutse Southey Road'ile, kus üks eramaja on leekides. Tuletõrjujad leiavad majast ühe väikese poisi surnukeha ning tema vanema venna, kes oli veel vaevu elus. Kuna üks poistest leiti surnuna jõuab see juhtum inspektor Adam Fawley'ni. Mis talle ja tiimile aga väga imelik tundub on see, et laste vanemaid ei leitud. Ema kohta neil täpsem info puudub, kuid laste isa Michael peaks viibima kodust eemal, konverentsil. Kummaline on aga see, et neil ei õnnestu meest telefoni teel kätte saada.  Juhtumit uurides tuleb ilmsiks järjest häirivamaid detaile ning pole kahtlustki, et see on üks häirivamaid juhtumeid, mida inspektor Fawley ja tema meeskond uurinud on.

"Väljapääsu ei ole" on kolmas osa inspektor Fawley sarjast. Nagu ka sarja eelnevates osades on autor ka selles romaanis oskuslikult pinget üles kerinud ning põnevus säilib kuni viimase leheküljeni. Veidi on see romaan ühendatud ka sarja esimese osaga, mis kannab pealkirja "Nad ei leia sind iial" - nimelt õppis üks poistest samas koolis, kus eelnevalt mainitud romaani peategelane. See oli minu arvates autori poolt huvitav lüke, sest see ühendab sarja veelgi tihedamalt. 

Sarja eelnevatest osadest on teada, et Adam Fawley enda poeg on surnud ning see on tema ja ta abikaasa vahelisi suhteid tugevalt mõjutanud. Kuna käesolev juhtum puudutab lapsi, kellest üks on leitud surnuna, puudutab see meest väga isiklikul tasandil. Tahtmata lugemist Sinu jaoks igavaks muuta ütlen vaid seda, et romaani lõpus saab Adam toreda üllatuse osaliseks. 

Mulle meeldib ka see, kuidas Cara Hunter oma romaane üles ehitab. Lisaks tavapärasele politseitöö ja tegelaste eraeludest kirjutamisele on tema romaanides ka veebiartiklid uuritava sündmuse kohta ning (telefoni)vestlused on kirja pandud uurija(te) ning küsitletavate vaheliste dialoogidena. Kõik need haakuvad teineteise külge nii, et tekib üks huvitav ja ladus põnevik. Kuna see sari ja autor on mulle väga meeldima hakanud kavatsen kindlasti ka sarja järgnevad osad läbi lugeda. Interneti andmeil on sarjas veel kaks osa, mis loodetavasti ka eesti keeles avaldatakse.

Koomiksikunstnik uut ametit õppimas

Üks väike Saar Helgoland. Saarele on lähenemas orkaan, mis Helgolandi muust maailmast eraldab. Sinna on oma mineviku eest peitu pugenud koomiksikunstnik Linda. Et koomiksid paremini müüksid, nõuab kirjastaja temalt võimalikult tõetruid vägivallastseene, mille detailide joonistamisega jääb naine hätta. Ühel päeval, olles kindel, et minevik on talle järele jõudnud, põgeneb Linda majast ning jõuab rannale. Sealt leiab ta laiba, mille juures on kott. Koti sisu uurides leiab ta sealt mobiili vastamata kõnedega, mis kõik on tulnud ühelt ja samalt numbrilt. Linda otsustab sellele numbrile tagasi helistada.

Saksamaal on kohtupatoloog Paul Herzfeld parajasti tööpäeva alustamas ning sel päeval on tal ka töövari - siseministri poeg Ingolf. Herzfeldil on pooleli ühe jõhkralt moonutatud laiba lahang. Surnukeha koljut põhjalikumalt uurides saab ta teada, et sinna on peidetud kapsel. Kapsli sees olevalt tillukeselt paberilt  näeb ta aga midagi jahmatavat - sellele on kirjutatud telefoninumber ning tema tütre Hannah' nimi. Loomulikult satub mees paanikasse ning helistab esimese asjana tütrele. Ta saab teada, et Hannah on röövitud ning Herzfeldi jaoks algab võidujooks ajaga, et tütre elu päästa. 

Ootamatult heliseb mehe mobiiltelefon ning teisel pool liini on ei keegi muu, kui Linda. Soovides meeleheitlikult oma tütart leida palub Herzfeld teha Lindal midagi naise jaoks uskumatut ja esmakordset - ta tahab, et naine tema juhendamise järgi rannalt leitud surnukeha lahkaks. Ning see surnukeha ei jää viimaseks, mida Linda lahkama peab.

Raamat on kirjutatud kolmest vaatepunktist - Linda, Herzfeldi ja Hannah' omast. Kõige võikamad neist on minu arvates Hannah' peatükid, sest teda röövinud mees tahab teha temaga kõige jõledamaid tegusid. Neid peatükke oli mul kohati päris raske lugeda. Linda peatükid meeldisid mulle vast kõige rohkem, sest oli huvitav lugeda, kuidas üks tavaline naine, koomiksikunstnik, saab hakkama sedavõrd keerulise tööga nagu lahkamine. Selles osas kiidan ka autoreid, sest lahkamisi oli kirjeldatud üsna detailselt (aga samas ei ole mina ka ekspert hindamaks, kas kirjutatu ka päriselt tõele vastab ?).

Romaani tegelastest meeldis mulle enim ehk Ingolf, sest algul jättis ta minu jaoks tavalise rikka poisikese mulje, kuid hiljem sai selgeks, et temas on ka sisu ning tema süda on õiges kohas.

Sebastian Fitzek'u sulest olen varem lugenud romaani "Teraapia" ning see meeldis mulle väga. Koos Michael Tsokosega kirjutatud krimiromaan "Ära lõigatud" meeldis mulle samuti. Selles oli parajalt peamurdmist ning romaani tempo oli hoogne. Kordagi ei tekkinud isegi mõtet raamatut käest panna, sest tahtsin teada saada, milline on selle loo lõpp. Lisaks on sellel raamatul superäge kaanekujundus - kiitused kujundajale!

Soovitan, kui otsid vihmaseks sügisõhtuks ühe-õhtu-lugemist.

See tänu raamatu eest kirjastusele Helios!

Mitu nuga Sul kodus on?

"Nuga" on Harry Hole'i sarja kaheteistkümnes ning seni viimane Harry Hole'i sarja raamat. See on ilmunud Jo Nesbø sulest.

Harry Hole on oma eluga nullpunkti jõudnud. Ta on jäänud ilma oma suurest armastusest Rakelist, ta on kaotanud õppejõu koha. Kõik see on ajanud mehe taas alkoholi küüsi ning ta joob hullemini, kui kunagi varem. Esimene kurjategija, kelle Harry trellide taha saatis, oli Svein Finne. Mees on aga nüüdseks vabaduses ning Harry on veendunud, et Finne jätkab tapmistega. Ta tahab, et ülemus annaks talle lahendada mõne uue juhtumi, mille kahtlusalune on Finne. Harryl on alkoholiprobleem, mistõttu juhtumi lahendamist talle ei usaldata. Siis aga leiab aset mõrv, mis puudutab Harryt väga isiklikult. Mõistagi ei saa ülemus panna teda seda juhtumit lahendama, kuid Harry ei saa rahu. Ta hakkab seda omal käel uurima.

Taaskord on tegu ühe väga põneva kriminaalromaaniga, Jo Nesbø on end minu arvates võrreldes sarja eelmiste osadega ületanud. Mulle meeldis kassi-hiire mäng, mida Harry ja Finne omavahel mängisid. Samamoodi mängib ka autor lugejaga. Romaanis on nii palju pöördeid ning lugedes oli mul vahepeal üsna mitu tegelast, keda mõrvas kahtlustasin. Võin öelda, et mina autori poolt sellist lõppu ette näha ei osanud ning see näitab minu jaoks autori raamatute kvaliteeti. 

Tahaksin huviga teada, kui kaua Nesbøl ühe Harry Hole sarja raamatu kirjutamine aega võtab. Usun, et küllaltki palju, sest need on peensusteni lahti kirjutatud, midagi ei ole jäetud juhuse hooleks ning lahtisi otsi (vähemalt juhtumi osas) ei jää. Küll aga ei saa seda öelda Harry enda kohta. "Nuga" lõppes täpselt sedasi, et autor saaks ka uue raamatu kirjutada. Väga loodan, et tal on see plaanis! Lisaks annan plusspunktid ka raamatu tõlkijale, kelleks oli Kadri Rood. Nimelt olid ühe peamise tegelase Bjørn Holmi repliigid tõlgitud fiktiivses keelekujus, mis oli tõlkija poolt omapärane lahendus.

Selle sarja raamatute lugemine on tõeline nauding. Mina proovin neid lugeda alati siis, kui tean, et mul on piisavalt aega raamatusse sukelduda ning pikalt lugeda. Harry Hole'i sarja raamatud on juba kord sellised, et lugema hakates enam pidama ei saa! Need on tõeline maiuspala ühele Raamatugurmaanile :)

Suur tänu raamatu eest kirjastusele Varrak!