Külalispostitus - Maradona: Jumala käsi – lugu keerulise elukäiguga jalgpallurist, kelle saatuseks oli olla oma rahva tõeline (eba)jumal

Viimasest külalispostitusest on möödas juba mõned kuud ning on aeg see segment Raamatugurmaani blogis jällegi elustada. Märkamatult on kätte jõudnud hilissügis ning spordihuvilisest külalisautorile on seekordne november toomas endaga kaasa hoopis midagi erilisemat, kui traditsioonilised pimedad õhtud ja jahedad ilmad. Nimelt algavad tänasest jalgpalli maailmameistrivõistlused, mis leiavad esmakordselt aset Kataris ning sealse kliima tõttu hoopis  hilissügisel.  Seega on käesolevast raamatust pajatamine sattunud kõige õigemasse aega.  Aga mis me siin ikka aega raiskame – seadke ennast mugavalt istuma või pikutama ning sukeldume koos ühe väga keerulise kuid andeka mehe elukeerisesse.

Diego Armando Maradona sündis 1960. aastal Argentinas. Lapsepõlv oli väiksele Diegole küllaltki keeruline, sest pere pidi hakkama saama viletsates tingimustes.  Märgiliseks hetkeks oli hetk, kui onu kinkis Diegole jalgpalli.  Üsna kiiresti said pereliikmed aru, et noor Maradona on jalgpallis väga andekas ning võib sellega kaugele jõuda.  Saatuse tahtel jõudsid kuuldused andekast noormehest ka Argentina kõrgliiga klubi Argentinos Juniori treenerini. Pärast esimest treeningut oli tal kõik selge ning Maradona lisati noortemeeskonna koosseisu. Maradona tähelend sai korraliku hoo sisse ajal, kui ta alustas Argentina kõrgliiga mängude vaheajal palliga tehniliste liigutuste ja nippide demonstreerimist publikule. Noor Diego oli üsna lühikest kasvu kuid jässakas. Tema turgutamiseks ja füüsilise vormi järele aitamiseks kasutati väga erinevaid võtteid sealhulgas ka näiteks vitamiinisüste. Sellest ajast juurdus Maradonasse ka umbusk traditsionaalse arstiabi vastu ning ta toetus oma vigastuste ravis praktiliselt terve karjääri jooksul eelkõige alternatiivsele meditsiinile ning Argentina arsti, dr Oliva juhtnööridele. See paraku polnud kõige targem tegu ning mõjutas tema jalgpallikarjääri kulgu üsna tugevalt.

1978. aastaks oli Maradona juba Argentina noortekoondise liige ja käis tõsine diskussioon tema kaasamiseks MM koondisesse. Seda paraku siiski ei juhtunud kuid see ei takistanud koondisel võitmast maailmameistritiitlit. Maradona enda esimene tähetund saabus aasta hiljem, kui võideti Argentina noortekoondisega U20 MM tiitel. Selleks ajaks oli Maradona muutunud sõjaväe hunta poolt juhitud Argentinas kõige kuumemaks ekspordiartikliks jalgpallis.  Teda käidi isegi Inglismaalt palkamas – siiski tõmbas 1982. aastal pikima kõrre Hispaania tippklubi Barcelona.  Algas Maradona ja tema suure kaaskonna kõrgaeg – palju raha, ilusad autod, uhked majad. Lõunamaalaste kombe kohaselt saatis teda kogu karjääri jooksul olenemata riigist lähimad pereliikmed ning lisaks ka lugematul hulgal sõpru või muid kasu saada ihkavaid tegelasi.  Maradona agendiks oli too hetk tema lapsepõlve sõber Jorge Cyterszpiler, kes mõtles alatasa välja uusi mooduseid, kuidas Maradona nimega raha teenida. Erinevad tooted ja filmid tähendasid seda, et Diego Maradona oli praktiliselt iga pool.

1982. aasta MM oli esimene, kus Maradona Argentina koondisega osales. Paraku ei õnnestunud neil eelmist võitu kaitsta ning see oli suur pettumus kogu riigile. Pettumus mõjutas tugevasti ka Diego Maradonat, kelle iseloom oli juba varajasest noorusest üsna äkiline ja rahutu. Esimene välisklubi tõi Diegole kaasa ka ebatervislikud eluviisid, millest ei puudunud alkohol, narkootikumid ning pidev pidutsemine.  Barcelonas paraku edu ei tulnud ning pärast pingelisi läbirääkimisi asus Diego Maradona 1984. aastal mängima Napolisse. Klubi, kus Diego Maradona nautis oma parimat mängu tuli tema juhtimisel kahel korral Itaalia meistriks, võitis korra Itaalia karika ja tugevuselt teise Euroopa klubijalgpalli sarja. Siiski saatsid teda ka seal pahandused. Käies tihedalt läbi kohaliku maffiaga, suurenes Maradona sõltuvus pidudest ja sellega kaasnevast.  Jalgpall hakkas jääma tahaplaanile – sellest sai Maradona jalgpallikarjääri vaikne kuid kindel hääbumine. Samuti hakkasid teda järjest enam kimbutama vigastused, mida raviti endiselt dr Oliva juhistega.

1990. aastal toimunud MM oli viimane turniir, kus Maradona mängis oma nime vääriliselt. Meeskond purjetas finaali, võites muuhulgas poolfinaalis ka Itaalia koondist. Siiski peetakse Lääne-Saksamaa vastu mängitud finaali üheks kõige igavamaks ja ebaatraktiivsemaks tippkohtumiseks. Argentina kaotas 0:1 ning Maradona oli karikast ilma.  1991. aastal jäi Diego vahele dopingukontrollis kokaiini kasutamisega ning pidi kandma 15 kuulist mängukeeldu.  Sellest ta paraku enam jalgpalli mõistes ei toibunudki. Napolist lahkudes mängis võõrutusravil oma sõltuvust ohjeldada püüdnud Maradona karjääri lõpus veel Sevillas ja erinevates Argentina klubides ning tegi ka kõrvalepõike 1994. aasta MM-ile. Seal jäi ta teistkordselt dopinguga vahele, olles tarbinud järjekordse tundmatu taustaga arsti poolt antud dieeditablette.

Diego Armando Maradona lõpetas karjääri 1998. aastal ning pidas ka 2001. aastal koondise eest lahkumismängu. See oli paraku hale vari kunagise jalgpalli jumala tippaegadest. Siiski ei kadunud ega pole siiani kadunud rahva armastus oma parima poja vastu.  21. sajand tõi Maradonale ridamisi treeneriameteid, millest kuulsaim on Argentina koondise peatreeneri amet. Selle raames käis Maradona 2010. aastal ka MM-il ning sai juhendada tema mantlipärijaks peetud Lionel Messit. Paraku ka sellest midagi helget ei tulnud ning üsna pea oli ta sellest ametist prii. Karjääri lõpuaastad olid Maradonale tervise mõistes keerulised – mure oli nii kehakaalu kui sellest tingitud tervisehädadega. Lõplikult sulges Argentina ebajumal oma silmad 2020. aasta novembris, olles 60 aastane.

Raamat oli postituse autori jaoks karmilt aus ja hästi serveeritud läbilõige üheks maailma parimaks jalgpalluriks peetud Diego Maradona elust. Teadsin tema pahedest ja skandaalsetest hetkedest ka eelnevalt, kuid raamatut lugedes taipasin, et probleemid tema elus on olnud suuremad kui arvasin. Saab kindlalt väita, et tegelikult raiskas Maradona liigselt oma looduse poolt antud annet ning oleks võinud olla vähemalt klubijalgpallis oluliselt edukam. Paraku polnud tema kõrval õigeid inimesi ning tema enda tuline iseloom ja vähene haridus ja haritus ei lasknud tal teha õigeid otsuseid. 

Siiski ei saa keegi alahinnata tema panust jalgpalli ajalukku ning ebajumala staatust Argentinas ei võta temalt mitte keegi mitte kunagi ära.

Kuningas on surnud, elagu kuningas!  Viva Diego!

Raamatu tõi lugejateni kirjastus Koolibri, suured tänud neile! Häid lugemis- ja jalgpallielamusi aasta lõppu ning kohtumiseni juba tulevikus mõnes uues külalisposituses!

 

Zidane'i kaks elu – läbilõige meie ajastu ühe parima, kuid vastuolulisema jalgpalligeeniuse elust ja karjäärist

Minu viimasest postitusest siinses raamatublogis on möödas juba päris pikk aeg, seega on jällegi aeg tulla välja postitusega, mis on siinsest tavapärasest sisust mõnevõrra erinev. Kui vaadata kalendritesse siis paremat aega kui 11.06 on selle raamatu tutvustamiseks raske leida. Nimelt algavad täna jalgpalli Euroopa Meistrivõistlused, mis tegelikult reedavadki selle raamatu nimikangelase tausta.

Põhilugejad on kindlasti märganud, et püüan oma külalispostitustes lisaks raamatu enda sisule kirjeldada ka oma emotsioone, mida üks või teine teema minus esile toovad või mida minu elus tähendavad. Jalgpall on kindlasti üheks selliseks valdkonnaks, mis on minuga kaasa käinud päris pikka aega. Olen teadlikult jälginud jalgpalli ca 25 aastat ehk päris poisikesest saadik ning ühed võimsamad emotsioonid on just seotud selle suurepärase spordialaga. Ka käesoleva raamatu kangelane on üks esimesi jalgpallistaare, kelle olemasolu ma juba üsna noore vutisõbrana teadvustasin. Loomulikult räägin ma Prantsusmaa kangelasest ning meie aja ühest parimast jalgpalligeeniusest – Zinedine Zidane'ist. Milline on tema kujunemine Alžeeria immigrandi järeltulijana ülemaailmseks vutitäheks – seda püüan järgnevate ridade kaudu teieni tuua.

Olles teadlik tema Alžeeria juurtest oli minu jaoks põnev lugeda, kuidas ta Prantsusmaale sattus. Nimelt tuli tema isa tuli esmalt 1950ndatel üksinda Prantsusmaale, et ehitusel leiba teenida ning seejärel lõi selles riigis pere. Zidane, keda nooruses kutsuti hoopis tema keskmise nime järgi Yazidiks, oli pere noorim laps. Tema karjäär hakkas nii nagu enamikel professionaalsetel jalgpalluritel – esmalt hoovijalgpall ja siis juba päris trenni ning sealt edasi jäi ta silma olulistele funktsionäridele. Tema esimeseks profimeeskonnaks sai Cannese meeskond, kes mängis Prantsusmaa meistriliigas – sinna jäi ta lausa neljaks hooajaks. Pärast klubi langemist esiliigasse siirdus ta Bordeauxi meeskonda. Kuigi ta jäi silma juba Cannese meeskonnas, viis klubivahetus ta juba Prantsusmaa parimate jalgpallurite hulka. Sellesse aega jäid tema koondisedebüüt, abiellumine ning esiklapse sünd. Oma natuurilt oli Zidane pigem tagasihoidlik ja ei soovinud end väga esile tõsta. Kõige tipuks sai temast 1996. aasta parim Prantsusmaa liiga jalgpallur. Kui minna ajateljel edasi, siis on järgmine peatuspaik Juventuse meeskond Itaalias – taustainfoks ütlen ära, et Itaalia tippklubid ja Itaalia liiga oli 90ndatel jalgpalli kõige kõrgem tipp. Seal soovisid kõik mängida ning sealsed klubid jagasid tihti ka Euroopa klubijalgpalli kõrgemad auhinnad. Kuigi Itaalia meistritiitleid tuli rohkem kui üks ei õnnestunud Zidanel paraku Euroopa Meistrite Liigat võita – kahel aastal järjest jõuti finaali, kuid nii Dortmundi Borussial kui ka järgmisel peatuspaigal (Real Madrid) olid teised plaanid.

Õnneks olid Zidane'il koondisega hoopis positiivsemad ajad – 1998. aasta maailmameistritiitel ning 2000. aasta lisaajavõit Itaalia üle EM-il viisid nii koondise kui ka selle suurima tähe suure hooga jalgpallimaailma vägevamate hulka. Mäletan väga hästi veel seda juulikuu õhtut 21 aastat tagasi, kui Prantsusmaal õnnestus alles lisaminutitel viigistada ning hiljem ka lisaajal võita. Kuigi ma pole kunagi olnud suur Prantsusmaa fänn, oli nende triumfe väga võimas vaadata.

Zidane'i karjääri lõpusirge viis ta Real Madridi - meeskond mida teavad enamikud jalgpalliga kokku puutunud inimesed. Maailma üks tituleeritumaid ja legendaarsemaid meeskondi oli 21. sajandi alguses enda koosseisu meelitanud lisaks Zidane'ile ka Luis Figo (Portugal), David Beckham'i (Inglismaa), Ronaldo (Brasiilia) ja palju teisi maailma tolleaegseid tippe. Siiski õnnestus neil kamba peale võtta ainult üks Meistrite Liiga võit – kuid see võiduvärav, mille Zidane lõi jääb mulle ilmselt eluks ajaks meelde. Kui kellelegi huvi, siis vaadake Youtubest järgi . Tõeline meistriteos. Siia klubisse jääb Zidane oma karjääri lõpuni.

Koondisega elab jalgpallilegend üle mitmeid pettumisi (2002 MM ja 2004 EM), mis panevad ta aastaks ajaks isegi koondisekarjääriga lõpparvet tegema. Siiski on Zidane tagasi 2006. aasta MM-iks, mis oli Prantsusmaa uus tõus. Zidane'i võimsa mänguga jõuti lõpuks finaali välja, kus oli vastas jällegi Itaalia. Seekord sai Itaalia oma tahtmise ning lisaks nende neljandale maailmameistritiitlile jäi finaali ilmestama Zidane peahoop Itaalia kaitsjale Marco Materazzile ning sellele järgnenud punane kaart. See intsident jäigi paraku legendaarse Prantsusmaa jalgpallistaari viimaseks liigutuseks tegevmängijana. Tiitlitega pärjatud karjäär lõppes 2006. aastal. Kas see oli lõpp?

Vale vastus! See oli alles algus teiseks vaatuseks. Pärast karjääri lõppu alustas Zidane erinevatel ametikohtadel Real Madridis, jõudes 2011. aastal klubi spordidirektori positsioonile. 2014. aastat sai temast reservide treener ning 2016. aastal võttis Zidane üle põhimeeskonna peatreeneri rolli. Selle nelja aasta jooksul (vahepeal oli ka aastane paus) võitis Zidane lausa kolm Meistrite Liiga tiitlit ning viis meeskonna tihedas konkuretsis kaks korda La Liga meistriks. Lühikese ajaga õnnestus tal saavutada seda, mida enamikel tipptreeneritel kogu karjääri jooksul teha ei õnnestu. Kindlasti oli oma osa ka väga tugevas meeskonnas, mida vedasid kaptenina Hispaania kaitsetugisammas Sergio Ramos ning universaalne ründestaar Cristiano Ronaldo, keda peetakse koos argentiinlase Lionel Messiga läbi aegade parimateks jalgpalluriteks.

Kokkuvõtteks võin öelda, et Zidane on minu jaoks olnud kindlasti just jalgpallitarkuse ning geniaalsuse väljendaja. Oma natuurilt pigem tagasihoidlik kuid samas mängu piisava distsipliiniga juhtinud Zidane'i karjäär on nii mängijana kui ka hiljem treenerina olnud väga edukas. Pole paha saavutus ühe Alžeeria immigrandi poja kohta või mis?

Suured tänud kõigile, kes viitsisid selle pika postituse läbi lugeda – minge ja nautige jalgpalli EM-i. Võib-olla sirgub juba täna algavast EM-lt järgmine jalgpalligeenius? Ei või kunagi teada . Tänud ka Raamatugurmaanile, kes mind taaskord oma blogisse laskis.

Taaslugemiseni ning aitäh kirjastusele Tänapäev selle raamatu eest!