Salapärase mineviku ja olevikuga maja lugu

Loo keskmes on suur häärber nimega Baneberry Hall. 

Enne. Ewan ja Jess ostsid selle maja 25 aastat tagasi. Nende tütar Maggie oli siis viieaastane. Kummaline on aga see, et nad elasid seal ainult 20 päeva. Veelgi kummalisem on see, et nad põgenesid südaöösel ning jätsid pea kõik enda asjad maha. Ewan kirjutas tolleaegsetest sündmustest ka raamatu, mis sai ülemaailmseks menukiks. 

Nüüd. Maggie on täiskasvanud naine. Kuna tema isa suri, sai ta päranduseks maja, milles elamisest ja seal kogetust ei mäleta ta midagi - Baneberry Hall'i. Maggie ei usu sõnagi sellest, mida ta isa kirja pani, sest vaime ei ole ju ometi olemas. 

Maggie tuleb tagasi Baneberry Hall'i plaaniga maja korda teha. Kohalikud ei ole naise naasmisest vaimustuses, sest tema isa raamat tegi linna kurikuulsaks. Baneberry Hall'is peatudes tekib Maggiel kahtlus - mis siis, kui isa kirjutatu oli ikkagi tõsi? 

Lisaks kõigele on keegi väga huvitatud sellest, et Maggie majja ei jääks. 

Raamatus jooksevad paralleelselt kaks liini - Ewani mälestused raamatu vormis ning Maggiega toimuv. Lood on suuresti sarnased, ajalugu justkui kordaks ennast. Sarnaselt Riley Sager'i eelmistele romaanidele on ka siin keerutamist üksjagu ning mida rohkem lugesin, seda rohkem kahtlasi tegelasi ilmus. Olgugi, et mina, sarnaselt Maggiele, kummitusi ja muud ebamaist ei usu, oli see romaan siiski köitev ja lugesin suure huviga. Ja selle romaani lõpp oli autorile omaselt täiesti ootamatu. Riley Sager on autor, kelle romaane kindlasti edaspidigi lugeda tahan.

"Enne pimedat koju" on ideaalne lugemine sügiseks ja Halloweeniks - vana kriuksuv maja, "iseenesest" süttiv lühter, "iseenesest" muusikat mängiv grammofon ja mis peamine - vaimud. Soovitan!

Kui lihtne või raske on jäljetult kaduda?

Kui palju aega veedad Sina sotsiaalmeedias? Kas oled kunagi mõelnud, kui palju jälgi Sinust sinna maha jääb?

Kümme ameeriklast, kes on läbinud tiheda sõela, peavad nüüd nende küsimuste osas hoolikalt järele mõtlema. Nad on valitud osalema uue nuhkvara katsetuses, mis peaks iga inimese igal ajal igalt poolt üles leidma. Neile kõigile saadetakse ühel ajal sõnum, peale selle saamist peavad nad jäljetult kaduma. Kes võidab, saab suure auhinnaraha.  Osalejate hulgas on pealtnäha tagasihoidlik raamatukoguhoidja Kaitlyn Day ja üsna raamatu alguses saab selgeks, et tema osaleb katses hoopis muudel põhjustel, kui suur summa raha. 

"Kao jäljetult" on romaan, mis on ühest küljest realistlik ja tänapäevane, teisest küljest aga näitab, milline meie tulevik võib olla. See romaan näitab hästi ka seda, et enda arvates oleme netis anonüümsed (nt paneme Facebooki või Instagrami profiilid ainult lähedastele nähtavaks), kuid tegelikkuses on IT alal osavatel inimestel võimalik silmapilgu jooksul kogu info meie kohta Internetist kätte saada. Ja kui lihtne on meid kas või reaalajas jälgida, sest meil (pea) kõigil on taskus nutitelefon. 

Romaan haaras mind kaasa kohe algusest ning lugesin põnevusega, et saada teada, miks Kaitlyn katses osaleda tahtis. Arvasin algul, et küllap on tegu isikliku kättemaksuga mõne katse korraldanud isiku suhtes. Aga olles raamatu lugemisega umbes poole peal, tõi autor sisse sellise pöörde, mida ma ette aimata ei osanudki. "Kao jäljetult" oli ka väga filmilikult kirja pandud ning pole ka midagi imestada - autor Anthony McCarten on auhinnastud stsenarist, kelle sulest on nt tulnud ühe minu lemmiku eluloofilmi "Bohemian Rhapsody" stsenaarium.

Soovitan seda raamatut lugeda, kui soovid põnevat lugemiselamust ning saada aimu sellest, milline meie tulevik nutiajastul olla võib.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Perekond, kes tuli, et jääda

Elliot on üksik mees. Kohaliku avatud aedade ürituse raames tuleb tema aeda uudistama Gemma. Saatusel on nende jaoks aga omad plaanid ning Elliot kutsub naise kohtama. Nende vahel tekivad tunded ning üsna pea nad abielluvad ja seavad end mehe majas sisse. Ühel päeval uurib Gemma, kas tema pere võib veidi aega nende majas peatuda, kuniks endale oma eluaseme leiavad. Loomulikult on Elliot nõus. Teisalt aga ei saa Elliot aru, miks Gemma oma vanematesse niivõrd leigelt suhtub. Justkui oleksid nad tülis.

Kui naise vanemad saabuvad, on neil kaasas ka Gemma õde Chloe. Tema oma aga veelgi kummalisem, kui ta vanemad. Kui Ellioti ämm ja äi on lihtsalt kohati ebaviisakad ning ei vali oma sõnu, siis Chloe ei räägi sõnagi ning veedab kogu aja oma toas. Mida kauem Gemma pere nende juures peatub, seda rohkem hakkab Elliotile tunduma, et nad varjavaid hirmsaid saladusi. Ja mis kõige hullem - Elliotile hakkab tunduma, et nad ei kavatsegi lahkuda. 

Raamatus juhtub palju kahtlustäratavaid ja jubedaid asju. Ma pole ammu lugenud sellist raamatut, mille puhul tegelased niivõrd vastumeelsed on. Autor on selle loo kirjutanud nii, et lugejal ei teki korrakski kahtlust KES nende tegude taga on. Elliot ja Gemma hakkavad sepitsema plaani, kuidas oma maja tagasi saada. Kuna legaalsed võimalused olid nende jaoks üsna piiratud või oleksid ajaliselt väga pikaks läinud, tuli neil mõelda välja mõni kiirem plaan. Ja see plaan õnnestubki. Aga seda, kes tegelik "pahalane" oli, sain teada alles siis, kui ainult paar peatükki veel lugeda oli jäänud. Gemmast oli mul raamatu lõppedes kahju, sest arvan, et tal olid tõepoolest Ellioti vastu tunded ning tegelasena ei väärinud ta sellist lõppu. 

Olen Mark Edwardsi romaane lugenud ka varem, kuid ükski neist ei ole tekitanud minu nii palju emotsioone, kui "Nad tulid, et jääda". Tema on autor, kes julgen põnevike armastajatele kindlasti soovitada!

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!