Kui kindlana tundunud tõde ei olegi enam nii kindel

Moon Valley sarja kuuendas osas kohtuvad Rachel ja Chris viimase venna Michaeli haual Ryan Harperit. Ryan on viimased 20 aastat vanglamüüride taga olnud, süüdistatuna oma kunagise kallima mõrvas. Vanglas viibimise ajal hakkas Ryanit külastama ambitsioonikas ajakirjanik Grace, kes on omale südameasjaks võtnud Ryani süütuse tõestamise. 

Ühe ammuse tunnistaja avalduse tagajärjel hakkab Chris vana juhtumit uuesti uurima. Ilmsiks tuleb üha rohkem uusi infokilde, mis seni kindlana tundunud tõe purustavad. 

Selle raamatu tegelastest oli minu jaoks sümpaatseim Grace, kes oli täis indu ja soovi tõestada, et Ryan asjatult vanglas karistust kandma pidi. Tõsi, mängus olid ka naise tunded Ryani vastu, kuid minu arvates oli tal eelkõige mehest lihtsalt kahju ning ta püüdis teda igati aidata. 

Rachel ja Chris olid ka selles raamatus harmooniline paar, kes toetasid ja innustasid teineteist nii lihtsates kui ka keerulistes olukordades. Ka nende lapsed Alexandra ja Scarlett olid äraütlemata armsad. 

"Purunev tõde" oli, nagu raamatu esikaanelgi kirjas, romantiline põnevik, mis oli otsast lõpuni keerdkäike täis. Minu arvates vahest kõige olulisem neist toimus raamatu viimastel lehekülgedel ning tuli minu jaoks täiesti ootamatult. 

Minu arvates on "Purunev tõde" ning ka Moon Valley sarja eelnevad osad ideaalsed raamatud suvel lugemiseks, sest neis on parajalt romantikat kuid selle tasakaalustamiseks ka piisavalt põnevust. Soovitan selle sarja raamatuid lugeda kindlasti õiges järjekorras, et peategelaste eludes toimuvast paremini aru saada.

Teised Liisi Raametsa raamatud minu blogis:

Moon Valley sari (I - IV osad)

"Saatuslik hetk" (Moon Valley sarja V osa)

Salapärased mõrvad väikelinnas

Cinnamon Fallsist lahkudes oli Nia kindel, et niipea ta oma jalga kodulinna ei tõsta. Kui aga tema suhe ootamatu (ja küllaltki alandava) lõpu saab, ei oska ta teha muud, kui tulla tagasi Cinnamon Fallsi.

Ta naaseb ajal, mil linnake valmistub iga-aastaseks sügispeoks. Ühel ööl aga leitakse linnaelanike poolt armastatud söögikoha omanik surnuna. Linnaelanikud on mõistagi mures, sest midagi sellist ei ole nende kodulinnas varem juhtunud. Peagi leiab aset järgmine mõrv. Politsei, eesotsas Nia noorpõlve kallima Jessega töötab täistuuridel, et tapja tabada. Kuid ka Nia otsustab asja omal käel uurima hakata.

Mulle meeldivad raamatud, mille tegevus toimub väikestes "kõik tunnevad kõiki"-tüüpi linnades. Selle raamatuga tuli see eriti hästi esile viisis, kuidas Jesse ja tema paarimees uurides tegutsesid. Jesse, kes kohalikuna kõiki tundis, viis näiteks ülekuulamisi läbi hoopis teisiti kui seda tegi tema paarimees Chambers, kes oli Cinnamon Fallsi alles hiljuti saabunud. Raamatu lõpus tuli väikelinlikkus eriti hästi ilmsiks, sest tuli välja, et nii mõnigi tegelane oli oma staatust ja ametikohta omakasu ja ühe minevikus aset leidnud juhtumi varjamiseks kasutanud.

Nia ja Jesse vahel taastärganud tunded andsid kogu loole sooja noodi. Plaanin lugeda ka sarja järgmist osa, et lugeda, mis neist edasi saab (ning ka seda, kuidas nad erinevaid kriminaalseid juhtumeid tandemina uurivad).

Jõuluhõnguline rännak läbi ajaloo

Elle elu on paras sasipundar. Ta on töötu ning ei tea, mida oma eluga peale hakata. Kõigele krooniks on ka tema suhe valusa lõpu saanud. Siis aga veeretab saatus Elle'i teele ootamatu pakkumise ühe perekonna loo kirja panemiseks. Pakkumine on helde, koos majutuse ja tasuta toitlustusega. Asja juures on ainult üks konks - inimene, kes pere loo kirja paneb, peab armastama jõule. Elle'ga on aga vastupidi, talle ei meeldi jõulud üldse. Siiski otsustab Elle pakkumise vastu võtta ning ta kolib vana daami Estelle ja tema abilise Angela juurde, et lugu kirja panna. Nende naabermajas elab Ben, kellega, nagu hiljem selgub, jagab Elle paljugi muud kui sama sünnikuupäeva.

Loos kulgevad paralleelselt olevik ja minevik. Mineviku peatükid jutustavad Estelle ja Angela majas varem elanud inimeste lood ning toimuvad läbi ajas rändamise, seega on loos ka parajalt maagiat. Iga minevikulugu toimus erineval ajajärgul, seega oli see lugu ka omamoodi rännak ajaloos. 

Algusest peale oli muidugi selge, et Elle ja Ben jäävad raamatu lõpus kokku, kuid see ei vähendanud mõnusat lugemiselamust. Siin-seal oli ka armastuslugudele omaseid klišeehetki, nendele tasakaaluks olid veidi tõsisema sisuga ajaloos toimunud sündmused. Tegu oli südamliku ja sooja looga, mida jõulude ajal lugeda soovitan.

Tõeliselt suur armastuslugu

Rebecca Yarroselt olen varasemalt lugenud fantaasiaromaani "Neljas tiib", mis mulle väga meeldis. Seekordses postituses tuleb juttu tema kirjutatud armastusromaanist "Kui peaks juhtuma".

Loo peategelased on Izzy ja Nate, kes kohtuvad 2011. aastal juhuslikult lennukis, nende kohad asuvad kõrvuti. Nende lennuk aga kukub alla vahetult peale õhkutõusmist ning nad aitavad teineteisel õnnetuse tagajärgedega toime tulla. Peale seda aga lähevad nende teed lahku. Izzy läheb poliitikasse ning Nate'i kutsumus on sõjavägi. Olgugi, et elu viib neid aastate jooksul ikka ja jälle kokku, ei saa neist siiski paar. Samas ei suuda kumbki neist ka edasi liikuda. 

Kümme aastat pärast esmakohtumist satuvad Izzy ja Nate kokku Afganistanis, kus olukord on enam kui ohtlik, sest Afganistan on kohe Talibani kätte langemas. Izzy on tulnud sinna, et leida üles oma fotoreporterist õde ning Nate on tema turvaülem. Nendevaheline suhtlus on pingline ning paljuski mõjutatud aastate jooksul tekkinud pettumustest. Siiski aga ei saa eitada, et tunded Izzy ja Nate'i vahel ei ole aastatega kuhugi kadunud.

Tegelastest oli minu jaoks sümpaatseim Izzy, kes, hoolimata vanemate egoistlikust suhtumisest, oli märksa inimlikum. Ka kriisiolukorras suutis ta säilitada kainet mõistust ja tegutsemisindu. Nate'i puhul oli aru saada, et tema soov teha sõjaväes karjääri oli suuresti tingitud isa jäisest suhtumisest temasse. Ebasümpaatseim tegelane oli minu jaoks Jeremy (kuid eks õiges armastusromaanis vast peabki taoline tegelane sees olema).

"Kui peaks juhtuma" oli armastuslugu selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Siiski oli nende kaante vahel salapärane "miski" ning üldjoontes see mulle meeldis. Soovitan, kui soovid lugeda raamatut suurest armastusest.

Teised Rebecca Yarrose raamatud minu blogis:

Empüreumi sari:

"Neljas tiib"

Mis saaks olla halba toa väljaüürimises?

Blake Porter - mees, kel on kõik olemas. Tal on ilus kodu, ta on kihlatud toreda naise Kristaga ning ta on suure ettevõtte asedirektor. Kuid ühel päeval variseb Blake'i ilus elu kokku, ta vallandatakse ning õige pea on ta hädas oma kodu laenumaksete tasumisega. Selleks, et ots-otsaga kokku tulla otsustavad Blake ja Krista ühe vaba toa oma majast välja üürida. Peale kuulutuse ülespanekut tunnevad toa üürimise vastu huvi mitmed inimesed, üks veidram kui teine, kuni nende ukse taha saabub Whitney. Naine on võluv ja sarmikas, lisaks ka praktilise meelega ning paar otsustab toa talle välja üürida.

Varsti aga hakkab Blake'ile tunduma, et midagi on korrast ära. Naabrid suhtuvad temasse vaenulikult, tema majas levib veider lehk ükskõik kui palju ta ka ei koristaks. Öösiti ärkab ta veidrate helide peale ehmatades. 

Raamatu lugemisega alustades tundus "Allüürnik" mulle üsnagi klassikaline lugu, kus peategelast (antud juhul siis Blake'i) ajab lähedastega tülli kolmas osapool, kel pealtnäha temaga mingit pistmist pole (antud juhul Whitney). Kui aga olin raamatu lugemisega viimase veerandini jõudnud tuli loosse ootamatu pööre, mis minu senise arvamuse pea peale pööras. Nagu Freida McFadden'i teistelegi teostele omane oli ka "Allüürniku" puhul loo suurim puänt raamatu viimastel lehekülgedel. Minule meeldis ning soovitan soojalt  seda raamatut (ja ka teisi Freida McFaddeni romaane) lugeda.

Teised Freida McFadden'i raamatud minu blogis:

"Kallim"

"Kokkupõrge"

"Õpetaja"

"Ükshaaval"

Koduabilise sari:

"Koduabiline"

"Koduabilise saladus"

"Koduabiline jälgib sind"

Kui turvaline paik ei olegi päris nii turvaline

Tegan on õige pea emaks saamas. Asudes autoga venna juurde sõitma läheb lumesadu aina tihedamaks ning lõpuks teeb Tegan autoga avarii. Talle tuleb appi juhuslikult mööda sõitnud kohalik mees Hank. Hank viib Tegani enda koju, kus ta koos abikaasa Pollyga Teganile kuni lumetormi möödumiseni ulualust pakub. Peagi hakkab Teganile aga tunduma, et kõik ei ole päris õigesti. 

See raamat pani mind mõtlema sellele, kuidas mõned niivõrd-kuivõrd loomulikud elu osad on kellegi jaoks kättesaamatud ning kui kaugele on keegi valmis minema, et tund end ja oma elu täisväärtuslikuna. 

Nagu teistegi Freida McFaddeni raamatute puhul oli ka "Kokkupõrke" sisu hoogne ja paeluv. Tegevus toimus kogu aeg ning kordagi ei tekkinud tunnet raamatu lugemine pooleli jätta. Ja selle autori raamatutele omaselt toimusid kõige ootamatumad pöörded alles raamatu lõpus. Nuriseksin vast ainult selle üle, et osaliselt oli sisu veidi liiga etteaimatav. Aga kui otsid põnevat raamat, mida lugeda, siis FreidaMcFaddeni raamatuid soovitan väga.

Teised Freida McFaddeni raamatud minu blogis:

"Allüürnik"

"Kallim"

"Sissetungija"

"Õpetaja"

"Ükshaaval"

Koduabilise sari:

"Koduabiline"

"Koduabilise saladus"

"Koduabiline jälgib sind"

Iga lapsevanema õudusunenägu

Rachel ja Chris elavad õnnelikult ning rõõmu paari päevadesse toob ka nende tütar Alexandra. Perepuhkuselt naastes ootab Chrisi aga ees üks raskemaid ülesandeid - tabada kurjategija, kes röövib väikesi tüdrukuid ja jätab igale sündmuspaigale maha ohvri kinga. Samal ajal satub Racheli alluva Sharoni tütar sama kurjategija küüsi.

Alexandra läheb koos teiste naabruskonna lastega Halloweeni õhtul majast majja, et maiustusi koguda ja peale seda mänguväljakul mängida. Mänguväljakult koju minema hakates tabab Rachelit õudus - tema tütar Alexandra on kadunud. Veelgi jubedamaks läheb kogu lugu siis, kui Chris leiab kiige alt Alexandra saapa. Nende tütar on samuti sama kurjategija ohvriks langenud.

Juba raamatu algul tekkis mul mitu mõtet, kes kurjategija olla võiks, aga minu sisetunne ütles, et see lugu siiski nii lihtsalt ja kiirelt ei lahene. Rachelist ja Chrisist oli tohutult kahju, sest seda, mida nemad läbi pidid elama, ei sooviks ka kõige hullemale vaenlasele. Kuid samamoodi tundsin kaasa Kevinile, kelle eluteele saatus selles raamatus päris mitu komistuskivi veeretas. 

Olen lugenud kõiki Moon Valley sarja osi ning viies osa, "Saatuslik hetk" on kahtlemata neist kõige rusuvama sisuga. Sarnaselt eelmiste osadega oli ka seda raamatut ladus lugeda, sündmusi ja keerdkäike oli täpselt parasjagu. Raamatu lõppu ning seda, kes Alexandra kadumise taga oli, ma ära ei arvanudki, kuigi lugedes oli kahtlusaluste nimekiri päris pikk.

Sari tervikuna meeldib ja soovitan lugeda!

Teised Liisi Raametsa raamatud minu blogis:

Moon Valley sari (I-IV osad)

"Purunev tõde" (Moon Valley sarja VI osa)

Põgenenud pruudi uus elu väikelinnas

Viimasel ajal olen üksjagu lugemisideid saanud sotsiaalmeediast. Selles postituses tulebki juttu ühest raamatust, mille olemasolust ma just TikTokist teada sain. Raamatu pealkiri on "Asjad, millest me üle ei saa" ja autoriks Lucy Score.

Raamatu peategelane on Naomi. Ta oli abiellumas, kuid otsustas pulmast põgeneda ning tulla Knockemouti väikelinna, appi oma kaksikõele Tinale. Viimasel ei ole aga Naomi suhtes just parimad kavatsused. Tina varastab Naomi auto ja raha ning jätab kaksikõele "päranduseks" ka oma tütre Wayloni. 

Samas linnakeses elab Knox - pahur, sarkastiline ning üksindusega harjunud mees. Kui tema teed Naomiga ristuvad, otsustab ta siiski naist aidata. Kuid ühes on mees veendunud - ta ei armu kohe kindlasti Naomisse.

Naomi peategelasena oli minu jaoks siiras ja julge, kuid mingitel hetkedel pisut liiga naiivne. Knox seevastu oli täpselt selline pahur ja iroonilisi nalju viskav mees, kelletaolised mulle raamatutes meeldivad. Waylay, arvestades, et ta oli sisuliselt ilma emata üles kasvanud, oli ehk rohkem kahe jalaga maa peal kui enamik temavanuseid. Mulle meeldis ka Naomi ja Waylay vaheline side. 

Raamatu puhul meeldis mulle, et tegevus läks kohe esimesest peatükist alates hoogsalt käima. "Asjad, millest me üle ei saa" oli mõnus, hoogne ja südantsoojendav small town romance. Plaanin kindlasti ka sarja teise ("Things We Hide from the Light") ja kolmanda ("Things We Left Behind") osa läbi lugeda.

Ohtlik kaaslaseotsing

Sydney on vallaline naine, kes otsib oma elu armastust Cynch'i nimelisest rakendusest. Ta käib kohtamas igat sorti meestega, meeldivate ja ebameeldivatega, kuniks üks ootamatu juhus viib ta kokku ideaalse mehega. Mees on kena, heade kommetega, töötab arstina..Sydney arvab, et on lõpuks leidnud oma unistuste mehe.

Siis aga leiab aset järjekordne mõrv, mis politsei nõutuks teeb. Sarimõrvari ohvriks on taaskord noor naine ning peamiseks kahtlusaluseks mees, kes oma ohvritega enne nende tapmist kohtamas käib. Ja Sydney hakkab kahtlustama - kas tema uus kallim ikka on nii ideaalne kui pealtnäha paistab?

Võrreldes autori eelmiste põnevikega meenutas "Kallima" algus rohkem naistekat kui põnevikku. Sellest hoolimata lugesin ikka edasi ning ei läinudki kaua aega kuniks raamat hoopis teise pöörde võttis. Raamatus vahelduvad peatükid minevikust (läbi Tomi silmade) ning olevikust (läbi Sydney silmade). Põnevust, müsteeriume ja suuri tundeid jagub mõlemasse liini üsna palju. 

Hoolimata aeglasevõitu algusest oli raamatu lõpp väga põnev. Ja autori eelmistele raamatutele omaselt toimus eriti palju põnevat just raamatu viimastes peatükkides. Kellele põnevikud meeldivad - väga soovitan Freida McFaddeni raamatuid lugeda.

Teised Freida McFaddeni romaanid minu blogis:

"Allüürnik"

"Kokkupõrge"

"Sissetungija"

"Õpetaja"

"Üks teise järel"

Koduabilise sari:

"Koduabiline"

"Koduabilise saladus"

"Koduabiline jälgib sind"

Koduabiline tegutseb jälle

Raamatus "Koduabiline jälgib sind" saba lugeja taas kaasa elada sarja esimestest osadest tuttavale Milliele.

Aeg on möödunud ning Millie on abielus Enzoga. Neil on kaks toredat last ja imeilus maja - kõik täpselt nii nagu peab olema. Nüüd, kus asjad on Millie jaoks paika loksunud otsustab naine minevikuga lõpparve teha. Ja ta on valmis tegema kõik, mis vaja, et tema minevikus tehtu päevavaglgele ei tuleks.

Millie tutvub naabermajas elava Suzettega. Naise suureks pahameeleks tundub talle, et Suzette hakkab end ajapikku Enzo seltskonnas üha mugavamalt tundma. Põgusalt teeb Millie tutvust ka teise naabri Janicega, kes mulle enam kui veider tundub. Ja õige pea leiab aset üks vägagi kriminaalne sündmus ning Enzo leiab end trellide tagant. 

See raamat kujutas Milliet hoopis teisest küljest, kui sarja eelnevad osad. Nüüd, mil ta on abielus ja kahe lapse ema, oli tema põhiline tähelepanu suunatud perele. Millie tahtis teha omalt poolt kõik, et neil turvaline oleks. Ka Enzost jäi sarja eelnevates osades mulje, et ta tahab Milliega koos olla. Autor aga vihjas selles raamatus tugevalt, et mehel on kõrvalsuhe. Ning et ta varjab Millie eest veel üht-teist. Selgus, et varjabki. Aga see, mida Enzo varjab, ei ole pooltki nii jahmatav kui see, mis juhtus Millie ja Enzo lastega. 

Ma pean tõdema, et nüüd kui ise ema olen, on mul veidi häiriv lugeda, kui lastega mingid ebameeldivad või neid ohustavad juhtumid aset leiavad. Sellest hoolimata oli "Koduabiline jälgib sind" minu jaoks täpselt sama huvitav, kui sarja eelnevad osad. Freida McFaddeni põnevikele omaselt leidsid mitmed huvitavad sisupöörded aset raamatu lõpupoole ja niisugused raamatud mulle meeldivadki. Mulle meeldib, kui oled raamatu lugemisega peaaegu lõpusirgel ning autor kirjutab viimas(t)esse peatükki(desse) selliseid sisupöördeid, mis kogu loo pea peale pööravad. Soovitan lugeda nii "Koduabiline jälgib sind" kui ka teisi Freida McFaddeni romaane!

Teised Freida McFaddeni romaanid minu blogis:

"Allüürnik"

"Kallim"

"Kokkupõrge"

"Sissetungija"

"Õpetaja"

"Üks teise järel"

Koduabilise sari:

"Koduabiline"

"Koduabilise saladus"

Õpetajate (ja õpilase) saladusi täis elud

Freida McFadden'i romaanid, mis lugenud olen, on mulle väga meeldinud ning ta on kujunenud autoriks, kelle teoseid kindlasti veel lugeda soovin. Sotsiaalmeedias, eriti TikTok'is on tema romaanid palju kajastust saanud ja neid üldiselt kiidetakse üsna palju. Kui nägin, et tema romaan "Õpetaja" ilmumas on teadsin kohe, et soovin seda lugeda.

Romaani kesketeks tegelasteks on abielupaar Eve ja Nate, kes mõlemad töötavad Casehami gümnaasiumis õpetajatena. Nende suhe on aastatega jahenenud. Naisel on suur kir kingade vastu ning vahel ta ka varjab Nate'i eest mõne kingapaari ostmist. Aga see on leebe ühe teise saladusega võrreldes, mis tal abikaasa ees on. 

Lisaks nendele on loo keskmes kooli õpilane Addie. Tüdrukul ei ole koolis kerge, sest ringlevad kuulujutud, milles väidetakse, et tal oli suhe ühe nüüdseks koolist lahkunud õpetajaga. Lisaks sellele on Addie'l üks märksa tumedam saladus.

"Õpetaja" oli jagatud kolme osasse. Kui esimene neist oli minu jaoks lihtsalt moraalses mõttes ebamugav lugeda, siis teine osa... Ütlen lihtsalt, et see oli ikka korralikult kõhedusttekitav (ilmselt aitas selle tunde tekkele kaasa asjaolu, et lugesin seda kell üks öösel haudvaikuses). Kolmas osa seevastu oli minu jaoks veidi etteaimatav. 

Selle autori teistele romaanidele omaselt oli ka "Õpetaja" tempo selline keskmine, aga iga peatükk lõppes selliselt, et tekkis kohe tahtmine edasi lugeda. See romaan oli ühtaegu häiriv, kuidas samas niivõrd haarav. Kui lugemise lõpetasin oli mul hea meel, et Addie probleemid niivõrd-kuivõrd lahenesid. Ahjaa, romaani epiloog pani sellele ikka korraliku punkti. Minu poolt kindel soovitus! (Aga olge hoiatatud, et igaühele see romaan sobida ei pruugi).

Teised Freida McFaddeni romaanid minu blogis:

"Allüürnik"

"Kallim"

"Sissetungija"

"Kokkupõrge"

"Üks teise järel"

Koduabilise sari:

"Koduabiline"

"Koduabilise saladus"

"Koduabiline jälgib sind"

Ühteaegu armas ja põnev romaaniseeria

Seekordses postituses kajastan eesti autori Liisi Raametsa romantiliste põnevike sarja. Kuna tegu on siiski põnevikega, siis väga detailselt ma siin nende raamatute sisusid ei jaga, kuid natuke siiski. Lisaks sisule meeldivad mulle ka nende raamatute kaanekujundused. Algul olin veidi skeptiline selles osas, et tegu on eesti autori teostega, mille tegevus toimub USA-s, kuid märkasin, et mida rohkem lugesin, seda vähem seda lugemisel tähele panin, sest sisu oli põnev. Soovitan, kui Soovid lugeda midagi helget ja sooja, kuid samas ka põnevat.

Sarja esimene osa kannab pealkirja "Juhuslik kohtumine". 

Rachel Milandros on just matnud oma isa. Isa usaldab perefirma juhtimise tema kätesse ning see muudab suhted Racheli ja tema venna Kevini vahel keeruliseks. Lisaks kõigele sellele annab isa parim sõber Rachelile seifi võtme. Naisel ei ole aga õrna aimugi, mis selles seifis peituda võiks. Samal ajal elab uurija Chris Harris oma igapäevast elu ning püüab esile kerkivatest raskustest hoolimata leida oma venna mõrvarit. Rachel ja Chris kohtuvad juhuslikult baaris ning on selge, et nad ei ole teineteise vastu ükskõiksed.

Selle raamatu puhul mulle meeldis see, kuidas autor Racheli ja Chrisi vahelise suhte kujunemist kirjeldas. Olgugi, et peale baaris kohtumist arenes see edasi ehk natuke kiirelt (ja natuke ka ebausutavalt - kes lugenud on, see teab), siis sellest hoolimata see mulle meeldis. See andis raamatuse nii mõnusa vibe'i. Rachel peategelasena oli mulle samuti meeltmööda - ta oli ühteaegu naiselikult õrn, kuid kui vaja, siis ka julge ja kartmatu. Kuna olen lugenud üsna palju põnevikke, siis "pahalase" arvasin üsna kiirelt ära, kuid lugemisel see ei seganud. 

Sarja teises osas "Viimane suudlus" jätkub Racheli ja Chrisi kaunis armastuslugu ning nad planeerivad oma pulmi. Ka tööalaselt on mõlemal edusammud - Chris on alustamas uuel töökohal FBI-s, Rachel aga on sõlmimas tehingut jahisadama rajamiseks. Seoses sõlmitava lepinguga peab Rachel lendama Los Angelesse. Chris on murest murtud kui saab teada, et tagasiteel New Yorki on Racheli lennuk alla kukkunud. Kuid Chris on kõigest hoolimata veendunud, et naine jäi ellu ning asub teda otsima. 

See raamat paelus mind algusest peale. Mulle meeldis, et Chris suutis suurest šokist hoolimata säilitada kaine mõistuse ning asus Racheli leidmiseks tegutsema. Sellesse loosse tulid sisse ka mõned uued tegelased, nt Andy (Chrisi vana kolleeg) ja Sean (Chrisi uus paarimees FBI-s). Nemas andsid loole juurde mõnusa sõbrasuhte, just Chrisi poolt. 

"Viimane suudlus" oli minu arvates sisu poole pealt tugevam, kui "Juhuslik kohtumine. Mulle meeldis, et ohtlikke ja kahepalgelisi tegelasi oli selles rohkem ning lugesin huviga, milleks kõigeks olid nad valmis, et Rachelit ja Chrisi lahus hoida.

Sarja kolmas osa kannab pealkirja "Surmav saladus". Rachel ja Chris on õnnelikult abielus. Rachel leiab oma lapsepõlvekodust kirjad, mis aastaid tagasi tema emale saadeti. Kirjade juures on ka pilt abielupaarist koos lapsega. Kuna Rachel on lapsendatud, tekivad temas küsimused seoses leitud kirjade ja fotoga. Naine otsustab koos Chrisi abiga oma bioloogilised vanemad üles otsida.

Pean tõdema, et see sari läheb iga osaga aina paremaks ja huvitavamaks. Nagu heale põnevikule omale ei selgu saladus Racheli vanemate osas enne, kui alles raamatu lõpus. Tegelastest tooksin esile Dmitri Buldakovi, keda hea meelega ka sarja järgmis(t)es osa(de)s näeksin. Lisaks põnevusele on siin loos ka üksjagu romantikat, mis loole sooje noote lisab.

Sarja neljandas osas "Täiuslik kättemaks" jätkub Racheli ja Chrisi armastuslugu. Nad ootavad oma esimest last ning tundub nagu ei saaks nad enam õnnelikumad olla. Kuid murepilveks nende peade kohal on Jane Foster, Chrisi endine kolleeg, kellega mees on taas sunnitud koos töötama. Peagi saavad Rachel ja Chris Jane'i minevikust teada midagi üpriski šokeerivat ning nad otsustavad naise oma tegude eest vastutama panna. Siis aga kaob Jane jäljetult. Eriti halb on aga asjaolu, et Jane'i nähti viimati just Chrisi korteri ukse taga. Olukord muutub ühe keerulisemaks, sest aina enam ilmub välja tõendeid, mis viitavad sellele, et Chris on Jane'ga juhtunus süüdi. Rachel seisab tõsise väljakutse ees tõestamaks oma abikaasa süütust.

"Täiuslik kättemaks" oli minu arvates sisu poolelt sarjas üks põnevamaid. Selles loos jätkus keerdkäike päris viimaste lehekülgedeni. Seda ei suutnud varjutada isegi see, et mõningad stseenid raamatust tundusid minu jaoks veidi liiga "seebikalikud". 

Rachel ja Chris on nende nelja raamatuga mulle südamelähedasteks saanud ning ootan suure huviga, kas sarjale on veel osasid lisandumas.

Teised Liisi Raametsa raamatud minu blogis:

"Saatuslik hetk" (Moon Valley sarja V osa)

"Purunev tõde" (Moon Valley sarja VI osa)

Kui hotelli avamispidu võtab sünge pöörde

Keset sünget metsa toimub uue hotelli Mõis avamispidu. See on pidulik ja glamuurne üritus ning millegi arvelt ei ole kokku hoitud. Aga kohalikele inimestele Mõis ei meeldi, sest see on ümbritsevat loodust - metsa ja mereranda - üha enam üle võtmas. See omakorda on viinud konfliktideni hotelli arendaja ja kohalike elanike vahel.

Sel nädalavahetusel, mil Mõis avatakse saab kohalik politsei sinna väljakutse. Hotell põleb ning rannalt leitakse surnukeha. Mis selles hotellis juhtus? 

Romaan on kirjutatud nii, et iga peatükk on kirja pandud erineva tegelase - hotelli arendaja Francesca, hotellitöötaja Eddie, hotelli külastaja Bella ning hotelli arhiteksti ja Francesca abikaasa Oweni - silme läbi. Lisaks on ka peatükid, mis kirjeldavad hotellis juhtunud sündmuste uurimise käiku. Ja on peatükid, päeviku sissekanded, mis annavad üsna üheselt mõista, et keegi külastajatest tundis Francescat juba varasemast ajast. 

Nende kaante vahel peitub palju põnevust, kübeke armastust ning üksjagu müütilist. Mulle enamasti ei meeldi, kui põnevikesse müütilisi olendeid sisse kirjutatakse, kuid selle romaani puhul see mind ei häirinud. Pigem andsid need loole juurde parasjagu põnevust.

Mulle meeldis selleromaani ülesehitus. Peatükid olid paraja pikkusega ning lõppesid alati nii põnevalt, et kohe pidin edasi lugema, sest tahtsin väga teada, kuidas see lugu lõpeb. Huvitav oli ka lugeda, kuidas oleviku ja mineviku sündmused omavahel haakusid. Pean tunnistama, et selle romaani lõppu ma ette aimata ei osanud. 

"Pööriööpidu" on ideaalne raamat, mide pimedal (ja tormisel) sügis- või talveõhtul lugeda. Soovitan!

Teised Lucy Foley romaanid minu blogis:

"Jahiseltskond"

"Korter Pariisis"

"Kutsutud külalised"

Kuritöö helgel jõuluajal

Idre Fjälli nimeline külake. Just sinna, oma sõprade Zacke ja  Jonathani suusamajakesse on Cilla Storm jõulupühadeks sõitnud. Pisut nukraks teeb Cillat asjaolu, et tema poiss-sõber Adam ei saanud nendega liituda, kuid viimasle hetkel tuleb kaasa Adami ema Rosie, kellega Cilla hästi läbi saab. See teeb Cillat veidi rõõmsamaks.

Ühel hommikul metsas jalutades leiab Rosie noore mehe surnukeha. Koos Cillaga hakkavad nad omal käel uurima, mis võis noormehega juhtuda ning kes ta tappa võis. Oma uurimistööga jõuavad nad ühe kohaliku pere uhke villa juurde. Noormehega juhtunut uurides avastavad nad üsna pea, et villa seinte taga peitub nii mõndagi õõvastavat.

Raamatus kulgevad paralleelselt peatükid, mis on kirjutatud Cilla silme läbi ning peatükid, mis on kirjutatud Sebbe silme läbi. Sebbe on noor mees, kes villas abiliseks oli. Sebbe oli palgatud seltsiliseks villas elava pere pojale Frederikule ning just Sebbe silme läbi kirjutatud peatükkidest saab aimu, et villas ei ole kõik päris nii ilus kui pealtnäha paistab.

Minu arvates oli selles raamatus täpselt pooleks nii sooje sõprus- ja armastussuhteid kui ka sünget kurjust. Umbes poole raamatu peal aimasin, kes toime pandud mõrva taga oli, kuid sellegipoolest ilmnes veel üht-teist üllatavat (ja ka hirmutavat). Soovitan seda raamatut lugeda neil, kellele meeldivad sisu poolest kergemad ja meelelahutuslikud krimkad.

Milleni võib viia pealtnäha tavaline podcasti salvestamine?

Lisa Jewell'i raamatutest olen varem lugenud "Tol ööl kui ta kadus" ning "Ja siis oli ta läinud". Mõlemad meeldisid ning otsustasin lugeda ka tema uusimat eesti keeles ilmunud romaani "Miski sellest pole tõsi", millest selles postituses muljetan.

Populaarse podcast'i juhi Alex Summer'i ning tagasihoidliku Josie Fair'i teed ristuvad kohalikus kõrtsais, kus mõlemad naised oma 45. sünnipäeva tähistavad. Paar päeva hiljem kohtuvad naised uuesti, sedapuhku Alex'i laste kooli juures. Josie usub, et tema lugu võiks olla heaks täienduseks Alex'i podcastile ning viimane nõustubki Josie'ga podcasti osa salvestama. Mida rohkem Josie enda lugu jutustab, seda rohkem saab selgeks, et ta varjab süngeid saladusi. Ühel päeval on Josie kadunud, kuid tema tegevuse tagajärjed on kohutavad.

Lisa Jewell'i romaanide puhul meeldib mulle see, et hoolimata loo küllaltki aeglasest tempost poetab ta siin-seal vihjeid, mis lugejat mõtlema panevad. Selle romaani puhul olid vihjed seotud Josie tütardega ning minus tekkis suur huvi teada saada, kas ja mis nendega juhtus. Ei saa salata - ka Josie ise oli parajalt kahtlustäratav ja judinaid tekitav tegelane. 

Ütleksin, et minu arvates oli see raamat "laineline" - oli kohti, mis olid väga huvitavad ning kohti, mis nii huvitavad ei olnud. Kuna loos oli palju pöördeid, siis suures plaanis oli lugu siiski pigem huvitav. Mulle meeldis ning soovitan lugeda, kuid tuleb arvestada, et romaani sisu on küllaltki häiriv.

Salapärased (ja kriminaalsed) juhtumid uhke mõisa suletud uste taga

Ajaloolise krimiromaani "Mõrv Enderley Hallis" tegevus toimub aastal 1933. Loo peategelane Kitty on saanud teada, et tema lähedal mõisas elavad ta sugulased. Et neid lähemalt tundma õppida otsustab Kitty mõneks ajaks oma sugulaste mõisa - Enderley Halli kolida.

Peagi leiavad mõisas aset kahtlased juhtumid. Lukustatud seifist kaovad olulised dokumendid ning üks mõisaelanikest leitakse surnuna. Peale teda leitakse veel ühe mõisaelaniku surnukeha. Kitty kutsub appi eradetektiiv Matthew Bryanti ning koos asuvad nad seda juhtumit uurima. 

Heale krimiromaanile omaselt on siin palju tegelasi ning seeläbi ka palju kahtlusaluseid. Kuna romaani tegevus toimub ühes mõisas, mis tähendab, et süüdlane on üks mõisas viibijaist, siis hakkas mu mõte kohe tööle ning proovisin mõistatada, kes kurjategija olla võiks.

Tegelaste käitumismaneerid ning riietumisstiil olid romaanis kujutatud küllaltki ajastutruult ning mõjusid usutavalt. Peaaegu kõik tegelased (mõne üksiku erandiga) olid sümpaatsed ja siirad. Hoidsin terve raamatu jooksul pöidlaid, et Kitty ja Matthew romaani lõpus kokku jääksid. Seda aga ei juhtunud ning puhtalt juba selle pärast loeksin huviga ka sarja järgmist osa, et teada saada, mis neist edasi saab.

Romaan oli huvitava sisuga, mõnusalt kirjutatud ja tõlgitud, kuid pean tunnistama, et lõpp oli minu jaoks kuidagi pisut kiirustades kirjutatud. Soovitan lugeda!

Milleni võivad viia lapsepõlves läbielatud õudused?

"Öine jälitaja" on kolmas osa Robert Hunteri sarja kolmas raamat. Esimesed kaks on mul loetud ja meeldisid, seetõttu otsustasin kolmandast osast ka blogipostituse kirjutada.

Raamat algab sellega, et leitakse noore tundmatu naise surnukeha. Kummaline on aga see, et tema kehal ei ole ühtegi kriimu ega muud, mis viitaks jõhkrale tapmisele. Kui välja arvata asjaolu, et tema kehale on tehtud jämeda musta värvi niidiga robustsed õmblused. Lahkamise käigus saab selgeks, et kurjategija on tema sisse pannud mingi eseme. Robert Hunter asub seda mõistatust lahendama. Samal ajal teatatakse ühe noore naise kadumisest, teda hakkab otsima eradetektiiv. Peagi leitakse veel ühe naise surnukeha, millel sarnased tundemärgid. Algab võidujooks ajaga, et sarimõrvar tabada.

Raamatus jooksevad paralleelselt kaks liini - tapetud naiste mõrvari otsingud ning kadunuks jäänud Katia otsingud. Oli üsna üheselt mõistetav, et ühel hetkel jooksevad need liinid omavahel kokku. Mind hakkas algusest peale huvitama, kes ja miks noored naised sihikule on võtnud? 

Kui on miski, mis mulle selle sarja raamatute puhul meeldib, siis on see see, et hoolimata üsnagi detailsest juhtumi uurimise kirjeldamisest ei oska ma ise aimatagi, kes lõpuks süüdlaseks osutub. Kui "Öise jälitaja" lõpus kurjategija isik selgub ja lugesin, miks ta oma ohvrid niivõrd julmal viisil tappis, siis sain taas kinnitust sellele, et lapsepõlves kogetud õudused võivad endast märku anda ka palju aastaid hiljem.

Minule selle sarja raamatud meeldivad - nad on põnevad ja kaasahaaravad. Soovitan, kui Sulle meeldivad põnevikud ning kui Sind ei häiri üsna võikad kirjeldused.

Tubli koduabiline päästab päeva

"Koduabilise saladus" on järg Freida McFadden'i romaanile "Koduabiline". Seda raamatut lugema hakates olid mul vastakad tunded. Ühest küljest, esimene osa meeldis mulle väga. Teisest küljest, kas see teine osa annaks Millie loole uue vaate? Arvasin, et ehk on see pisut liiga sarnane sarja esimese osaga. Aga nagu öeldakse - ära hinda raamatut kaane järgi. 

Peale eelmises raamatus aset leidnud sündmusi on Millie oma elu pealtnäha korda saanud. Ta õpib ülikoolis ning tal on tore poiss-sõber Brock. Miks kirjutasin, et naine on oma elu pealtnäha korda saanud? Aga sellepärast, et naine, kelle juures Millie koduabilisena töötab, vallandab ta. Millie on juba lootust kaotamas, kuni saab tööpakkumise Garick'ite perelt. Millie't ootavad ees tavapärased tööülesanded - koristamine, pesupesemine ja söögivalmistamine. Ometi on selle juures midagi veidrat. Millie ei ole kordagi kohtunud pr Garrick'iga. Ja nende korteri külaliste magamistoa uks on alati kinni. Millie kuuleb aeg-ajalt toast mütsatusi ja usub, et on toast naise nuttu kuulnud. Kui Millie ühel päeval naise öösärgil vereplekke märkab, tõstab temas pead kahtlus. Kui pr Garrick ühel päeval toaukse avab, otsustab Millie mehele kätte maksta. 

Nagu ka sarja esimene osa on ka "Koduabilise saladus" algusest peale kaasahaarav ja põnev. Lugedes käis mu peas korduvalt ringi mõte - mis siis, kui seekord ei olegi ohvriks naine vaid hoopis hr Garrick? 

Tulles tagasi postituse esimese lõigu juurde, siis tõepoolest - tundsin esmalt väikest pettumust. Aga seda kuni raamatu esimese osa lõpuni. Siis tõi autor sisse sellise pöörde, mida ma ette näha ei osanud. 

Freida McFadden tõestas, et ka koduabilise tegemistest saab kirjutada romaaniseerida ilma, et sarja järgmine osa esimesele põnevuselt alla jääks. McFadden on kiirelt tõusnud mu lemmikautorite hulka, kelle romaane kindlasti ka tulevikus loen. Põnevikusõpradele on ta kindlasti autor, kelle loominguga tasub tutvust teha. Ahjaa, internetiavarustest leidsin infot, et Millie seiklustest on 2024. aastal ilmumas kolmas osa. On, mida oodata! 

Teised Freida McFadden'i romaanid minu blogis:

"Allüürnik"

"Kallim"

"Kokkupõrge"

"Sissetungija"

"Õpetaja"

"Ükshaaval"

Koduabilise sari:

"Koduabiline"

"Koduabiline jälgib sind"

Milleni võivad viia lapsepõlves kogetud õudused?

Vana daam Ingrid Olsson tuleb peale haiglas veedetud nädalaid tagasi koju. Naine tahab üle kõige puhata ja lõõgastuda. Koju jõudes leiab ta oma köögist midagi šokeerivat - ühe tema jaoks tundmatu mehe surnukeha.  Juhtumit asub uurima Conny Sjöberg koos oma meeskonnaga. Esmapilgul tundub neile, et uurimine lõpeb lahenduseta, sest surnud mehel paistab olevat laitmatu minevik ja olevik. Siis leiab aset uus mõrv, kahe ohvri vahel leitakse seos ning uurijad on hirmul. Kas tõesti on liikvel sarimõrvar?

Selle romaani üldine toon oli tõsine ja nukker, sest kurjategija ajendiks oli lapsena kogetud koolikiusamine. Kiusamine üleüldiselt on asi, mida mina üldse ei tolereeri, kuid selles romaanis oli see eriti julm, sest kiusajad-kiusatavad olid niivõrd noored. See andis romaanile kurva üldmulje, aga mulle meeldis, et autor näitas selle romaaniga kui tõsised võivad kiusamise tagajärjed olla. 

Kuna raamatul on proloog, siis olin üsna kindel, et üks kahest tegelasest, keda selle põhjal kahtlustasin, osutubki mõrvariks. Sisimas lootsin, et see siiski nii ei ole ja autor toob loosse sisupöörde, mis minu teooria ümber lükkaks. Seda aga ei juhtunud. Minu jaoks olid raamatus ka mõned veidrad seigad, nt see, kuidas politseinik Petra tahtis, et peale üht baaris käiku tema oletatava vägistaja DNA-d uuritaks nii, et see ametlikesse kanalitesse ei jõuaks. 

Kui olin raamatu lõpuni lugenud sain teada, et mõrvar oli tõepoolest üks neist, keda ise algusest peale kahtlustasin. Mulle ei meeldinud selle romaani lõpp, sest mõrvari jaoks lahenes kogu asi natuke liiga lihtsalt arvestades, kui julmad mõrvad ta toime pani.

Kokkuvõtteks ütleksin, et tegu on üldiselt üsna hea krimiromaaniga. Lugemine edenes kiirelt ja sisu oli huvitav. Soovitan, kui tahad lugeda üht põnevat krimiromaani. Samas tuleb aga arvestada, et romaanis käsitletud teema on siiski üsna kurb. 

Müstiline perekond

Cornwalli rannik. Seal asub väike, kuid sellegipoolest muljetavaldav maja Seaglass. Perekond Darkerid on kogunenud sinna selleks, et tähistada üht tähtsat sünnipäeva.

Loo keskmes on Daisy Darker, südamerikkega sündinud tüdruk, kelle vanaema 80. juubelit Darkerid tähistavad. Tõus lõikab nad muust maailmast ära ning keskööl, kui torm on saavutanud haripunkti, on Daisy vanaema surnud. Tund aega hiljem leitakse järgmise Darkeri laip. Keegi omade seast on nad sihikule võtnud. Aga kes? Ja miks?

Alice Feeney romaane olen lugenud ka varem ning need on mulle meeldinud. "Daisy Darker" võlus mind oma sisututvustusega - muust mailmast ära lõigatud tegevuspaik tähendab, et kahtlusaluseid on vähe ja see omakorda paneb mind kaasa mõtlema. Mis võib olla selle inimese motiiv, kes omaenda pereliikmeid tapab? Ja lisaks - vaadake, kui ilus on selle raamatu kaanekujundus!

Kuigi raamatu sisu keerleb ümber Darkerite perekonna on loos suur roll ka nende naabruskonnas elanud noormehel Conoril, keda Daisy ja tema õed Lily ja Rose tunnevad juba lapsepõlvest. Mida rohkem ma lugesin, seda rohkem olin tema suhtes kahtlustav. Ehk oligi tema see, kes Darkerid sihikule on võtnud? Mida ma aga välja mõelda ei suutnud, oli tema motiiv. 

Autorile jagub mul selles suhtes ainult kiidusõnu, sest õiget süüdlast ma ära ei arvanudki. Nurisen aga õige pisut romaani lõpu osas, mis tekitas minus vastakaid tundeid. See oli ühest küljest ootamatu, ettearvamatu ja nukker, teisest küljest oli see minu jaoks pisut ebarealistlik. 

Kui otsid lugemist pimedaks sügis- või talveõhtuks, siis on "Daisy Darker" just Sulle! Ja minu arvates on see veel eriti ideaalne lugemine siis, kui akna taga möllab torm ja puhub tugev tuul.