Minu viimasest postitusest siinses raamatublogis on möödas juba päris pikk aeg, seega on jällegi aeg tulla välja postitusega, mis on siinsest tavapärasest sisust mõnevõrra erinev. Kui vaadata kalendritesse siis paremat aega kui 11.06 on selle raamatu tutvustamiseks raske leida. Nimelt algavad täna jalgpalli Euroopa Meistrivõistlused, mis tegelikult reedavadki selle raamatu nimikangelase tausta.
Põhilugejad on kindlasti märganud, et püüan oma külalispostitustes lisaks raamatu enda sisule kirjeldada ka oma emotsioone, mida üks või teine teema minus esile toovad või mida minu elus tähendavad. Jalgpall on kindlasti üheks selliseks valdkonnaks, mis on minuga kaasa käinud päris pikka aega. Olen teadlikult jälginud jalgpalli ca 25 aastat ehk päris poisikesest saadik ning ühed võimsamad emotsioonid on just seotud selle suurepärase spordialaga. Ka käesoleva raamatu kangelane on üks esimesi jalgpallistaare, kelle olemasolu ma juba üsna noore vutisõbrana teadvustasin. Loomulikult räägin ma Prantsusmaa kangelasest ning meie aja ühest parimast jalgpalligeeniusest – Zinedine Zidane'ist. Milline on tema kujunemine Alžeeria immigrandi järeltulijana ülemaailmseks vutitäheks – seda püüan järgnevate ridade kaudu teieni tuua.
Olles teadlik tema
Alžeeria juurtest oli minu jaoks põnev lugeda, kuidas ta
Prantsusmaale sattus. Nimelt tuli tema isa tuli esmalt 1950ndatel
üksinda Prantsusmaale, et ehitusel leiba teenida ning seejärel lõi
selles riigis pere. Zidane, keda nooruses kutsuti hoopis tema
keskmise nime järgi Yazidiks, oli pere noorim laps. Tema karjäär
hakkas nii nagu enamikel professionaalsetel jalgpalluritel – esmalt
hoovijalgpall ja siis juba päris trenni ning sealt edasi jäi ta
silma olulistele funktsionäridele. Tema esimeseks profimeeskonnaks
sai Cannese meeskond, kes mängis Prantsusmaa meistriliigas – sinna
jäi ta lausa neljaks hooajaks. Pärast klubi langemist esiliigasse
siirdus ta Bordeauxi meeskonda. Kuigi ta jäi silma juba Cannese
meeskonnas, viis klubivahetus ta juba Prantsusmaa parimate
jalgpallurite hulka. Sellesse aega jäid tema koondisedebüüt,
abiellumine ning esiklapse sünd. Oma natuurilt oli Zidane pigem
tagasihoidlik ja ei soovinud end väga esile tõsta. Kõige tipuks
sai temast 1996. aasta parim Prantsusmaa liiga jalgpallur. Kui minna
ajateljel edasi, siis on järgmine peatuspaik Juventuse meeskond
Itaalias – taustainfoks ütlen ära, et Itaalia tippklubid ja
Itaalia liiga oli 90ndatel jalgpalli kõige kõrgem tipp. Seal
soovisid kõik mängida ning sealsed klubid jagasid tihti ka Euroopa
klubijalgpalli kõrgemad auhinnad. Kuigi Itaalia meistritiitleid
tuli rohkem kui üks ei õnnestunud Zidanel paraku Euroopa Meistrite
Liigat võita – kahel aastal järjest jõuti finaali, kuid nii
Dortmundi Borussial kui ka järgmisel peatuspaigal (Real Madrid) olid
teised plaanid.
Õnneks olid Zidane'il koondisega hoopis positiivsemad ajad – 1998. aasta maailmameistritiitel ning 2000. aasta lisaajavõit Itaalia üle EM-il viisid nii koondise kui ka selle suurima tähe suure hooga jalgpallimaailma vägevamate hulka. Mäletan väga hästi veel seda juulikuu õhtut 21 aastat tagasi, kui Prantsusmaal õnnestus alles lisaminutitel viigistada ning hiljem ka lisaajal võita. Kuigi ma pole kunagi olnud suur Prantsusmaa fänn, oli nende triumfe väga võimas vaadata.
Zidane'i karjääri lõpusirge viis ta Real Madridi - meeskond mida teavad enamikud jalgpalliga kokku puutunud inimesed. Maailma üks tituleeritumaid ja legendaarsemaid meeskondi oli 21. sajandi alguses enda koosseisu meelitanud lisaks Zidane'ile ka Luis Figo (Portugal), David Beckham'i (Inglismaa), Ronaldo (Brasiilia) ja palju teisi maailma tolleaegseid tippe. Siiski õnnestus neil kamba peale võtta ainult üks Meistrite Liiga võit – kuid see võiduvärav, mille Zidane lõi jääb mulle ilmselt eluks ajaks meelde. Kui kellelegi huvi, siis vaadake Youtubest järgi . Tõeline meistriteos. Siia klubisse jääb Zidane oma karjääri lõpuni.
Koondisega elab jalgpallilegend üle mitmeid pettumisi (2002 MM ja 2004 EM), mis panevad ta aastaks ajaks isegi koondisekarjääriga lõpparvet tegema. Siiski on Zidane tagasi 2006. aasta MM-iks, mis oli Prantsusmaa uus tõus. Zidane'i võimsa mänguga jõuti lõpuks finaali välja, kus oli vastas jällegi Itaalia. Seekord sai Itaalia oma tahtmise ning lisaks nende neljandale maailmameistritiitlile jäi finaali ilmestama Zidane peahoop Itaalia kaitsjale Marco Materazzile ning sellele järgnenud punane kaart. See intsident jäigi paraku legendaarse Prantsusmaa jalgpallistaari viimaseks liigutuseks tegevmängijana. Tiitlitega pärjatud karjäär lõppes 2006. aastal. Kas see oli lõpp?
Vale vastus! See oli alles algus teiseks vaatuseks. Pärast karjääri lõppu alustas Zidane erinevatel ametikohtadel Real Madridis, jõudes 2011. aastal klubi spordidirektori positsioonile. 2014. aastat sai temast reservide treener ning 2016. aastal võttis Zidane üle põhimeeskonna peatreeneri rolli. Selle nelja aasta jooksul (vahepeal oli ka aastane paus) võitis Zidane lausa kolm Meistrite Liiga tiitlit ning viis meeskonna tihedas konkuretsis kaks korda La Liga meistriks. Lühikese ajaga õnnestus tal saavutada seda, mida enamikel tipptreeneritel kogu karjääri jooksul teha ei õnnestu. Kindlasti oli oma osa ka väga tugevas meeskonnas, mida vedasid kaptenina Hispaania kaitsetugisammas Sergio Ramos ning universaalne ründestaar Cristiano Ronaldo, keda peetakse koos argentiinlase Lionel Messiga läbi aegade parimateks jalgpalluriteks.
Kokkuvõtteks võin öelda, et Zidane on minu jaoks olnud kindlasti just jalgpallitarkuse ning geniaalsuse väljendaja. Oma natuurilt pigem tagasihoidlik kuid samas mängu piisava distsipliiniga juhtinud Zidane'i karjäär on nii mängijana kui ka hiljem treenerina olnud väga edukas. Pole paha saavutus ühe Alžeeria immigrandi poja kohta või mis?
Suured tänud kõigile, kes viitsisid selle pika postituse läbi lugeda – minge ja nautige jalgpalli EM-i. Võib-olla sirgub juba täna algavast EM-lt järgmine jalgpalligeenius? Ei või kunagi teada . Tänud ka Raamatugurmaanile, kes mind taaskord oma blogisse laskis.
Taaslugemiseni ning aitäh kirjastusele Tänapäev selle raamatu eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar