Selle romaani keskmes on üks Washington Poe' vähestest sõpradest, patoloog Estelle Doyle. Naise isa on tapetud ning kõik asitõendid viisatavad sellele, et just Estelle on oma isa tapnud. Ta on küll mõnevõrra kummaline inimene, kuid kas ta on seekord tõesti nii kaugele läinud? Kui naine vahi alla võetakse, ütleb ta ainult kolm sõna: "Öelge Washington Poe'le."
Samal ajal saadab keegi kuulsustele luuletusi ja kuivatatud lilli. Kõik, kes sellise kirja saanud on, on mürgistuse tagajärjel surnud. Hoolimata kõikvõimalikest abinõudest tapab ta ikka edasi. Meedia hakkab seda salapärast kurjategijat kutsuma Botaanikuks. Washington Poe on justkui kahe tule vahel. Ta tahab aidata Estelle'i ja tabada tema isa tapja ning leida Botaaniku ja ta trellide taha saata. Loomulikult on talle abiks ka Tilly Bradshaw.
Nii mõneski krimiromaanis kujutab autor kurjategijat nn "kohtumõistjana", nii ka selles raamatus. Botaaniku ohvrid olid kõik suuremal või väiksemal määrtal ebameeldivad inimesed. Sestap ei ole ka ime, et rahvas talle kaasa elama hakkas. Minu jaoks oli Botaanik üks ebasümpaatsemaid kurjategijaid (kui nii öelda saab) ning ta ei olnud sugugi parem neist, kelle tappis. Selle romaani puhul aimasin üsna kiirelt ära, kuidas Botaanik oma ohvreid tapab. Niisamuti olin üsna kindel selles, Estelle'i isa mõrv ja Botaanik on kuidagi omavahel seotud.
Nagu ka sarja eelnevad osad pakkus ka "Botaanik" põneva lugemiselamuse. Mina jään igatahes kannatamatult ootama hetke, millal ilmub sarja järgmine osa "Mercy Chair" eesti keeles. Sarjale minu poolt kindel lugemissoovitus!
Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!
Teised M. W. Craven'i raamatud minu blogis:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar