Mõjuvõimsa pere pärijanna lugu

Selle raamatu peategelased Alice, kelle karjäär ajakirjanikuna on alles algamas ning Hayden, kes on oma ajakirjanikutöö eest juba auhinnagi saanud. Alice'i ja Haydeni kutsub Little Crescenti saarele Margaret Ives, kuulsusrikka minevikuga, kuid tänaseks avalikkuse eest tagasi tõmbunud naine. Margaret pakub nii Alice'li kui ka Haydenile kuu aja pikkust katseaega, peale mida valib ta kummagi neist, kes tema eluloo kirja saab panna.

Kuna saar on väike, satuvad Alice ja Hayden tahes-tahtmata kokku ning veedavad koos üha rohkem aega. Ajapikku tekivad nende vahel tunded, mida kumbki eitada ei saa.

Alice on üks mu lemmikuist raamatutegelastest. Temast õhkub positiivsust ja elujaatavat suhtumist, mis lugejatki nakatab. Samuti meeldis mulle lugeda Alice'i ja Haydeni vahelise suhte kujunemist sõprusest millekski enamaks. Margareti lugu jälgides mõtlesin sellele, et nii tihti arvatakse nn "kuldlusikas suus" sündinud inimeste kohta seda, et nende elu on muretu ja lihtne. Tegelikkus võib aga hoopis vastupidine olla.

See lugu sarnanes üsna suurel määral raamatuga "Evelyn Hugo seitse abikaasat" - mõlemas raamatus oli peategelaseks naine, kes tahtis oma lugu ise rääkida, et minevikusündmuste ümber keerelnud kuulujutud kummutada ning tõde päevavalgele tuua.

"Ilmatu võimas ja imekaunis elu" on esimene raamatu Emily Henry sulest, mida lugesin. See jättis mulle mõnusa ja sooja tunde ning soovitan seda mõne päikselise suvepäeva lugemiseks.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Kuidas murrab naine mustrit, mis teda pea terve elu saatnud on?

Lily Bloom on noor tüdruk, kes tuleb perest, kus ta kogeb koduvägivalda. Ta tutvub kõrvalmajas elava kodutu poisi Atlasega ning noorte vahel tekib tugev side kuni päevani, mis poiss ära läheb. 

Aastad mööduvad ning Lily, olles täiskasvanu, on kolinud Bostonisse. Peale oma isa matuseid istub naine ühe kortermaja katusel. Juhuslikult satub sinna neurokirurg Ryle. Mõlemad arvavad, et see jääbki lihtsalt ühekordseks jutuajamiseks. Lily soovib Bostonis oma lillepoe avada ning otse tänavalt astub tema peagi avatavasse poodi sisse Allysa. Ootamatu juhus, mis poes aset leiab, viib Lily taas Ryle'ga kokku. Aga Lily teed ristuvad Bostonis ka tema noospõlve armastuse Atlasega, kellel on naise südames endiselt soe koht. 

Lily'st ja Ryle'st saab paar. Kuid ühe kodus juhtunud õnnetuse tõttu kaotab Ryle enesevalitsuse ning tõukab Lily't. Hetkega on naisel kõik noorpõlves kogetud õudused taas meeles. 

Lily peategelasena mulle meeldis. Noore tüdrukuna kodus kogetu tõttu oli ta kindlameelne ning hakkas Ryle'i siiruses kahtlema kohe pärast esimest tõukamist. Raamat avas ka Ryle' käitumise tagamaid, mis olid tõepoolest õudsed. Leian, et peale selliseid sündmusi peaks inimene oma käitumisega eriti ettevaatlik olema, aga see on kõigest minu arvamus. Lily ja Atlase noorena tekkinud side ei olnud ka aastate möödudes kadunud ning mees tuli talle appi sisuliselt kohe, kui Lily'l vaja oli. 

"Ei iial enam" on üks sellistest raamatutest, mille sisu üle mõtlesin veel pikalt peale seda, kui lugemise lõpetanud olin. Sageli mõtleme, et miks koduvägivalla ohvrid kohe pärast esimest intsidenti ei lahku. See raamat avas veidi selliste otsuste tagamaid. Tõsi, tuleb arvestada, et tegu on siiski ilukirjandusliku teose mitte reaalse eluga. 

See romaan ja eriti selle lõpp jätsid hinge kuidagi sooja tunde. Mul oli hea meel, et Lily'l oli piisavalt julgust ja meelekindlust teha enda tuleviku ja õnne osas õige otsus ning Ryle'st lahutada. Olgugi, et tegu oli tõsisel teemal kirjutatud romaaniga, see siiski meeldis mulle ning soovitan seda lugeda.

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Ehe Eesti külaromantika

Selles postituses tuleb juttu raamatust, mis juba ilmumisest saati populaarseks sai ning mida siin-seal üsna palju kiidetud on. Raamatu autorilt ei osanud ilmselt keegi oodata, et ta sellise teosega hakkama saab. Tegu on Sven Mikseri romaaniga "Vareda". Romaani peategelane on kunstnikuhingega Johannes, kes erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu suveks Varedale elama asub. Võrreldes suure linnaga, kus Johannes muidu elab tundun, nagu oleks aeg seal seisma jäänud. Seda hetkeni, mil ta tutvub Margiti ja Andreasega. 

Kui mõnede romaanide puhul saab välja tuua meeldivamad ja ebameeldivamad tegelased, siis "Vareda" puhul on seda üsna keeruline teha. Autor kujutas kõiki tegelasi inimlikena, igaühel neist olid oma head ja vead. Mulle meeldis selle romaani aeglane kulgemine, see pakkus vaheldust pingelistele ja kiire tempoga krimiromaanidele, mida enamasti loen.

Seda romaani lugedes tulid mulle meelde suved, mida isegi lapsena maal veetsin (olgugi, et minu maakoht asus pisut rohkem tsivilisatsioonis kui Vareda). Enne selle raamatu lugemist kuulsin, et Sven Mikseri kirjastiil on midagi hoopis teistsugust. Ja seda see oli ka. "Vareda" on üks ilusama kirjapildiga romaane, mida lugenud olen. Juba ainuüksi selle pärast soovitan "Varedat" lugeda.