Mõrvari otsimine ajaga võidu joostes

Jack ja Gabe on pealtnäha tavaline paar, nad on oma tööd edukad ja eraelus õnnelikud. Kuigi, nende igapäevatöö on kõike muud kui tavaline - nende töö on hoonetesse sissemurdmine ja küberturbesüsteemidesse sissehäkkimine. Järjekordselt tööotsalt koju saabudes leiab Jack eest midagi kohutavat ja šokeerivat - keegi on tapnud tema abikaasa Gabe'i. Mis veelgi hullem - politsei arvates pani kuriteo toime ei keegi muu kui Jack ise. Naine haarab asjad oma kätesse ning hakkab ajaga võidu joostes oma abikaasa tegelikku mõrvarit otsima.

"Nullpäev" oli algusest peale põnev, pingeline ja kaasahaarav. Võrreldes Ruth Ware'i eelmiste romaanidega oli see romaan palju tempokam. Mulle meeldis, et vastukaaluks kiirele tempole kirjeldas autor Jack'i suhteid abikaasa ja naise õe Helenaga nii soojalt. Kuna Jack'i ja Helena vanemad olid surnud, siis hoidsid õed teineteist väga. Jack'i ja Gabe'i vaheline sõbralik aasimine andis minu jaoks nende suhtele sügavust juurde ja pani mind lugejana uskuma nendevahelist tugevat sidet. 

Algusest peale kahtlustasin, et Gabe'i tapmise taga oli Jeff, Jack'i endine vägivaldne elukaaslane. Samas oli mul aga kuklas tunne, et see oleks liiga lihtne lahendus. Lisaks Jeff'ile tundus minu jaoks kahtlane Gabe'i sõber Cole. Kui on tegelased, keda ma krimkasid ja/või põnevikke lugedes üsna automaatselt kahtlustama hakkan, siis on need liiga abivalmis ja innukad tegelased. Ja Cole oli just täpselt selline. 

Jack elab üle palju katsumusi ja vintsutusi, et Gabe'i tapja(d) paljastada. Sarnase sisuga nn "kangelasromaane" olen lugenud varemgi, kuid Ware suutis oma romaani tegelased ja sündmused usutavalt kirjutada. Romaani lõpp mulle meeldis, kuid õhku jäid ka mõned lahtised otsad, mis natuke häirima jäid. 

Ruth Ware on kirjanik, kelle romaane ise suure huviga loen ja alati soovitan ka. Nii ka "Nullpunkti" puhul. Soovitan, soovitan, soovitan!

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Ruth Ware'i raamatud minu blogis:

"See tüdruk"

"Üks teise järel"

Milleni võivad viia lapsepõlves kogetud õudused?

Vana daam Ingrid Olsson tuleb peale haiglas veedetud nädalaid tagasi koju. Naine tahab üle kõige puhata ja lõõgastuda. Koju jõudes leiab ta oma köögist midagi šokeerivat - ühe tema jaoks tundmatu mehe surnukeha.  Juhtumit asub uurima Conny Sjöberg koos oma meeskonnaga. Esmapilgul tundub neile, et uurimine lõpeb lahenduseta, sest surnud mehel paistab olevat laitmatu minevik ja olevik. Siis leiab aset uus mõrv, kahe ohvri vahel leitakse seos ning uurijad on hirmul. Kas tõesti on liikvel sarimõrvar?

Selle romaani üldine toon oli tõsine ja nukker, sest kurjategija ajendiks oli lapsena kogetud koolikiusamine. Kiusamine üleüldiselt on asi, mida mina üldse ei tolereeri, kuid selles romaanis oli see eriti julm, sest kiusajad-kiusatavad olid niivõrd noored. See andis romaanile kurva üldmulje, aga mulle meeldis, et autor näitas selle romaaniga kui tõsised võivad kiusamise tagajärjed olla. 

Kuna raamatul on proloog, siis olin üsna kindel, et üks kahest tegelasest, keda selle põhjal kahtlustasin, osutubki mõrvariks. Sisimas lootsin, et see siiski nii ei ole ja autor toob loosse sisupöörde, mis minu teooria ümber lükkaks. Seda aga ei juhtunud. Minu jaoks olid raamatus ka mõned veidrad seigad, nt see, kuidas politseinik Petra tahtis, et peale üht baaris käiku tema oletatava vägistaja DNA-d uuritaks nii, et see ametlikesse kanalitesse ei jõuaks. 

Kui olin raamatu lõpuni lugenud sain teada, et mõrvar oli tõepoolest üks neist, keda ise algusest peale kahtlustasin. Mulle ei meeldinud selle romaani lõpp, sest mõrvari jaoks lahenes kogu asi natuke liiga lihtsalt arvestades, kui julmad mõrvad ta toime pani.

Kokkuvõtteks ütleksin, et tegu on üldiselt üsna hea krimiromaaniga. Lugemine edenes kiirelt ja sisu oli huvitav. Soovitan, kui tahad lugeda üht põnevat krimiromaani. Samas tuleb aga arvestada, et romaanis käsitletud teema on siiski üsna kurb. 

Poola - kas ainult õunad ja tomatid?

Raamatu autor Anna Tiido töötas Brüsselis, Eesti esinduses Euroopa Liidu juures. Teda ootavad ees suured muudatused. Esiteks kolib ta koos perega uude riiki - Poola. Teiseks, seekord on Anna hoopis teises rollis, kui seni. Ta on nüüd suursaadiku abikaasa. Lugesin huviga, kuidas Anna koduse rolliga kohaneb. Kui oled suure osa oma elust tööd teinud, võib selline muutus algul päris harjumatu olla. 

Mulle meeldis, et ta kasutas võimalust panustada enda haridusse ning tegi Poolas olles ära doktorikraadi. Ma ei usu, et ise kunagi nii kaugele jõuan, aga mul on suur respekt nende suhtes, kes niivõrd suure asjaga hakkama saavad.

"Minu Poola" andis võimaluse saada teada, milline on Eestit võõrriigis esindava suursaadiku abikaasa elu. Kuigi see on suuresti nn "tavalise koduperenaise" elu, on selles siiski ka nii mõndagi huvitavat - suhtlus ja koosviibimised teiste suursaadikute abikaasadega, ühiste ürituste korraldamine jne. Ma olen ise ka mõelnud, et kunagi Poolasse reisida. Raamatus kirjeldas autor Poola linnu, söögikohti ja üldist elu-olu ning veendusin veelgi enam selles, et ühel heal päeval reisin ma kindlasti oma perega sinna. Üldiselt jäin raamatuga rahule, kuigi oleksin oodanud veidi rohkem teada Poola igapäevaelust.  

Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!

Lugu sellest, kuidas lõõgastav spaapuhkus muutub õudusunenäoks...

Kuus sõpra otsustavad sõita puhkusele luksuslikku spaahotelli. Claire loodab, et see puhkus aitab tal töö- ja olmemured unustada. Ta loodab, et saab lõõgastuda ja puhkust nautida hoolimata sellest, et kaasa tuleb ka tema abikaasa Noah, kes naisega viimasel ajal üpris vastikult käitunud on. Puhkusele tulevad ka paari sõbrad Jack ja Michelle ning Lindsay ja Warren. Igaüks neist aga varjab saladust. 

Romaani sisututvustus oli paeluv ning kuna mu eelnev kogemus Freida McFadden'i loominguga oli väga positiivne, siis ei kahelnud ma hetkegi, kas lugeda ka romaani "Ükshaaval". Algul mind veidi häiris, et sisututvustuses "reklaamiti" kõigi tegelaste suuri saladusi, kuid kui olin lugenud ära umbes veerandi raamatust, olid saladused ainult Claire'l ja Jack'il. Kui nad aga tükk aega metsas ekselnud olid ning lukskslikku spaahotelli ei paistnud kusagilt, muutus lugu huvitavaks. Ja seltskond jääb järjest väiksemaks...

Romaani lõpp oli minu jaoks ühest küljest üllatav, teisest küljest aga aimasin üsna romaani alguses, kes sõpruskonna liikmeid kõrvaldab. Aga et tal selles ka kaasosaline oli, oli minu jaoks üllatus. Mulle meeldis, kuidas Claire'i ja Noah' suhe romaani algul peaaegu purunemas oli, kuid oli südantsoojendav lugeda, kuidas ohtlikud sündmused neid taas liitsid. Aga romaani suurim üllatusmoment oli epiloog, mis jättis otsad ikka täiesti lahtiseks ning andis võimaluse mõelda, kas ja kuidas Claire'i ja Noah' suhe edasi läheb. 

"Ükshaaval" oli mõnus ja põnev romaan. Sain seda lugedes enda jaoks kinnitust, et Freida McFadden on üks neist autoritest, kelle romaane kindlasti ka tulevikus lugeda soovin. Soovitan lugeda!

Teised Freida McFadden'i romaanid minu blogis:

"Koduabiline"

Narva - ilus tööstuslinn

Narva on linn, millest on alati huvitav lugeda. Seega, kui nägin, et Petrone Prindil ilmus raamat pealkirjaga "Minu Narva", olin kohe huvitatud. Raamatu paari esimest peatükki lugedes tundus, et autor kirjutab palju Narva ajaloost. See oli ühest küljest huvitav, kuid teisest küljest oli seda kohati minu maitse jaoks ehk liiga palju. Suure huviga lugesin aga sellest, mis toimus Narvas 1990ndatel. Esiteks seetõttu, et sel perioodil lihtsalt juhtuski palju, teiseks vast seetõttu, et ise mäletan ise üht-teist sellest ajast.

Näiteks oli huvitav lugeda, kuidas inimeste soovid ja eelistused ajas muutuvad. Raamatu autor Katri Raik kirjutas raamatus naisest, kelle jaoks hruštšovkad olid kui lossid ning ta ei kujuta mugavamat elusaset ettegi. Tänapäeval ei kujuta ette, et keegi midagi sellist väidaks. 

Huvitav oli lugeda ka selle kohta, kui palju tööstust Narvas ikkagi on. Nii mõnegi maailmakuulsa firma toodangu pisidetailid valmivad just Narvas. Suure huviga lugesin ka Narva söögikohtade kohta. Olen ka ise oma perega Narvat külastanud ning märkasin raamatus paari täitsa tuttavat söögikohta (ning mõnda, mida tulevikus külastada). 

Narva on minu arvates üks ilusamaid Eesti linnu. Nõustun autoriga selles osas, et Narvat külastataks ilmselt märksa rohkem, kui seal oleks korralik hotell või paar.

Raamatut lugedes oli tunda, et Narva on autorile südamelähedane linn ning ka minul tekkis soov Narvat taas külastada.

Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!

Emotsionaalne lugu emadusest

"Sosinad" on lugu ühes naabruskonnas elavatest perekondadest naiste pilgu läbi.

Whitney ja Jacob - kolme lapse vanemad, kellest ühega juhtub kohutav õnnetus.

Blair ja Aiden - Blair kahtlustab, et ta abikaasal on afäär, kuid teeb sellegipoolest nende tütre Chloe ees head nägu

Rebecca ja Ben - lastetu paar, kelle abielu on karile jooksmas

Mara ja Albert - vanapaar, kes oma naabrite tegemistel silma peal hoiavad

Kui peaksin ütlema ühe omadussõna, millega seda romaani iseloomustada, siis oleks selleks sõnaks "emotsiooniderohke". Seal oli kurbust, rõõmu, kadedust - tõeline emotsioonide kokteil. Suure osa loost moodustas emadus selle erinevates viisides. Mara, kelle poeg oli juba täiskasvanud; Blair, kes loobus tütre heaolu nimel oma tööst; Whitney, kes ei käitu oma lastega alati just kõige paremini ja Rebecca, kes oleks valmis andma endast kõik, kui tal ainult õnnestuks emaks saada. 

Veidi häiris mind lugejana see, et romaani sündmused hüppasid mitme ajaperioodi vahel, see muutis loo kohati veidi segaseks. Saan tuua välja ühe sümpaatse tegelase - Mara. Nii Whitney'l, Blair'il ja Rebecca'l olid oma positiivsed küljed, kuid teisalt olid neil kõigil ka käitumis- või iseloomujooned, mis mind häirisid.

Soovitan seda romaani, kui tahad lugeda emaduse ümber keerlevat emotsionaalset lugu. Samas aga hoiatan, et selles romaanis on mõningaid päris häirivaid kirjeldusi.

Suur tänu kirjastusele Helios selle romaani eest!

Teised Ashley Audrain'i romaanid minu blogis:

"Kahtlus"