Mis peitub ilusa fassaadi taga?

Raamatu "Tüdruk naabermajast" tegevus toimub väikeses linnas nimega Ashdon. Sealses eramute piirkonnas elab täiuslik pereema ja abikaasa Jane Goodwin koos oma mehe Jacki ning laste Harry, Finni ja Sophie'ga. Naine on näinud palju vaeva, et endale luksuslik ja kadestamistväärt elu üles ehitada. Nad mõlemad Jackiga on palju vaeva näinud. Nende naabermajas elab Rachel, koos oma uue abikaasa Iani ning tütre Clare'ga. Racheli esimene abikaasa on raske haiguse tagajärjel surnud.

Ühel õhtul saavad linnakese elanikud kohutava uudise osaliseks - Sorrow's Meadow'lt leitakse ühe noore tüdruku Clare'i surnukeha. Kõik linnaelanikud, kaasa arvatud Jane on uudisest rabatud ning tunnevad end ohustatuna. Mis siis, kui mõrtsukas endiselt linnakeses ringi liikumas on? Nende õnneks peab politsei kiiresti kinni Nathani, mehe, kes on oma töökohast koolis lahti lastud ning kellest kauge kaarega mööda minnakse. Peagi aga selgub, et politseil ei ole Nathani vastu vettpidavaid tõendeid ning nad on sunnitud mehe vabaks laskma. Asja edasi uurides leiavad nad Clare'i mobiili tema kasuisa Iani asjade seast. Ianil on põhjust Clare'i tapmiseks küll, kuid kas mees ikkagi on selle taga?

Mulle meeldib lugeda põnevikke, kuid eriti meeldivad mulle sellised, kus pööratakse suurt rõhku just sellele, kuidas traagilised sündmused tavalisi inimesi puudutavad. Selles romaanis saab seda lugeda just neist peatükkidest, mis on kirjutatud Jane'i silme läbi. Olgugi, et ta tundus algusest saati selline tegelane, kes suhtus juhtunusse kuidagi ... tundetult, andsid tema silme läbi kirjutatud peatükid hästi edasi seda, mida tema sõbrannad tundsid ja arvasid. 

Raamat on kirjutatud kolme inimese - Clare'i, Jane'i ja politseiniku Madeline Shaw silme läbi. Peatükk peatüki haaval saab lugeja teada, mis juhtus tol saatuslikul päeval, kui Clare tapeti. See romaan oli taaskord üks haaravamaid, mis mulle lugemiseks kätte juhtunud on. Olles lugemisega umbes raamatu keskel aimasin, mida selle lõpp endast kujutada võib. Kuid see, milline selle lõpp tegelikult oli üllatas mind väga. See oli autori poolt tõepoolest päris kaval käik, kuid nagu öeldud, siis veidi, hästi natukene aimasin midagi säärast ette. Aga see ei pisenda elamust, mida selle raamatu lugemine mulle andis. See on kirjutatud väga haaravalt, iga peatükk lõpeb just täpselt selliselt, et kohe tahad edasi lugeda ja teada saada, kuidas kogu see lugu lõpeb. 

"Tüdruk naabermajast" on esimene romaan, mida Phoebe Morganilt lugesin ning see jättis mulle väga positiivse esmamulje. Ta on kindlasti üks neid autoreid, kelle tegemistel-kirjutamistel silma peal hoian ning tema romaane loeksin meeleldi ka tulevikus.

Soovitan lugeda, kui otsid tavapärasest veidi nutikamat põnevikku.

Sünged ohverdamised

Iidne, rahulik kiviring. Selle sees seisab mees, kes on alasti. Ta saab aru, et peagi juhtub temaga midagi hirmsat. Ja juhtubki. Kui politsei laiba leiab, avastavad nad, et sellele on noaga kraabitud endise uurija Washington Poe nimi. Asja teeb eriti tõsiseks see, et tegu on juba kolmanda ohvriga, mis tähendab, et tegutsemas on sarimõrvar. Poe on ametist tagandatud, kuid kuna politsei on mõrtsuka leidmisega hädas, on nad nõus Poe tagandamise tühistama. Vaevalt jõuab Poe end asjaoludega kurssi viia, kui politseile laekub vihje uuest, neljandast ohvrist. Poe jaoks algab võidujooks ajaga, et mõrtsukas leida. Teda aitab sel teekonnal Tilly Bradshaw, kelle sotsiaalsed oskused jätavad ehk soovida, kuid kelle mõistus töötab nagu kellavärk. 

"Nukumäng" oli esimene romaan, mida M. W. Cravenilt lugesin ja olin selles väga positiivselt üllatunud. Selle sisu oli põnev ja esimesest leheküljest kaasahaarav. Ja suureks boonuseks selle romaani puhul on see, et ma ei suutnud lõpuni ära arvata, kes Ohverdaja tegelikult oli. Romaani lõpp oli minu jaoks üllatus ning ka see, mis põhjustel Ohverdaja tappis. Samuti saab lugeja selgust ka Washington Poe enda mineviku osas ning miks tema vanemad talle just Washington nimeks panid. Mis mulle veidi kripeldama jäi oli see, et mõrtsukat kutsuti Ohverdajaks - minu jaoks natuke liiga...tavaline. 

Tillyt kiusatakse tööl, sest ta on teistest erinev. Juhtumit uurides peavad nad elama hotellis, ning ka seal leiab aset intsident, mil võõrad mehed Tillyt narrivad ja kiusavad. Ka Poe'd ennast on nime, emata kasvamise ja veidra isa tõttu narritud, mistõttu ei salli ta seda silmaotsastki. Ka Tillyt kaitseb ta kiusajate eest ning see oli üks asjadest, mis mulle tema juures väga meeldis. Õnneks ei ole mul endal kiusamisega pistmist olnud, kuid mulle meeldib see, kui positiivse tunde jätab minusse see, kui loen raamatulehtedel kellestki, kes endast kaitsetumate eest seisab.

Soovitan seda lugeda kõigil, kes otsivad pimedasse sügisõhtusse sünget, kuid helgete momentidega krimilugu.

Suur tänu kirjastusele Pegasus raamatu eest!

Teised M. W. Craven'i raamatud minu blogis:

"Võõras veri"

"Kuraator"

"Keelutsoon"

 

"Kui saladust teavad rohkem kui kaks, pole see enam saladus." - Agatha Christie

Tänases postituses on juttu raamatust, mis näitab, et tagarääkimine ei ole mitte ainult inetu tegevus, vaid sel võivad olla ka ohtlikud tagajärjed. Raamatu pealkiri on "Kuulujutt" ning autor on Lesley Kara.

Raamatu tegevus toimub ühes väikeses linnas nimega Flinstead-on-Sea. Üksikema Joanna kuuleb tahtmatult pealt teiste emade vestlust, kui ta oma poega kooli viib. Sosistatakse, et linnakesse on kolinud aastaid tagasi väga noores vanuses ühe poisi tapnud Sally McGovan. Ta on pidanud ka mitu korda identiteeti vahetama, sest nii mõnelgi korral on ajakirjanikel õnnestunud tema isik kindlaks teha. Hoolimata sellest ei ole Sallyst internetis just väga palju infot ning pilte.

Joannal ei kavatse koolivärava juures kuuldut edasi rääkida, kuid kui tema sõbranna raamatuklubis üht naist eraelulistes küsimustes Joanna arvates liigselt pinnitakse, lobiseb ta tahtmatult kuuldud klatši edasi. See aga lükkab lumepalli veerema ning tagasiteed enam ei ole.

Mulle meeldis selle raamatu juures Joanna ja Michaeli suhe. Teisalt oli mul kahju Alfiest, kel ei õnnestu koolis sõpru leida. Tegelasi oli selles romaanis üsna palju, kuid igaüht neist oli raamatus mainitud täpselt parajal hulgal. Romaan ise oli täpselt nii pikk, et lugeja saab hästi meeles pidada, kes on kes. Mis mulle aga meeldis, oli raamatu lõpplahendus. Debüütromaani kohta oli see üsna meisterlikult lahendatud.

Kokkuvõtteks ütleksin, et "Kuulujutt" oli küll hea lugemine, kuid minu jaoks oli selle puudu see salapärane "miski", mis oleks muutnud selle suurepäraseks.

Suur tänu kirjastusele Eesti Raamat raamatu eest!