Pärandimõistatus jätkub

"Hawthorne'ide pärand" on sarja teine osa, mis läheb edasi sealt, kus "Pärimismängud" lõpes.

Avery teab tänu DNA testile, et ei ole Hawthorne'idega suguluses, mis jätab endiselt õhku küsimuse, miks Tobias Hawthorne oma varanduse võõrale neiule pärandas. Peale põhjalikku uurimist ilmneb, et Avery võib siiski perekonnaga lähemalt seotud olla, kui ta algul arvas. Endiselt on Averyl vaenlasi, kes ei kohku tagasi millegi ees, et tüdrukust lahti saada. Ja endiselt on Averyl sümpaatia nii Jamesoni kui ka Graysoni suhtes.

See raamat tõi sarja esimesest osast paremini esile Avery sõbranna Maxi. Nendevaheline soe ja tugev sõprus andis raamatule tõsiste teemade kõrvalemõnusa sooja varjundi. Kui rääkida Avery tunnetest Tobias Hawthorne'i kahe tütrepoja vastu, siis, olles sarja teise osa lugemise lõpetanud, arvan (ja loodan), et sarja lõpus jääb ta kokku Jamesoniga. Ma ei oskagi seda kuidagi põhjendada, kuid lugedes tundub, et nad sobivad omavahel hästi kokku. 

"Hawthorne'ide pärand" meeldis mulle isegi veidi rohkem kui sarja esimene osa. Selles raamatus oli veelgi rohkem ootamatuid sisupöördeid, mida nautisin ning lugemine läks kiirelt. See sari on üks mu viimase aja paremaid lugemiselamusi. Raamatud on paraja pikkusega, tempokad, sužee on huvitav ja põnev ning sellele vastukaaluks on ka veidi romantikat. Soovitan lugeda!

Teised Jennifer Lynn Barnes'i raamatud minu blogis:

"Pärimismängud"

Mõrva uurimine dokumentaalsarjas

Loo keskmes on Luke Ryderi surm, mis on aastaid lahendamata. Kuid nüüd võetakse juhtum ühes dokumentaalsarjas uuesti luubi alla ning seda hakkab lahendama ekspertide rühm.

See raamat ongi üles ehitatud dokumentaalfilmi kujul - eksperdid arutavad omavahel juhtumit ning seda, kes mida uurimisel avastanud on; lisaks on ka artiklite katkendid ning e-kirjade ja Luke'i omaste sõnumivahetused. Need kõik annavad lugejale vihjekillukesi, et Luke'iga juhtunu tagamaadest rohkem aimu saada ning saada teada, kes mehe surma taga on. Lugeja justkui vaatakski dokumentaalsarja, kuid tegelikult loeb seda raamatulehtedelt. 

Raamat oli ülesehituselt nutikas ning lugesin seda ehk veidi hoolikamaltki kui n-ö "klassikalist" krimiromaani. Mingil hetkel, kui olin raamatu lugemisega jõudnud umbes poole peale tundsin, et tegelasi oli selles raamatus minu maitse jaoks pisut liiga palju. Lugu ise aga pakkus mulle suurt huvi ning kordagi ei tekkinud mõtet lugemine pooleli jätta.

"Mõrv perekonnas" oli huvitav raamat. See oli küll krimiromaan, kuid, nagu juba eelnevalt mainisin, kirja pandud nii nagu oleks tegu dokumentaalsarjaga raamatulehtedel. Seda oli huvitav lugeda ning mida rohkem lõpu poole jõudsin, seda põnevamaks kogu lugu muutus. Ekstra huvitav oli veel ka see, et iga ekspert oli mingil viisil Luke'iga seotud, aga kuidas - seda saad juba ise raamatust lugeda. Mina kindlasti soovitan!

Teised Cara Hunteri romaanid minu blogis:

"Väljapääsu ei ole"

"Ohjeldamatu raev"

"Kogu tõde"

"Elu või surma nimel"

Lugu kummalisest Sally Diamondist

Liz Nugentilt olen ma varem lugenud vaid üht raamatut, pealkirjaga "Oliver, kildhaaval", mis mulle väga meeldis. Tema uut romaani "Kummaline Sally Diamond" nägin esmalt päris palju sotsiaalmeedias, kus seda kiideti. Ajapikku mu huvi seda raamatut lugeda aina kasvas ning seda huvi suurendas veelgi raamatu sisututvustus.

Sally Diamond ei saa aru, miks inimesed teda veidraks peavad. Ta tegi ju täpselt nii nagu tema isa talle ütles - viis isa pärast tolle surma koos prügiga välja. See tegu tõmbad Sally hetkega nii politsei kui ka meedia huviorbiiti, kohalikest linnaelanikest rääkimata. Ajapikku hakkavad Sallyle meenuma sündmused lapsepõlvest, mis teda nüüd täiskasvanuna mõjutavad. Sally usaldus teda ümbritsevate inimeste vastu pannakse proovile.

Juba raamatu esimestest lehekülgedest on selge, et Sally on tõepoolest kummaline. Kui autor peatükk peatüki haaval naise tausta avab ei ole sugugi imekspandav, et Sally on selline nagu ta on. Autor kujutas teda naiivse ning sotsiaalsetes olukordades kohmetu inimesena. Tahtsin väga teada saada, kas kas see nii oli või ... on Sally lihtsalt osav teeskleja. 

Mulle meeldis, et see raamat oli tempolt rahulik, kuid samas õhkus igast leheküljest teavat pinget. Samuti oli mulle meeltmööda, et autor andis uusi vihjeid Sally mineviku kohta järk-järgult, see hoidis loo päris viimase leheküljeni põnevana. 

"Kummaline Sally Diamond" oli ühest küljest rõlge ja rusuv, teisest küljest aga huvitav, põnev ja kaasahaarav. Soovitan lugeda.

Teised Liz Nugenti raamatud minu blogis:

"Oliver, kildhaaval"

Kunagise tenniseässa tagasitulek

Carrie Soto on tennisist. Täpsemalt öeldes on ta parim tennisist, keda kunagi nähtud - tema nimel on mitmeid rekordeid ja tiitleid. Kui Carrie sportlaskarjäärile punkti pani, oli ta tipus. Mõned aastad hiljem on üks noor tennisist, Nicki Chan, tema rekordit üle löömas. Võistlushimuline Carrie otsustab tippsporti naasta, et proovida rekord taas enda nimele saada. Ta palub selleks oma isa (ja kunagise treeneri) Javieri abi ning asub treenima koos mehega, kellele kunagi peaaegu oma südame avanud oleks - Bowe Huntleyga.

Tennis on Carrie elus olulisel kohal juba lapsepõlves, kui ta isa treeninguid pealt vaatas. Peagi alustab isa ka Carrie treenimisega. Isa sisendab Carriele, et ei tasu leppida vähemaga, kui parim. Carrie isiksus mulle mõnes mõttees meeldis, sest ta teadis, mida saavutada tahab ning oli nõus selle nimel tohutult vaeva nägema. Mis mulle aga ei meeldinud oli see, et ta suhtus teistesse tennisistidesse (kes ei olnud ehk nii ambitsioonikad kui tema) halvustavalt. Ma ei ole küll tippsportlane, kuid leian, et sportlane võib olla edukas ja jääda sealjuures iseloomult normaalseks.

Esimene asi, mida seda raamatut lugema hakates märkasin, oli selle tõlge. Lugedes ei olnud tunda, et loeksin tõlgitud teksti. Seda raamatut oli mõnus ja ladus lugeda. Mulle meeldisid ka hispaaniakeelsed fraasid, mis olid teksti sisse jäetud. Ma ei oska seda seletada, kuid need kuidagi ... sobisid selle raamatuga kokku.

Nii sisu kui ka tõlke poolest oli see raamat minu jaoks ilukirjandus selle parimas tähenduses. See li emotsionaalne lugemine. Eelkõige keerles lugu ümber Carrie ja tema isa vahelise isa-tütre suhte, kuid lisaks sellele oli siin ka Carrie ja Bowe vahelist armastust. Olgugi, et tegu on küllaltki spordi(terminite) rohke raamatuga nautisin selle lugemist väga. Soovitan!

Teised Taylor Jenkins Reidi romaanid minu blogis:

"Malibu tõuseb tuhast"

Ehe Eesti külaromantika

Selles postituses tuleb juttu raamatust, mis juba ilmumisest saati populaarseks sai ning mida siin-seal üsna palju kiidetud on. Raamatu autorilt ei osanud ilmselt keegi oodata, et ta sellise teosega hakkama saab. Tegu on Sven Mikseri romaaniga "Vareda". Romaani peategelane on kunstnikuhingega Johannes, kes erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu suveks Varedale elama asub. Võrreldes suure linnaga, kus Johannes muidu elab tundun, nagu oleks aeg seal seisma jäänud. Seda hetkeni, mil ta tutvub Margiti ja Andreasega. 

Kui mõnede romaanide puhul saab välja tuua meeldivamad ja ebameeldivamad tegelased, siis "Vareda" puhul on seda üsna keeruline teha. Autor kujutas kõiki tegelasi inimlikena, igaühel neist olid oma head ja vead. Mulle meeldis selle romaani aeglane kulgemine, see pakkus vaheldust pingelistele ja kiire tempoga krimiromaanidele, mida enamasti loen.

Seda romaani lugedes tulid mulle meelde suved, mida isegi lapsena maal veetsin (olgugi, et minu maakoht asus pisut rohkem tsivilisatsioonis kui Vareda). Enne selle raamatu lugemist kuulsin, et Sven Mikseri kirjastiil on midagi hoopis teistsugust. Ja seda see oli ka. "Vareda" on üks ilusama kirjapildiga romaane, mida lugenud olen. Juba ainuüksi selle pärast soovitan "Varedat" lugeda. 

Tööka pereisa pahupool

Aidan Thomas on töökas ja muidu tubli mees, kes abivajajale kunagi selga ei pööra. Tal on ka asjalik tütar Cecilia. Aga Aidanil on ka tumedam pool. Ta on sarimõrvar. Tema hingel on kaheksa naise elud. Üheksandat naist, keda Aidan ise Racheliks kutsub, hoiab ta kuuris vangis. Kui Aidani naine sureb, on ta sunnitud uude majja kolima. Mehe jaoks ainumõeldav variant on see, et Rachel tuleb kaasa. Tütrele plaanib ta Rachel'it tutvustada perekonnasõbrana, kes ajutiselt nende katuse all peatub.

Kohalikul restoranipidajal Emily'l tekivad Aidan'i vastu tunded. Naine jõuab aina lähemale mehe ohtlikule saladusele. 

Kui seda raamatut lugema hakkasin, tundus autori kirjastiil Racheli silme läbi kirjutatud peatükkidel harjumatu. Need on kirjutatud sa-vormis. Mida rohkem lugesin, seda rohkem aga just need peatükid mind paelusid. Lugeja elab kõike Rachel'iga juhtunut justkui ise läbi. Milline oli tema elu enne vangistusse sattumist, millised olid tema päevad kuuris, kuidas Aidan ja uude majja viis ja kuidas ta Ceciliaga suhtles. Kuna Aidan oli Rachel'it viis aastat vangistuses hoidnud, oli huvitav lugeda Racheli mõtetes toimuvast näiteks selle kohta, milliseid saateid nad õhtusöögi kõrvale vaatasid. Me ei kujuta seda ilmselt ettegi, kui palju maailm viie aastaga muutub. Rachel, keda oli nii kaua vangistuses hoitud, tajub seda eriti teravalt. 

Seda raamatut nägin esmalt sotsiaalmeedias, kus seda päris palju kiideti. Ja põhjusega. See raamat haarab sind endasse, paramatult tekib tegelaste osas sümpaatia, hakkad neile kaasa tundma ning tahad teada, kuidas see lugu lõpeb. Mulle meeldis, et see raamat oli tervenisti huvitav ning pinget jagus pea raamatu lõpuni. Teisalt aga oli selle romaani lõpp minu jaoks veidi pettumust valmistav. Ootasin natuke enamat. Kuna läbi raamatu tundus Rachel olevat üle keskmise nutikas, siis oleks temapoolne kättemaks Aidan'ile olnud eriti hea lõpplahendus. Soovitan kindlasti lugeda!