Pärandimõistatus jätkub

"Hawthorne'ide pärand" on sarja teine osa, mis läheb edasi sealt, kus "Pärimismängud" lõpes.

Avery teab tänu DNA testile, et ei ole Hawthorne'idega suguluses, mis jätab endiselt õhku küsimuse, miks Tobias Hawthorne oma varanduse võõrale neiule pärandas. Peale põhjalikku uurimist ilmneb, et Avery võib siiski perekonnaga lähemalt seotud olla, kui ta algul arvas. Endiselt on Averyl vaenlasi, kes ei kohku tagasi millegi ees, et tüdrukust lahti saada. Ja endiselt on Averyl sümpaatia nii Jamesoni kui ka Graysoni suhtes.

See raamat tõi sarja esimesest osast paremini esile Avery sõbranna Maxi. Nendevaheline soe ja tugev sõprus andis raamatule tõsiste teemade kõrvalemõnusa sooja varjundi. Kui rääkida Avery tunnetest Tobias Hawthorne'i kahe tütrepoja vastu, siis, olles sarja teise osa lugemise lõpetanud, arvan (ja loodan), et sarja lõpus jääb ta kokku Jamesoniga. Ma ei oskagi seda kuidagi põhjendada, kuid lugedes tundub, et nad sobivad omavahel hästi kokku. 

"Hawthorne'ide pärand" meeldis mulle isegi veidi rohkem kui sarja esimene osa. Selles raamatus oli veelgi rohkem ootamatuid sisupöördeid, mida nautisin ning lugemine läks kiirelt. See sari on üks mu viimase aja paremaid lugemiselamusi. Raamatud on paraja pikkusega, tempokad, sužee on huvitav ja põnev ning sellele vastukaaluks on ka veidi romantikat. Soovitan lugeda!

Teised Jennifer Lynn Barnes'i raamatud minu blogis:

"Pärimismängud"

Moodne tuhkatriinulugu

Elu ei ole Avery Grambs'i hellitanud. Neiu ainuke plaan on lõpetada keskkool, saada stipendium ja seeläbi elus haljale oksale jõuda. Siis aga sureb miljardär Tobias Hawthorne, kes jätab Avery'le peaaegu kogu oma varanduse. Varanduse, millele ihub hammast ka mehe perekond, muuhulgas tema neli tütrepoega - Grayson, Nash, Jameson ja Xander. Miks Tobias varanduse just Avery'le otsustas jätta? Seda teadis ainult tema ise. On aga üks konks - et varandus päriselt kätte saada tuleb Avery'l kolida saladusi täis Hawthorne House'i. Peagi leiab Avery end keset mõistatuslikke (ja ka ohtlikke) sündmusi. 

Kui selle raamatu sisututvustust lugesin, haaras see koheselt mu tähelepanu ja tahtsin väga seda lugeda. Teisalt olin aga kahtleval seisukohal. Kuna tegu on sotsiaalmeedias üpris populaarse raamatuga, siis kas see on ikka NII hea või on seda lihtsalt, autori tuntuse pärast palju kiidetud?

Raamatu peategelane Avery oli noorteromaanile omaselt (vähemalt nende alusel, mis mulle lugemiseks kätte on juhtunud) otsekohese ja kohati ka sarkastilise ütlemisega. Kuid selle romaani puhul see kuidagi töötas, sest raamatus toimuvaid sündmusi arvesse võttes ei olekski ma peategelast tagasihoidliku ja vaiksena ette kujutanud. Ka oli selles raamatus üsna mitu noorteromaanile omast kilšeed - vaestest oludest pärit peategelane, kelle maailm ja elu muutuvad täielikult ning kellel tekivad tunded poiste vastu, keda raamatus pea ainult ülivõrdes kirjeldatakse. Paraja annuse põnevust lisas romaani mõistatus, mida Avery koos poistega lahendas ning mida isegi lugedes lahendada püüdsin.

"Pärimismängud" oli kaasahaarav noortele suunatud põnevik. Mulle meeldisid selle raamatu puhul kirjutamisstiil (peatükid olid mõnusalt lühikesed) ning tõlge (mis oli ladus ja hästi loetav). Tegu on triloogia esimese osaga. Sotsiaalmeedias räägitakse üsna palju, et sarja järgnevad osad ei ole nii huvitavad, kui esimene, kuid ise plaanin ka järgnevaid osi lugeda. Soovitan!

Teised Jennifer Lynn Barnes'i raamatud minu blogis:

"Hawthorne'ide pärand"