On talv. Peatselt saabub aastavahetus. Aastaid tagasi Oxfordis kokku saanud sõpruskonnal on traditsiooniks aastavahetus koos veeta. Seekord on nad kogunenud muust maailmast täiesti eraldatud jahilossi. Sinna on kogunenud nad kõik - Emma, Mark, Miranda, Julien, Nick, Bo, Samira, Giles ja Katie. Nad veedavad koos lõbusalt aega, pidutsevad ja naudivad üksteise seltskonda.
Kuid üks neist kaob salapärastel asjaoludel. Peagi on oodata tihedat lumesadu, mis tähendab, et keegi ei pääse maja lähedale. Sõbrad saabuvad sinna rongiga, kuid tiheda lumesaju tõttu lõpetavad need liikumise. Metsavaht Doug aga leiab metsast surnukeha. Ja see tähendab, et üks sõpradest on tapja.
Mulle on väga meeltmööda sellised romaanid, mille tegevus leiab aset piiratud alal, mis on muust maailmast täiesti eemal ning kus puuduvad tänapäeval iseenesestmõistetavad asjad, näiteks mobiililevi. See lisab teataval määral närvikõdi ja kõhedust, sest ümbruskonnas justkui ei toimukski midagi. Teose olustik meenutas üsna palju Ruth Ware'i romaani "Pimedas pimedas metsas", kus samamoodi koguneb sõpruskond ühte muust maailmast äralõigatud metsamajja.
Aga tulen tagasi "Jahiseltskonna" juurde. Koosveedetud aja sisse käis ka jahipidamine. Doug'ile ei olnud see eriti meeltmööda, mis on ka mõistetav, sest jahi juurde käib palju muid tegevusi kui lihtsalt päästikule vajutamine. Kuid ülejäänud tegevused tuli temal teha - pikka aega hirvekarja jälgida, valida välja just see õige loom. Ning kui siis peaks juhtuma, et kogemusteta inimene tulistab looma valesse kehapiirkonda, siis põhjustab see loomale piinu, millega tuleb taaskord Doug'il tegeleda. Seega ma mõistan, miks nn jahituristid talle meeltmööda ei olnud.
Raamatu tempo tundus minu jaoks raamatu alguses-keskpaigas küllaltki aeglane, kuid mida lähemale lõpp jõudis, seda kiiremaks see läks. Kui vahel kipun raamatute lõppe piiluma, siis selle "Jahiseltskonna" puhul ma ei teinud seda, et raamatu lõppu enda jaoks mitte ära rikkuda. Hea oli, et ma seda ei teinud, sest oh boy, kui hea see oli! Sellist lõpplahendust ma ette näha ei osanud. Detailsemalt ma seda siin aga lahti ei kirjuta (et ka Sulle, kes Sa seda raamatut lugeda otsustad, jääks põnevust ja avastamist).
Mis mind veidi kriipis oli see, et kui algul kaanelt raamatu sisututvustust lugesin, arvasin, et tegu on sõna otseses mõttes vana jahilossiga. Raamatut lugedes aga tuli välja, et autor on mõelnud hoopis modernset, klaasist maja ning mul oli millegipärast veidi keeruline selle mõttega ümber harjuda.
Kokkuvõttes aga oli "Jahiseltskond" väga põnev ja kaasahaarav lugemine. See oli esimene romaan mida Lucy Foley'lt lugesin ning see vastas igati mu ootustele. Kindlasti tahan lugeda ka tema uut romaani "The Guest List", loodetavasti ilmub ka see õige pea eesti keeles.
Suur tänu kirjastusele Eesti Raamat selle põneva lugemiselamuse eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar