Skandinaavia riigid ja sealne elu-olu on mind alati huvitanud. Nii ei mõelnudki ma pikalt, kas lugeda raamatut "Minu Taani" - jaatav otsus tuli üsnagi kiirelt. Üks olulisemaid asju, mis mulle sellest raamatust meelde jäi, oli see, et Taani riigi raha kasutamine elanike heaoluks oli hästi tajutav - luuakse uusi rattateid, avalikke asutusi, ühistransport on korralik ja puhas jne.
Nagu mitme teisegi Minu-sarja raamatu autor, sattus ka "Minu Taani" kirjutanud Taavi Turk sellesse riiki seoses ülikooliõpingutega. Mulle meeldis, et autor seletas lugejale arusaadavalt, mida ta õppima läks ning kuivõrd erinev on sellele asjale lähenemine Eesti ja Taani ülikoolides. Samuti on erinev ka ülikool iseenesest. Kui Eestis on õppejõud A&O, keda loengutes kuulatakse ning kes annab kodused ülesanded jms, siis Taanis on asi vastupidi. Sealsetes ülikoolides on õppejõud lihtsalt keegi, kes aeg-ajalt nõu annab ja kellega saab erialastel teemadel rääkida. Suure osa õppetööst moodustavad Taanis koolides hoopiski töötoad. See aga eeldab, et tudeng ise on maksimaalselt aktiivne ja kasutab kõiki pakutavaid võimalusi ära. Arvan, et mina Taani ülikoolis hakkama ei saaks, sest eelistan pigem struktureeritumat lähenemist.
Omaette huvitav on ka Taani alkoholikultuur. Lahjat alkoholi saab osta alates 16. eluaastast, kanget alkoholi alates 18. eluaastast, AGA alkoholi tarbimine on lubatud sisuliselt alaealistelgi. Huvitav, kas see on riigijuhtide teadlik otsus? Kui on, siis oleks huvitav teada, millest selline otsus tingitud on. Põnev oli lugeda ka Taani toidukultuuri kohta. Autor kirjutas, et taanlased on toidu osas suhteliselt paindumatud. Näiteks võileivad - nende peale pannakse koos ainult kindlaid asju. Toitude osas tundus "mittetaanilik" karri lisamine igapäevatoitudesse.
Nagu "Minu Goa" puhulgi hakkas mulle autori sõnakasutus esimestest lehekülgedest meeldima. Minu jaoks on see oluline, kuna hästi kirjutatud reisiraamat on see, mis võib mõjutada mind nt mõne riigi (või selle riigi vaatamisväärsuste) kohta rohkem ise edasi uurima või isegi sellesse riiki reisima. Kui olin "Minu Taani" läbi lugenud, tekkis tahtmine sinna kunagi reisile minna küll. Ehk õnnestub minulgi ühel heal päeval oma silmaga näha skulptuuri nimega Elia, mida autor kirjeldas niivõrd huvitavalt, et läksin kohe internetti, et seda monstrumit vähemalt läbi arvutiekraani näha.
Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar