"Kui saladust teavad rohkem kui kaks, pole see enam saladus." - Agatha Christie

Tänases postituses on juttu raamatust, mis näitab, et tagarääkimine ei ole mitte ainult inetu tegevus, vaid sel võivad olla ka ohtlikud tagajärjed. Raamatu pealkiri on "Kuulujutt" ning autor on Lesley Kara.

Raamatu tegevus toimub ühes väikeses linnas nimega Flinstead-on-Sea. Üksikema Joanna kuuleb tahtmatult pealt teiste emade vestlust, kui ta oma poega kooli viib. Sosistatakse, et linnakesse on kolinud aastaid tagasi väga noores vanuses ühe poisi tapnud Sally McGovan. Ta on pidanud ka mitu korda identiteeti vahetama, sest nii mõnelgi korral on ajakirjanikel õnnestunud tema isik kindlaks teha. Hoolimata sellest ei ole Sallyst internetis just väga palju infot ning pilte.

Joannal ei kavatse koolivärava juures kuuldut edasi rääkida, kuid kui tema sõbranna raamatuklubis üht naist eraelulistes küsimustes Joanna arvates liigselt pinnitakse, lobiseb ta tahtmatult kuuldud klatši edasi. See aga lükkab lumepalli veerema ning tagasiteed enam ei ole.



Mulle meeldis selle raamatu juures Joanna ja Michaeli suhe. Teisalt oli mul kahju Alfiest, kel ei õnnestu koolis sõpru leida. Tegelasi oli selles romaanis üsna palju, kuid igaüht neist oli raamatus mainitud täpselt parajal hulgal. Romaan ise oli täpselt nii pikk, et lugeja saab hästi meeles pidada, kes on kes. Mis mulle aga meeldis, oli raamatu lõpplahendus. Debüütromaani kohta oli see üsna meisterlikult lahendatud.

Kokkuvõtteks ütleksin, et "Kuulujutt" oli küll hea lugemine, kuid minu jaoks oli selle puudu see salapärane "miski", mis oleks muutnud selle suurepäraseks.


Suur tänu kirjastusele Eesti Raamat raamatu eest!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Miks on hea hoida sotsiaalmeedia kontod privaatsena?

Mis peitub ilusa fassaadi taga?

Kas kadunud tüdruku ema süda saab lõpuks rahu?