Seekordses postituses tuleb juttu ühe mu vaieldamatu lemmikautori Clare Mackintosh'i romaanist "Valede mäng", mis on konstaabel Morgani lugudesarja teine osa.
Loo tegevus keerleb ümber tõsielusarja "Paljastus". Palju kandideerijate hulgast osutusid valituks seitse inimest, kuid neil ei ole aimugi, millisesse saatesse nad kandideerisid. Ellujäämisteemalise saate asemel on sarja keskseks osaks hoopis iga võistleja isiklikku laadi saladus. Kui mõni osaleja suudab kaasvõistleja saladuse ära arvata, ei saadeta saladuse omanikku mite ainult saatest minema, vaid tema saladus paljastatakse otse-eetris. Siis aga kaob üks võistlejatest, Ryan, ning Ffion Morgan asub asja uurima koos kolleegi Georgina'ga. Taas tuleb appi ka sarja eelmisest osast tuttav seersant Leo Brady.
Seda raamatut lugema asudes tundus mulle, et kõige tõenäolisemalt seisid Ryan'i kadumise taga kas sarja produtsent Miles (sest kui saatega on seotud midagi šokeerivat, siis ei mõju see reitingule just halvasti) ning blogija ja YouTube'i videote tegija Zee, kes pani oma telgi püsti täpselt võtteplatsi piirava aia taha, et olla esimesena sarjas toimuvaga kursis (skandaal aitaks tal saada oma sotsiaalmeediakontodele hulganisti uusi jälgijaid ning see omakorda aitaks tal kuulsamaks saada). Kuna need kahtlustatavad olid minu jaoks küllaltki etteaimatavad, siis olin isegi veidi pettunud - kas tõesti ongi see lugu nii lihtsa lahendusega?
Aga ei - romaani esimese osa lõpus produtsent mõrvatakse ja see laiendas kahtlustatavate ringi oluliselt. Kuna kõik osalejad kutsuti nende teada ellujäämissaatesse, kuid tegelikkuses käis kogu lugu hoopis ümber igaühe saladuse, mida keegi loomulikult paljastada ei soovinud. Seega oli kõigil üsna arvestatav motiiv. Niisamuti oli motiiv ka saatetiimi liikmetel, keda Miles just kõige paremini ei kohelnud.
Pean tunnistama, et olen ka ise mõningaid tõsielusarju vaadanud. Tõsi ta on, et ega neis osalejaid alati kõige kenamini ei kohelda. Tõsi on ka see, et kui neid ei vaadataks nii palju, siis neid ehk ka ei toodetaks nii palju? Aga sinna ei ole ilmselt midagi parata - inimestele meeldib lihtne ja kiire meelelahutus. Ja see, kui kasulik on tõsielusarjas osaleda jääb lõpuks ju iga osaleja või osaleda sooviva inimese enda otsustada.
Romaani lõpp oli taas autorile omaselt üllatav ning tegelikku süüdlast ma ära ei arvanudki. See romaan oli minu jaoks ka veidi õpetlik - kunagi ei saa olla täiesti kindel, et see, mis taolistest sarjades ekraanile jõuab, on täiesti 100% see, mis tegelikkuses võtteplatsidel aset leiab. Ja no mis saaks olla veel parem, kui see, mis juhtub romaani viimases peatükis Leo ja Ffioniga - seda ootasin ma juba sarja esimese romaani lugemisest saadik. Minu poolt saab see sari kindla lugemissoovituse, aga kindlasti tuleks sarja osi lugeda õiges järjekorras, nii saab ka tegelaste isiklikes eludes toimuvast paremini aru.
Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!
Teised Clare Mackintosh'i romaanid minu blogis:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar