laupäev, 17. juuni 2023

Keerulised juhtumid sarimõrvaritega

Rootsis Falunis leiab Mattias Flink'i käe läbi aset rida mõrvu. Kui leitakse surnuks kägistatud naine ja saab selgeks, et ta ei ole kaugeltki ainus, kes sellisel moel tapeti saab selgeks, et keegi aga kasutab Flink'i kuritegude lainet ära. Juhtumit hakkab uurima  Tomas Wolf, keda ÜRO sõdurina läbi viidud missioonid ei ole hellitanud ja seda just vaimse poole pealt. Omal moel on mehele abiks ajakirjanik Vera Berg, kes põgeneb oma endise elukaaslase ja tolle kamraadide eest. 

See raamat oli alguses minu jaoks üsna segane ja hektiline, kuid mida rohkem lugesin, seda selgemaks pilt läks. Läbivaks teemaks oli rassiviha, mis ei ole kahjuks ka tänapäeva ühiskonnas tundmatuks probleemiks. Esimestest kuritegudest saati vihjasid raamatu autorid tugevalt, et süüdlaseks on alkohoolikust näitleja Micael Bratt. Olles lugenud nii mõnegi krimiromaani olin aga kindel, et tegelikult on süüdlane keegi teine. Kui siis selgus, kes tegelik süüdlane oli, olin veidi üllatunud, kuid sellist "Vau, SEE tegelane oligi või?!" efekti ei tekkinud. 


Tomasele tundsin omal moel kaasa, sest on selge, et erinevates probleemsetes riikides missioonidel käies on raske kainet mõistust säilitada. Ühel missioonil tekkisid tal tugevad tunded ühe kohaliku naise vastu, kes hiljem Rootsi elama asus. Mina arvasin, et okei, Tomas küll armus, kuid jätab need tunded maha, kui missioonilt tagasi koju jõuab. Olin temas veidi pettunud, kui ta oli sisuliselt valmis oma perekonna maha jätma, et ainult teise naisega koos saaks olla. Aga ehk on asi lihtsalt minus, kes ma põhimõtteliselt ei salli suhetes petmist :D 

Kuna raamatu tagakaanel on kirjas, et tegu on krimisarja avaosaga siis arvestades, millise ka Eesti ajaloos olulise sündmusega see raamat lõppes, ootan huviga järgmisi osasid. Tahaksin põnevusega teada, kuidas autorid seda sündmust oma raamatusarjas kajastavad. 


Soovitan neile, kellele meeldib lugeda lähiajaloos aset leidvaid krimiromaane. 


Suur tänu kirjastusele Varrak selle raamatu eest!

teisipäev, 6. juuni 2023

Noore neiu salapärane kadumine. Või hoopis mõrv?

Minevik. Sarmikas ja karismaatiline staarkokk Jared Keaton. Politsei saab temalt väljakutse, isa on mures, sest tema tütar Elizabeth ei ole koju jõudnud. Restorani, kus Elizabeth isa teada viimati viibis hakati kohe läbi otsima ning sealt leiti suures koguses vereplekke. Siis muutub kõik - Elizabethi kadumist hakatakse uurima kui mõrva. Seersant Washington Poe hakkas kahtlustama Jared'it. Poe tunnistuse põhjal mõisteti Jared süüdi ning ta saadeti tütre mõrva eest karistust kandma.

Olevik. Väike linnake Alston. Sealne plitseijaoskond on kõrvaldatud, ning kord kuus käis piirkonna politseitiimi liige kohalikus raamatukogus ning kuulas inimeste kaebusi. Ühel päeval aga astub raamatukogus asuva politseilaua juurde kõhn ja kurnatud tütarlaps. Kui ta politseinikule oma nime ütleb, saab too aru, et mitte miski ei ole enam endine. Sest see tüdruk on aastaid tagasi kadunuks ja surnuks peetud Elizabeth Keaton. Kuna Elizabethi isa saadeti karistust kandma Poe tunnituse põhjal, siis saab ka seersandist kahtlusalune. Ta palub endale appi ainsa inimese, keda usaldab - Tilly Bradshaw ning nad hakkavad ajaga võidu jooksma, et asjas selgusele jõuda. 



"Võõras veri" on järg Washington Poe sarjale ning pean ütlema, et sisulise poole pealt ei ole sarja teine osa sugu mitte kehvem, kui esimene osa. Mulle meeldis, kuidas autor mineviku ja oleviku omavahel peatükkides sidus. Boonuseks selle romaani puhul oli ka mõnusalt sarkastiline huumor. Selle romaani puhul olin algusest peale suhteliselt kindel, et tean, kes süüdlane on. Ja ma ei eksinud. Mind aga üllatas taaskord see, kui julm see kurjategija oli. Selle sarja lemmiktegelane on minu jaoks kahtlemata Tilly - nii aus, vahetu ja alati valmis Poe eest seisma ning teda aitama. 

Minu poolt saab kindla lugemissoovituse nii "Võõras veri", kui ka sarja avaosa "Nukumäng". Tegu on põneva sarjaga, millest ei puudu ka paras ports huumorit. Ootan juba põnevusega, millal saan lugeda sarja järgmisi osasid. 


Teised M. W. Craven'i raamatud minu blogis:

"Nukumäng"

"Kuraator"

"Keelutsoon"



Popstaari elu teine külg

Pean alustuseks tunnistama, et ma ei ole eriti suur elulugude lugeja. Vahel aga satun neidki lugema, kui raamat on persoonist, kes mulle huv...