Kuidas murrab naine mustrit, mis teda pea terve elu saatnud on?

Lily Bloom on noor tüdruk, kes tuleb perest, kus ta kogeb koduvägivalda. Ta tutvub kõrvalmajas elava kodutu poisi Atlasega ning noorte vahel tekib tugev side kuni päevani, mis poiss ära läheb. 

Aastad mööduvad ning Lily, olles täiskasvanu, on kolinud Bostonisse. Peale oma isa matuseid istub naine ühe kortermaja katusel. Juhuslikult satub sinna neurokirurg Ryle. Mõlemad arvavad, et see jääbki lihtsalt ühekordseks jutuajamiseks. Lily soovib Bostonis oma lillepoe avada ning otse tänavalt astub tema peagi avatavasse poodi sisse Allysa. Ootamatu juhus, mis poes aset leiab, viib Lily taas Ryle'ga kokku. Aga Lily teed ristuvad Bostonis ka tema noospõlve armastuse Atlasega, kellel on naise südames endiselt soe koht. 

Lily'st ja Ryle'st saab paar. Kuid ühe kodus juhtunud õnnetuse tõttu kaotab Ryle enesevalitsuse ning tõukab Lily't. Hetkega on naisel kõik noorpõlves kogetud õudused taas meeles. 

Lily peategelasena mulle meeldis. Noore tüdrukuna kodus kogetu tõttu oli ta kindlameelne ning hakkas Ryle'i siiruses kahtlema kohe pärast esimest tõukamist. Raamat avas ka Ryle' käitumise tagamaid, mis olid tõepoolest õudsed. Leian, et peale selliseid sündmusi peaks inimene oma käitumisega eriti ettevaatlik olema, aga see on kõigest minu arvamus. Lily ja Atlase noorena tekkinud side ei olnud ka aastate möödudes kadunud ning mees tuli talle appi sisuliselt kohe, kui Lily'l vaja oli. 

"Ei iial enam" on üks sellistest raamatutest, mille sisu üle mõtlesin veel pikalt peale seda, kui lugemise lõpetanud olin. Sageli mõtleme, et miks koduvägivalla ohvrid kohe pärast esimest intsidenti ei lahku. See raamat avas veidi selliste otsuste tagamaid. Tõsi, tuleb arvestada, et tegu on siiski ilukirjandusliku teose mitte reaalse eluga. 

See romaan ja eriti selle lõpp jätsid hinge kuidagi sooja tunde. Mul oli hea meel, et Lily'l oli piisavalt julgust ja meelekindlust teha enda tuleviku ja õnne osas õige otsus ning Ryle'st lahutada. Olgugi, et tegu oli tõsisel teemal kirjutatud romaaniga, see siiski meeldis mulle ning soovitan seda lugeda.

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Tõde peitub seal kusagil.

Kirjanik Lowen Ashleighi päev algab õudselt - tema silme all astub üks mees liiga vara sõiduteele ning jääb auto alla. Loweni riided kattuvad verega ning üks võõras mees juhatab ta lähedalasuva kohvikuni, et ta end ja oma riided puhtaks saaks teha. Kuna Loweni särk on peaaegu üleni verine, on seda raske puhtaks saada. Mees annab Lowenile oma triiksärgi ning mõlemad lähevad oma teed.

Lowenit ootab ees kohtumine kirjastuse toimetaja ja agendiga. Suur on tema üllatus, kui kohtumisele tuleb võõras mees, kes talle ennist abiks oli - Jeremy Crawford. Kirjastusel on pooleli menukas romaanisari, mille autoriks on Jeremy abikaasa Verity Crawford. Kuna naine on autoavarii tagajärjel raskelt kannatada saanud, ei ole ta füüsiliselt (ega ka vaimselt) võimeline sarja edasi kirjutama. Niisiis tehakse Lowenile ettepanek sarja kolme viimase osa kirjutamiseks.

Olles algul kõhkleval seisukohal võtab Lowen siiski ettepaneku vastu ning asub ajutiselt elama Jeremy ja tema poja Crew ning Verity juurde. Verity kirjutatud märkmeid uurides leiab Lowen pahaaimamatult tema autobiograafilise romaani märkmed. Uudishimust asub ta neid lugema, kuid see, mida ta neilt paberilehtedelt teada saab tundub talle uskumatu. Lowen teab, et ta peaks keskenduma romaanimärkmetele ja kirjutamisele, kuid ta ei suuda autobiograafia märkmeid käest panna. Naine tunneb majas olles üha suuremat õudu, samas tunneb ta, et lahkudes oleksid Jeremy ja Crew suures ohus.

Alustuseks ütlen kohe ära, et  Colleen Hooveri romaane ma varem lugenud ei ole, kuid kui "Petliku tõe" sisututvustust lugesin, teadsin kohe, et seda tahan ma KINDLASTI lugeda. Ja ma ei pidanud pettuma, sest selles romaanis oli kõike - põnevust ja õudust, aga samas ka armastust ja romantikat. Pean tunnistama, et kohati tuli lugedes lausa kananahk ihule, kuna osad stseenid olid nii kõhedad. Kogu sellele õudsele poolele n-ö vastandiks oli Loweni ja Jeremy tärkavad tunded teineteise vastu. See lisas loole helgust ja soojust. Samuti meeldis mulle romaani lõpp, sest see oli tõepoolest midagi niisugust, mida ma ei oleks osanud ette kujutada. Mind häirisid veidi (minu jaoks) liigsed seksistseenid. Teisest küljest pean aga ütlema, et kuna autori romaanid seni on olnud armastusromaanid, siis on ta maha saanud ühe päris hea põnevikuga. Kuna autori ladus kirjutamisstiil mulle meeldis, siis loodan, et tema sulest ilmub tulevikus veel mõni põnevik. 

Kokkuvõtteks ütleksin, et "Petlik tõde" jättis mulle autorist väga positiivse mulje ning loeksin huviga ka tema teisi romaane. Kui Sina oled mõnd tema romaani lugenud, siis ehk tead soovitada, mida järgmisena käsile võtta tasuks?


Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!