Sõna sõna vastu

Ühel palaval suvepäeval helistatakse St. Aldate'i politseijaoskonda. Kõne tuleb Oxfordi ülikoolist ning direktor soovib tungivalt just inspektor Fawley'ga rääkida. Aset on leidnud delikaatne intsident ning keegi on langenud seksuaalse rünnaku ohvriks. Aga see ei ole tavapärane. Sest ohver, üliõpilane ja ragbimängija Caleb Morgan süüdistab kallaletungis üht õppejõudu ning oma magistritöö juhendajat Marina Fisherit. 

Selles raamatus jooksevad paralleelselt kaks lugu - ülikoolis toimunud kallaletungi uurimine ning eelmisest raamatust alguse saanud Gavin Parrie kättemaks Fawley'le. Ütleksin, et selles romaanis oli kõrvallugu kohati isegi huvitavam, kui põhilugu. Kirsiks tordil oli loo epiloog, mis põhimõtteliselt kogu senise põhiloo pea peale keeras ning mind tükiks ajaks tummaks tegi. Mis mulle selle romaani (ning ka sarja eelnevate osade juures) enim meeldib ongi see, et autor on ühtede kaante vahele pannud nii juhtumi uurimise, Fawley'ga seotud kõrvalloo kui ka Fawley kolleegide eraelus toimuva ning ta on suutnud need üheks ladusaks tervikuks siduda. 

Taaskord on inspektor Fawley juhtumite sarja autor Cara Hunter kirjutanud metsikult põneva romaani, mille lugemist nautisin väga. "Kogu tõde" pani mind kohe eriti pingsalt mõtlema, sest selles oli sõna sõna vastu olukord ning lõpp selgus alles raamatu viimastel lehekülgedel. Mulle meeldivad romaanid, mille peatükid lõpevad just täpselt nii, et raamatut pole võimalik käest panna - tahaks ju ikka teada, kuidas ning millega lugu lõpeb ja kes on süüdlane. Kahjuks aga on selle sarja raamatutega nii, et päris detailideni lahti neist kirjutada ei saa, õigemini öeldes ei soovi ma seda teha. 

Lugedes mõtlesin pikalt, kuidas sellest sisuga haakuvat pilti teha. Äkitselt meenus, et Tallinna Tehnikaülikooli ees seisab vahva Julius, seega pakkisime ühel kenal laupäeval kogu pere autosse ning võtsime suuna TTÜ poole ning nii selle postituse pilt sündiski :)

Minu poolt saab "Kogu tõde" (üldse - kogu inspektor Fawley juhtumite sari) kindla lugemissoovituse. Kõik romaanid on olnud põnevad, kaasahaaravad ning need on mind pingsalt kaasa mõtlema pannud.