Üks väike Saar Helgoland. Saarele on lähenemas orkaan, mis Helgolandi muust maailmast eraldab. Sinna on oma mineviku eest peitu pugenud koomiksikunstnik Linda. Et koomiksid paremini müüksid, nõuab kirjastaja temalt võimalikult tõetruid vägivallastseene, mille detailide joonistamisega jääb naine hätta. Ühel päeval, olles kindel, et minevik on talle järele jõudnud, põgeneb Linda majast ning jõuab rannale. Sealt leiab ta laiba, mille juures on kott. Koti sisu uurides leiab ta sealt mobiili vastamata kõnedega, mis kõik on tulnud ühelt ja samalt numbrilt. Linda otsustab sellele numbrile tagasi helistada.
Saksamaal on kohtupatoloog Paul Herzfeld parajasti tööpäeva alustamas ning sel päeval on tal ka töövari - siseministri poeg Ingolf. Herzfeldil on pooleli ühe jõhkralt moonutatud laiba lahang. Surnukeha koljut põhjalikumalt uurides saab ta teada, et sinna on peidetud kapsel. Kapsli sees olevalt tillukeselt paberilt näeb ta aga midagi jahmatavat - sellele on kirjutatud telefoninumber ning tema tütre Hannah' nimi. Loomulikult satub mees paanikasse ning helistab esimese asjana tütrele. Ta saab teada, et Hannah on röövitud ning Herzfeldi jaoks algab võidujooks ajaga, et tütre elu päästa.
Ootamatult heliseb mehe mobiiltelefon ning teisel pool liini on ei keegi muu, kui Linda. Soovides meeleheitlikult oma tütart leida palub Herzfeld teha Lindal midagi naise jaoks uskumatut ja esmakordset - ta tahab, et naine tema juhendamise järgi rannalt leitud surnukeha lahkaks. Ning see surnukeha ei jää viimaseks, mida Linda lahkama peab.
Raamat on kirjutatud kolmest vaatepunktist - Linda, Herzfeldi ja Hannah' omast. Kõige võikamad neist on minu arvates Hannah' peatükid, sest teda röövinud mees tahab teha temaga kõige jõledamaid tegusid. Neid peatükke oli mul kohati päris raske lugeda. Linda peatükid meeldisid mulle vast kõige rohkem, sest oli huvitav lugeda, kuidas üks tavaline naine, koomiksikunstnik, saab hakkama sedavõrd keerulise tööga nagu lahkamine. Selles osas kiidan ka autoreid, sest lahkamisi oli kirjeldatud üsna detailselt (aga samas ei ole mina ka ekspert hindamaks, kas kirjutatu ka päriselt tõele vastab ?).
Romaani tegelastest meeldis mulle enim ehk Ingolf, sest algul jättis ta minu jaoks tavalise rikka poisikese mulje, kuid hiljem sai selgeks, et temas on ka sisu ning tema süda on õiges kohas.
Sebastian Fitzek'u sulest olen varem lugenud romaani "Teraapia" ning see meeldis mulle väga. Koos Michael Tsokosega kirjutatud krimiromaan "Ära lõigatud" meeldis mulle samuti. Selles oli parajalt peamurdmist ning romaani tempo oli hoogne. Kordagi ei tekkinud isegi mõtet raamatut käest panna, sest tahtsin teada saada, milline on selle loo lõpp. Lisaks on sellel raamatul superäge kaanekujundus - kiitused kujundajale!
Soovitan, kui otsid vihmaseks sügisõhtuks ühe-õhtu-lugemist.
See tänu raamatu eest kirjastusele Helios!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar