Lugu sellest, kuidas lihtne toateenija satub kriminaalsete sündmuste keskele

Molly töötab toateenijana uhkes Regency Grandi hotellis. Tema tööks on hotellitubade koristamine ning seda teeb ta ülima põhjalikkusega. Molly'le meeldivad tema töökoht ja töö väga. Ühel hommikul, kui ta asub koristama hr ja pr Black'ide tuba, leiab ta oma suureks ehmatuseks mehe voodist surnuna. Ühtäkki leiab Molly end keset pingelist uurimist. Naine peab otsustama, keda ta saab usaldada ja keda mitte. 

Molly saab hästi läbi hr Black'i noore naise Giselle'ga. Õigupoolest peab Molly naist oma sõbraks. Giselle räägib Molly'le, et tema mees pettis teda ning kui Molly näeb Giselle'i käsivartel sinikaid saab ta aru, et nende suhe ei olnud just kõige paremas korras.

Molly tegelaskuju osas olin algusest peale kahevahel - kas ta oligi nii naiivne nagu autor teda kujutas või ... oli ta ehk hoopis nutikam, kui lugeja oodata oskaks? Ka "pahalase" osas mõtlesin, et kas autor kirjutas tõepoolest nii etteaimatava romaani? Seda siiski mitte, sest kogu lugu sai lahenduse alles raamatu viimastel lehekülgedel ning hoopis ootamatumalt, kui algul arvasin. 

Kuna Molly't kasvatas vanaema oli nende vahel tugev side, mida oli ka läbi raamatu lehekülgede tunda. Kui Molly'l oli mõni raskem hetk meenutas ta ikka vanaema öeldud tarkuseteri. Sarnast tugevat sidet tundsin ka Molly ja Juan Manuel'i vahel, kellest raamatu lõpus paar sai. Arvestades, mida Molly elu jooksul läbi on elanud ning kuidas töökaaslased temasse suhtusid, oli mul sellise lõpu üle hea meel. 

Kui "Toateenijat" esimest korda raamatukogus sirvisin, jättis see mind külmaks. Mul on hea meel, et seda tegin. See oli põnev romaan, stiililt hoopis teistsugune, selline mõnusalt agathachristie'lik. Soovitan! 

Ehe Eesti külaromantika

Selles postituses tuleb juttu raamatust, mis juba ilmumisest saati populaarseks sai ning mida siin-seal üsna palju kiidetud on. Raamatu autorilt ei osanud ilmselt keegi oodata, et ta sellise teosega hakkama saab. Tegu on Sven Mikseri romaaniga "Vareda". Romaani peategelane on kunstnikuhingega Johannes, kes erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu suveks Varedale elama asub. Võrreldes suure linnaga, kus Johannes muidu elab tundun, nagu oleks aeg seal seisma jäänud. Seda hetkeni, mil ta tutvub Margiti ja Andreasega. 

Kui mõnede romaanide puhul saab välja tuua meeldivamad ja ebameeldivamad tegelased, siis "Vareda" puhul on seda üsna keeruline teha. Autor kujutas kõiki tegelasi inimlikena, igaühel neist olid oma head ja vead. Mulle meeldis selle romaani aeglane kulgemine, see pakkus vaheldust pingelistele ja kiire tempoga krimiromaanidele, mida enamasti loen.

Seda romaani lugedes tulid mulle meelde suved, mida isegi lapsena maal veetsin (olgugi, et minu maakoht asus pisut rohkem tsivilisatsioonis kui Vareda). Enne selle raamatu lugemist kuulsin, et Sven Mikseri kirjastiil on midagi hoopis teistsugust. Ja seda see oli ka. "Vareda" on üks ilusama kirjapildiga romaane, mida lugenud olen. Juba ainuüksi selle pärast soovitan "Varedat" lugeda. 

Kas ekraanilt nähtu on alati tõsi?

Seekordses postituses tuleb juttu ühe mu vaieldamatu lemmikautori Clare Mackintosh'i romaanist "Valede mäng", mis on konstaabel Morgani lugudesarja teine osa. 

Loo tegevus keerleb ümber tõsielusarja "Paljastus". Palju kandideerijate hulgast osutusid valituks seitse inimest, kuid neil ei ole aimugi, millisesse saatesse nad kandideerisid. Ellujäämisteemalise saate asemel on sarja keskseks osaks hoopis iga võistleja isiklikku laadi saladus. Kui mõni osaleja suudab kaasvõistleja saladuse ära arvata, ei saadeta saladuse omanikku mite ainult saatest minema, vaid tema saladus paljastatakse otse-eetris. Siis aga kaob üks võistlejatest, Ryan, ning Ffion Morgan asub asja uurima koos kolleegi Georgina'ga. Taas tuleb appi ka sarja eelmisest osast tuttav seersant Leo Brady. 

Seda raamatut lugema asudes tundus mulle, et kõige tõenäolisemalt seisid Ryan'i kadumise taga kas sarja produtsent Miles (sest kui saatega on seotud midagi šokeerivat, siis ei mõju see reitingule just halvasti) ning blogija ja YouTube'i videote tegija Zee, kes pani oma telgi püsti täpselt võtteplatsi piirava aia taha, et olla esimesena sarjas toimuvaga kursis (skandaal aitaks tal saada oma sotsiaalmeediakontodele hulganisti uusi jälgijaid ning see omakorda aitaks tal kuulsamaks saada). Kuna need kahtlustatavad olid minu jaoks küllaltki etteaimatavad, siis olin isegi veidi pettunud - kas tõesti ongi see lugu nii lihtsa lahendusega? 

Aga ei - romaani esimese osa lõpus produtsent mõrvatakse ja see laiendas kahtlustatavate ringi oluliselt. Kuna kõik osalejad kutsuti nende teada ellujäämissaatesse, kuid tegelikkuses käis kogu lugu hoopis ümber igaühe saladuse, mida keegi loomulikult paljastada ei soovinud. Seega oli kõigil üsna arvestatav motiiv. Niisamuti oli motiiv ka saatetiimi liikmetel, keda Miles just kõige paremini ei kohelnud. 

Pean tunnistama, et olen ka ise mõningaid tõsielusarju vaadanud. Tõsi ta on, et ega neis osalejaid alati kõige kenamini ei kohelda. Tõsi on ka see, et kui neid ei vaadataks nii palju, siis neid ehk ka ei toodetaks nii palju? Aga sinna ei ole ilmselt midagi parata - inimestele meeldib lihtne ja kiire meelelahutus. Ja see, kui kasulik on tõsielusarjas osaleda jääb lõpuks ju iga osaleja või osaleda sooviva inimese enda otsustada.

Romaani lõpp oli taas autorile omaselt üllatav ning tegelikku süüdlast ma ära ei arvanudki. See romaan oli minu jaoks ka veidi õpetlik - kunagi ei saa olla täiesti kindel, et see, mis taolistest sarjades ekraanile jõuab, on täiesti 100% see, mis tegelikkuses võtteplatsidel aset leiab. Ja no mis saaks olla veel parem, kui see, mis juhtub romaani viimases peatükis Leo ja Ffioniga - seda ootasin ma juba sarja esimese romaani lugemisest saadik. Minu poolt saab see sari kindla lugemissoovituse, aga kindlasti tuleks sarja osi lugeda õiges järjekorras, nii saab ka tegelaste isiklikes eludes toimuvast paremini aru.

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Teised Clare Mackintosh'i romaanid minu blogis:

"Pantvang"

"Viimane pidu"

Taanil on pakkuda palju rohkemat, kui Legod

Skandinaavia riigid ja sealne elu-olu on mind alati huvitanud. Nii ei mõelnudki ma pikalt, kas lugeda raamatut "Minu Taani" - jaatav otsus tuli üsnagi kiirelt. Üks olulisemaid asju, mis mulle sellest raamatust meelde jäi, oli see, et Taani riigi raha kasutamine elanike heaoluks oli hästi tajutav - luuakse uusi rattateid, avalikke asutusi, ühistransport on korralik ja puhas jne. 

Nagu mitme teisegi Minu-sarja raamatu autor, sattus ka "Minu Taani" kirjutanud Taavi Turk sellesse riiki seoses ülikooliõpingutega. Mulle meeldis, et autor seletas lugejale arusaadavalt, mida ta õppima läks ning kuivõrd erinev on sellele asjale lähenemine Eesti ja Taani ülikoolides. Samuti on erinev ka ülikool iseenesest. Kui Eestis on õppejõud A&O, keda loengutes kuulatakse ning kes annab kodused ülesanded jms, siis Taanis on asi vastupidi. Sealsetes ülikoolides on õppejõud lihtsalt keegi, kes aeg-ajalt nõu annab ja kellega saab erialastel teemadel rääkida. Suure osa õppetööst moodustavad Taanis koolides hoopiski töötoad. See aga eeldab, et tudeng ise on maksimaalselt aktiivne ja kasutab kõiki pakutavaid võimalusi ära. Arvan, et mina Taani ülikoolis hakkama ei saaks, sest eelistan pigem struktureeritumat lähenemist. 

Omaette huvitav on ka Taani alkoholikultuur. Lahjat alkoholi saab osta alates 16. eluaastast, kanget alkoholi alates 18. eluaastast, AGA alkoholi tarbimine on lubatud sisuliselt alaealistelgi. Huvitav, kas see on riigijuhtide teadlik otsus? Kui on, siis oleks huvitav teada, millest selline otsus tingitud on. Põnev oli lugeda ka Taani toidukultuuri kohta. Autor kirjutas, et taanlased on toidu osas suhteliselt paindumatud. Näiteks võileivad - nende peale pannakse koos ainult kindlaid asju. Toitude osas tundus "mittetaanilik" karri lisamine igapäevatoitudesse. 

Nagu "Minu Goa" puhulgi hakkas mulle autori sõnakasutus esimestest lehekülgedest meeldima. Minu jaoks on see oluline, kuna hästi kirjutatud reisiraamat on see, mis võib mõjutada mind nt mõne riigi (või selle riigi vaatamisväärsuste) kohta rohkem ise edasi uurima või isegi sellesse riiki reisima. Kui olin "Minu Taani" läbi lugenud, tekkis tahtmine sinna kunagi reisile minna küll. Ehk õnnestub minulgi ühel heal päeval oma silmaga näha skulptuuri nimega Elia, mida autor kirjeldas niivõrd huvitavalt, et läksin kohe internetti, et seda monstrumit vähemalt läbi arvutiekraani näha.

Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!

Tööka pereisa pahupool

Aidan Thomas on töökas ja muidu tubli mees, kes abivajajale kunagi selga ei pööra. Tal on ka asjalik tütar Cecilia. Aga Aidanil on ka tumedam pool. Ta on sarimõrvar. Tema hingel on kaheksa naise elud. Üheksandat naist, keda Aidan ise Racheliks kutsub, hoiab ta kuuris vangis. Kui Aidani naine sureb, on ta sunnitud uude majja kolima. Mehe jaoks ainumõeldav variant on see, et Rachel tuleb kaasa. Tütrele plaanib ta Rachel'it tutvustada perekonnasõbrana, kes ajutiselt nende katuse all peatub.

Kohalikul restoranipidajal Emily'l tekivad Aidan'i vastu tunded. Naine jõuab aina lähemale mehe ohtlikule saladusele. 

Kui seda raamatut lugema hakkasin, tundus autori kirjastiil Racheli silme läbi kirjutatud peatükkidel harjumatu. Need on kirjutatud sa-vormis. Mida rohkem lugesin, seda rohkem aga just need peatükid mind paelusid. Lugeja elab kõike Rachel'iga juhtunut justkui ise läbi. Milline oli tema elu enne vangistusse sattumist, millised olid tema päevad kuuris, kuidas Aidan ja uude majja viis ja kuidas ta Ceciliaga suhtles. Kuna Aidan oli Rachel'it viis aastat vangistuses hoidnud, oli huvitav lugeda Racheli mõtetes toimuvast näiteks selle kohta, milliseid saateid nad õhtusöögi kõrvale vaatasid. Me ei kujuta seda ilmselt ettegi, kui palju maailm viie aastaga muutub. Rachel, keda oli nii kaua vangistuses hoitud, tajub seda eriti teravalt. 

Seda raamatut nägin esmalt sotsiaalmeedias, kus seda päris palju kiideti. Ja põhjusega. See raamat haarab sind endasse, paramatult tekib tegelaste osas sümpaatia, hakkad neile kaasa tundma ning tahad teada, kuidas see lugu lõpeb. Mulle meeldis, et see raamat oli tervenisti huvitav ning pinget jagus pea raamatu lõpuni. Teisalt aga oli selle romaani lõpp minu jaoks veidi pettumust valmistav. Ootasin natuke enamat. Kuna läbi raamatu tundus Rachel olevat üle keskmise nutikas, siis oleks temapoolne kättemaks Aidan'ile olnud eriti hea lõpplahendus. Soovitan kindlasti lugeda!