Tuntud lastekirjaniku teine nägu

Selles postituses kirjutan raamatust, mis on olnud minu lugemisnimekirjas juba õige mitu aastat. Selleks raamatuks on "Oliver, kildhaaval", mille autoriks on Liz Nugent. 

Raamatu tegevus keerleb ümber Oliver Ryan'i, kes on edukas lastekirjanik. Koos abikaasa Alice'ga moodustavad nad pealtnäha ideaalse paari - mees on edukas kirjanik ning naine illustreerib tema raamatuid. Nende elu on kadestamisväärne kuni hetkeni, mil Oliver peale üht õhtusööki naisele kallale tungib. Lausa sedavõrd raskelt, et naine kaotab teadvuse ja langeb koomasse. 

Selle raamatu peatükid on kirjutatud läbi erinevate inimeste vaatenurkade. Kõik nad on mingis eluetapis Oliveriga kokku puutunud ning kild killu haaval hakkab ilmsiks tulema, milline inimene Oliver oli ning mis ajendas teda Alice'le niivõrd raskelt viga tegema. Oma kokkupuudetest Oliveriga jutustavad Barney, Alice'i endine poiss-sõber, Michael, Oliveri kursusekaaslane ülikoolist, Veronique, vana daam, kelle juures Oliver, Michael ning viimase õde Laura ühel ammusel suvel tööl käisid, Stanley, kes käis Oliveriga ühes internaatkoolis, Moya, Oliveri naabrinaine (ja armuke) ning Philip, Oliveri poolvend. Tegelasi, kes Oliveri meenutavad, oli minu jaoks kohati natuke liiga palju, näiteks Philipi silme läbi kirjutatud peatüki puhul pidin tükk aega mõtlema, enne kui tuli ahaa-hetk ning viisin otsad kokku, et tegu on Oliveri poolvennaga. 




Kui tegelastest lähemalt rääkida, siis Barney, Alice'i esimene elukaaslane, tundus mulle heasüdamlik, kuid  natuke lihtsameelne. Ei oskagi seda kuidagi põhjendada, lihtsalt jäi selline mulje. Samas oli ta tõepoolest väga suure südamega inimene, kuna ta otsustas, peale seda kui Alice haiglasse viidi,  tolle puudega venna Eugene'i enda juurde elama võtta. 
Michael, Oliveri kursusekaaslane ülikoolist, oli salaja Oliverisse armunud. See paneb mind mõtlema, et vahel on inimestel see salapärane x-faktor, mis paneb pea igaüht nende suhtes mingeidki tundeid tundma, olgu selleks siis armastus või vihkamine. Minus tekitas raamatu peategelane igatahes negatiivseid tundeid, sest Alice'i löömine ei olnud teps mitte ainuke halb asi, mida ta tegi. 
Moya tundus mulle algusest peale võlts ja pealiskaudne inimene, kes on harjunud alati saama seda, mida tahab. Arvestamata sellega, mida see teda ümbritsevatele inimestele kaasa toob. Minu jaoks tohutult ebasümpaatne tegelane. 

Saades raamatu vältel teada Oliveri päritolu ning perekonna (kui seda nii saab nimetada) kohta, siis saan mingil pisikesel määral aru, miks ta tegi neid asju, mida tegi. Kui ikka omaenda lihane isa sinust põhimõtteliselt lahti ütleb, peale mida sul perekond kui selline praktiliselt puudub (ning isa sinu silme all uue perekonna loob), siis ei saa see ühe noormehe psüühikale mitte kuidagi hästi mõjuda. Kuid - see ei õigusta mingil moel Oliveri pahelisi tegusid. 

Raamatu sisututvustust lugedes ootasin midagi ... "ameerikalikku", kuid see oli hoopis midagi muud, paremat. Arvestades raamatu rasket sisu oli see kirjutatud ja tõlgitud väga kaunilt. Soovitan seda raamatut lugeda just kauni kirjakeele pärast, aga tuleb arvestada, et selle teema on küllaltki keeruline ja karm ning see jääb mõtetesse ringlema veel kauaks peale lugemist (vähemalt minul oli nii). 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Digimaailma võlud ja valud

Noorteromaan sellest, miks ei ole hea oma muredega üksi jääda

Kas sina, Jules ...