Carrie Soto on tennisist. Täpsemalt öeldes on ta parim tennisist, keda kunagi nähtud - tema nimel on mitmeid rekordeid ja tiitleid. Kui Carrie sportlaskarjäärile punkti pani, oli ta tipus. Mõned aastad hiljem on üks noor tennisist, Nicki Chan, tema rekordit üle löömas. Võistlushimuline Carrie otsustab tippsporti naasta, et proovida rekord taas enda nimele saada. Ta palub selleks oma isa (ja kunagise treeneri) Javieri abi ning asub treenima koos mehega, kellele kunagi peaaegu oma südame avanud oleks - Bowe Huntleyga.
Tennis on Carrie elus olulisel kohal juba lapsepõlves, kui ta isa treeninguid pealt vaatas. Peagi alustab isa ka Carrie treenimisega. Isa sisendab Carriele, et ei tasu leppida vähemaga, kui parim. Carrie isiksus mulle mõnes mõttees meeldis, sest ta teadis, mida saavutada tahab ning oli nõus selle nimel tohutult vaeva nägema. Mis mulle aga ei meeldinud oli see, et ta suhtus teistesse tennisistidesse (kes ei olnud ehk nii ambitsioonikad kui tema) halvustavalt. Ma ei ole küll tippsportlane, kuid leian, et sportlane võib olla edukas ja jääda sealjuures iseloomult normaalseks.
Esimene asi, mida seda raamatut lugema hakates märkasin, oli selle tõlge. Lugedes ei olnud tunda, et loeksin tõlgitud teksti. Seda raamatut oli mõnus ja ladus lugeda. Mulle meeldisid ka hispaaniakeelsed fraasid, mis olid teksti sisse jäetud. Ma ei oska seda seletada, kuid need kuidagi ... sobisid selle raamatuga kokku.
Nii sisu kui ka tõlke poolest oli see raamat minu jaoks ilukirjandus selle parimas tähenduses. See li emotsionaalne lugemine. Eelkõige keerles lugu ümber Carrie ja tema isa vahelise isa-tütre suhte, kuid lisaks sellele oli siin ka Carrie ja Bowe vahelist armastust. Olgugi, et tegu on küllaltki spordi(terminite) rohke raamatuga nautisin selle lugemist väga. Soovitan!
Teised Taylor Jenkins Reidi romaanid minu blogis:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar